Ma ootasin sellelt raamatult natuke midagi muud, aga see ei tähenda, et poleks siit midagi kasulikku leidnud. Lugeda võiksid seda nii õpetajad kui lapsevanemad, sest siit saab päris konkreetseid nippe, kuidas lapsi nii õpetada, et neil sellest maksimaalselt kasu oleks. Fookus on rohkem matemaatikal, aga rakendada saab siin tutvustatud meetodeid igas aines.
Mõtlesin seda lugedes, et mul endal polnudki võimalik kooli ajal ajalugu või füüsikat korralikult omandada, kuna kartsin paaniliselt nende ainete õpetajaid. Raamatu autor toob välja, et hirmukeskuse aktiveerudes kahaneb probleemilahendamise oskus (lk 12), nii et pole ime, et kui mingit ainet või mõnda õpetajat kardetakse, siis ei saagi midagi korralikult omandada.
Tähtsaim, mida siit raamatust saab, on teadmine, et inimesed ei sünni muutumatute võimetega ning geenid ei määra, kuhu oma elus jõuame. Kõigil, kes lastega tegelevad, on kasulik ka meelde jätta, kui kahjulik on last pidevalt kiita, kui tark ja tubli ta on - selline kiitus pärsib lapse pingutamist, aga pingutamine on oluline, et laps areneks, et ajus tekiksid uued ühendused. Seepärast tuleks tagasisidet anda nii, et see oleks kuidagi põhjendatud ning lisaks annaks välja sõnumi, et ma usun sinusse. Enda võimetesse uskumine, et piisava töö ja pingutuse tagajärg on areng, see on üks olulisemaid teadmisi, mida siit raamatust saab. Pealtnäha kesiste võimetega inimestega võib õige suhtumine imet teha, olen seda ka ise oma õpetajatöös kogenud. Tuuakse ka välja, et enamik maailmaklassi tegijaid on harjutanud kakskümmend aastat, kokku umbes kümme tuhat tundi, et jõuda sinna, kus nad on (lk 58).
Huvitav oli teada saada nn muutumatuse-mõtteviisiga inimestest - et nad kalduvad rohkem agressiivsusele, kuna usuvad, et nende enda ja ka teiste ebaõnnestumine on nõrkuse märk (lk 85). Lisaks on sellised inimesed ka rassistlikumad ja suhtuvad vihaselt neisse, kes nendega ühel meelel pole. Sellise inimesega olen pidanud viimasel ajal paraku palju kokku puutuma ja see teooria tundub tõesti paika pidavat.
Seoses sellega, et näen ise praegu lähedalt töökiusamist, oli minu jaoks huvitav lugeda sellest, kuidas Jo Boaler ise töökiusamise ohvriks langes ja kuidas ta selle olukorra lõpuks lahendas. Samas päris kurb, et tänapäeval veel üldse sellist asja ette tuleb, et mehed üht naisterahvast kolleegi sellisel viisil kiusama hakkavad. Eriti veel, et tegemist on haritud meestega, aga samas kadedusest akadeemilistes ringkondades on palju juttu olnud ja see paistab olevat üsna levinud. Ei aita sind doktorikraad, kui ise oled halva iseloomuga ja kade inimene. Selle strateegia, mida Jo Boaler lõpuks enda kiusajatest vabanemiseks kasutas, kavatsen kõrva taha panna - nimelt ta avalikustas kõik faktid, tegi lausa eraldi kodulehekülje, kus kõik tema kiusajamise üksikasjad ja alusetu laim kirjas (lk 172). Kunagi kui aeg küps, kavatsen sama teha, sest kui nõmeduste vastu ei võitle, seni ka maailm ei muutu.
Lõpetuseks üks oluline mõte siit raamatust - tänulikud inimesed on õnnelikumad (lk 200). Teadsin seda varemgi, aga tasub alati meelde tuletada.