Tere! Saame tuttavaks, mina olen Illimar. Kolme lapse isa, armastav mees ja elurändurist optimist. Sa hoiad käes minu esimest raamatut, milles ma kutsun sind kaasa oma pöörasele mehekssaamise seiklusele. Kutsun sind endaga kaasa küladiskole, lennujaama peldikusse ja sünnituspalatisse. Käime kindlasti ära ka võõraste voodilinade vahel. Saad olla tunnistajaks sellele, kuidas potentsiaalsest külajoodikust arenes isadust fännav pühendunud superpaps. Sõrmed püsti ja let´s rock and roll!!! Illimar Pilt
Kui ma Illimari palju aastaid tagasi ühel hipiüritusel esimest korda nägin, siis arvasin, et see mees on küll kuskilt teiselt planeedilt. Ja ega see arvamus aastatega palju muutunud ei ole. Kuigi oleme saanud nüüdseks headeks sõpradeks, ei suuda ma ikka mõista, kuidas endisest sültmehest on praeguseks saanud nii tubli ja võimas mees, kes ühe käega kantseldab oma kolme tütart ning teisega juhib sihikindlalt kogu ülejäänud elu. See raamat on inspiratsiooniks kõikidele lödipüksidele ja samuti nende elukaaslastele. Kui juba Illimarist sai Mees, siis võib selleks saada ka sinu elukaaslane. Jesper Parve Sõber
Siin raamatus on kirjas aus ja avameelne lugu sellest, kuidas ühest noormehest saab isa ja selline mees, kellest enamik naisi unistavad. Harva suudavad ja tahavad mehed olla nii avameelsed ja ausad enda kasvamise loo jutustamises. Seda enam on mul hea meel, et selle avameelsuse taga on ladus ja mõnus kirjastiil. Ma arvasin enne, et ainult minul on nii hea mees ja lastel isa, selgub, et selliseid haruldusi on veel. Ilmselt võiks see raamat olla kohustuslik kirjandus kõikidele noormeestele, kes ennast veel analüüsida ei ole osanud, kõikidele poegade emadele, kõikidele meestele ja kõikidele naistele, kes mõtlevad, et mehed ongi need emotsioonitud ja valelikud tõprad. Kohe tõesti üks hea ja siiras lugemine – mina soovitan soojalt. Mallukas Eesti blogikuninganna
Illimaril on hämmastav võime mäletada detaile. Ta suudab need tuua ehedalt taas päevakorda ja tänu sellele meenub ka enda poisipõlv ning mehistumise periood. Tõepoolest oligi nii. Muhe lugemine ja annab kinnitust, et kui keegi tundub noorukina lootusetu, siis tulevik ehk ikka nii tume ei ole. Äkki on need hoopis vajalikud etapid, mis sel inimesel läbida tuleb, et saada parimaks versiooniks iseendast. Henry Jakobson A Mida Henry Teeb blogi autor
Laenutasin raamatukogust raamatu, kuna olin ka eelmised kolm sama sarja oma läbi lugenud. Illimar on väga kaasakiskuva ja humoorika kirjaviisiga mees, kes võiks oma elu õppetundide ja kogemustega eeskujuks olla paljudele meestele. Lugeda soovitaksin seda ka noortele pereemadele ja emadele, kes ei suuda oma poegadest lahti lasta. "Ma olen alati seda meelt olnud, et gramm praktikat kaalub rohkem kui tonn teooriat." (lk 43) "Neljas samm oli lähedane suhe alkoholiga muuta viisakaks kaugsuhteks. Me küll mõtlesime üksteise peale sageli, kuid kokku saime harva ja need koosveedetud hetked olid pigem sellised põgusad, maksimaalselt kahe õlle pikkused vestlused." (lk 108)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Olen Illimari blogi jälginud ja pean tõdema, et olingi pigem neist arvamusel kui "värvilistest hipidest, kes hõljuvad muretult läbi elu". Kogu see vanemlus ja pereelu tundus Illimaril nagu kaasasündinud olevat. Tunnistan, et seetõttu ma raamatule suuri ootusi ei seadnud. Kuid nüüd tahaks kiita. Kirjutada see mees oskab! Lisaks ei olnud see raamat minu jaoks liiga pehme ja helge. Oli aus, siiras ja õpetlik! Nii ladus lugemini ja neelasin paari päevaga. Võimas ja aitäh!
Mul on väga hea meel, et otsustasin selle "sarjaga" edasi minna. "Mees 3" oli minu silmis totaalne allakäik võrreldes kahe esimese teosega, mistõttu kadus igasugune soov jätkata, aga kes suudaks vastu panna nii värvilisele ja huvitavale kujundusele nagu seda on "Mees 4"? Illimar Pilt on silma jäänud ka teistes kohtades nagu nt #Kogumispäeviku Facebooki grupp ja kuna seal suutis mees jätta sümpaatse mulje, siis miks mitte proovida. Võtsin kätte, lugesin, hirnusin, muigasin, nautisin. Illimar suudab oma elu ja vigu analüüsida läbi huumori, mida raamatus on palju. Autor kirjeldab oma erinevaid pidusid, lahkuminekuid, pettumusi, nullpunkte küll naljaga, aga annab edasi väga tõsiseid õppetunde. Kas meheks saamise rituaalid (palju seksi, joomist, narkotsi) teevad sind päriselt meheks? Või teeb meheks noormehe otsus oma elu järjepeale tõmmata ja iseenda eest hoolitsema hakkamine? Mina sellel raamatul puudujääke ei leidnud. Kindlasti võib norida mingites kohtades stiiliga, aga üldkokkuvõttes oli raamat terviklik ja väga hästi kirjutatud. Seda võiksid lugeda naised, et saada natukenegi aimu (nii 0.0001%), mis meestel toimub, aga ka noormehed, kes tahavad midagi muutma hakata, aga võib-olla ei tea, kuidas. Vastuseid see ei anna, aga mõtted paneb tööle küll.
Väga kerge lugemine, aga minu jaoks natuke liiga roosamanna. Ka algus, mis oleks pidanud tekitama kontrasti vana ja uue elu vahel. Üldpilt on natuke liiga ilus ja ideaalne.
Algus oli paljutõotav. Kirjutada Illimar kindlasti oskab, paremini kui mõni teine "Mees" raamatu autor. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi. Kuigi nüüd vist ei tohi seda valju häälega välja öelda, solvutakse, ja edasine kirjanduslik karjäär on juba eos killitud.
Kahjuks muutus raamatu viimane kolmandik absurdseks. Autor kirjutas pikalt ja laialt isadusest ja et kuidas ilma isakogemuseta ei saa ükski mees end täieõiguslikuks meheks pidada. Kui ta oleks seda korra või paar maininud, siis ehk oleks see mõjunud usutavalt, aga selle pidev korrutamine muutis usutavuse kaheldavaks.
Lisaks ka see, mis mind ka Jesperi raamatute juures pisut häiris, et naine peab ikka ürgnaine olema. Ja peab mehe ümber oma sõrme mässima ja poisikesest mehe tegema. Või siis see, et täiesti enesestmõistetavaid asju raiutakse, nagu oleks just jubeda elusaladuse avastanud. Kas tõesti vääris see teos puude mahavõtmist?
Võibolla võtan ma seda asja natuke liiga tõsiselt. Ehk ongi tegemist eneseiroonilise ja humoorika lugemisega.