What do you think?
Rate this book
Domineeriv värv #4
Domineeriv värv: Kuldne
Baasis ärgates seisab Cordevia silmitsi kurva tõdemusega – tal ei lubata enam paralleelmaailma tagasi minna. Elada alfaemasena inimeste keskel ei ole lihtne, sest kes domineeriva isase reeglitega ei lepi, need surevad. Samas muudavad Alricku eesmärgid ja Charmiani iseloom seisu veelgi keerulisemaks.
Cordevia tahab pääseda Larry valve alt välja ja võita tagasi Clay, kuid loota pole mitte kellegi abile. Keda ta tohib üldse veel usaldada, kui tundub, et kõik ainult valetavad?
Marei baasist pärit Stephen paneb Cordevia uue, palju inimlikuma valiku ette. Kas inimese ja teepia suhtel on üldse mingit tulevikku või oleks Cordevial aeg hakata mõtlema, kus on tema õige koht?
Cordevia tahab pääseda Larry valve alt välja ja võita tagasi Clay, kuid loota pole mitte kellegi abile. Keda ta tohib üldse veel usaldada, kui tundub, et kõik ainult valetavad?
Marei baasist pärit Stephen paneb Cordevia uue, palju inimlikuma valiku ette. Kas inimese ja teepia suhtel on üldse mingit tulevikku või oleks Cordevial aeg hakata mõtlema, kus on tema õige koht?
540 pages, Paperback
Published January 1, 2020
62 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
January 2, 2022
Domineeriva värvi sarja neljandas osas lisandub väga palju uusi tegelasi, kuid arvestades sellega, et raamat on sarja viimane ning kuna peaks hoopis otsad kokku tõmbama ja viima võimsa finaalini, jäävad uued tegelased ning ka tegevused pealiskaudseks. Esimese teepia märkmiku avastamine peaks olema fenomenaalne!
Raamatu teise poolega läks käest ära. Peategelasel Cordevial oli 3 erinevat valikut: poolteepia Larry, täisvereline teepia Clay või inimene Stephen, kuid ta ei olnud piisavalt kiire ja valik tehti tema eest, mis viis süngete tagajärgedeni. Lugejana oleksin nende pentsikute tagajärgedega leppinud paremini kui praeguse lahendusega "see oli vaid uni".
Võimalik on ka see, et alles raamatu lõpus jõudis kohale, et ma pole sihtrühm.
Videviku saaga viimatises raamatus "Keskööpäike" vahetab autor rollid ning näitab maailma läbi Edwardi silmade. Domineeriva värvi puhul oleks huvitavteada, mida näeb ja tunneb Clay, kel täisverelise looma/elajana pole justkui antud õigust emotsioone tunda.
Raamatu teise poolega läks käest ära. Peategelasel Cordevial oli 3 erinevat valikut: poolteepia Larry, täisvereline teepia Clay või inimene Stephen, kuid ta ei olnud piisavalt kiire ja valik tehti tema eest, mis viis süngete tagajärgedeni. Lugejana oleksin nende pentsikute tagajärgedega leppinud paremini kui praeguse lahendusega "see oli vaid uni".
Võimalik on ka see, et alles raamatu lõpus jõudis kohale, et ma pole sihtrühm.
Videviku saaga viimatises raamatus "Keskööpäike" vahetab autor rollid ning näitab maailma läbi Edwardi silmade. Domineeriva värvi puhul oleks huvitavteada, mida näeb ja tunneb Clay, kel täisverelise looma/elajana pole justkui antud õigust emotsioone tunda.
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 24, 2021
Nagu ka eelmised osad, nautisin ma ka sarja "Domineeriv värv" viimast osa. See on nii vapustavalt fantaasiarikas ja põnev, et haarab kohe raamatusse kaasa ning enam lahti enne ei lase, kui oled viimasele leheküljele jõudnud. Ka mind häirinud pisikesed vead, mis sisse juhtusid tulema, ei seganud mind ka see, kui Mira'st sai poole jutu pealt Myra...
Kuid ma ausõna pidin pikalt seedima, et sellest raamatust kokkuvõtet teha, sest selle lõpp paiskas kõik senised tunded igasse võimalikku tuulesuunda laiali. Taolist lõppu ei osanud kohe oodata. Ma ei oska endiselt korralikult kokku võtta, kuid kirjanik on pakkunud ka alternatiivse lõpu, kuid peale selle lugemist otsustasin, et tegelikult just sellist lõppu oligi vaja, mis raamatus, sest kirjanik on väga olulise sõnumi edastanud, et kõik me oleme inimesed ja teeme vigu. Põhiline on see, et kas me oma enda vigadest õpime.
Lõppkokkuvõttes ma siiski soovitan kõigile, kellele fantaasia vähekenegi meeldib, seda lugeda, sest mulle endale meeldis väga.
Kuid ma ausõna pidin pikalt seedima, et sellest raamatust kokkuvõtet teha, sest selle lõpp paiskas kõik senised tunded igasse võimalikku tuulesuunda laiali. Taolist lõppu ei osanud kohe oodata. Ma ei oska endiselt korralikult kokku võtta, kuid kirjanik on pakkunud ka alternatiivse lõpu, kuid peale selle lugemist otsustasin, et tegelikult just sellist lõppu oligi vaja, mis raamatus, sest kirjanik on väga olulise sõnumi edastanud, et kõik me oleme inimesed ja teeme vigu. Põhiline on see, et kas me oma enda vigadest õpime.
Lõppkokkuvõttes ma siiski soovitan kõigile, kellele fantaasia vähekenegi meeldib, seda lugeda, sest mulle endale meeldis väga.
September 17, 2020
Mulle meeldis see sari kohe väga! See on ikka suur asi, et ka Eesti kirjanikud on võimelised looma nii tugevat fantaasiakirjandust. Just need autori välja mõeldud maailmad ja kõik see, mis nendesse maailmadesse kuulus, oli ülimalt paeluv!
Sarja lõpust on eelnevates arvustustes mitmeid kordi räägitud - kellele meeldib, kellele mitte. Mina kuulun nende esimeste hulka. Lugesin ka autori facebooki lehel avaldatud alternatiivset lõppu, jään selle juurde, et trükis ilmunud lõpp on parem. Paneb veel tagantjärgigi mõtisklema inimeste ja nende valikute üle.
Kui rääkida tervest sarjast, siis kõige kompaktsema mulje jättis küll esimene raamat, ent ka järgmiste käigus haaras tegevus nii kaasa, et need mõned toimetamisvead, millest räägiti kusagil lugemisgrupis või see "paljunemise ümber jauramine", mida mainiti siin mingis varasemas arvustuses, ei häirinud karvavõrdki. Peategelase Cordevia valikute üle võib muidugi vaielda, ent ei saa siiski unustada, et sari on mõeldud eelkõige noortele ja ka tegelased on noored (suurem osa neist lisaks ka oma käitumismustritelt tavalistest inimestest üsna erinevad :) )
Seega minu poolt maksimumhinded ja loodan, et Koidu Ferreira sulest ilmub tulevikus veel sarnaseid fantaasiarikkaid lugusid.
Sarja lõpust on eelnevates arvustustes mitmeid kordi räägitud - kellele meeldib, kellele mitte. Mina kuulun nende esimeste hulka. Lugesin ka autori facebooki lehel avaldatud alternatiivset lõppu, jään selle juurde, et trükis ilmunud lõpp on parem. Paneb veel tagantjärgigi mõtisklema inimeste ja nende valikute üle.
Kui rääkida tervest sarjast, siis kõige kompaktsema mulje jättis küll esimene raamat, ent ka järgmiste käigus haaras tegevus nii kaasa, et need mõned toimetamisvead, millest räägiti kusagil lugemisgrupis või see "paljunemise ümber jauramine", mida mainiti siin mingis varasemas arvustuses, ei häirinud karvavõrdki. Peategelase Cordevia valikute üle võib muidugi vaielda, ent ei saa siiski unustada, et sari on mõeldud eelkõige noortele ja ka tegelased on noored (suurem osa neist lisaks ka oma käitumismustritelt tavalistest inimestest üsna erinevad :) )
Seega minu poolt maksimumhinded ja loodan, et Koidu Ferreira sulest ilmub tulevikus veel sarnaseid fantaasiarikkaid lugusid.
August 14, 2021
Kui ma lugemist alustasin, pööritasin silmi juba mõne lehekülje pärast, et kas ma päriselt ka loen jälle Cordevia, Larry ja Clay armupiinadest. Aga ega ma siis esimese tagasilöögi korral raamatut käest ära ei pane. Ja nii juhtuski, et lõpuks lugesin ma raamatut kella 2ni öösel voodis taskulambivalgel nagu sihtgrupile kohane.
Ja see palju kardetud lõpp.. No üks põhjus, miks mul selle viimase osa lugemiseni nii kaua läks oligi see, et ma olen ju siit-sealt üht-teist selle kohta lugenud ja ma nii väga kartsin pettuda. See lõpp oli üllatav ! Aga mitte nii hull kui ma pelgasin. Või no tegelikult oli ikka päris hull, aga viimased paar lehekülge lappisid kõik ilusti kokku. Mulle meeldis, kuidas see lahendatud oli ja samas jättis mulle selle “what if..” tunde.
Lugesin läbi ka alternatiivse lõpu ja olgugi, et ma olen “roosamannavahuliste” lõppude fänn, sobis see raamatusse jõudnu väga hästi.
•
Baasis ärgates seisab Cordevia silmitsi kurva tõdemusega, et tal ei lubata enam paralleelmaailma tagasi minna. Elada alfaemasena inimeste keskel ei ole lihtne, sest kes domineeriva isase reeglitega ei lepi, need surevad. Cordevia tahab pääseda Larry valve alt välja ja võita tagasi Clay, kuid loota pole mitte kellegi abile. Keda ta saab üldse veel usaldada, kui tundub, et kõik ainult valetavad? Marei baasist pärit Stephen paneb Cordevia uue ja palju inimlikuma valiku ette. Kas inimese ja teepia suhtel on üldse tulevikku või oleks aeg hakata mõtlema, kus on tema õige koht?
Ja see palju kardetud lõpp.. No üks põhjus, miks mul selle viimase osa lugemiseni nii kaua läks oligi see, et ma olen ju siit-sealt üht-teist selle kohta lugenud ja ma nii väga kartsin pettuda. See lõpp oli üllatav ! Aga mitte nii hull kui ma pelgasin. Või no tegelikult oli ikka päris hull, aga viimased paar lehekülge lappisid kõik ilusti kokku. Mulle meeldis, kuidas see lahendatud oli ja samas jättis mulle selle “what if..” tunde.
Lugesin läbi ka alternatiivse lõpu ja olgugi, et ma olen “roosamannavahuliste” lõppude fänn, sobis see raamatusse jõudnu väga hästi.
•
Baasis ärgates seisab Cordevia silmitsi kurva tõdemusega, et tal ei lubata enam paralleelmaailma tagasi minna. Elada alfaemasena inimeste keskel ei ole lihtne, sest kes domineeriva isase reeglitega ei lepi, need surevad. Cordevia tahab pääseda Larry valve alt välja ja võita tagasi Clay, kuid loota pole mitte kellegi abile. Keda ta saab üldse veel usaldada, kui tundub, et kõik ainult valetavad? Marei baasist pärit Stephen paneb Cordevia uue ja palju inimlikuma valiku ette. Kas inimese ja teepia suhtel on üldse tulevikku või oleks aeg hakata mõtlema, kus on tema õige koht?
September 5, 2021
Lühidalt, kaks sõna: Meeldis! Väga!
Samuti meeldis ka lõpp ja seda igas mõttes. Meeldis mõnevõrra filosoofiline lõpplahendus (/ühtlasi ju omamoodi järeldus ja vihje... paratamatusele?) ja mõnusalt ka kõige lõpp, mis eelnevat minu jaoks üksjagu pehmendas ja ühtlasi andis paralleelmaailmade teemale üksjagu salapära. Kujutan ette, et vähe on neid paiku, kuhu säärane lõpp võiks sobituda, aga sinna minu arvates istus see väga-väga hästi ja andis parimas mõttes selle "mis oleks kui?"-efekti.
Lugesin ka alternatiivset lõppu: jah, see oli midagi, mida esmalt sisimas lootsin, kuid praktikas jättis see üsna lääge mulje. Raamatusse kirja pandud lõpp aga: suurepärane!
---
Nüüd ehk õige pisut (aga mitte palju) SPOILERIT ühe tegelase suhtes:
Ainsana jättis mulle veidi ebausutava mulje, khmm, noorhärra Stephen: alguses tohutult häbelik, isegi natuke armsalt ja minu silmis veenvalt häbelik, kuid hiljem ja õige pea justkui vastupidi, mis puutus Cordeviaga suhtlemisse - üsnagi julgus ise tüdrukule oma armastust avaldama. Lisaks hakkas Stephen mulle üsna varsti närvidele käima ja imestasin, kuidas Cordevia teda siiski välja kannatas. Minu silmis oli Stephen mingis mõttes isegi - vähemalt potentsiaalselt - hullem kui Larry. Kujutan ette, et Larry-võimega-armastuses-pettunud-Stephen võiks olla suht the Ultimate Super-Villain. Õhh. Aga eks ta vist oligi sellisena mõeldud ja üldiselt sedalaadi "halli-ala" tegelased mulle iseenesest meeldivad. Katlyn oli ajuti (?) mõnusalt nõme ja meeldis tolle sõnakasutus ja see, kuidas tema tegelaskuju oli edasi antud:)
Pean ütlema, et kolmas raamat oli minu jaoks neist kõigist ilmselt lemmik, igas mõttes; aga sisu poolest meeldis täitsa hästi ka viimane raamat, sh lõpplahendus. Tunnistan täiesti, et lõpusirgel võttis täitsa silma niiskeks(!). Ja samuti, kui mõelda, et... kuidas siis Cordevia ei suuda kuidagi otsustada? - aga tihti ongi ju nii, et iga variant paistab olevat vale. Lugesin ja mõtlesin, et selles teadmatuses ei oskaks ma ise vist paremaid valikuid teha; vähemalt minu arvates oli tegu vägagi asjaliku peategelasega. Samuti meeldis väga see, kus Cordevia rääkis, et nende teadmistega käituks ta nüüd teisiti, ja tegelikult ju käituski, lihtsalt valikuvõimalused kippusid kitsenema, ning mõnus oli näha, kuidas ta aja jooksul märkamatult arenes, aga siiski arenes. Meeldib, et minu arvates ei olnud ühtegi konkreetset sündmust, mis teda oleks(id) muutnud, vaid pigem kogu lugu oma sujuvas kulgemises.
Muu hulgas meeldis stseen, kus Cordevia Clayd ootas. Noh, ja et kogu lugu mulle nõnda hinge läks, siis on see vist üks neist raamatutest, mida ma ilmselt ei suudaks kohe esimesest raamatust otsast peale lugeda, teades mis lõpus juhtub (ehkki, nagu öeldud, lõpp mulle iseenesest meeldis); ja kõige lõpp meeldis väga.
Eh, olen küll raamatuid hoidnud, kuid kaantelt hakkas see värv veidi maha tulema; meeldiks (soovunelm:)), kui tehtaks (ju ei tehta, eks see tuleks kallis, aga unistada ju võib) raamatust uus kõvakaaneline trükk, kus oleksid:
1) sisse lipsanud apsakad parandatud (3ndas raamatus jäi vist ainult üks viga silma, kuid neljandas... vähemalt 5-10 vist. kõige hea kõrval ei häirinud, kuid ilma ühegi veata oleks ju veel parem);
2) meeldiks lugeda just seda esimese raamatu esmast-filosoofilisemat/pikemat versiooni, kus Cordevia otsused-mõttekäigud olid nähtavasti pikemalt lahti seletatud - sellest tundsin esimese raamatu juures puudust; ja 3) miks mitte kaasatud eraldi raamatuna ka alternatiivne lõpp ja sellele järgnev Alricku lugu (viimast pole ma veel lugenud, aga kavatsen lugeda; ja et seda saab vist ainult ekraanilt lugeda ja isegi mitte e-lugerisse kopeerida, siis veidi tüütu, samas tasuta saadaval ja tore, et siuke asi üldse eksisteerib, nii et nurinaks pole ju põhjust!:)).
Nii et niisukesed on lookesed ehk minu lugemismuljed ja -mõtted. Loodan, et autor kirjutab tulevikus veel miskit; ja miks mitte samas maailmas toimuvat (õnneks on mul veel Alricku lugu lugeda).
Maitseid on loomulikult erinevaid, kuid lugesin ja mõtlesin samal ajal, et minu arvates NII hea raamatusari, et peaaegu uskumatu, et keegi võiks nõnda suurepärase debüütromaani(de sarja) kirjutada. Samuti meeldis, kuidas sõna "ütles" asemel oli kasutatud mõnusalt mitmekülgseid sõnu - "pikusatas" jne - kusjuures see jättis täiesti loomuliku mulje ja iga väljend oli minu jaoks täiesti omal kohal ja andis lausumise iseloomu suurepäraselt edasi. Hea-mõnus lugemine.
Ahjaa, kaanekujundused on ka imelised ja see oli üks põhjustest, mis see raamatusari mulle algselt üldse silma jäi.
Ma pole ammu millelegi nõnda palju kaasa elanud ja sel moel raamatumaailmasse ära uppunud! Aitäh!
Samuti meeldis ka lõpp ja seda igas mõttes. Meeldis mõnevõrra filosoofiline lõpplahendus (/ühtlasi ju omamoodi järeldus ja vihje... paratamatusele?) ja mõnusalt ka kõige lõpp, mis eelnevat minu jaoks üksjagu pehmendas ja ühtlasi andis paralleelmaailmade teemale üksjagu salapära. Kujutan ette, et vähe on neid paiku, kuhu säärane lõpp võiks sobituda, aga sinna minu arvates istus see väga-väga hästi ja andis parimas mõttes selle "mis oleks kui?"-efekti.
Lugesin ka alternatiivset lõppu: jah, see oli midagi, mida esmalt sisimas lootsin, kuid praktikas jättis see üsna lääge mulje. Raamatusse kirja pandud lõpp aga: suurepärane!
---
Nüüd ehk õige pisut (aga mitte palju) SPOILERIT ühe tegelase suhtes:
Ainsana jättis mulle veidi ebausutava mulje, khmm, noorhärra Stephen: alguses tohutult häbelik, isegi natuke armsalt ja minu silmis veenvalt häbelik, kuid hiljem ja õige pea justkui vastupidi, mis puutus Cordeviaga suhtlemisse - üsnagi julgus ise tüdrukule oma armastust avaldama. Lisaks hakkas Stephen mulle üsna varsti närvidele käima ja imestasin, kuidas Cordevia teda siiski välja kannatas. Minu silmis oli Stephen mingis mõttes isegi - vähemalt potentsiaalselt - hullem kui Larry. Kujutan ette, et Larry-võimega-armastuses-pettunud-Stephen võiks olla suht the Ultimate Super-Villain. Õhh. Aga eks ta vist oligi sellisena mõeldud ja üldiselt sedalaadi "halli-ala" tegelased mulle iseenesest meeldivad. Katlyn oli ajuti (?) mõnusalt nõme ja meeldis tolle sõnakasutus ja see, kuidas tema tegelaskuju oli edasi antud:)
Pean ütlema, et kolmas raamat oli minu jaoks neist kõigist ilmselt lemmik, igas mõttes; aga sisu poolest meeldis täitsa hästi ka viimane raamat, sh lõpplahendus. Tunnistan täiesti, et lõpusirgel võttis täitsa silma niiskeks(!). Ja samuti, kui mõelda, et... kuidas siis Cordevia ei suuda kuidagi otsustada? - aga tihti ongi ju nii, et iga variant paistab olevat vale. Lugesin ja mõtlesin, et selles teadmatuses ei oskaks ma ise vist paremaid valikuid teha; vähemalt minu arvates oli tegu vägagi asjaliku peategelasega. Samuti meeldis väga see, kus Cordevia rääkis, et nende teadmistega käituks ta nüüd teisiti, ja tegelikult ju käituski, lihtsalt valikuvõimalused kippusid kitsenema, ning mõnus oli näha, kuidas ta aja jooksul märkamatult arenes, aga siiski arenes. Meeldib, et minu arvates ei olnud ühtegi konkreetset sündmust, mis teda oleks(id) muutnud, vaid pigem kogu lugu oma sujuvas kulgemises.
Muu hulgas meeldis stseen, kus Cordevia Clayd ootas. Noh, ja et kogu lugu mulle nõnda hinge läks, siis on see vist üks neist raamatutest, mida ma ilmselt ei suudaks kohe esimesest raamatust otsast peale lugeda, teades mis lõpus juhtub (ehkki, nagu öeldud, lõpp mulle iseenesest meeldis); ja kõige lõpp meeldis väga.
Eh, olen küll raamatuid hoidnud, kuid kaantelt hakkas see värv veidi maha tulema; meeldiks (soovunelm:)), kui tehtaks (ju ei tehta, eks see tuleks kallis, aga unistada ju võib) raamatust uus kõvakaaneline trükk, kus oleksid:
1) sisse lipsanud apsakad parandatud (3ndas raamatus jäi vist ainult üks viga silma, kuid neljandas... vähemalt 5-10 vist. kõige hea kõrval ei häirinud, kuid ilma ühegi veata oleks ju veel parem);
2) meeldiks lugeda just seda esimese raamatu esmast-filosoofilisemat/pikemat versiooni, kus Cordevia otsused-mõttekäigud olid nähtavasti pikemalt lahti seletatud - sellest tundsin esimese raamatu juures puudust; ja 3) miks mitte kaasatud eraldi raamatuna ka alternatiivne lõpp ja sellele järgnev Alricku lugu (viimast pole ma veel lugenud, aga kavatsen lugeda; ja et seda saab vist ainult ekraanilt lugeda ja isegi mitte e-lugerisse kopeerida, siis veidi tüütu, samas tasuta saadaval ja tore, et siuke asi üldse eksisteerib, nii et nurinaks pole ju põhjust!:)).
Nii et niisukesed on lookesed ehk minu lugemismuljed ja -mõtted. Loodan, et autor kirjutab tulevikus veel miskit; ja miks mitte samas maailmas toimuvat (õnneks on mul veel Alricku lugu lugeda).
Maitseid on loomulikult erinevaid, kuid lugesin ja mõtlesin samal ajal, et minu arvates NII hea raamatusari, et peaaegu uskumatu, et keegi võiks nõnda suurepärase debüütromaani(de sarja) kirjutada. Samuti meeldis, kuidas sõna "ütles" asemel oli kasutatud mõnusalt mitmekülgseid sõnu - "pikusatas" jne - kusjuures see jättis täiesti loomuliku mulje ja iga väljend oli minu jaoks täiesti omal kohal ja andis lausumise iseloomu suurepäraselt edasi. Hea-mõnus lugemine.
Ahjaa, kaanekujundused on ka imelised ja see oli üks põhjustest, mis see raamatusari mulle algselt üldse silma jäi.
Ma pole ammu millelegi nõnda palju kaasa elanud ja sel moel raamatumaailmasse ära uppunud! Aitäh!
July 29, 2022
Lükkasin arvamuse kirjutamist edasi ja edasi, sest ei suutnud ära otsustada, kas siis see lõpp meeldis mulle või mitte. Lugesin alternatiivset lõppu ka, aga see ei ole ka päris ideaalne variant. Ma kaldun siiski arvama, et minu jaoks oleks ideaalne lõpp see, mis trükki jõudnud raamatus aga miinus kaheksa lehekülge. Aga nagu ikka, nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.
Minnes lõpu juurest ülejäänud raamatu juurde, siis lugemine kulges taaskord ludinal ja ei suutnud raamatut käest panna. Terve müriaad uusi tegelasi, sündmusi ja juhtumisi tekitas küll tunde, et nelja asemel võinuks vabalt olla ka viis raamatut. Siis oleks olnud rohkem võimalust ka nende uute lisanduste maailmaga tutvuda.
Minnes lõpu juurest ülejäänud raamatu juurde, siis lugemine kulges taaskord ludinal ja ei suutnud raamatut käest panna. Terve müriaad uusi tegelasi, sündmusi ja juhtumisi tekitas küll tunde, et nelja asemel võinuks vabalt olla ka viis raamatut. Siis oleks olnud rohkem võimalust ka nende uute lisanduste maailmaga tutvuda.
September 9, 2024
Kui sellel raamatul ei oleks olnud sellist lõppu, siis ma vist oleksin päris kuri olnud :D Sest mulle kohe üldse ei meeldinud see, kuhu see lõpp tüüris - armastatust jäid ilma, su lapsed tülitsevad ja vihkavad üksteist ning üks neist on sind põhimõtteliselt reetnud. No mida veel! :D
Igatahes on mul väga hea meel, et see lõpp tuli just selline ning Cordevia sai uue võimaluse. Vastasel juhul ma oleksin pidanud raamatule kolm täppi andma :p
Mõnus ja meeletult kaasahaarav lugemine.
Igatahes on mul väga hea meel, et see lõpp tuli just selline ning Cordevia sai uue võimaluse. Vastasel juhul ma oleksin pidanud raamatule kolm täppi andma :p
Mõnus ja meeletult kaasahaarav lugemine.
This entire review has been hidden because of spoilers.
November 21, 2020
Minu aja järgi kell pool üksteist öösel hakkas mu telefon muudkui helisema. Mõtlesin, et mida kuradit... Vaatasin, et ah, see on ju mu õde. Siis tekkis aga kerge paanika, sest ta ei helista mulle mitte kunagi ja järelikult on midagi kohutavat juhtunud. Esimese asjana küsis ta, kas mul on domineeriva värvi kolm esimest raamatut olemas (no kui ma talle neljanda lugemisest hõiskasin, siis järelikult ju on?), siis et aga kas mul järjehoidjad on (suur kummardus autorile, sest vastus on suur ja ütlemata tänulik JAH) ja kolmanda küsimusena tahtis ta teada, kas ma oleksin huvitatud selle sarja tõlkimisest. Mida kuradit? Ma võin ju proovida, aga ma ei usu eriti oma tõlkeoskusesse :D Igatahes leidis mu õde, et see on piisavalt oluline asi, mille pärast mu unerahu rikkuda ja lisaks tuletas see mulle meelde, et ma pole viimasest raamatust veel kirjutanud, ehkki see on ühtlasi kõige kiiremini minuni jõudnud raamat kogu pandeemia ajal - siis kui kuller üks nädalavahetus kell üheksa hommikul mu ukse taga oli, olin ma veel õndsa une kütkes ja ei osanud isegi arvata, milline mõnus nauding mulle osaks oli saamas.
Ma sisul eriti ei peatu, sest kuna see on sarja viimane osa, siis on selle sisu juba paratamatult kõigi eelmiste osadega seotud. Mind võlus endiselt teepiate maailm, vastupandamatu ja ohtlik, ent erinevatelt eelnevatest osadest hakkas mul Kuldses Cordeviast kohutavalt kahju - ta oli nagu mänguasi, millega laps hooletult ringi käib, väites, et see on ta lemmik. Nii et minu jaoks oli selle osa lõpp vabastav, hingel hakkas kohe kergem. Samas ma tahaks õudselt teada, et mis siis edasi... Mulle ei meeldi selliste lõppude puhul see teadmatus.
Aga selles raamatus oli kõike, mida tänapäeva noorele mõeldud fantaasiasarjas olema peab. Minu arust on kõik käsitletud teemad vajalikud ning kirja pandud sellises lugemakutsuvas keeles, mis muutis üle 500-leheküljelised teosed lustiks ja rõõmuks. Kui ma vaatan oma loetud raamatute statistikat, siis mina olen pigem selline lugeja, kes pakse raamatuid väldib. Selle sarja puhul polnud aga mul kunagi tunnet, et ma ei taha, ei viitsi ega jõua lõppu ära oodata. Pigem just vastupidi, ma kartsin seda lõppu, neid viimaseid lehekülgi, millele uut osa ei järgne. Ma sain nutta, naerda, silmi pööritada ja armunult ohata. Ema küsis mult juba, et millal ma siis need raamatud koju neile lugemiseks saadan, aga teate - ma vist ei saadagi. Vähemalt praegu on mul küll selline tunne, et ma ei suuda neist füüsiliselt lahkuda. Istuvad uhkelt mu raamaturiiulil, mis on üldiselt mõeldud ainult lugemata raamatutele...
Ma oleks tahtnud, et viimastes raamatutes oleks olnud rohkem Clay'd. Alrick võiks täiesti saada oma raamatu (väga, väga palun? kutsikasilmad ja maasikad tordil, palun?). Ja teepiate tekkeloost oleks ka huvitav lugeda - mul juba ajurakud kujutlevad ette seda meest, kes üritas oma naist ja last päästa, kuidas ta omaette istus ja nuputas, pead valutas... Ja apanusad, koliganid - nende siseelu? Ma ei saa ju ainuke olla, kes tahaks neist rohkem teada :D Ma tõesti loodan, et autor kirjutab sellest maailmast veel midagi.
Ma sisul eriti ei peatu, sest kuna see on sarja viimane osa, siis on selle sisu juba paratamatult kõigi eelmiste osadega seotud. Mind võlus endiselt teepiate maailm, vastupandamatu ja ohtlik, ent erinevatelt eelnevatest osadest hakkas mul Kuldses Cordeviast kohutavalt kahju - ta oli nagu mänguasi, millega laps hooletult ringi käib, väites, et see on ta lemmik. Nii et minu jaoks oli selle osa lõpp vabastav, hingel hakkas kohe kergem. Samas ma tahaks õudselt teada, et mis siis edasi... Mulle ei meeldi selliste lõppude puhul see teadmatus.
Aga selles raamatus oli kõike, mida tänapäeva noorele mõeldud fantaasiasarjas olema peab. Minu arust on kõik käsitletud teemad vajalikud ning kirja pandud sellises lugemakutsuvas keeles, mis muutis üle 500-leheküljelised teosed lustiks ja rõõmuks. Kui ma vaatan oma loetud raamatute statistikat, siis mina olen pigem selline lugeja, kes pakse raamatuid väldib. Selle sarja puhul polnud aga mul kunagi tunnet, et ma ei taha, ei viitsi ega jõua lõppu ära oodata. Pigem just vastupidi, ma kartsin seda lõppu, neid viimaseid lehekülgi, millele uut osa ei järgne. Ma sain nutta, naerda, silmi pööritada ja armunult ohata. Ema küsis mult juba, et millal ma siis need raamatud koju neile lugemiseks saadan, aga teate - ma vist ei saadagi. Vähemalt praegu on mul küll selline tunne, et ma ei suuda neist füüsiliselt lahkuda. Istuvad uhkelt mu raamaturiiulil, mis on üldiselt mõeldud ainult lugemata raamatutele...
Ma oleks tahtnud, et viimastes raamatutes oleks olnud rohkem Clay'd. Alrick võiks täiesti saada oma raamatu (väga, väga palun? kutsikasilmad ja maasikad tordil, palun?). Ja teepiate tekkeloost oleks ka huvitav lugeda - mul juba ajurakud kujutlevad ette seda meest, kes üritas oma naist ja last päästa, kuidas ta omaette istus ja nuputas, pead valutas... Ja apanusad, koliganid - nende siseelu? Ma ei saa ju ainuke olla, kes tahaks neist rohkem teada :D Ma tõesti loodan, et autor kirjutab sellest maailmast veel midagi.
September 1, 2020
Raske on hinnata sarja, mille sihtgrupp ma ei ole, aga tunnen, et ilma ka ei saa.
Kui selle sarja esimene osa juhuse läbi minu kätte sattus, sain esimesest paarist leheküljest kohe aru, et sari on mõeldud minust nii 7-8 aastat nooremale lugejale. Samas tõmbas Ferreira loodud fantaasiamaailm mind nii endasse, et raske oli raamatut käest panna ja nii ma ta läbi lugesin. Sarjas oli justkui kõik olemas, mis ühes heas noortele mõeldud fantaasiasarjas olema peab: armukolmnurk, võitlus hea ja kurja vahel (kusjuures hea oli just see, et autor ei tõmmanud selgeid piire hea ja kurja vahel, st miski polnud must-valge), teismelistele omane naiivne ning ebaratsionaalne käitumine ja kohati absurdsed ning naerma ajavad otsused peategelase poolt. Kogu sari oli äärmiselt kaasahaarav ja seda hoolimata sellest, et mulle ei sümpatiseerinud mitte ükski raamatutegelane. Sarja viimane osa aga tekitas minus rohkem emotsioone kui kõik kolm esimest kokku. Käsitletud oli väga tõsiseid teemasid (vägistamine, mõrv), aga seda justkui möödaminnes ning pikemalt arutlemata, mis oleks Ferreira loodud teepiate puhul ehk andestatav, kuna neid oli kujutatud kui vaid instinktide ajel tegutsevaid loomi, aga peategelase puhul oli see mõistetamatu.
Kõrgeimad punktid annaksingi vast autorile tema loodud teepiate maailma eest, tegelased jäid kahjuks minu arvates üsna nõrgaks.
Kui selle sarja esimene osa juhuse läbi minu kätte sattus, sain esimesest paarist leheküljest kohe aru, et sari on mõeldud minust nii 7-8 aastat nooremale lugejale. Samas tõmbas Ferreira loodud fantaasiamaailm mind nii endasse, et raske oli raamatut käest panna ja nii ma ta läbi lugesin. Sarjas oli justkui kõik olemas, mis ühes heas noortele mõeldud fantaasiasarjas olema peab: armukolmnurk, võitlus hea ja kurja vahel (kusjuures hea oli just see, et autor ei tõmmanud selgeid piire hea ja kurja vahel, st miski polnud must-valge), teismelistele omane naiivne ning ebaratsionaalne käitumine ja kohati absurdsed ning naerma ajavad otsused peategelase poolt. Kogu sari oli äärmiselt kaasahaarav ja seda hoolimata sellest, et mulle ei sümpatiseerinud mitte ükski raamatutegelane. Sarja viimane osa aga tekitas minus rohkem emotsioone kui kõik kolm esimest kokku. Käsitletud oli väga tõsiseid teemasid (vägistamine, mõrv), aga seda justkui möödaminnes ning pikemalt arutlemata, mis oleks Ferreira loodud teepiate puhul ehk andestatav, kuna neid oli kujutatud kui vaid instinktide ajel tegutsevaid loomi, aga peategelase puhul oli see mõistetamatu.
Kõrgeimad punktid annaksingi vast autorile tema loodud teepiate maailma eest, tegelased jäid kahjuks minu arvates üsna nõrgaks.
January 11, 2021
Kui lugesin raamatu tagakaanelt, et mängu tuleb uus tegelane Stephen, siis juba arvasin, et ega sealt midagi head ei tule. Ei tulnudki! Veel üks lapsik ja ärritav tegelane.
Kohe raamatu alguses pani mind muigama eriti irooniline seik, kus Cordevia nõudid Claylt, et kutt otsustaks kohe ära, kas tahab naist veel, sest siis oskab ka Cordevia võibolla otsustada, kellega edasi elada. No oleme ausad, et Cordevia ei tea kunagi mida ta tahab! Just sellele oligi kogu viimane raamat pühendatud. Lisaks neiu jutt, kuidas ta oma lapsi armastab aga koos nendega olles ainult õiendas lastega.
Lõpus ei ole ma üldse kindel. Mulle meeldib, kui asjal on kasvõi ainut väike seletus, kuidas see juhtus, siin aga juhtus suur pööre, mis võibolla ei andnudki palju juurde enam.
Mõni koht suutis siiski positivselt üllatada!
Kohe raamatu alguses pani mind muigama eriti irooniline seik, kus Cordevia nõudid Claylt, et kutt otsustaks kohe ära, kas tahab naist veel, sest siis oskab ka Cordevia võibolla otsustada, kellega edasi elada. No oleme ausad, et Cordevia ei tea kunagi mida ta tahab! Just sellele oligi kogu viimane raamat pühendatud. Lisaks neiu jutt, kuidas ta oma lapsi armastab aga koos nendega olles ainult õiendas lastega.
Lõpus ei ole ma üldse kindel. Mulle meeldib, kui asjal on kasvõi ainut väike seletus, kuidas see juhtus, siin aga juhtus suur pööre, mis võibolla ei andnudki palju juurde enam.
Mõni koht suutis siiski positivselt üllatada!
September 12, 2021
Kui vahepeal oleks ühele või teisele tegelasele mõne äratava tou anda, siis no see lõpp oli ikka täpselt selline, nagu mulle sobis. Teadsin enne, et lõpuga on mingi teema, et mõnelegi üldse ei sobi ja ärritas. Minu jaoks aga oli see selline asjade kulg, mida ma ise poleks osanudki pakkuda, aga mis jättis lugemist lõpetades sisse ikka ülimalt mõnusa tunde.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
September 12, 2020
Lummav, imeline, see teos ei tundunud nagu 540 lk, sest leheküljed pöörasid end justkui iseeneslikult. Tundsin end taas teismelisena, teose lugemine oli tõeline nauding!
January 5, 2024
vähemalt kolmas-neljas kord kui loen, ikka nii hea!!💘
December 29, 2020
Nagu teismeline esimese kohtingu eel võtsin esmaspäeval smardist viimase Kuldse raamatu. Värisevate kätega lugesin, mida mulle sinna sisse oli kirjutatud. " Koidu Ferreira tänud, et leidsid aega ja kirjutasid minu raamatusse..
Ma olen nende raamatute tulihingeline austaja. Esimesed 3 osa olen lugenud vähemalt 3 korda läbi. Igal korral vaatan raamatut natukene teise pilguga.
Kaks esimeste osa hoidsid mind ikka korralikult lummuses,kolmas pigem pildus mürki ja kohati pani kulum kortsutama. Neljas selles oli vahel tunne, et nii nüüd said kõik suureks ja saan paljudele küsimustele vastuseid ning siis jälle pani kulmu kortsutama. Olenemata lummusest, kulmukortsutamisest ja pisaratest nautisid neid raamatuid tõsiselt.
Kahel korral läks viimase raamatut lugedes silm niiskeks. Mõlemad korrad olid seotud Clayga. Kahju, et teda oli raamatus nii vähe.
Meeldis tõsiselt see, et mitte loomad/teepiad ei õppinud inimestelt vaid ka inimesed õppisid ka loomadelt. See tõsiselt näitab, et kõik on seoses ja alati ei sa mõistust ja tundeid lahus hoida.
Larry ahaa momendid, mis meile on nii tavalised igapäevaelust, aga teepiatele tundmatud, meeldisid.
Kohati oli kahju, et raamatus räägiti nii põgusalt Teepiate tekkimisest ja miks neid nii palju paljundati olenemata algsest eesmärgist.
( Siit oleks hea Spinoff raamat, teepiate tekkelugu 1680-3000 enne Domineerivate raamatuid) Miks maailm kaheks läks jne.Kuidas tulid Apanusad, koliganid liisiamets jne.
Kuna ma olin lugenud, et viimased 10lk on midagi sellist, mis tekitavad vastakaid tundeid, siis kahjuks pean ka mina nõustuma. Kust nüüd selline lõpp tuli, kuidagi ei haaku terve raamatuga. Koidu kas avaldad ka kunagi selle, kui mitut erinevat lõppu sa kaalusid või oli kohe teada milliseks sa seda tahad teha?
Mulle tõiselt oleks meeldinud, kui raamat lõppeks nende viimaste õitega, poetame pisarad mõtleme tagasi, mis kõik oli.
Sellest hooilimata, kas see lõpp jättis mõneti väga palju fanaasiale toitu ehk lühidalt, inimesed õppige oma vigadest kunagi ei tea millal saate teise võimaluse.
Raamatuväline tähelepanek. Kuna siin ikka väga palju juttu paljunemisest ja kõigega, mis selleümber käib ei sobi see raamat tegelikult kuidagi noorteosakonda.. Mida raamat edasi seda rohkem see raamat kasvas ning tegelikult võiks ka muuta kuuluvust.
TÄNAN selle suurepärase elamuse eest!
Ma olen nende raamatute tulihingeline austaja. Esimesed 3 osa olen lugenud vähemalt 3 korda läbi. Igal korral vaatan raamatut natukene teise pilguga.
Kaks esimeste osa hoidsid mind ikka korralikult lummuses,kolmas pigem pildus mürki ja kohati pani kulum kortsutama. Neljas selles oli vahel tunne, et nii nüüd said kõik suureks ja saan paljudele küsimustele vastuseid ning siis jälle pani kulmu kortsutama. Olenemata lummusest, kulmukortsutamisest ja pisaratest nautisid neid raamatuid tõsiselt.
Kahel korral läks viimase raamatut lugedes silm niiskeks. Mõlemad korrad olid seotud Clayga. Kahju, et teda oli raamatus nii vähe.
Meeldis tõsiselt see, et mitte loomad/teepiad ei õppinud inimestelt vaid ka inimesed õppisid ka loomadelt. See tõsiselt näitab, et kõik on seoses ja alati ei sa mõistust ja tundeid lahus hoida.
Larry ahaa momendid, mis meile on nii tavalised igapäevaelust, aga teepiatele tundmatud, meeldisid.
Kohati oli kahju, et raamatus räägiti nii põgusalt Teepiate tekkimisest ja miks neid nii palju paljundati olenemata algsest eesmärgist.
( Siit oleks hea Spinoff raamat, teepiate tekkelugu 1680-3000 enne Domineerivate raamatuid) Miks maailm kaheks läks jne.Kuidas tulid Apanusad, koliganid liisiamets jne.
Kuna ma olin lugenud, et viimased 10lk on midagi sellist, mis tekitavad vastakaid tundeid, siis kahjuks pean ka mina nõustuma. Kust nüüd selline lõpp tuli, kuidagi ei haaku terve raamatuga. Koidu kas avaldad ka kunagi selle, kui mitut erinevat lõppu sa kaalusid või oli kohe teada milliseks sa seda tahad teha?
Mulle tõiselt oleks meeldinud, kui raamat lõppeks nende viimaste õitega, poetame pisarad mõtleme tagasi, mis kõik oli.
Sellest hooilimata, kas see lõpp jättis mõneti väga palju fanaasiale toitu ehk lühidalt, inimesed õppige oma vigadest kunagi ei tea millal saate teise võimaluse.
Raamatuväline tähelepanek. Kuna siin ikka väga palju juttu paljunemisest ja kõigega, mis selleümber käib ei sobi see raamat tegelikult kuidagi noorteosakonda.. Mida raamat edasi seda rohkem see raamat kasvas ning tegelikult võiks ka muuta kuuluvust.
TÄNAN selle suurepärase elamuse eest!
July 8, 2020
Lummavalt suurepärane ja sõltuvust tekitav!
September 14, 2023
It’s over:((((
I even don’t know why but I was very disappointed in Cordevia by the end.
Again amazing book and my favourite series❤️
I even don’t know why but I was very disappointed in Cordevia by the end.
Again amazing book and my favourite series❤️
November 28, 2023
Pärast varakult alanud keerulist uue teepiabeebi sündi leiab Cordevia end tagasi baasist, inimeste hoole alt, ent ka Clay, Larry, Alrick ning teised on teda valvamas. Larry jaoks on Cordevia alfaemasena tema omand ning ta ei lase tüdrukut silmist, ent too vajab paranemiseks aega. Clay loobub Cordeviast, sest ta ei suuda teda koos Larryga näha. Raske sünnituse tagajärjel Cordevia enam lapsi ei saa ning see seab tema elu teepiate juures ohtu, kuna isaste teepiate mürk tapab viljatud emased aga kari nõuab alfaemaselt uusi beebisid või avalikku tõestust, et ta neid ei ole võimeline saama.
Larry on küll Cordevia jaoks väga külgetõmbav ning püüab teha kõike, et Cordeviale täiuslik partner olla, ent tüdruk ei saa Clay'd kuidagi oma mõtetest välja ning püüab selgusele jõuda, kas neil oleks veel mingit tulevikku. Pisike tütar Charmian, kelle Larry on alfaisasena enda omaks tunnistanud, on oma isa Clay silmadega ning see puudutab Cordevia südant valusasti.
Ka inimeste juures on muutusi, nüüd suheldakse mitme teise inimeste baasiga ning Cordevia kodubaasi on tulnud teise baasi juhi tütar Roselyn, kes aitab Cordevia vennal Alecil teepiate mürgile vastumürki välja töötada. Hiljem tuleb baasi ka Roselyn'i vend Stephen, kes Cordevia vastu suurt huvi tunneb. Cordevia, kes riietub nüüd alfaemasele kohaselt uhketesse kleitidesse ning on enamasti teepiatest valvuritest saadetud, äratab baasi inimeste hulgas üldse rohkelt tähelepanu, mis pole alati posiivne. Aga samas annavad teepiad tõuke otsustele, mis lubavad inimestel tulevikus vabamalt ja loomulikumalt elada. Tegelikult tundub, et ka teepiate poolel on tekkinud olukordi, kus partneri valik ei toimu enam ainult loomalikke instinkte järgides vaid isikliku meeldivuse järgi.
Sarja viimase osa tegevus toimubki suuresti baasis. Näib, et kogu aeg tuleb teha raskeid otsuseid ning Cordevia elu läheb aina keerulisemaks - eriti kui ta mõistab, et Larry ei räägi talle tihtipeale kogu tõtt, ent teepiate reeglid lubavad tal käskida teistel alfa kohta käivat informatsiooni varjata. Lõpuks on sasipundar juba väga suur ning tundub, et ühtegi head lahendust enam silmapiiril polegi... Kuidas autor selle kõik lahendab, see jääb peaaegu päris lõpuni suureks küsimärgiks.
Kuna lugesin viimase osa väga lühikese aja jooksul, oli kuidagi väga raske samas midagi rohkem kokkuvõtlikku kirja panna. Mulle meeldis see sari, autor on suurepärase fantaasiaga ning on suutnud luua väga põneva, hoopis teistsuguse maailma, kus nii inimeste kui ka teepiate poolel valitsevad omad reeglid (mis siiski ka alati lõpuni ei kehti). Kahtlemata on lugejaid, kellele ehk mingi külg või rõhuasetus võib mitte meeldida, aga nii siis lihtsalt ongi. Kokkuvõttes on ikkagi põnev ning jääb ka ikkagi kripeldama, et mis siis edasi... Uks on paotatud ning selleks, et kogu see uus, avastatud maailm lihtsalt unustada, on neljast raamatust koosnev sari liiga pikk, midagi jääb ikka kummitama!
Larry on küll Cordevia jaoks väga külgetõmbav ning püüab teha kõike, et Cordeviale täiuslik partner olla, ent tüdruk ei saa Clay'd kuidagi oma mõtetest välja ning püüab selgusele jõuda, kas neil oleks veel mingit tulevikku. Pisike tütar Charmian, kelle Larry on alfaisasena enda omaks tunnistanud, on oma isa Clay silmadega ning see puudutab Cordevia südant valusasti.
Ka inimeste juures on muutusi, nüüd suheldakse mitme teise inimeste baasiga ning Cordevia kodubaasi on tulnud teise baasi juhi tütar Roselyn, kes aitab Cordevia vennal Alecil teepiate mürgile vastumürki välja töötada. Hiljem tuleb baasi ka Roselyn'i vend Stephen, kes Cordevia vastu suurt huvi tunneb. Cordevia, kes riietub nüüd alfaemasele kohaselt uhketesse kleitidesse ning on enamasti teepiatest valvuritest saadetud, äratab baasi inimeste hulgas üldse rohkelt tähelepanu, mis pole alati posiivne. Aga samas annavad teepiad tõuke otsustele, mis lubavad inimestel tulevikus vabamalt ja loomulikumalt elada. Tegelikult tundub, et ka teepiate poolel on tekkinud olukordi, kus partneri valik ei toimu enam ainult loomalikke instinkte järgides vaid isikliku meeldivuse järgi.
Sarja viimase osa tegevus toimubki suuresti baasis. Näib, et kogu aeg tuleb teha raskeid otsuseid ning Cordevia elu läheb aina keerulisemaks - eriti kui ta mõistab, et Larry ei räägi talle tihtipeale kogu tõtt, ent teepiate reeglid lubavad tal käskida teistel alfa kohta käivat informatsiooni varjata. Lõpuks on sasipundar juba väga suur ning tundub, et ühtegi head lahendust enam silmapiiril polegi... Kuidas autor selle kõik lahendab, see jääb peaaegu päris lõpuni suureks küsimärgiks.
Kuna lugesin viimase osa väga lühikese aja jooksul, oli kuidagi väga raske samas midagi rohkem kokkuvõtlikku kirja panna. Mulle meeldis see sari, autor on suurepärase fantaasiaga ning on suutnud luua väga põneva, hoopis teistsuguse maailma, kus nii inimeste kui ka teepiate poolel valitsevad omad reeglid (mis siiski ka alati lõpuni ei kehti). Kahtlemata on lugejaid, kellele ehk mingi külg või rõhuasetus võib mitte meeldida, aga nii siis lihtsalt ongi. Kokkuvõttes on ikkagi põnev ning jääb ka ikkagi kripeldama, et mis siis edasi... Uks on paotatud ning selleks, et kogu see uus, avastatud maailm lihtsalt unustada, on neljast raamatust koosnev sari liiga pikk, midagi jääb ikka kummitama!
April 26, 2021
Ma olen täiesti vaimustuses sellest, et on suudetud luua selline tervik maailm oma põnevate tegelastega ja kõige sinna juurde kuuluvaga! Selle maailma eest tahaksin anda maksimumpunktid. Aga, ei saa.. Raske on hinnata iga osa eraldi, mitte sarja tervikuna, kuid minu jaoks jäi viimane osa kõige lahjemaks. Ehk seetõttu, et varasemate raamatutega oli pidevalt lootus, et peategelane ikka õpib midagi oma tegudest? Kahjuks siiski mitte. Ta küll sõnades nagu oleks mõistnud, et tegi valesti ja peab midagi muutma, aga ta ju ei tee seda! Ikka veel ei saa ta aru, et tema tegudel on tagajärjed ja mitte ainult talle ja see on nii ärritav! Okei, ma pole enam ka sihtgrupp ja proovisin endale pidevalt korrutada, miks ta nii käitub jne, aga see läks ikka natuke kaugele mu jaoks :)
Üldiselt siiski kiidan ja olen väga õnnelik, et selline maailm loodud on!
Üldiselt siiski kiidan ja olen väga õnnelik, et selline maailm loodud on!
July 16, 2020
Ma ütlen lühidalt (sest ma olen vaest autorit varem juba materdanud ja tegelikult on mul seda alati üliraske teha eesti autorite puhul), et see LÕPP päästis kõik (mul vahepeal tekkis küll tunne, et ma ei suudagi lõpuni jõuda, aga pingutus tasus end ära). Samas no hinnanguid vaadates on sarjal vist oma sihtgrupp olemas. Ise ei oska seda raamatut konkreetselt liigitada - noortele ei julge soovitada, sest hull paaritumine või sellest jauramine käib igal sammul ja täiskasvanute jaoks jälle liiga lapsik.
July 11, 2025
Väga imeline kuidas autor on nii laheda maailma ülesse ehitanud, väga kaasahaarav ja imeline raamat. Ma ei loe peaaegu üldse eesti keeles, aga see raamat kuidagi tõmbas enda poole ja soovitan seda väga. Lõpp mulle väga ei meeldinud aga eks see olegi igaühe enda asi. See unenäo värk nagu ja kuidas äkki kõik oli jälle otsast peale, võiks siis ju osasi juurde tulla mis edasi juhtus kas suutis vältida seda sündmustekäikku. Samas see hea kuna lõpp oli väga õudne ja mõtlesin et sellest küll kuidagi välja ei tule, aga uus võimalus on imeline. Tahaks nüüd teada mis saab!!!
This entire review has been hidden because of spoilers.
June 28, 2020
Kui viimased 8 lehekülge poleks olnud siis oleks hinne ka kõrgem olnud. Mulle polnud sellist lõppu vaja, mulle meeldib kui tegudel on tagajärjed.
Raamatust raamatusse oli näha Cordevia arengut kuid viimases osas ta korrutas minu jaoks liiga palju et ta on teinud valesid otsuseid ja kõik juhivad ta elu, ise seejuures aga ei muutnud ikka midagi.
Igaljuhul hoian autoril silma peal ning kui ta peaks veel midagi kirjutama loen ka need raamatud läbi.
Raamatust raamatusse oli näha Cordevia arengut kuid viimases osas ta korrutas minu jaoks liiga palju et ta on teinud valesid otsuseid ja kõik juhivad ta elu, ise seejuures aga ei muutnud ikka midagi.
Igaljuhul hoian autoril silma peal ning kui ta peaks veel midagi kirjutama loen ka need raamatud läbi.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews