„Kosmose pikk vari“ on lugu kaevanduslaeva kapteni Kalle Moskari ohtlikust ja seiklusterohkest elust. Röövellikud korporatsioonid, tulnukad, uued tehnoloogiad ja nende ohud ning kosmilised kataklüsmid. Romaani tegevus toimub enamjaolt kosmoselaevades ja väikeplaneetidel ning tegemist on Eesti ulme ehk kõige kosmilisema teosega.
Ütlen täiesti ausalt, et kõik need tähtedetagused kosmoselennud, mustad augud ning "sõbralikud" tulnukarassid on mind tavaliselt ükskõikseks jätnud. Muidugi on tore vahel naabergalaktikas ära käia või mõne tundlatega tulnukapreiliga juttu puhuda, kuid tegelikult meeldib mulle ikka rohkem mõõka keerutada ja igasugu kolle nottida.
Kuid eelmine nädal juhtusin ma mööda meie Päikesesüsteemi ringi rännates kokku kapten Kalle Moskariga (Tartu poiss muuseas!). Mul juhtus paar vaba tundi olema ning nõnda sattusime kohe pikemalt rääkima.
Oi, mis ta mulle kõik kokku ei rääkinud! Mingitest kummalistest kuulikestest ning sipsidest või sipsikutest seletas ta vahetpidamata. Eks ma alguses arvasin, et tegemist on mingi raskemat sorti kosmosehulluse juhtumiga, kuid jutu hargnedes hakkas mulle tunduma, et tal on ikka tõsi taga.
Lõpuks soovitas ta mul kiiremas korras omale kindel varjupaik mõnes Päikesesüsteemi kaugemas nurgas leida ning ka tikke ja konserve varuda, sest varsti pidi korralik madin lahti minema. Ta aina korrutas vaikselt omaette: "Mina seda asja juba niimoodi ei jäta!" Jätsime Kallega jumalaga ja soovisin talle edu oma "vallutustes". Ta pilgutas mulle kavalalt silma ja ütles, et tal kõik eduks vajalik taskus olemas. Kodu poole sõites hüppasin igaks juhuks poest ikka läbi ning ostsin mõned toosid tikke ja ka patareisid. Kes neid Tartu mehi teab? Ega nad päris normaalsed pole kunagi olnud. Laseb veel päikese õhku või midagi. Parem karta kui kahetseda!
Eesti (tehno)ulme suurimaks väljakutseks näib olevat lugude jutustamise oskuse puudus. Autorite järelsõna kohaselt pidi raamat: "leevendama kohalikus ulmekirjanduses valitsevat suurejooneliste kosmoseromaanide põuda". Kahjuks jäi see üsna küündimatu lühiromaan minu jaoks võetud eesmärgi täitmisel selgelt hätta. Pigem jättis loetu mulje tehnoloogiahuvilise varateismelise ümberjutustusest äsja nähtud ulmefilmist. Pinnapealsed, klišeelikud tegelased, sirgjooneline süžee olematu toimetajatöö ja korrektuur. Paneks 1.5 tähte, kui oleks võimalik. Ärge raisake oma aega. Lugege mõnda muud raamatut.
Okey, kui jätame kõrvale fakti, et täisulme ei ole kohe üldse minu teema (lugesin väljakutse tõttu) ja see raamat oli minu jaoks selline katsetus ulmemeres, siis emotsioonid kõrvale pannes ütlen ikkagi, et väga keskpärane raamat. Lõpetades oli selline tunne, et Eesti autor oli kõik ulmekillud, mida veel on võimalik välja mõelda, kokku pannud ning tulemuseks oli narko laksu all padujoodiku õudusunenägu. Siin oli Päikesesüsteemi elu erinevatel planeetidel, tähtedevahelist sõda, tulnukad, imevahendid, romantika väärastunud inimkehaga (seks kahe pealise naisega, kelle küljes on veel mehe pea?), maailma hukk jne. Ma mõistan, et ulme on hästi laialivalguv teema, aga selleks, et teos oleks ka hea, peaks oma teemat koomale tõmbama. Ei ole vaja mitme raamatu erinevaid teemasid kõik ühte panna. Tohutult häirisid kirjavead - kas toimetajad üldse seda vaatasid? On OK, kui on terve raamatu peale paar viga, aga neid esines kohati 5-10tk peatüki kohta (peatükk kuskil 5-15lk): kokku-lahku vead, poolitamised jne. Väga hakkas häirima lugemist. Ei meeldinud ka kohatine "alamklassi" labane ja matslik käitumine ning kõnepruuk. Kui muidu loed või vaatad ulmeraamatuid/-filme, siis jääb ikkagi mulje, et kosmoses tegutsevad haritud inimesed, sest teoorias ju seda inimene peaks olema, et seal olla. Siin jäi mulje, et tööd on saanud mingid luuserid: käitumine, kõnepruuk, mõttelaad. Vahepeal tekkis tahtmine edasi lehitseda, sest no ei viitsi Eesti külajoodiku virinat lugeda.
Oli kosmost, actionit ja ka huvitavaid keerdkäike sündmustes. Aga täiuslikkusest jäi puudu just jutu voolavuse juures: kohati oli sündmuste käik ja tegelaste motiivid väga lünklikud, mõningad tegevused oli põhjendamata ja lahendused tulid justkui iseenesest.
Mõnusalt hoogne noortekas! Kosmoseseiklus, mille ridadesse pole niivõrd kirjeldatud ümbrust ja meeleolu, kuid samas on tegevusest tunda tegelaste arengut ning kui korraks tähelepanu erinevatelt päästikutelt kõrvale tõmmata, siis on ka probleemid ja võimalused aimatavad.