Taavi Eelmaa luules on nii palju valu ja selgust, et seda vist ei saagi väljendada kuidagi teisiti kui täpselt.
Naeratan hommikul peale silmade avamist. See pole tuju, vaid otsus. See otsus on valge tekstiilist taskurätt pidžaama rinnataskus. Vasakul küljel, seal, kus on südame asemel väike kolme astmega eskalaator.
Oli luulet, mis köitis, oli luulet, mis üldse kohale ei jõudnud.. Nii nagu luulega ikka kipub olema. Siin allpool üks luuletus, mis eriti köitis.
Ema andis viimase skafandri ja lootuse, et ehk ajab läbi. Isa andis salaja rulli ehitusteipi lappimiseks, kui vaja peaks minema. Õpetaja andis nõu - ära otsi, ära karda, ära sobitu.
Elamise tumedasse vette laskusin ise. Teadmisega, et mitte keegi, tõesti, mitte keegi pole siiani raketini roomata jõudnud.
Olen juba kaks kuud selle kogu kallal higistanud, tõesti ei tea, miks nii palju vaeva. Kujundus on kuidagi vinüülilik, mulle meeldivad need elektrifitseeritud maastikukatked, liinide lõputu kulgemine, ootuste horisont. Hoolimata esteetiliselt inspireerivast kujundusest on häda ka selles, et mul oli raskusi seda piisavas tõsi- ja tumemeelsuses lugeda, sest ajuti tükkis silme ette šveitser Theo oma küsimusega “Kas sa Pessoat oled lugenud?” ja tõlgendus hakkas omandama paroodilisi varjundeid. Ometigi oli mu ootushorisont oh kui kõrgele sihitud, kuhugi avangardistlikesse taevastesse, kus liiguks midagi paigast, kus liiguks midagi paika. Leidsin siit Södergrani ja Dickinsoni, ehmatavat avaliolekut, kuulutavat sõna, vanamoelisust, aga kohati kõlguvad kujundid nagu ketsid elektriliinides: kuidas sinna said — ei tea, kuidas nendeni küüniks — ka ei tea. Ehk vajaks see kogu mingisugust auditiivset väljundit, ehk suudaks hääl ja heli tekitada “Electraumuri” vooluringiga täiuslikuma ühenduse. Sest võib-olla on hoopis nii, et Eelmaa värsid on nagu sämplid, salvestised tumeromantilises mälus, mis kõlavad kokku masinate muusikaga.
Aine saab siseneda ainesse kahel viisil — nii nagu kirvetera lõhub puud, või nii nagu liblikas laskub tiigi pinnale varahommikuses udus.