Inglite keel

by Meelis Friedenthal

Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üks veider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kui ta aastaid tagasi tudengipõlves kohtus Mirjamiga. Mingeid hämaraid seoseid pidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga. Oma uurimistöö käigus avastasid nad ajaloohämarusest asju, mis oleksidki võinud saladuseks jääda. 2013. aastal romaaniga „Mesilased” Euroopa kirjandusauhinna pälvinud Meelis Friedenthali uus romaan „Inglite keel” põimib kokku paeluva põneviku, tundliku armastusloo ja mõtlema ärgitavad filosoofilised arutlused. Oskuslikult üles ehitatud struktuuriga romaan viib lugeja nii tänapäeva kui ka 17. sajandi Tartusse, vahepeatustega 1980. ja 1990. aastates, sekka põiked Saksamaale.

Genres: Fiction

208 pages, Hardcover

First published January 1, 2016

About the author

The Estonian writer Meelis Friedenthal (b.1973) has written a doctoral thesis at Tartu University on a 13th century philosophical-theological treatise about seeing and vision. Friedenthal is currently Associate Professor in Tartu University and his research topic is the intellectual history of the Early Modern Period.

In 2013 his novel Willow King was one of the winners of the European Union Prize for Literature (EUPL).

Reviews

[Monika · Rating 5 out of 5]

Raamatu sündmused hüppavad tänapäeva ning 17. sajandi Tartu vahel, vahepeal peatutakse ka 1980. ja 1990. aastates ning tehakse kõrvalepõige Saksamaalegi. Tegelased on kirjud - eelkõige ajaloolane Joonas, tudeng Mirjam ning salapärane torupillimängija, kuid ka vana raamat, mille loomisele nii palju vaeva ja verd sisse oli pandud. Pean tunnistama, et see raamat huvitas mind asja juures tegelikult kõige rohkem. Juhtusin kunagi nägema pilte muuseumites olevatest hästi vanadest raamatutest ja tundus tõesti, et neil vanadel teostel oli oma elu ja hing nagu sellelgi raamatul "Inglite keeles". Põnev.
Ainuke etteheide oleks, et raamat oleks võinud paari peatüki võrra veel pikem olla, sellisel kujul jäi lugu lõpetamata, mis punktisummat mu silmis ei alandanud, aga huvitav oleks ikkagi teada saada, mis näiteks Mirjamist edasi sai.
Olen lugenud sama autori raamatut "Mesilased" ning mäletan tunnet, et raamat meeldis, aga ma ei leidnud sõnu loetu täpseks kirjeldamiseks. "Inglite keele" puhul oli emotsioon üldjoontes sarnane, kui õhustikult on see väga Tartulik raamat. Mul tekkis seda lugedes tõsine igatsus Toomemäe ja varemete järele. Mulle väga meeldis ja soovitan lugeda!

[Rein · Rating 3 out of 5]

Friedenthalil on nauditavalt täpne silm detailide peale, seda nii välises maailmas kui ka inimese sees toimuvat kirjeldades. Võrreldes "Mesilastega" (mis mulle, tõsi, veidi rohkem meeldisid, kuid jäid ilma rahuldava lõputa) on "Inglite keeles" ka korralikum lugu oma pöörete ja üllatustega. Kuid raamat oleks vajanud selle ilusti ära jutustamiseks umbes poole rohkem mahtu. Põiked ajas edasi ja tagasi on väga toredad, aga kahjuks põgusad, ehkki võõraste maailmade esilemanamiseks on iseloomulikke üksikasju meie ette laotatud kenasti, mõnikord ehk liigagi, tegevusliku tempo arvelt. Aga lisaks neile oleks lugu lubanud ennast kindlasti natuke rohkemateks sündmusteks lahti rullida - kõigel ei pea ju ajaloos tingimata paralleele leiduma. Ja mõned kesksed elemendid - näiteks seesama raamat, mille ümber kogu lugu tiirleb - lubanuksid kindlasti ennast paremini ära kasutada, nii et hetkel jäi natuke selline mulje, et osa võimalusi lugu veelgi arendada on jäetud (ajalootruuduse nimel?) ära kasutamata. Kriitilistest nootidest hoolimata soovitan kõigile.

[Piret · Rating 3 out of 5]

See raamat oleks võinud pikem olla. Minu jaoks olid osad liinid kuidagi poolikud. Natuke häirisid liiga kiired hüpped ajas edasi ja tagasi. Just olin ennast Joonase liini sisse elanud, kui lugu lennutas mind 17.sajandisse. Meeldis, et osad raamatus kasutatud tegelased ja tegevus põhinevad ajaloolistel isikutel ja faktidel ning et enamus loost toimus Tartus. Tore lugemine, aga miskit jäi nagu puudu.

[Martin · Rating 3 out of 5]

Täpselt nagu tema Mesilaste puhul oli raamatu lõpus leiduv "saateks" väga nauditav lugemine ja taaskord on kahju, et seda isegi rohkem polnud. Pean möönma, et minu arvates peitub Friedenthali tugevus minevikus. Mida kaugemale minevikku ta läheb seda tugevama atmosfääri ta tekitab.

[Marko Kivimäe · Rating 2 out of 5]

Raamatu teema keerleb kahe paberiuurija poolt avastatud vana raamatu ümber, lisaks on kaks ajaloolast, kes arhiivi avastavad ning kelle elu seetõttu omajagu muutub. Veel liigub tegevus ajaloos mitmes hetkes, selle paarisaja lehekülje peale on pandud üsna palju tegelasi ja ajaliine.

Mingil hetkel meenus Arturo Pérez-Reverte "Dumas' klubi", mis võiks mu hinnangul olla raamatukoidele pea, et kohustuslik lugemine. Reverte raamatus on palju raamatusõpru ning üks liin kulgebki bibliofiilide maailmas, tõeline nauding on lugeda inimestest, kes armastavad raamatuid ning vaadata, mis nende peades liigub. "Inglite keel" on natuke sarnasel teemal, rohkem küll sellest, kuidas tänapäeval ei osata enam vanu ürikuid hinnata, ka riivamisi sellest, kuidas digi tuleb, digi tapab.

See raamat siin nõuab lugejalt päris palju. Raamatu taga on õnneks ka autori saatekiri, mis aitab toimunut (ajaloolisse) konteksti panna ning paremini mõista. Mu jaoks jäi mingist hetkest raamatus toimub liiga kaugeks ning hämaraks, kuna polnud tingimata isegi ilukirjandus, oli rohkem filosoofiline mõtisklus harivatel teemadel, vahele siis "tavalist" raamatut. Mis pole kindlasti mitte halb - aga vähemalt praegu ihkab hing pigem kergemat kraami. Raamatu lendas üle mu pea, kohati tekkis tunne, et teos on rohkem autori teadmiste esitlus kui ilukirjandus. Jällegi - see, et minu jaoks jäi lugemiskogemus pigem kesiseks, ei tähenda, et raamat oleks kehv, oh ei. Vägagi erudeeritud ning kaunis on. Jätan oma riiulisse alles, mingis mõttes ehk ka sobivamat aega ootama.

Raamatu kujundus on hästi ilus. Esiteks raamat ise on kena, tal on ümber ümbrispaber, mis on veel omaette kunstiteos.

Minu kolmas Friedenthal. "Mesilased" meeldis hirmsamal kombel, "Kuldne aeg" oli hea. "Inglite keel" on maitse poolest "Kuldse ajaga" sarnane, ta on ühtepidi natuke "Mesilaste" hõnguga - aga midagi jääb ikka selgelt puudu minu jaoks. Oli mõnus lugeda - aga tee või tina, kui esimeseks raamatuks oli "Mesilased", siis seda tippu ei ületa, isegi sinna lähedale ei jõua. Mul lugejana on ühtepidi natuke kahju, läheb justkui allamäge. Samas ka "lihtsalt hea" Friedenthal on täitsa korraliku minekuga lugemine.

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele.

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Helene Uppin · Rating 5 out of 5]

Ootamatult.. hea. Muul juhul häiriksid need rohked võõrsõnad, millest kuulnudki pole, aga kontekst sunnib andestama. Lugu on paeluv ja natuke õudne ja vahepeal piiripealselt diip (et kas on juba Coelho või veel pole) ja mingites Tartu-detailides ääretult nostalgiline. Otsin nüüd kindlasti ka "Mesilased" üles, sest midagi siin oli, mis hirmsasti naha vahele puges. (Oli see seik ilmaliku matusega või räpase vanamehe kaltse täis kogutud tagatuba, raske näppu peale panna, aga kohati oli tunne, et lugesin oma mälestusi)

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

"Raamat võib teha head või kurja, juhatada lunastuse juurde või kutsuda välja deemoneid". Juba Seneca olevat aga öelnud, et liiga palju lugeda polevat ka kasulik. Eks see oleneb taas sellest, mida lugeda. Teoses kõne all olevat raamatut võib-olla mitte, aga Friedenthali ennast kavatsen ma veel küll lugeda. Siiani on see ainus teos tema sulest, mida üldse lugenud (tegelikult juba taaslugenud) olen (kui Kasukseppa novelli kujul mitte arvestada).

On 17.sajand ja Academia Gustaviana juures toimetab professor Salomon Maius, kelle kindel soov on trükkida algusest lõpuni ise üks korralik ja kvaliteetne raamat.

On nõukogude periood ja sellele järgnenud 20. sajandi lõpp, kus entusiastlik abielupaar Aaronid uurivad paberi- ja trükikunsti ajalugu.

On tänapäev ning noored mehed Siim ja Joonas, kes mahajäetud metsakülasse surnud abelupaari arhiivi ära tooma lähevad.

On ristteel seisva narrimütsga torupillimängija vesimärk, mis erinevates ajastutes välja ilmub. Ja samamood käituv päris ehtne torupillimängija, kelle viis lummab ega lase enam lahti. On noor naine Mirjam, kes on Aaroneid abistanud ja Joonasele hinge pugenud, aga keda miski või keski vaevab. On kummastav metsaküla talu, mille puhul Joonale tundub, et siin on miskit valesti. Ja on veel palju muudki.

Friedenthal ise on öelnud, et ajaloolised teosed sünnivadki sellest, kui mingi huvitav lugu kuidagi rangelt reglementeeritud teaduskäsitlusse ei mahu ja oma elu elama hakkab. Ja sündigu neid palju, kus omavahel mõnusalt seotud nii ajalugu ja filosoofia kui ka põnevus ja ulmesugemed. Et pärast raamatu lõpetamist tahaks veel tükk aega mõelda, et mismoodi seda siis nüüd tõlgendada võiks

[Mudlum]

Friedenthali teose puhul on tegemist kaunis kummalise tükiga. Ta mõjub ühtaegu kui natuke lapsik, abitu, ent samas võluv puugravüür, raamat piltides, ja teistpidi hakkavad need salakavalad kordused, ühe teema või motiivi mitmekordsed ülerääkimised – nagu grammofoninõel kukuks jälle tagasi ja kraabiks neidsamu helisid, mis kumuleeruvad, võimenduvad – lugejat tõesti seestama. Üha korduvaid leitmotiive on mitmeid: kangelane kolme tee ristil ilmub muudkui lagedale, ta on ka kõike hõlmata püüdva salakavala raamatu vesimärgil, siis too kahtlasevõitu räpakas vanamees, kes väldib r-tähte (käisin ekstra kogu vanamehe otsese kõne üle, ta tõepoolest väldib seda tähte, kasutades vahel r-i asemel l-i, kuid ometi mitte järjekindlalt).

Pidevalt korduvad mõtisklused inimese imelise, ajaliku ja kaduva loomuse üle. „Kuidas sellised asjad võimalikud on, kuidas saab inimene üldse olla? Tolm, liha, veri,“ arutleb Mirjam (lk 48). Mälu ja mälestuste tühisuse ja isegi õuduse üle, nagu ka maailma igavese taastulemise üle tuntakse „kahetsust kaotatud asjade pärast, mälu tuhmumist, kibedat alistumist“ (lk 113). Rõõmsa üllatusena tuli lõik, kus natuke „Kenderit tehti“: „Sest mis sarnasust on lõpuks sõnadel – olgu suuga lausututel või kirja pandutel – asjadega, mida nad tähistavad? Sõnad pole midagi muud kui veidi tinti siin-seal paberil …“ (lk 174). https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...

[Margus · Rating 1 out of 5]

Kiirelt sai läbi loetud ja paras pettumus ikkagi. Ostsin, sest tagakaane kirjeldus tekitas salapärasuse tunde ning Jan Kaus ütleb, et see on õudukas. Õudukast on asi kahjuks kaugel. Deemoneid mainitakse esimene kord vist mingi leheküljel 130, raamat ise on 200 lehte pikk. Salapärasust on ka siin vähe. Mingi tegelane ilmub välja ja siis kaob jälle ära ja see ongi kogu salapära. Üks nirumaid asju selle raamatu juures oli see, et kõikidest tegelastest oli täiesti savi. Mitte keegi ei köitnud nii palju, et oleks kaasa tundnud või elanud. See hüplemine erinevate ajahetkede vahel, tore mõte, aga suht halb teostus. Loed mingi peategelase tegevust kuskil mingil konverentsil mingite kolleegidega ja mõtled, et milleks see vajalik on. Kuidas see stseen nüüd mingit lisaväärtust loob. Ja selliseid "milleks küll" hetki on raamat täis. Mirjamil on mingil määral traagiline minevik aga see on täiesti lahtikirjutamata ning jääb arusaamatuks kuidas ta minevik siis olevikku või tegevusi suunab. Autor hakkab otsi kokku tõmbama umbes 30 lehte enne lõppu ja jube lahjaks jääb. Mingid küsimused lahendatakse, aga lihtsalt kuidas see kirja pandud on, see on kuidagi lahja. Tegevuse puudus ja tegelaste omavaheline targutamine ja filosofeerimine lõpuni välja. Mida Hvostov, Kaus ja Helme, kes Friedenthali tagakaanel "sponsivad", selles raamatus leidsid, sellest ma aru ei saa. Olen venivamaid raamtatuid lugenud, aga see on siin ikka alla keskmise.

[Kaire Rosin-Black · Rating 4 out of 5]

Väga omapärane ja haarav raamat.

[mats · Rating 4 out of 5]

fraktaalsest geomeetriast maailma algkeeleni. äge puänt.

[Hanna Stiina · Rating 5 out of 5]

selle aasta parim leid on MF Meelis Friedenthal! väga meeldis!

[annabel · Rating 3 out of 5]

kerged väikelinna detektiivid/supilinna salaselts võnked, aga täiskasvanutele…?

[Tuhkatriin · Rating 3 out of 5]

Taas palju loetud, arvustatud ja kiidetud raamat. Kuna mul ikkagi jätkuvalt kipub olema eelarvamuslik või alahindav suhtumine eesti kirjandusse, siis ka seekord mina imet ei näinud.
Ma ei tea, kas 200 lehekülge oli antud juhul palju või vähe, sest tundus, et suurem osa mahust läks lihtsalt kõrvaliste asjade peale. Olustiku- ja inimeste kirjeldused olid muidugi üsna ladusalt kirja pandud ning igav ei hakanud, aga mis selle kõige mõte oli raamatu kui terviku seisukohast, jäi minu jaoks lahtiseks.
Kogu selle heietamise ja ajas edasi-tagasi liikumise ning erinevate vaatenurkade vahel tuli olulist tikutulega taga otsida ning kuna valvsus oli juba mõnevõrra uinutatud, on täitsa võimalik, et mõni ülioluline lausejupike või peidetud vihje jäi väärilisest tähelepanust ilma.
Ja siis lõppes raamat lihtsalt ootamatult, justkui natuke kiirustades ära. Võib-olla siis 200 lehekülge ikkagi oli liiga vähe, sest kuidagi nagu visandlikuks jäi see kõik.
Siinkohal tahaksin pöörduda kõikide inimeste poole, kes raamatukogust raamatuid laenutavad. Ole hea, kui Sa tahad teksti mingil kombel märgistada või leheservadele isiklikke tähelepanekuid ja märkusi kirjutada, siis soeta selleks isiklik eksemplar. Lisaks asjaolule, et raamatukogu raamatute määrimine on lihtsalt vastutustundetu ja matslik, segavad Sinu märkused vägagi järgmist lugejat, kes tahaks teksti ise avastada ning võib pidada oluliseks hoopis teisi asju kui Sina.

[Elar · Rating 3 out of 5]

Huvitav temaatika ja tegelased, aga kas on vaja ajajoonega nii palju mängida? Iga kord kui alustad uut peatükki, läheb aega , et aru saada, kuhu see tükk siis loos asetub. Raamatut läbiv müütiline taustalugu võiks veelgi rohkem esile olla toodud. Detailirohked tegelased, kellega on lugejal lihtne samastuda.