What do you think?
Rate this book
Minu... #127
Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö
Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?
Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.
Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.
Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.
Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.
- GenresTravelNonfiction
280 pages, Paperback
First published September 26, 2019
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
October 9, 2019
Vau, et mis see nüüd nagu oligi?! Üsna peadpööritav, ma ütleksin :) Mul kulus kõvasti lehekülgi, enne kui mõistsin, et see ei olnudki autori kõver huumor, vaid ta päriselt sukeldus iluprotseduuride hullu maailma ja radar meheotsinguks oli ka kogu aeg punases. Ja kui ma siis sellest aru sain... siis äkki kõik muutus - autor kukkus tagasi normaalsusesse ja hakkas päris Mehhikot kompama.
Selline autor on sarja jaoks kuldaväärt leid, sest ta kirjutas üllatavalt ausalt ja filtrita. Mõni lugeja võib nüüd torisema kukkuda, et ei peaks nii palju isiklikku sisse kirjutama, peaks ikka poliitikast ja vaesusest ja narkokartellidest kribama. Ärge muretsege, ta kirjutas ka sellest, minu jaoks ülearugi.
Mõnus särtsakas lektüür sombusesse sügishommikusse.
Selline autor on sarja jaoks kuldaväärt leid, sest ta kirjutas üllatavalt ausalt ja filtrita. Mõni lugeja võib nüüd torisema kukkuda, et ei peaks nii palju isiklikku sisse kirjutama, peaks ikka poliitikast ja vaesusest ja narkokartellidest kribama. Ärge muretsege, ta kirjutas ka sellest, minu jaoks ülearugi.
Mõnus särtsakas lektüür sombusesse sügishommikusse.
June 4, 2020
Ilmselt üks ootamatumaid raamatuid Minu-sarjast. Kreisi kompott naiivsusest ja pöörasusest. Mehhiko kui riigi kohta sai teada pigem vähe ja pigem sellist, mis riigi külastamise kasuks just ei räägi (kuritegevus, narkokartellid jne). Osas informatiivsemad peatükid olid faktide ja kohanimedega liialt üle koormatud, osad ehk isegi liiga isiklikud, aga igav ei hakanud kordagi.
March 25, 2025
Ühtpidi huvitav lugemine, teisalt miski häiris mind pidevalt. Ja ma ei saanud tükk aega aru, mis nimelt, ent siit see tuleb:
Lugu algab nagu üks veidi ülepaisutatud telenovela paroodia, autor sealjuures tõesti (pealtnäha) väga avameelne. Samal ajal on aga sündmuste kulg edastatud niivõrd pealiskaudselt ja lausa hüplikult. Seejuures tekib mul kahtlus, et autor jätab midagi olulist rääkimata – ja nii mu usaldus tema vastu tasapisi kaob.
Teisest osast muutub kõik vastupidi väga tõsiseks ja kohati ka liialt ajakirjanduslikuks – autori enda lugu hakkab kuskile hääbuma. Kõik isiklik, mida ta on otsustanud jagada, on kahtlemata huvitav, ent kogu aeg tunnen, et seda on nii vähe ja nii lühidalt. Ühtpidi tahaks autori privaatsusest lugu pidada küll, teisalt jääb lugejana mul kogu aeg midagi puudu.
Kartellide taustast ja poliitikast lugemine oli põnev, muus osas tekkis kohati tunne, nagu loen mõnd kuiva reisijuhti.
Suurim pettumus on raamatusse lisatud pildialbum – tegemist ei ole autori enda fotodega. Olen mina-sarja raamatuid lugedes harjunud pidevalt edasi-tagasi lehitsema, et kirjeldatud kohti ja meile tutvustatud persoone fotodelt üles leida – see annab alati loole nii palju juurde –, kuid siinne fotoalbum oma eesmärki ei täida ja võinuks ka täitsa olemata olla.
Et algus oli siiski paljulubav, pean tõdema, et pärast tervet seda lugu kummitab mind üksainus küsimus – mis sai sellest intrigandist Rosast?😁
Lugu algab nagu üks veidi ülepaisutatud telenovela paroodia, autor sealjuures tõesti (pealtnäha) väga avameelne. Samal ajal on aga sündmuste kulg edastatud niivõrd pealiskaudselt ja lausa hüplikult. Seejuures tekib mul kahtlus, et autor jätab midagi olulist rääkimata – ja nii mu usaldus tema vastu tasapisi kaob.
Teisest osast muutub kõik vastupidi väga tõsiseks ja kohati ka liialt ajakirjanduslikuks – autori enda lugu hakkab kuskile hääbuma. Kõik isiklik, mida ta on otsustanud jagada, on kahtlemata huvitav, ent kogu aeg tunnen, et seda on nii vähe ja nii lühidalt. Ühtpidi tahaks autori privaatsusest lugu pidada küll, teisalt jääb lugejana mul kogu aeg midagi puudu.
Kartellide taustast ja poliitikast lugemine oli põnev, muus osas tekkis kohati tunne, nagu loen mõnd kuiva reisijuhti.
Suurim pettumus on raamatusse lisatud pildialbum – tegemist ei ole autori enda fotodega. Olen mina-sarja raamatuid lugedes harjunud pidevalt edasi-tagasi lehitsema, et kirjeldatud kohti ja meile tutvustatud persoone fotodelt üles leida – see annab alati loole nii palju juurde –, kuid siinne fotoalbum oma eesmärki ei täida ja võinuks ka täitsa olemata olla.
Et algus oli siiski paljulubav, pean tõdema, et pärast tervet seda lugu kummitab mind üksainus küsimus – mis sai sellest intrigandist Rosast?😁
March 11, 2022
Kokku loetud 21st "Minu" sarja raamatust oli see oma kirjude sündmuste poolest üks "crazymaid". Väga hästi, humoorikalt ja huvitavalt kirjutatud.
November 5, 2019
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 28, 2026
Ma üritan ennast distantseerida raamatu autori isiksuse ja raamatu enda nö huvitavuse hindamise (hinde panemise?) seostamisest. Mulle autor isiksusena ei olnud ehk väga omane karakter, tundus selline kohati lapsikut sorti naine kes loeb suhte raamatuid ja mängib teismeliste kapriisseid mänge.
Ja ma pean ausalt tunnistama, ma ei saa aru miks eestlanena sündimine peaks olema kellegile häbistav asi iseenesest. Miks üldse mingist rahvusest olemine peaks olema häbiasi. Võib muidugi olla asju mis ei meeldi oma riigi ja rahvuse juures. Elan isegi Soomes ja no ei ole alati eestlased meelt mööda, aga minu enda rahvuse häbenemi tundub totaalne veidrus. Noh mis sa teed, inimesed on erinevad eks.
Läheme nüüd raamatu enda juurde-seda oli huvitav lugeda ja palju infot oli Mehhiko kohta. Eks kindlasti autori oma karakter viiski teda ühiskonna erinevatesse kihtidesse seal, väga rikkad, vaesem ja tavarahvas. Mida oli huvitav lugeda, ei eita! No annan siis nelja…
Ja ma pean ausalt tunnistama, ma ei saa aru miks eestlanena sündimine peaks olema kellegile häbistav asi iseenesest. Miks üldse mingist rahvusest olemine peaks olema häbiasi. Võib muidugi olla asju mis ei meeldi oma riigi ja rahvuse juures. Elan isegi Soomes ja no ei ole alati eestlased meelt mööda, aga minu enda rahvuse häbenemi tundub totaalne veidrus. Noh mis sa teed, inimesed on erinevad eks.
Läheme nüüd raamatu enda juurde-seda oli huvitav lugeda ja palju infot oli Mehhiko kohta. Eks kindlasti autori oma karakter viiski teda ühiskonna erinevatesse kihtidesse seal, väga rikkad, vaesem ja tavarahvas. Mida oli huvitav lugeda, ei eita! No annan siis nelja…
December 9, 2024
Mitmete üllatuste ja ootamatustega lugu. Esiteks ootamatult efektne tööandja, siis igapäevased ohud, seejärel kaldub jutt õudusromaani temaatikasse - pean siis silmas iluoperatsioonide tegemist. Ja nii edasi, näiteks kartellide omavahelised sõjad.
Õnneks on juttu ka "rahulikematel" teemadel, nagu suhted ja Mehhiko köök.
Pikemalt oleks autor võinud kirjutada külastatud kohtadest, reisimise peatükis on neid pikk nimekiri üles loetletud.
Õnneks on juttu ka "rahulikematel" teemadel, nagu suhted ja Mehhiko köök.
Pikemalt oleks autor võinud kirjutada külastatud kohtadest, reisimise peatükis on neid pikk nimekiri üles loetletud.
August 25, 2024
Põnev lugemine autori ajupesust rikaste poolt ning kuidas kõik ühel hetkel kaardimajana kokku variseb, et siis avada tavaliste mehhiklaste perspektiiv.
December 19, 2024
Nagu ühele telenovale kohane, on siin tõepoolest kõike. Selline kogemus lausa väärib raamatu kirjutamist. Vau. Aga kade ma pole ja Mehhikosse mineku mõtet ka kahandas.
January 20, 2025
Meeldis autori siiras olek ja julgus tundmstus kohas vette hüpata.
Miinuseks piltide valik.
Miinuseks piltide valik.
March 12, 2026
Väga põnev! Nagu siin ka eelnevalt mainitud, siis pildid oleks võinud olla teist tüüpi. Rohkem personaalsed.
April 30, 2024
Elu nagu filmis! No see oli küll üks väga põnev ja huvitav lugemine, raamat on kaasahaaravalt ja mahlakalt kirjutatud. Imetlen Kristina julgust mitte mitte ainult võõrale, vaid ka ohtlikule maale, olgugi, et ta läks sinna alguses üsnagi sinisilmselt. Aga seiklused, mis ta seal olles läbi elas on kindlasti seda raamatut väärt. Kirja on saanud nii vahvalt ka need erinevused, mis mehhiklaste ja eestlaste vahel on. No tegelikult sarnasust polegi, mehhiklased oma suure temperamendi ja manjana suhtumisega ei meenuta kuidagigi eestlast. Loomulikult võib see ka paksu pahandust tuua.
Väga põnev peatükk oli ka kartellidest, kus kõik oli ilusti lahti seletatud ning pisikese tutvustuse saanud.
Kindel lugemissoovitus!
Väga põnev peatükk oli ka kartellidest, kus kõik oli ilusti lahti seletatud ning pisikese tutvustuse saanud.
Kindel lugemissoovitus!
March 18, 2020
mitte päris minu teema, muutumine iluoppide sõltlasest ühtäkki vaeste eest hoolitsejaks tundus veidi ebareaalne. Meeldis, et isiklik ja üldine jutt oli tasakaalus. Fotode osas jäi puudu isiklikust poolest (see tegelikult puudus üldse).
September 2, 2025
Täiesti ootamatu lugu. Ka stiil on veidi ootamatu, autorist pulbitseb pidevat emotsiooni. Midagi nii ladina-ameerikalikku eestlase sulest... just iga päev ei kohta.
Raamat algab küll teises stiilis, pigem vaoshoitult ja kõrvaltvaataja pilguga. Aga siis algab Doris Kristina lugu. Detailidest hakkab selguma, et tegu on elu loosirattast hea pileti tõmmanud neiuga: ilus, tark, heal töökohal, jõukal järjel. Meile ei anta detaile, mis tööd ta seal Šveitsis täpselt teeb, aga igatahes on ta küllalt rikas ja tal on täiega igav.
Pead pööritama ajavad laused unistustest minna tööle kusagile Lõuna-Ameerikasse vaestekooli lõppevad ühtäkki sellega, et... ta lendab ühe töökuulutuse peale Mehhikosse, et hakata kellegi rikkurilapse eraõpetajaks. Ja lapse ema teatab kohe kohtumise avalausetes: „Inglismaa on lahe, Elizabeth on nunnu, ma vanasti kurameerisin Williamiga...“
Päriselt või? No ega meie Petrone kirjastuses ei saa kontrollida, kas kõik jutustatud lood on tõesed. Teatud valedetektor läheb selle loo lugemisel käima küll, ja minu vaist ütleb, et raamatu alguses lahti rullunud lugu on päris. Siin on nii palju kentsakaid detaile. Ja ma usun ka seda, kuidas peategelane end niiöelda „ära kaotab“, sukeldudes ülirikaste latiinade maailma, kus on elementaarne, et tuleb teha iluoperatsioone. Operatsiooni kirjeldamine võtab minult küll isu seda teha ja et sellest väheks ei jääks, tuleb peagi otsa järgmise operatsiooni kirjeldamine 😊.
Mehhiko on loomulikult klassiühiskond. Raamatu avalood toimuvad selle absoluutses tipus. Siis toimub ühe päeva jooksul miljonäride maailmast liftiga allatulek... kuhu? Mis edasi? Kuna tööandja sai pahaseks, pole meie autoril järsku mitte midagi muud kui seljas olnud riided ja käes telefon, isegi pass jäi tööandja juurde seifi ja pangakaart ka, aga ega seal kaardi peal enam midagi eriti polnudki... Hakkab kompamine kusagil seal madala töölisklassi seljakotirändurite-kaltsakate osas, töö leidmine, mis aitab palgapäevast palgapäevani ära elada, ja seda elu vürtsitavad edasi lood narkokartellidest ja muud ajakirjandusliku sulega komponeeritud vahendatud kogemused, muidugi tuleb mängu ka kohalik mees ja ämm ja muud sugulased, isiklikud kogemused, probleemid viisabürokraatiaga, st jätkub pigem „tavaline Minu... sarja lugu“. Lugejana on mul na-atuke kahju, et ta oma tööandja Rosaga ära ei lepi (see lugu leiab lõpu küll, ta saab oma passi, kaardi ja riided tagasi, ja siis on finito.)
Kohati on see raamat omapäraste stiilivõtetega, mis on vahel nii kahtlased, et mõjuvad humoorikalt, ma ei tea, kas plaanitult või mitte. Näiteks suures kriisis olles mõtleb autor: „Ma ei saa ju siit riigist veel lahkuda, sest Mehhiko köök on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja!“
(Ülirikkad, muide, ise Mehhiko toitu ei söö.)
Raamat algab küll teises stiilis, pigem vaoshoitult ja kõrvaltvaataja pilguga. Aga siis algab Doris Kristina lugu. Detailidest hakkab selguma, et tegu on elu loosirattast hea pileti tõmmanud neiuga: ilus, tark, heal töökohal, jõukal järjel. Meile ei anta detaile, mis tööd ta seal Šveitsis täpselt teeb, aga igatahes on ta küllalt rikas ja tal on täiega igav.
Pead pööritama ajavad laused unistustest minna tööle kusagile Lõuna-Ameerikasse vaestekooli lõppevad ühtäkki sellega, et... ta lendab ühe töökuulutuse peale Mehhikosse, et hakata kellegi rikkurilapse eraõpetajaks. Ja lapse ema teatab kohe kohtumise avalausetes: „Inglismaa on lahe, Elizabeth on nunnu, ma vanasti kurameerisin Williamiga...“
Päriselt või? No ega meie Petrone kirjastuses ei saa kontrollida, kas kõik jutustatud lood on tõesed. Teatud valedetektor läheb selle loo lugemisel käima küll, ja minu vaist ütleb, et raamatu alguses lahti rullunud lugu on päris. Siin on nii palju kentsakaid detaile. Ja ma usun ka seda, kuidas peategelane end niiöelda „ära kaotab“, sukeldudes ülirikaste latiinade maailma, kus on elementaarne, et tuleb teha iluoperatsioone. Operatsiooni kirjeldamine võtab minult küll isu seda teha ja et sellest väheks ei jääks, tuleb peagi otsa järgmise operatsiooni kirjeldamine 😊.
Mehhiko on loomulikult klassiühiskond. Raamatu avalood toimuvad selle absoluutses tipus. Siis toimub ühe päeva jooksul miljonäride maailmast liftiga allatulek... kuhu? Mis edasi? Kuna tööandja sai pahaseks, pole meie autoril järsku mitte midagi muud kui seljas olnud riided ja käes telefon, isegi pass jäi tööandja juurde seifi ja pangakaart ka, aga ega seal kaardi peal enam midagi eriti polnudki... Hakkab kompamine kusagil seal madala töölisklassi seljakotirändurite-kaltsakate osas, töö leidmine, mis aitab palgapäevast palgapäevani ära elada, ja seda elu vürtsitavad edasi lood narkokartellidest ja muud ajakirjandusliku sulega komponeeritud vahendatud kogemused, muidugi tuleb mängu ka kohalik mees ja ämm ja muud sugulased, isiklikud kogemused, probleemid viisabürokraatiaga, st jätkub pigem „tavaline Minu... sarja lugu“. Lugejana on mul na-atuke kahju, et ta oma tööandja Rosaga ära ei lepi (see lugu leiab lõpu küll, ta saab oma passi, kaardi ja riided tagasi, ja siis on finito.)
Kohati on see raamat omapäraste stiilivõtetega, mis on vahel nii kahtlased, et mõjuvad humoorikalt, ma ei tea, kas plaanitult või mitte. Näiteks suures kriisis olles mõtleb autor: „Ma ei saa ju siit riigist veel lahkuda, sest Mehhiko köök on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja!“
(Ülirikkad, muide, ise Mehhiko toitu ei söö.)
January 12, 2020
Väga kirju ja vahva raamat. Algul pani vihast natuke keema, sest rikaste priviligeeritud inimeste mõttemaailm on täiesti uskumatu ja pealiskaudne. Samas oli huvitav näha, kas ja millisel kujul seda ka Mehhikos esineb.
Lõppkokkuvõttes avanes Mehhikost väga mitmekülgne pilt, mis süvenes nii kultuuri, igapäevaellu kui ka sotsiaalpoliitilisse olukorda. Ilusad pildid ka!
Lõppkokkuvõttes avanes Mehhikost väga mitmekülgne pilt, mis süvenes nii kultuuri, igapäevaellu kui ka sotsiaalpoliitilisse olukorda. Ilusad pildid ka!
Displaying 1 - 16 of 16 reviews