What do you think?
Rate this book
Ülestõusjad ja kodukäijad
Antoloogias „Ülestõusjad ja kodukäijad“ on kaksteist algupärast novelli, mis käsitlevad kõige laiemas mõttes elavaid surnuid. Elu pärast surma, sõnad ja mõtted, mis jõuavad lahkunud inimestelt elavateni, on oma võimatuses ja poeesias olnud tuhandete kirjandusteoste inspiratsiooniks. Nüüd uurivad kaksteist Eesti kirjanikku, kuidas me võiksime tänapäeval tajuda ja tunnetada surma ning seda, mis on pärast. Kas ja kuidas on meie uskumusi mõjustanud teaduse ja tehnoloogia areng, mida võib endaga kaasa tuua digitaalne taaselustamine või surnute mälestuste talletamine? Kas inimene võib pärast surma edasi elada virtuaalses reaalsuses? Mis juhtub siis, kui mingi mõistatuslik jõud universumis otsustab surnud üles äratada? Ulmeantoloogias võib leida klassikalises stiilis etnoõudust, psühholoogilise ghost story, religioosseid müsteeriume, virtuaalmaailmas toimuvaid futuristlikke põnevikke, kosmoseulmet ja surnutega suhtleva detektiivi.
297 pages, Paperback
Published April 30, 2020
3 people are currently reading
37 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
March 8, 2022
Oi kui nauditav lugemine see oli. Mida edasi seda kiiremalt see raamatu lugemine sujus. Oli küll kaks lahjemat lugu mis ei tekitanud mingeid emotsioone või siis pigem väheke negatiivsemaid - Kivastik "Tema tädi pärandus", Jans "Hallvanake ja Ussikuningas". Ülejäänud lood olid suurepärased. Personaalseks lemmikuks kujunes Weinbergi "Karma võlg". Mahkra jutustus tundus kõige graafilisem olevat, oli üllatav, aga väga väga hea. Praegu nii hea tunne sees peale selle raamatu lugemist.
May 6, 2020
Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!
Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.
Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.
"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.
PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.
Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.
"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.
PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 21, 2021
Kogumik eesti ulmet. Termin "eesti ulme" tihtipeale ütleb juba ära millega tegu. See on nimelt tihtipeale keskmiselt vähemnõudlikumale lugejale, erilist vaimset pingutust mittenõudev kirjandilaadne toode. Selles kogumikus on kokku koondatud terve rea nii kirjanike kui ka ilmselgete grafomaanide jutte nii et välja on kukkunud iselaadne rosolje, kus sees nii heeringat kui maasikat...
Paraku on meeldejäävaid lugusid vähe. Lausa nii vähe, et toon nimepidi välja, mis mulle meeldisid. Meelis Friedenthali "Kõik äratatakse ellu" on päris mõnus novell, mis saab alguse Vabadussõja lõpu aegu. Tegemist on omalaadse alternatiivajalooga, kuhu küll on sisse põimitud kommunismiga kaasnevat surnute äratamist, mis massid endaga haarab, ja loo lõpp on juba kuskil viiekümnendates. Samas oli see ka nõrk koht, loost ei tulnud välja kuidas aastaid ja aastakümneid tagasi surnud olnud ja ammu maha maetud ja mullaks saanud inimesed täpselt ellu äratatakse. Aga kui seda elluäratamist võtta pooleldi sümbolistlikuna, siis oli jutt muidugi võimas.
Kadri Pettai "Taranditagused". Tegu oli mulle tundmatu nimega, seega asusin lugema eriliste eelarvamuste ja eelhäälestusteta, ja üllatusin lugemise käigus. Hea jutt, autoril tasuks arvatavasti edaspidi silma peal hoida.
Jaagu Mahkra "Kõtse talu elajad". Loos lööb välja autori kalduvus ülinaturalistlike stseenide vastu, samuti ülimust huumor. Lendab soolikaid ja verd, näritakse inimliha ja saadakse surma, seda kõike aga iselaadse huumori võtmes, keel sügavalt põses.
Ja ega rohkem ei olnudki midagi. 3 autori 3 juttu ma lugema ei hakanud. Ühte sellepärast et tema fantaasiaid võis alles hiljuti lugeda erinevatest meediatest nendest rubriikidest kus kajastati kohtus toimuvat ja nende jälkuse tõttu ei pidanud ma vajalikuks tolle autori fantaasiatesse rohkem süübimist. Kahe autori puhul aga ei küündi nad niigi eesti ulme puhul erandkorras alla lastud ja üks silm kinni pigistatuna jälgitava mõttelise kvaliteedijooneni, isegi üksteise kukile ronides mitte...
Hinnang: kehvapoolne, vältigem. Kui just muud midagi lugemist pole...
Paraku on meeldejäävaid lugusid vähe. Lausa nii vähe, et toon nimepidi välja, mis mulle meeldisid. Meelis Friedenthali "Kõik äratatakse ellu" on päris mõnus novell, mis saab alguse Vabadussõja lõpu aegu. Tegemist on omalaadse alternatiivajalooga, kuhu küll on sisse põimitud kommunismiga kaasnevat surnute äratamist, mis massid endaga haarab, ja loo lõpp on juba kuskil viiekümnendates. Samas oli see ka nõrk koht, loost ei tulnud välja kuidas aastaid ja aastakümneid tagasi surnud olnud ja ammu maha maetud ja mullaks saanud inimesed täpselt ellu äratatakse. Aga kui seda elluäratamist võtta pooleldi sümbolistlikuna, siis oli jutt muidugi võimas.
Kadri Pettai "Taranditagused". Tegu oli mulle tundmatu nimega, seega asusin lugema eriliste eelarvamuste ja eelhäälestusteta, ja üllatusin lugemise käigus. Hea jutt, autoril tasuks arvatavasti edaspidi silma peal hoida.
Jaagu Mahkra "Kõtse talu elajad". Loos lööb välja autori kalduvus ülinaturalistlike stseenide vastu, samuti ülimust huumor. Lendab soolikaid ja verd, näritakse inimliha ja saadakse surma, seda kõike aga iselaadse huumori võtmes, keel sügavalt põses.
Ja ega rohkem ei olnudki midagi. 3 autori 3 juttu ma lugema ei hakanud. Ühte sellepärast et tema fantaasiaid võis alles hiljuti lugeda erinevatest meediatest nendest rubriikidest kus kajastati kohtus toimuvat ja nende jälkuse tõttu ei pidanud ma vajalikuks tolle autori fantaasiatesse rohkem süübimist. Kahe autori puhul aga ei küündi nad niigi eesti ulme puhul erandkorras alla lastud ja üks silm kinni pigistatuna jälgitava mõttelise kvaliteedijooneni, isegi üksteise kukile ronides mitte...
Hinnang: kehvapoolne, vältigem. Kui just muud midagi lugemist pole...
February 20, 2023
Ulmeantoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" hõlmab tosinat kodumaiste autorite lühijuttu surmast ja sellega kaasnevatest võimalikest üleloomulikkustest. Võib öelda, et keskseteks küsimusteks on, mis võib meist saada peale surma ja kas igavene, surmajärgne "elu" oleks üldse "elamist" väärt. Autorid on lasknud fantaasial lennata: lugude temaatika varieerub tuttavast eesti rahvaluulest kosmose- ja virtuaalulmeni.
Minu jaoks jagunesid lood suuresti kahte äärmuslikku lehte: kas üldse ei passinud või meeldis väga. Passida ei pruukinud ka seetõttu, et miski loos lihtsalt ei kõnetanud (hindan peamiselt siiski lugemiselamuse põhjal), aga oli ka selliseid, mis jäid minu meelest tehnilise külje pealt puudulikeks, peamiselt lõppesid enne ära, kui jõudsid kuskile kaugemale üldse edasi areneda. Lemmikutena mainin aga ära Jaagup Mahkra "Kõtse talu elajad" ja Joel Jansi "Hallvanakese ja Ussikuninga". Mõlemad lood olid kaasahaaravad, kulgesid tempokalt, aga arusaadavalt, ja ka lõppesid rahuldustpakkuvalt. Meeldisid ka Heinrich Weinbergi "Karma võlg", Indrek Hargla "Toonela tagasitulek" ja Meelis Friedenthali "Kõik äratatakse ellu", mille lugemise kogemus oli selles mõttes sarnane, et kõigi kolme loo ülesehitus ja üldine suund olid põnevad, aga lõpp oli kuidagi meh. Üldplaanis on aga "Ülestõusjate ja kodukäijate" näol tegu päris korraliku ulmekogumikuga.
Minu jaoks jagunesid lood suuresti kahte äärmuslikku lehte: kas üldse ei passinud või meeldis väga. Passida ei pruukinud ka seetõttu, et miski loos lihtsalt ei kõnetanud (hindan peamiselt siiski lugemiselamuse põhjal), aga oli ka selliseid, mis jäid minu meelest tehnilise külje pealt puudulikeks, peamiselt lõppesid enne ära, kui jõudsid kuskile kaugemale üldse edasi areneda. Lemmikutena mainin aga ära Jaagup Mahkra "Kõtse talu elajad" ja Joel Jansi "Hallvanakese ja Ussikuninga". Mõlemad lood olid kaasahaaravad, kulgesid tempokalt, aga arusaadavalt, ja ka lõppesid rahuldustpakkuvalt. Meeldisid ka Heinrich Weinbergi "Karma võlg", Indrek Hargla "Toonela tagasitulek" ja Meelis Friedenthali "Kõik äratatakse ellu", mille lugemise kogemus oli selles mõttes sarnane, et kõigi kolme loo ülesehitus ja üldine suund olid põnevad, aga lõpp oli kuidagi meh. Üldplaanis on aga "Ülestõusjate ja kodukäijate" näol tegu päris korraliku ulmekogumikuga.
August 3, 2020
Esimesed jutud kogumikus tõmbasid veidi tempot alla ja kartsin, et siit ei tulegi midagi. Aga õnneks nagu igas kogumikus nii ka siin oli päris omajagu pärleid, mis lugemiselamusele ainult hoogu juurde andsid.
August 30, 2020
Kuna tegemist on jutukogumikuga, siis esmalt esmalt ülevaade kuidas iga lugu eraldi mulle meeldis.
Kungla rahvas - Mann Loper
Ilusti läbi mõeldud lugu. Alguses tekitas tekitas kohe uudishimu, et mis toimumas on.
3/5
Toonela tagasitulek - Indrek Hargla
Hästi kirjutatud lugu koos huvitavate ideedega. Õhustik oli väga mõnus ja loo lõpp jättis isegi õudusloo tunde. Sci-fi elemendid olid head.
4/5
Maatriksilaev - Joel Jans - Agur Tänav
Jutt siiani on kõige rohkem meeldinud, aga raske on leida põhjendust, miks see peaks siin kogumikus olema. Jutt oli algusest lõpuni hästi kirjutatud ja ulme osa oli läbi mõeldud ning kõik jäi lõpuni loogiliseks.
Ainuke negatiivne asi võib olla, et lõpp lahendus tuli kuidagi kergekäeliselt. Midagi nagu jäi puudu. Aga lühijutu kohta oli ikkagi lugemist igapidi väärt.
5/5
Kõik äratatakse ellu - Meelis Friedenthal
Meeldis kuidas teadus ja religioon loos seotud oli. Lõpp oli ka kõrgeneva emotsiooniga, aga viimane lause jättis kahjuks segadusse mind. Püüdsin diagonaalis paar viimast lehte üle vaadata, et kas mul jäi midagi kahe silma vahele, aga jäin siiski segadusse.
4/5
Karma võlg - Heinrich Weinberg
Kohe algus tekkis hea detektiiviromaani tunne. Natuke Jim Butcheri Dresdeni failida õhustuslik. Kahjuks lõpp on Dresdenile omaselt selline, et lõpuks kõik lahendused paistavad ise sülle kukkuvat ja viimane kolmandik loost on rohkem märul kui uurimine.
3/5
Tema tädi pärandus - Mart Kivastik
See on erinevalt eelnevatest lugedest hägusulme või kummitusjutt, ainult kummituse osa oli näpu otsaga lisatud. Peamine rõhk oli peategelase iseloomul, ning väga tegevust ei toimunud. Ulme osa oli väga lühike ja oleks meeldinud kui ulme elementi oleks natuke tugevamalt tunda olnud. Aga hoolimata sellest, et lugu oli teistest erinev, läks lugemine sujuvalt.
3/5
Taranditagused - Kadri Pettai
See oli hea linnaulme, kuigi tegevus ei toimunud linnas. Meeldis kuidas tänapäevaseid elemente oli piisavalt, et kuskil kolkakülas tunda anda, et siiski tänapäev on.
Võib-olla on asi minu halvas tähelepanekus, aga loo lõpp tundus kuidagi ära lõppevat lihtsalt. Vähemalt peamistele küsimustele ei saanud vastust.
3/5
Peiteaeg - Mart Sander
Hea näide lühijutust, kus on kirjeldatud sündmused ja loo lõpuks viib mingi tulemuseni. Lisaks loo ülesehitusele, meeldis mulle ka üksikud detailid loost. Ulme element oli väga viis. Müsteeriumi ülesehitus alguses oli hästi tehtud, ning ka seletus lõpus oli rahuldav.
4/5
Kõtse talu elajad - Jaagup Mahkra
Esimene, mis tundus klassikalisem õudusjutt. Lugu oli hästi läbi mõeldud ja elemendid olid loogilised. Ainuke kahtlane koht oli lõpu poole, et kuidas mees sai ikkagi poisini jõuda, ilma et teda rünnatakse. Aga see oli pisike tähelepanek. Muidu oli lugu hea lugeda.
3/4
Tööjõureform - Peeter Helme
Loo rikkus minu jaoks ära päriselu poliitika. Seoses Peeter Helme ja Postimehega toimunud. See tõttu tekkis tunne, et lugu on kirjutatud konservatiivse maailmavaate läbi. Ning jäin mõtlema, et zombid on ilmselt metafoor välismaisele odavale tööjõule.
Positiivse osa pealt aga meeldis loos mulle poliitika osa kõige rohkem. Seda osa oli lõbus lugeda ja meenutas natuke sarja “Riigimehed”. Seda osa oleks võinud pikemalt lugeda.
2/5
Hallvanake ja Ussikuningas - Joel Jans
Ma muutusin väga rõõmsaks, kui mulle kohale jõudis, et loo tegevus on samas kreutzwaldilikus MMO maailmas, mis oli Hargla eelmises kogumikus Vinguv jalaluu. Eriti kuna mulle jäi eelmine kord nii hea mälestus sellest, et oleks tahtnud tervet romaani selles maailmas. Ning nüüd tuli teine lühijutt juurde. Koos selle looga on Joel Jansil umbes 70 lehekülge lugusid maailmas olemas. Mõned lood juurde treida ja saakski Saladusliku tsaari stiilis jutukogumiku välja lasta. Lisaks lasta illustratsioone juurde joonistada. Eestlus+MMORPG peas noortele ka hästi peale minema. Ma ostaks sellise raamatu kindlasti koju riiulisse ära.
Aga loo sisust endast rääkides. Mulle jätkuvalt meeldib kuidas Kreutzwaldi lood on seotud arvutimängu elementidega. Peale Vinguva Jalaluu lugemist otsustasin ka Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud lugusid lugeda ja nüüd haritumana oli Usskuninga plaane päris mõnus järgida.
5/5
Elusa surnu päevik - Tuuli Tolmov
Lõpetuseks tugev lugu. Hästi läbi mõeldud lugu ja tegelased. Fantastika elemendid olid kenasti tänapäeva toodud. Meeldisid väikesed vihjed, et kuna maagia eksisteerib, siis loos olev tänapäev pole päris sama mis meil. Jäin lugedes väga rahule.
5/5
Kokkuvõtvalt
Alguses tundus, et see kogumik ei tule nii hea kui Vinguv jalaluu. Iga loo juures jäi miski nagu natuke häirima. See võib olla mu vinguv iseloom, sest kui peale loo läbi saamist mõtlema jäin, kuidas neid hinnata, siis avastasin, et ega nad polnud ju üldse halvad lood. Paljudel tundsin, et 3 hinnanguks andes tegin neile natuke liiga ning ainuke lugu mis sai 2, ehk “see oli ok”, sai ka natuke karmi hinde. Aga ei tahtnud neid lugusid teistega, mis mulle rohkem meeldisid, siiski samale tasemele jätta. Sellised hetked panevad hinnangutel komakohtadest puudust tundma.
Matemaatiliselt on raamatu keskmiseks hindeks 3,6(6). 0.06(6) punkti rohkem kui Vinguv Jalaluu. Ma ei tea kas see nüüd just parem oli, aga lõppkokkuvõttes suhteliselt samasse kanti läks lugemiskogemus küll.
4/5
July 13, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Ma olen jätkuvalt vaimustunud Raudhamba raamatukirjastuse teoste kaanekujundustest. Inimesed seal kohe oskavad raamatut ahvatlevaks muuta, ilma et lugeja peaks selle sisust veel midagi teadma. Eks iseäranis huvitekitavad on ka antoloogia pealkirjas esinevad rahvapärimuslikud tegelased „Ülestõusjad ja kodukäijad", kes oma loomulikus salalikkuses imekspandamatult närvilõpmed ühel või teisel moel s��gelema panevad.
Indrek Hargla koostatud antoloogia kätkeb endas tosinat lühilookest, mille kõigi keskmeks on üks ja seesama umbmäärane teemaalge - elavad surnud. Ootuspäraselt võibki koguteosest leida kaksteist originaalset ja üksteisest väga erinevat mõtestust elavatest surnutest, kes oma "elu" peale manala teed minemist säilitanud on.
Ulmejutukoguna näitab „Ülestõusjad ja kodukäijad" minu arvates väga hästi sõna „ulme" lõputult varieeruvat tähendust. Eesti andekad autorid on ühest sõnapaarist suutnud oma fantaasiaga välja võluda nii erinevaid tõlgendusi etteantust, et muul juhul peale selle konkreetse raamatu ei oskaks mina neid kusagil koos ette kujutada. Elavaid surnuid kui nn zombisid esineb lugudes nii ehk naa - see on ehk igaühe esimene mõte selle teema väljaütlemisel. Sellele lisaks on surmajärgseks eluks leitud ohtralt aga ka erinevaid nutikaid tulevikulahendusi nagu inimteadvuse säilitamine, kopeerimine ja salvestamine, virtuaalreaalsus, arvutisimulatsioon jm arenenud ja meie praegusele mõistmisele veel hoomamatu tehnoloogia. Pean ütlema, et minu kui pigem tehnikakauge noore jaoks kõlas kõik ettesöödetu mulle vägagi usutavalt ja tulevikus teostatavalt. Minu lemmiklugudeks said aga siiski need jutud, mis tihedamalt põimunud meie folkloori ja etnograafiaga. Kui teadus ja tehnika mulle veidi ikka kaugeks jäävad, siis oma vana hea rahvajutt ja Kreutzwaldi lood jäävad ikka südamesse. Näiteks "Hallvanakese ja Ussikuninga" lugu Joel Jansi sulest tahaks ma lausa täismahulise romaanina lugeda, olgugi et selles loos oli oma osa ka tehnikal. Ülimalt hea meelega loeksin ka eesti tähtsate rahvategelaste elust arvutisimulatsioonis mõnesaja lehekülje pikkuselt, kui mõtlen Mann Loperi „Kungla rahva" loo peale. Oma õudusest ja ehmatusest hoolimata nautisin just selle etnosugemete poolest väga ka Jaagup Mahkra „Kõtse talu elajate" lugu.
Jutukogu kui tervikut on ääretult keeruline õiglaselt hinnata. Kuna lugusid ja jutte on seinast seina, kõiguvad ka 300 lehekülje ulatuses minu arvamused üles ja alla. Ma võin nimetada lugusid, mis mulle rohkem meeldisid - lisaks kahele eelnimetatule nautisin veel ka Hargla enese „Toonela tagasitulekut", milles esines ka tema „Süvahavvast" tuttav tegelane Roomas Kingu. See lugu tundus täpselt nagu üks 21. sajandi eesti rahvajutt sellisena, nagu mina seda ette kujutan. Kadri Pettai „Taranditagused" meeldis mulle selle pisukese huumorivarjundi poolest ning samuti mõjus see mõnusa ja lihtsalt arusaadava heatujuloona, pakkumaks vaheldust kogu eelnevast ulmest. Ainuke asi, et oleksin soovinud natuke pikemat juttu - tundsin, et see lõppes kuidagi liiga ruttu ära.
Ma ei ütleks ühegi raamatusse kogutud jutu kohta, et see mulle ei meeldinud. Lihtsalt mõni kõnetas mind rohkem kui mõni teine. Huvitavaid ja õpetlikke mõtteterasid leidus kahtlemata igas neist. Veidi sarnased leidsin olevat Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu" ja Peeter Helme „Tööjõureformi". Kummaski olid tegelasteks surnust üles äratatud inimesed, kes pandi uuesti tööle, inimkonda teenima. Neist lugudest jäi minu jaoks selgesti kõlama mõte, et surnutel lastaks surnud olla. Sarnast tooni tajusin tegelikult veel väga mitmel korral. Surematust on inimesed taga ajanud juba väga kaua aega, vaid meetodid selle saavutada püüdmiseks on muutunud. Lõppkokkuvõtteks ei pruugi see taevaline eesmärk aga hoopiski kogu vaeva väärt olla. Kunagi peab ju tulema aeg ka puhkamiseks (nagu öeldi ka ühes kuulsas ja kummardatud raamatus tuhandeid aastaid tagasi).
Ma olen jätkuvalt vaimustunud Raudhamba raamatukirjastuse teoste kaanekujundustest. Inimesed seal kohe oskavad raamatut ahvatlevaks muuta, ilma et lugeja peaks selle sisust veel midagi teadma. Eks iseäranis huvitekitavad on ka antoloogia pealkirjas esinevad rahvapärimuslikud tegelased „Ülestõusjad ja kodukäijad", kes oma loomulikus salalikkuses imekspandamatult närvilõpmed ühel või teisel moel s��gelema panevad.
Indrek Hargla koostatud antoloogia kätkeb endas tosinat lühilookest, mille kõigi keskmeks on üks ja seesama umbmäärane teemaalge - elavad surnud. Ootuspäraselt võibki koguteosest leida kaksteist originaalset ja üksteisest väga erinevat mõtestust elavatest surnutest, kes oma "elu" peale manala teed minemist säilitanud on.
Ulmejutukoguna näitab „Ülestõusjad ja kodukäijad" minu arvates väga hästi sõna „ulme" lõputult varieeruvat tähendust. Eesti andekad autorid on ühest sõnapaarist suutnud oma fantaasiaga välja võluda nii erinevaid tõlgendusi etteantust, et muul juhul peale selle konkreetse raamatu ei oskaks mina neid kusagil koos ette kujutada. Elavaid surnuid kui nn zombisid esineb lugudes nii ehk naa - see on ehk igaühe esimene mõte selle teema väljaütlemisel. Sellele lisaks on surmajärgseks eluks leitud ohtralt aga ka erinevaid nutikaid tulevikulahendusi nagu inimteadvuse säilitamine, kopeerimine ja salvestamine, virtuaalreaalsus, arvutisimulatsioon jm arenenud ja meie praegusele mõistmisele veel hoomamatu tehnoloogia. Pean ütlema, et minu kui pigem tehnikakauge noore jaoks kõlas kõik ettesöödetu mulle vägagi usutavalt ja tulevikus teostatavalt. Minu lemmiklugudeks said aga siiski need jutud, mis tihedamalt põimunud meie folkloori ja etnograafiaga. Kui teadus ja tehnika mulle veidi ikka kaugeks jäävad, siis oma vana hea rahvajutt ja Kreutzwaldi lood jäävad ikka südamesse. Näiteks "Hallvanakese ja Ussikuninga" lugu Joel Jansi sulest tahaks ma lausa täismahulise romaanina lugeda, olgugi et selles loos oli oma osa ka tehnikal. Ülimalt hea meelega loeksin ka eesti tähtsate rahvategelaste elust arvutisimulatsioonis mõnesaja lehekülje pikkuselt, kui mõtlen Mann Loperi „Kungla rahva" loo peale. Oma õudusest ja ehmatusest hoolimata nautisin just selle etnosugemete poolest väga ka Jaagup Mahkra „Kõtse talu elajate" lugu.
Jutukogu kui tervikut on ääretult keeruline õiglaselt hinnata. Kuna lugusid ja jutte on seinast seina, kõiguvad ka 300 lehekülje ulatuses minu arvamused üles ja alla. Ma võin nimetada lugusid, mis mulle rohkem meeldisid - lisaks kahele eelnimetatule nautisin veel ka Hargla enese „Toonela tagasitulekut", milles esines ka tema „Süvahavvast" tuttav tegelane Roomas Kingu. See lugu tundus täpselt nagu üks 21. sajandi eesti rahvajutt sellisena, nagu mina seda ette kujutan. Kadri Pettai „Taranditagused" meeldis mulle selle pisukese huumorivarjundi poolest ning samuti mõjus see mõnusa ja lihtsalt arusaadava heatujuloona, pakkumaks vaheldust kogu eelnevast ulmest. Ainuke asi, et oleksin soovinud natuke pikemat juttu - tundsin, et see lõppes kuidagi liiga ruttu ära.
Ma ei ütleks ühegi raamatusse kogutud jutu kohta, et see mulle ei meeldinud. Lihtsalt mõni kõnetas mind rohkem kui mõni teine. Huvitavaid ja õpetlikke mõtteterasid leidus kahtlemata igas neist. Veidi sarnased leidsin olevat Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu" ja Peeter Helme „Tööjõureformi". Kummaski olid tegelasteks surnust üles äratatud inimesed, kes pandi uuesti tööle, inimkonda teenima. Neist lugudest jäi minu jaoks selgesti kõlama mõte, et surnutel lastaks surnud olla. Sarnast tooni tajusin tegelikult veel väga mitmel korral. Surematust on inimesed taga ajanud juba väga kaua aega, vaid meetodid selle saavutada püüdmiseks on muutunud. Lõppkokkuvõtteks ei pruugi see taevaline eesmärk aga hoopiski kogu vaeva väärt olla. Kunagi peab ju tulema aeg ka puhkamiseks (nagu öeldi ka ühes kuulsas ja kummardatud raamatus tuhandeid aastaid tagasi).
February 26, 2023
Ahmisin selle kogumiku kiirelt ja üsna pausideta sisse. Nüüd hakkasin siin hindama ja hoolimata isukast lugemisest olen ihne nagu onu Robert.
Mann Loper - Kungla rahvas
Minu jaoks tekkisid kohe loo alguses paralleelid jutuga "Tark mees taskus". Jälle see teadvuse üle viimine virtuaalmaailma. Ladus lugemine, üllatusi ei olnud. Lõpp oli selline "Ralf lammutab interneti" või mis selle multika nimi oligi.
2
Indrek Hargla - Toonela tagasitulek
Lõpuni välja huvitav lugu. Lõpp ise täielik pettumus. Nagu oleks korüfee ise loo kirjutamisest väsinud, tekitades sellise segapuntra, et "naahh, lugeja, mõtle ise välja, mis see oli."
Harglale tõesti meeldib õlu.
3
Joel Jans ja Agur Tänav - Maatriksilaev
Päris Vonnegutiks hakkas kiskuma. Tundus juba, et beetaversioon sõidabki oma kaadervärgiga Tralfamadooriasse. Ei sõitnud ja enam-vähem kandis.
4
Meelis Friedenthal - Kõik äratatakse ellu
Kogumiku neljas jutt meeldis mulle kuni selle lõpuni väga. Koos lõpuga 3
Heinrich Weinberg - Karma võlg
Väga ladus lugemine ja lootused läksid suureks, aga siis tappis äktsion loo enda ära.
3
Mart Kivastik - Tema tädi pärandus
Need leheküljed mulle meeldisid. 5 väikese miinusega.
Kirjarahva eeskujul ei seleta lahti viit ega miinust.
Kadri Pettai - Taranditagused
See oli ka hea lugu. Selline soe ja hea.
5
Mart Sander - Peiteaeg
Kirjutamislaad lobe. Algus väga paljutõotav.
Lühijutule ei anna eriti plusse, kui lõpp juba esimese paari leheküljega teada on.
3
Jaagup Mahkra - Kõtse talu elajad
Pigem hea lugu. Detaile aimata ei suutnud, tekkivad pildid olid piisavalt rõvedad.
4,5
Peeter Helme - Tööjõureform
Lülitasin eelarvamused välja selle kirjaniku suhtes. Ja eks ta ju ongi täitsa kirjaoskaja.
Mõte pole väga paha, aga kui juba Meelis Friedenthal sai 3, siis Helme lugu oli oluliselt nõrgem.
2
Joel Jans - Hallvanake ja Ussikuningas
"Vinguva jalaluu" avaloo järg. Neurikud ja värgid. Virtuaalmaailmas eksisteerivad teadvused. Minusuguse võhiku jaoks avalooga sama teema. Arvutimängude mängijatele võib-olla tekitab rohkem emotsioone. Minu jaoks lihtsalt omajagu ladusat lugemist ja madistamist. Üsna emotsioonitut.
3
Tuuli Tolmov - Elusa surnu päevik
Meeldis ja ei meeldinud. Ca pool lugesin huviga, teise poole inertsist.
3
Mann Loper - Kungla rahvas
Minu jaoks tekkisid kohe loo alguses paralleelid jutuga "Tark mees taskus". Jälle see teadvuse üle viimine virtuaalmaailma. Ladus lugemine, üllatusi ei olnud. Lõpp oli selline "Ralf lammutab interneti" või mis selle multika nimi oligi.
2
Indrek Hargla - Toonela tagasitulek
Lõpuni välja huvitav lugu. Lõpp ise täielik pettumus. Nagu oleks korüfee ise loo kirjutamisest väsinud, tekitades sellise segapuntra, et "naahh, lugeja, mõtle ise välja, mis see oli."
Harglale tõesti meeldib õlu.
3
Joel Jans ja Agur Tänav - Maatriksilaev
Päris Vonnegutiks hakkas kiskuma. Tundus juba, et beetaversioon sõidabki oma kaadervärgiga Tralfamadooriasse. Ei sõitnud ja enam-vähem kandis.
4
Meelis Friedenthal - Kõik äratatakse ellu
Kogumiku neljas jutt meeldis mulle kuni selle lõpuni väga. Koos lõpuga 3
Heinrich Weinberg - Karma võlg
Väga ladus lugemine ja lootused läksid suureks, aga siis tappis äktsion loo enda ära.
3
Mart Kivastik - Tema tädi pärandus
Need leheküljed mulle meeldisid. 5 väikese miinusega.
Kirjarahva eeskujul ei seleta lahti viit ega miinust.
Kadri Pettai - Taranditagused
See oli ka hea lugu. Selline soe ja hea.
5
Mart Sander - Peiteaeg
Kirjutamislaad lobe. Algus väga paljutõotav.
Lühijutule ei anna eriti plusse, kui lõpp juba esimese paari leheküljega teada on.
3
Jaagup Mahkra - Kõtse talu elajad
Pigem hea lugu. Detaile aimata ei suutnud, tekkivad pildid olid piisavalt rõvedad.
4,5
Peeter Helme - Tööjõureform
Lülitasin eelarvamused välja selle kirjaniku suhtes. Ja eks ta ju ongi täitsa kirjaoskaja.
Mõte pole väga paha, aga kui juba Meelis Friedenthal sai 3, siis Helme lugu oli oluliselt nõrgem.
2
Joel Jans - Hallvanake ja Ussikuningas
"Vinguva jalaluu" avaloo järg. Neurikud ja värgid. Virtuaalmaailmas eksisteerivad teadvused. Minusuguse võhiku jaoks avalooga sama teema. Arvutimängude mängijatele võib-olla tekitab rohkem emotsioone. Minu jaoks lihtsalt omajagu ladusat lugemist ja madistamist. Üsna emotsioonitut.
3
Tuuli Tolmov - Elusa surnu päevik
Meeldis ja ei meeldinud. Ca pool lugesin huviga, teise poole inertsist.
3
December 16, 2020
Hargla koostatud ulmekogumikke tuleb nagu Vändrast saelaudu ja neid on põnev lugeda. Seekord lummas mind juba raamatu kaanepilt ja teema, n-ö elavad surnud, ei jäta ka ilmselt enamikku lugejaid külmaks. Kogumiku tutvustus lubab nii klassikalist etnoõudust kui ka arenenud digi- ja tehnikamaailma hüvede ära kasutamist.
Kogumikus on 12 lugu Eesti ulmeautoritelt. Kui sellise kogumikuga on sageli ikka nii, et on nõrgemaid ja tugevamaid lugusid, siis seekordne tundus üsna ühtlane lugemine olevat. Vaid üks lugu oli selline, kus vahepeal natuke igav hakkas.
Kui paar päeva pärast lugemist lugudele tagasi mõtlen, siis esimesena tulebki kohe meelde Hargla enda lugu Toonelast. Mulle kohe meeldib tema folkloori ja ulme mõnusaks tervikuks sidumise viis. Järgmisena meenub Jaagup Mahkra "Kõtse talu elajad", millega seondub eelkõige emotsioon "vastik". Maitse asi, minu jaoks viisakas etnoõudus. Folkloorse ainesega on ka mitu virtuaalreaalsust kajastavat juttu, nagu Joel Jansi "Hallvanake ja ussikuningas" või Mann Loperi "Kungla rahvas". Tuleb meelde, et seda ERMi keldris asuvat Kreutwaldi mängu olen varemgi kuskil kogumikus kohanud ja mulle selline reaalse maailma ja virtuaalreaalsuse sidumine tegelikult täitsa istub, eriti kui veel folkloori ka lisada. Folkloori aineline, kuid reaalsem ja etteaimatavam on ka Kadri Pettai "Taranditagused". Ülejäänud lugudest leiab igasugust kraami, alates tulevikumaailmast ja paralleelreaalsustega mängimisest rahvastiku suurendamise programmideni ja oma aega ootavate tulnukateni. Ja Mart Kivastiku lugu oli selline, mille lõppedes oleks tahtnud esmalt küsida, et mis see siis nüüd oli ja kuidas nii järsku lõppes, kuigi idee sai loo käigus selgeks.
Kokkuvõttes mõnus lugemine erinevate autorite nägemusest. Oma kohal oli ka mõnus huumor ja iroonia tänapäeva maailma ja liigse bürokraatia kohta. Loodan, et uus kogumik ei ole enam mägede taga.
Kogumikus on 12 lugu Eesti ulmeautoritelt. Kui sellise kogumikuga on sageli ikka nii, et on nõrgemaid ja tugevamaid lugusid, siis seekordne tundus üsna ühtlane lugemine olevat. Vaid üks lugu oli selline, kus vahepeal natuke igav hakkas.
Kui paar päeva pärast lugemist lugudele tagasi mõtlen, siis esimesena tulebki kohe meelde Hargla enda lugu Toonelast. Mulle kohe meeldib tema folkloori ja ulme mõnusaks tervikuks sidumise viis. Järgmisena meenub Jaagup Mahkra "Kõtse talu elajad", millega seondub eelkõige emotsioon "vastik". Maitse asi, minu jaoks viisakas etnoõudus. Folkloorse ainesega on ka mitu virtuaalreaalsust kajastavat juttu, nagu Joel Jansi "Hallvanake ja ussikuningas" või Mann Loperi "Kungla rahvas". Tuleb meelde, et seda ERMi keldris asuvat Kreutwaldi mängu olen varemgi kuskil kogumikus kohanud ja mulle selline reaalse maailma ja virtuaalreaalsuse sidumine tegelikult täitsa istub, eriti kui veel folkloori ka lisada. Folkloori aineline, kuid reaalsem ja etteaimatavam on ka Kadri Pettai "Taranditagused". Ülejäänud lugudest leiab igasugust kraami, alates tulevikumaailmast ja paralleelreaalsustega mängimisest rahvastiku suurendamise programmideni ja oma aega ootavate tulnukateni. Ja Mart Kivastiku lugu oli selline, mille lõppedes oleks tahtnud esmalt küsida, et mis see siis nüüd oli ja kuidas nii järsku lõppes, kuigi idee sai loo käigus selgeks.
Kokkuvõttes mõnus lugemine erinevate autorite nägemusest. Oma kohal oli ka mõnus huumor ja iroonia tänapäeva maailma ja liigse bürokraatia kohta. Loodan, et uus kogumik ei ole enam mägede taga.
January 6, 2021
Igasugu jutukogumikega on alati see lootus, et KÕIK kirjatükid ometi ei saa halvad olla. Eelnevalt loetud Indrek Hargla poolt koostatud ulmeantoloogiad ("Vinguv jalaluu", "Eestid, mida ei olnud") olid üsna kõikuva tasemega (aga tegelikult ju head ikka), siis lähenesin ka elavate surnute kogumikule teatava ettevaatusega ja pigem mitte eriti kõrgete lootustega. Ega pidanud pettuma - 12 lugu ja ainult 1 neist jättis sellise MÖH?-tunde.
Esimesed 2 juttu - Mann Loperi ja Indrek Hargla sulest- olid ülinauditavad ja kogumiku viimased 2 - Tuuli Tolmovilt ja Joel Jansilt - ka (nojah, Hallvanakese ja Ussikuninga lugu hargnes ju juba tuttavas Kreutzwaldi mängus, vt ka antoloogia "Vinguv jalaluu" avajuttu). Sinna vahele jäävad panid kõik omamoodi kaasa mõtlema, muigama, kulmu kortsutama ja vastikusest võdisema. Välja tooksin veel ehk tõelisi ebamugavuse värinaid tekitanud Mart Sanderi ja Jaagup Mahkra lood.
Sisust väga ei taha kirjutada - nii rikun võibolla kellegi avastamisrõõmu. Niipalju siiski, et (elavate) surnutega toimetatakse nii kosmoses kui ka virtuaalreaalsuses; nii minevikus kui ka tulevikus. Kõike saab! Kõik peaksid midagi sobivat leidma!
Väga värskendav lugemine igatahes ja elagu Eesti ulmekirjandus!
Esimesed 2 juttu - Mann Loperi ja Indrek Hargla sulest- olid ülinauditavad ja kogumiku viimased 2 - Tuuli Tolmovilt ja Joel Jansilt - ka (nojah, Hallvanakese ja Ussikuninga lugu hargnes ju juba tuttavas Kreutzwaldi mängus, vt ka antoloogia "Vinguv jalaluu" avajuttu). Sinna vahele jäävad panid kõik omamoodi kaasa mõtlema, muigama, kulmu kortsutama ja vastikusest võdisema. Välja tooksin veel ehk tõelisi ebamugavuse värinaid tekitanud Mart Sanderi ja Jaagup Mahkra lood.
Sisust väga ei taha kirjutada - nii rikun võibolla kellegi avastamisrõõmu. Niipalju siiski, et (elavate) surnutega toimetatakse nii kosmoses kui ka virtuaalreaalsuses; nii minevikus kui ka tulevikus. Kõike saab! Kõik peaksid midagi sobivat leidma!
Väga värskendav lugemine igatahes ja elagu Eesti ulmekirjandus!
June 17, 2021
Mõnus ulmekogu, mida on hea lookaupa lugeda, et veidi kauem nendes lugudes olla. Kõik väga erinevad, aga teema iseenesest on juba huvitav, mulle meeldis.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews