What do you think?
Rate this book
Janu on kõikidel #1
Janu on kõikidel üks
Ajajõe kõrgel kaldal
peegeldun vetevoos
Äkitselt sinna alla
mu juustest kukub üks roos
Oleme sitket sugu
kuid tihti on jõude me tiivad
Millest algas me lugu?
Ja kuhu hoovused viivad?
Elu- ja armastuse-
janu kõrvetab huuli
Õhus on arvamused
kuid lood vaid joodavad juuri
Kristiina Ehini üheksas luulekogu räägib ajaloost, armastusest ja eestlastest. See on luule- ja lugude vormis isiklik ajalookroonika, kus segunevad faktid ja fantaasia ning mis ulatub muistsetest aegadest 2020. aasta karantiinikevadeni välja.
peegeldun vetevoos
Äkitselt sinna alla
mu juustest kukub üks roos
Oleme sitket sugu
kuid tihti on jõude me tiivad
Millest algas me lugu?
Ja kuhu hoovused viivad?
Elu- ja armastuse-
janu kõrvetab huuli
Õhus on arvamused
kuid lood vaid joodavad juuri
Kristiina Ehini üheksas luulekogu räägib ajaloost, armastusest ja eestlastest. See on luule- ja lugude vormis isiklik ajalookroonika, kus segunevad faktid ja fantaasia ning mis ulatub muistsetest aegadest 2020. aasta karantiinikevadeni välja.
- GenresPoetry
136 pages, Hardcover
Published January 1, 2020
12 people are currently reading
149 people want to read
About the author
Kristiina Ehin
52 books37 followersKristiina Ehin on eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana.
Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele.
Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana.
Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele.
Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 27 of 27 reviews
January 14, 2021
Ma pole vabavärsiga vist sõbraks saand
See tundub sageli kui harjutus algklassiõpilastele
et sähke
eemaldage taandread
lisage kirjavahemärgid
ja midagi muud muutmata
saategi proosateksti
Võinuks ehk kohe alguses olla proosa
Küllap oskan sõnade vahele mõjukaid pause ka ise mõelda.
Ent kui loen luulet, mida kaunistab riim
kas see tekitab sügavamaid tundeid?
Kas endaga köidab ja kaasa viib?
Kas nõuab autorilt peenemaid andeid?
Või oleneb kõik puhtalt autorist, temaatikast, lugeja enda lugemusest, võrdlusest teiste autoritega, võrdlusest endaga, kui suure osaga loetud luulest end suudab samastada, kui paljut mõistab, kui paljut põlgab, kui palju jätab ükskõikseks, kui paljust on üle. Ma ei ole kindlasti suur luulehuviline olnud, ei oska kindlasti süvitsi analüüsida, kuid nagu iga teise teosega jääb see peamine ja võib-olla isegi kõige õigem kompass - meeldib või ei meeldi. Selle luulekoguga oli nii, et kohati sisu meeldis, vorm mitte; siis jälle vorm meeldis, aga sisu ei kõnetanud; ja vahepeal mõned head palad, ilusad sõnad, kaunid kõlasobitused ning siis vastandina koledad slängisõnad nagu tšikk ja vist ka eirbooltik vmt kusagil.
Aga esivanemate lood on alati põnevad - see on see koht, kus tundus, et lühijuttudena/novellidena loeks hea meelega pikemaltki. Ja kujundus ja pildid meeldisid ka.
* Mina ei luuleta. Aga ühe kiire pigem endale kirjutatud arvustuse tarbeks paar rida võis kah. Võib ka taandread eemaldada ja kirjavahemärgid lisada ja siis on tavaline tekst.
See tundub sageli kui harjutus algklassiõpilastele
et sähke
eemaldage taandread
lisage kirjavahemärgid
ja midagi muud muutmata
saategi proosateksti
Võinuks ehk kohe alguses olla proosa
Küllap oskan sõnade vahele mõjukaid pause ka ise mõelda.
Ent kui loen luulet, mida kaunistab riim
kas see tekitab sügavamaid tundeid?
Kas endaga köidab ja kaasa viib?
Kas nõuab autorilt peenemaid andeid?
Või oleneb kõik puhtalt autorist, temaatikast, lugeja enda lugemusest, võrdlusest teiste autoritega, võrdlusest endaga, kui suure osaga loetud luulest end suudab samastada, kui paljut mõistab, kui paljut põlgab, kui palju jätab ükskõikseks, kui paljust on üle. Ma ei ole kindlasti suur luulehuviline olnud, ei oska kindlasti süvitsi analüüsida, kuid nagu iga teise teosega jääb see peamine ja võib-olla isegi kõige õigem kompass - meeldib või ei meeldi. Selle luulekoguga oli nii, et kohati sisu meeldis, vorm mitte; siis jälle vorm meeldis, aga sisu ei kõnetanud; ja vahepeal mõned head palad, ilusad sõnad, kaunid kõlasobitused ning siis vastandina koledad slängisõnad nagu tšikk ja vist ka eirbooltik vmt kusagil.
Aga esivanemate lood on alati põnevad - see on see koht, kus tundus, et lühijuttudena/novellidena loeks hea meelega pikemaltki. Ja kujundus ja pildid meeldisid ka.
* Mina ei luuleta. Aga ühe kiire pigem endale kirjutatud arvustuse tarbeks paar rida võis kah. Võib ka taandread eemaldada ja kirjavahemärgid lisada ja siis on tavaline tekst.
March 9, 2021
The thirst is the same in all of us
Review of the self-published hardcover edition (2020) crowdfunded through Hooandja
Janu on... is a beautifully designed collection of Estonian poetess Kristiina Ehin's recent work which looks back on her family's history and then that of all Estonians and the entire world towards the beginnings of the current pandemic. It is elaborately illustrated with the graphic collage works of Gabriela Urm which incorporate archival and present day photographs with drawings.
Many of the poems have introductions by Ehin to describe her inspirations or reasons for writing them. My favourites in the collection were the extended family tributes Minu suguvõsa naised (My Family's Women) and Minu suguvõsa mehed (My Family's Men).
Ehin is also known as a popular song lyricist, and the collection includes one recent song lyric, see Link below.
Janu on... was awarded the A. H. Tammsaare nimeline Järva valla kirjanduspreemia (A. H. Tammsaare Järva Parish Literary Prize) for 2020, which is an annual Estonian Literary Award granted since 1978. A list of all recipients can be viewed here (Estonian language link, turn web translator on).
Trivia and Links
The Hooandja (Estonian: Momentum Giver) crowdfunding campaign for Janu on kõikidel üks was funded here.
The Curly Strings music video for the poem Mind nad kätte ei saa! (They Won't Catch Me!) with lyrics by Kristiina Ehin, can be seen here, It includes English translation subtitles. Ehin wrote the poem to commemorate Eeva Talsi's (lead singer & violinist of Curly Strings) grandfather's escape from the Soviet Communist deportations in March 1949.
Review of the self-published hardcover edition (2020) crowdfunded through Hooandja
Janu on... is a beautifully designed collection of Estonian poetess Kristiina Ehin's recent work which looks back on her family's history and then that of all Estonians and the entire world towards the beginnings of the current pandemic. It is elaborately illustrated with the graphic collage works of Gabriela Urm which incorporate archival and present day photographs with drawings.
Many of the poems have introductions by Ehin to describe her inspirations or reasons for writing them. My favourites in the collection were the extended family tributes Minu suguvõsa naised (My Family's Women) and Minu suguvõsa mehed (My Family's Men).
Ehin is also known as a popular song lyricist, and the collection includes one recent song lyric, see Link below.
Janu on... was awarded the A. H. Tammsaare nimeline Järva valla kirjanduspreemia (A. H. Tammsaare Järva Parish Literary Prize) for 2020, which is an annual Estonian Literary Award granted since 1978. A list of all recipients can be viewed here (Estonian language link, turn web translator on).
Trivia and Links
The Hooandja (Estonian: Momentum Giver) crowdfunding campaign for Janu on kõikidel üks was funded here.
The Curly Strings music video for the poem Mind nad kätte ei saa! (They Won't Catch Me!) with lyrics by Kristiina Ehin, can be seen here, It includes English translation subtitles. Ehin wrote the poem to commemorate Eeva Talsi's (lead singer & violinist of Curly Strings) grandfather's escape from the Soviet Communist deportations in March 1949.
September 18, 2023
Sellest luulekogust on mu lugemise väljakutse grupis juba palju ja ülivõrdes kirjutatud. Kirjutan minagi. Kuigi olin väga raske dilemma ees: ühest küljest oli soov lugeda ühte luuletust nii kaua, et see mulle täielikult hinge poeks ja mõtetes helisema hakkaks. Teisest küljest aga olin kui narkomaan, kes võimalikult ruttu uut doosi vajab. Kahjuks läksin küll viimast teed, kuid et tegemist on isikliku eksemplariga, siis saan alati uueti vaikse nautlemise teed minna.
Ma ei ole eriline vabavärsi lemb, kuid sellesse raamatusse see sobib. Kõik, mis Kristiina kirjutab, omandab tähenduse. Selles luulekogus on põimitud maailma ajalugu Kristiina enda, tema pere ja suguvõsa looga. Tulemus on lummav kombo Babüloonia tühermaatuules õõtsatavatest Semiramise rippuvatest aedadest ja sõnajalgade vahel kükitavatest taretahmastest esivanematest. Minevik ja tulevik, müütiline ja müstiline. Lisaks on mulle alati meeldinud Kristiina ergas sotsiaalne närv ja oskus juhtida luulevormis tähelepanu põletavatele ühiskonnaprobleemidele. Ja muidugi armastus, olgu see siis mis vormis tahes. Kõik see on pakendatud ka visuaalselt mõnusasse vormi. Ausõna, ma hoidsin seda raamatut lihtsalt käes vahepeal ja silitasin vargsi :)
Kui midagi lugeda soovitada, siis just seda. Isiklik eksemplar on veel rangelt soovituslik.
Tahaksin siia kirjutada ka ühe luuletuse isutamiseks, aga no ei oska valida. Nii et igaüks avastab ise.
Ma ei ole eriline vabavärsi lemb, kuid sellesse raamatusse see sobib. Kõik, mis Kristiina kirjutab, omandab tähenduse. Selles luulekogus on põimitud maailma ajalugu Kristiina enda, tema pere ja suguvõsa looga. Tulemus on lummav kombo Babüloonia tühermaatuules õõtsatavatest Semiramise rippuvatest aedadest ja sõnajalgade vahel kükitavatest taretahmastest esivanematest. Minevik ja tulevik, müütiline ja müstiline. Lisaks on mulle alati meeldinud Kristiina ergas sotsiaalne närv ja oskus juhtida luulevormis tähelepanu põletavatele ühiskonnaprobleemidele. Ja muidugi armastus, olgu see siis mis vormis tahes. Kõik see on pakendatud ka visuaalselt mõnusasse vormi. Ausõna, ma hoidsin seda raamatut lihtsalt käes vahepeal ja silitasin vargsi :)
Kui midagi lugeda soovitada, siis just seda. Isiklik eksemplar on veel rangelt soovituslik.
Tahaksin siia kirjutada ka ühe luuletuse isutamiseks, aga no ei oska valida. Nii et igaüks avastab ise.
October 19, 2021
Suurepäraselt ning hingestatult kirjutatud luulekogu, mille läbiv teema on perekond ning Eesti juured. Ehini riimluule läheb südamesse.
August 9, 2020
Imeline lugemine. Läbi kaugete ja lähemate aegade tänasesse päeva välja. Lood kui laulud. Inimesed nende sees. Võlu ja valu. Kestmine läbi aegade, läbi selle sama võlu ja valu. Igapäevast saab ajalugu, inimestest osa ajaloost ja legendidest. Meie lugu.
Aitäh, Poetess!
Aitäh, Poetess!
November 11, 2020
See luulekogu on olnud mu öökapil juba mitu kuud ja jääb sinna ilmselt veel kauaks. Võtan enne und ja loen, kui parasjagu mõni teine pooleliolev raamat ei köida või kui olen liiga väsinud, et midagi mahukamat lugeda.
Kristiina looming viib mind alati koju - seda nii kaudses kui otseses tähenduses. Tekitab sageli sellise magusvalusa igatsuse Rapla järele, sest sõnadesse vormitud nostalgilised pildid jooksevad nagu film silme eest läbi.
"Siis tuli kevad ja Rapla lombid olid veel nagu naljapärast hommikuti jääkirmes ja nartsissid naersid juba heleda leegiga" (lk 90).
Need jääkirmes Rapla lombid jäävad mulle alati armsamaks, kui ükskõik millise muu paiga lombid. Sama ka nartsissidega - Rapla nartsissid on minu jaoks palju rohkem kui lihtsalt nartsissid ja Kristiina loomingut lugedes ma lähen jälle selle lapsepõlve tunde sisse, mis aitab näha maailma muretu lapse silmadega. Sest "Lapsepõlves oli rohi haljam" (lk 91).
Esiisad ja perekonna ajalugu, maailmavalu ja olemise võlu, muretsemine metsa, lindude ja kestmajäämise pärast. Vaadates aastasadade taha ja leides end aastas 2020 keset koroonakriisi - siia raamatusse on kokku pandud nii palju. Ja siis see kujundus - lihtsalt imeline!
"Üksikud meist on vabad
Vabad on enamasti üksikud" (lk 109)
Milline taeva kingitus on meile Kristiina ja tema looming!
Kristiina looming viib mind alati koju - seda nii kaudses kui otseses tähenduses. Tekitab sageli sellise magusvalusa igatsuse Rapla järele, sest sõnadesse vormitud nostalgilised pildid jooksevad nagu film silme eest läbi.
"Siis tuli kevad ja Rapla lombid olid veel nagu naljapärast hommikuti jääkirmes ja nartsissid naersid juba heleda leegiga" (lk 90).
Need jääkirmes Rapla lombid jäävad mulle alati armsamaks, kui ükskõik millise muu paiga lombid. Sama ka nartsissidega - Rapla nartsissid on minu jaoks palju rohkem kui lihtsalt nartsissid ja Kristiina loomingut lugedes ma lähen jälle selle lapsepõlve tunde sisse, mis aitab näha maailma muretu lapse silmadega. Sest "Lapsepõlves oli rohi haljam" (lk 91).
Esiisad ja perekonna ajalugu, maailmavalu ja olemise võlu, muretsemine metsa, lindude ja kestmajäämise pärast. Vaadates aastasadade taha ja leides end aastas 2020 keset koroonakriisi - siia raamatusse on kokku pandud nii palju. Ja siis see kujundus - lihtsalt imeline!
"Üksikud meist on vabad
Vabad on enamasti üksikud" (lk 109)
Milline taeva kingitus on meile Kristiina ja tema looming!
May 20, 2021
Hea lugemine. Mind pani tunnetama ka enda seoseid oma esivanematega ja selle üle mõtisklema. "Kui sobran minevikus teen olevikku ruumi ja tulevikku teed". Väga kaunis raamat ka kujunduse poolest.
January 12, 2022
Mulle meeldib kuulata, kui Kristiina Ehin räägib. Kõik, mida ta ütleb, tundubki alati selline luuleline... Ka seda raamatut lugedes kuulsin tema selget rahulikku häält seda mulle ette lugemas.
July 2, 2020
Kohustuslik lugemine igale minu suguvõsa naisele ja mehele. 😉
June 6, 2021
üksikud meist on vabad
vabad on enamasti üksikud
vabad on enamasti üksikud
Want to read
June 30, 2020Kristiina Ehin:
Hiljuti helistas mulle üks arstist luulehuviline ja ütles, et luges mu viimast raamatut kui Eesti ajalugu luulevormis. Päris nii ma seda esitlenud pole, aga ikkagi tegi head meelt, et tema jaoks oli raamatul selline mõõde.
Raamatu idee sündis ühest unenäost, mida olen juba mõnel pool kirjeldanud. Unes vaatasin Ajajõkke ja nägin seal sürreaalses kronoloogias kõikvõimalikke ajaloosündmusi, enda ja oma esivanemate pilte, silmi, väikseid hetki suures mängus... Rohkem polnud vajagi, et mõista, kuhu selle raamatuga tahan jõuda.
Olen tähele pannud, et õigel hetkel vanade lugude rääkimisest tekib inimestel mingi rahunemise ja virgumise tunne, selg läheb sirgemaks ja silmad selgemaks. See ongi juurte jootmine. «Janu on kõikidel üks» räägib muuhulgas ka juurte janust ehk teadlikust või alateadlikust tungist teada saada, kust me tuleme.
Luuletus «Muremurdja»: «Oleme eestlased ja mure on meie leib / elustiil ja ellujäämisstrateegia.» See on irooniline luuletus küll, kuid loodetavasti on selles ka midagi rohkemat. Olen vahetevahel enesekontrolli mõttes küsinud, et kui mured ära võtta, mis siis mu elus sõelale jääb. Ja alati on see mõjunud üllatavalt vabastavalt. Kollektiivses mõttes aga on mured palju sügavamalt külge kleepunud... sõnad, mõtteviisid, võibolla keeleliselt isegi tulevikuvormi puudus, meie tavapärase suhtlemise vaikne hääletoon, laste hoiatamine, enese piiramine ja pidev "normaalsega" võrdlemine... kõik see annab tunnistust päris palju muretsevast rahvast.
Kuid midagi on selles mures ka jätkusuutlikku, midagi ka eepilist ja poeetilist. Me ei lase niisama lihtsalt oma päritud murelikku meelt hajutada ja võltsoptimism on eestlastele üldiselt vastukarva. Mul on küll vahetevahel endaga üks teinegi treening: kui olen mures või masenduses, siis võtan viimase jõu kokku ja naeratan. Ja paljalt see suunurkade ülespidi pööramine tuletab meelde muretuid hetki, mil naeratamine oli lihtne. Kehamälu on ühekorraga nii tark kui loll. Ja rumal oleks seda lihtsat asja kasutamata jätta.
Aaviku meelest on eestlaste suurim nõrkus tuimus, millest tulevad kõik teised hädad. Kui järele mõelda, siis oma viimases raamatus ma tegelen küsimusega, kust see tuimus pärit on.
https://leht.postimees.ee/7004380/kri...
Hiljuti helistas mulle üks arstist luulehuviline ja ütles, et luges mu viimast raamatut kui Eesti ajalugu luulevormis. Päris nii ma seda esitlenud pole, aga ikkagi tegi head meelt, et tema jaoks oli raamatul selline mõõde.
Raamatu idee sündis ühest unenäost, mida olen juba mõnel pool kirjeldanud. Unes vaatasin Ajajõkke ja nägin seal sürreaalses kronoloogias kõikvõimalikke ajaloosündmusi, enda ja oma esivanemate pilte, silmi, väikseid hetki suures mängus... Rohkem polnud vajagi, et mõista, kuhu selle raamatuga tahan jõuda.
Olen tähele pannud, et õigel hetkel vanade lugude rääkimisest tekib inimestel mingi rahunemise ja virgumise tunne, selg läheb sirgemaks ja silmad selgemaks. See ongi juurte jootmine. «Janu on kõikidel üks» räägib muuhulgas ka juurte janust ehk teadlikust või alateadlikust tungist teada saada, kust me tuleme.
Luuletus «Muremurdja»: «Oleme eestlased ja mure on meie leib / elustiil ja ellujäämisstrateegia.» See on irooniline luuletus küll, kuid loodetavasti on selles ka midagi rohkemat. Olen vahetevahel enesekontrolli mõttes küsinud, et kui mured ära võtta, mis siis mu elus sõelale jääb. Ja alati on see mõjunud üllatavalt vabastavalt. Kollektiivses mõttes aga on mured palju sügavamalt külge kleepunud... sõnad, mõtteviisid, võibolla keeleliselt isegi tulevikuvormi puudus, meie tavapärase suhtlemise vaikne hääletoon, laste hoiatamine, enese piiramine ja pidev "normaalsega" võrdlemine... kõik see annab tunnistust päris palju muretsevast rahvast.
Kuid midagi on selles mures ka jätkusuutlikku, midagi ka eepilist ja poeetilist. Me ei lase niisama lihtsalt oma päritud murelikku meelt hajutada ja võltsoptimism on eestlastele üldiselt vastukarva. Mul on küll vahetevahel endaga üks teinegi treening: kui olen mures või masenduses, siis võtan viimase jõu kokku ja naeratan. Ja paljalt see suunurkade ülespidi pööramine tuletab meelde muretuid hetki, mil naeratamine oli lihtne. Kehamälu on ühekorraga nii tark kui loll. Ja rumal oleks seda lihtsat asja kasutamata jätta.
Aaviku meelest on eestlaste suurim nõrkus tuimus, millest tulevad kõik teised hädad. Kui järele mõelda, siis oma viimases raamatus ma tegelen küsimusega, kust see tuimus pärit on.
https://leht.postimees.ee/7004380/kri...
April 27, 2021
Väga-väga tore kogu, kuigi ma vist ikkagi eelistan enamasti riime.
Sina kes sa juhid riiki
ja rajad parajasti reilbooltikut
võtad kaitsealal metsa maha nii et maa must
Ma ütlen sulle et hingel on üheksa elu
Sa vastad et mingit hinge pole olemas
ja lähed jälle nagu su isa ja vanaisa
soomättaid mööda
kotitäit kassipoegi uputama
Siis hakkavad sulle unes ilmuma
Amon Ra kuldsed kassid
Naksitrallide metsikud kassid
varjupaiga hukkamisele viidavad kassid
Sa lased kolmele toale uued põrandad panna
et kassihaisust lahti saada
Lased Hiiumaa lagedaks raiuda
ja gemotoidul Eestisse voolata
sööd ökoettevõtted turult välja
Sa tellid veel juurde harvestere ja tanke
teed ühe reilbooltiku veel
Võtad ajaloolised kõdurajoonid maha
suretad humanitaarteadused välja
ja keelad stiilsuse huvides kõik kirkad värvid
Kellele sa kätte maksad?
Kas hing
mida ei tohiks olemas olla
tunneb veel midagi?
Sina kes sa juhid riiki
ja rajad parajasti reilbooltikut
võtad kaitsealal metsa maha nii et maa must
Ma ütlen sulle et hingel on üheksa elu
Sa vastad et mingit hinge pole olemas
ja lähed jälle nagu su isa ja vanaisa
soomättaid mööda
kotitäit kassipoegi uputama
Siis hakkavad sulle unes ilmuma
Amon Ra kuldsed kassid
Naksitrallide metsikud kassid
varjupaiga hukkamisele viidavad kassid
Sa lased kolmele toale uued põrandad panna
et kassihaisust lahti saada
Lased Hiiumaa lagedaks raiuda
ja gemotoidul Eestisse voolata
sööd ökoettevõtted turult välja
Sa tellid veel juurde harvestere ja tanke
teed ühe reilbooltiku veel
Võtad ajaloolised kõdurajoonid maha
suretad humanitaarteadused välja
ja keelad stiilsuse huvides kõik kirkad värvid
Kellele sa kätte maksad?
Kas hing
mida ei tohiks olemas olla
tunneb veel midagi?
January 12, 2023
Mõni tekst tõi suhu maitsed ja ninna lõhnad, silme ette vilksatama tuttavad pildid olnud hetkedest ja tunnetest. Järelikult puudutas.
Mõni oli ehk puhuti liialt ilutsev, eputav, tarkusivadest paks ja koormatud, veidi konarlik.
Aga tervikuna imeilus raamat igati. Nii sisult kui ka vormistuse poolest.
Mõni oli ehk puhuti liialt ilutsev, eputav, tarkusivadest paks ja koormatud, veidi konarlik.
Aga tervikuna imeilus raamat igati. Nii sisult kui ka vormistuse poolest.
August 16, 2022
On hea. Aga ajalugu ja eestlus, side esivanematega ja Nofretega, muinasaja kütiga ja soojooksikuga mus vastu ei kaja. Pole minu teemad.
Mind kõnetavad inimene olemise, naine olemise, luuletaja olemise lood.
Ja muidugi armastus, armastus, armastus.
Mind kõnetavad inimene olemise, naine olemise, luuletaja olemise lood.
Ja muidugi armastus, armastus, armastus.
October 17, 2023
See luulekogu on kohe kindlasti minu praegune lemmik Kristiina teostest, see kujundus… need sõnapaarid… need mõtted ja tunded, mis minus tekkisid seda lugedes on lihtsalt võimatu sõnadesse panna. Pani veel rohkem tahtma teada enda sugupuust ja esivanematest, kes seisid siin enne mind.
October 18, 2023
Esimene luuletus oli kohe pihta ja põhjas. See mind nad kätte ei saa kumises mul juba lauluna. Minu suguvõsa naised olid kõvad tegijad ja no kus sa saad, ikke need suguvõsa mehed olid ka kõvad mehed! Lõpupoole oli seda haldjalikku Krisiinat ka ❤️
June 18, 2020
Olen suur austaja
August 22, 2020
kui ma ei teaks lugedes et see on Ehin siis hinne 3. Mõni hea tekst kehvade lohisevate seas.
October 2, 2020
Väga hea raamat ja ilusa kujundusega veel pealekauba!
October 26, 2020
Ilus! Mõnda luuletust loen kindlasti veel mitu korda üle.
February 25, 2021
Erakordne luulekogu, nii sõnaseadmisoskuselt kui mõtete sügavuselt.
March 30, 2021
Sulgesin kaane ja avasin uuesti. Ja ikka ja jälle tulen nende ridade juurde tagasi. Eriliselt puudutav, isiklik ja mitmetahuliselt inspireeriv lugemine.
December 19, 2021
Esimene Kristiina, mida niimoodi kogumikuna lugesin. Puudutas veel rohkem, kui oskasin oodata...
September 18, 2022
kristiina ehin on meie rahvuslik aare.
July 6, 2020
Olijatega siduv.
March 22, 2021
Mulle meeldib K. Ehini luule tavaliselt väga, aga see luulekogu on üks vähem lemmikuid. Enim meeldisid värsid koroonakevadest. Päevakajaline ka aasta aega hiljem.
"nüüd ruttu iga roju oma koju -
India vaesed ja ka maharadžad!
New Yorgiski ei ole pidutuju
ja Moskva lähistel on jälle hinnas datšad
sel aastal tuleb kevad tumedamat värvi
ja koduaias kurjalt kraaksub vares
ma loodan et meil kõigil jätkub külma närvi
ja palvetan et kõigil hakkaks parem"
"nüüd ruttu iga roju oma koju -
India vaesed ja ka maharadžad!
New Yorgiski ei ole pidutuju
ja Moskva lähistel on jälle hinnas datšad
sel aastal tuleb kevad tumedamat värvi
ja koduaias kurjalt kraaksub vares
ma loodan et meil kõigil jätkub külma närvi
ja palvetan et kõigil hakkaks parem"
Displaying 1 - 27 of 27 reviews