Electraumur

by Taavi Eelmaa

Taavi Eelmaa luules on nii palju valu ja selgust, et seda vist ei saagi väljendada kuidagi teisiti kui täpselt.

Naeratan
hommikul peale silmade avamist. See pole tuju, vaid otsus.
See otsus on valge tekstiilist taskurätt
pidžaama rinnataskus.
Vasakul küljel, seal,
kus on südame asemel
väike
kolme astmega
eskalaator.


Toimetanud Indrek Koff
Kujundanud Gerty Villo

Genres: Poetry

48 pages, Paperback

First published January 1, 2020

Reviews

[Maarja Lünekund · Rating 4 out of 5]

Oli luulet, mis köitis, oli luulet, mis üldse kohale ei jõudnud.. Nii nagu luulega ikka kipub olema.
Siin allpool üks luuletus, mis eriti köitis.

Ema andis viimase skafandri ja lootuse, et ehk ajab läbi.
Isa andis salaja rulli ehitusteipi lappimiseks, kui vaja peaks minema.
Õpetaja andis nõu - ära otsi, ära karda, ära sobitu.

Elamise tumedasse vette laskusin
ise.
Teadmisega, et mitte keegi,
tõesti,
mitte keegi pole siiani
raketini roomata jõudnud.

[MARgOT]

Olen juba kaks kuud selle kogu kallal higistanud, tõesti ei tea, miks nii palju vaeva. Kujundus on kuidagi vinüülilik, mulle meeldivad need elektrifitseeritud maastikukatked, liinide lõputu kulgemine, ootuste horisont. Hoolimata esteetiliselt inspireerivast kujundusest on häda ka selles, et mul oli raskusi seda piisavas tõsi- ja tumemeelsuses lugeda, sest ajuti tükkis silme ette šveitser Theo oma küsimusega “Kas sa Pessoat oled lugenud?” ja tõlgendus hakkas omandama paroodilisi varjundeid. Ometigi oli mu ootushorisont oh kui kõrgele sihitud, kuhugi avangardistlikesse taevastesse, kus liiguks midagi paigast, kus liiguks midagi paika. Leidsin siit Södergrani ja Dickinsoni, ehmatavat avaliolekut, kuulutavat sõna, vanamoelisust, aga kohati kõlguvad kujundid nagu ketsid elektriliinides: kuidas sinna said — ei tea, kuidas nendeni küüniks — ka ei tea. Ehk vajaks see kogu mingisugust auditiivset väljundit, ehk suudaks hääl ja heli tekitada “Electraumuri” vooluringiga täiuslikuma ühenduse. Sest võib-olla on hoopis nii, et Eelmaa värsid on nagu sämplid, salvestised tumeromantilises mälus, mis kõlavad kokku masinate muusikaga.

Aine saab siseneda ainesse kahel viisil — nii
nagu kirvetera lõhub puud,
või nii nagu liblikas laskub tiigi pinnale varahommikuses udus.

Nagu on sinu laad,
nii saavad maailmad segunema.

https://www.youtube.com/watch?v=iFLvt...

[Kitty]

luulet vist ei ole ei mõtet ega õiglane hinnata ega arvustada, kui absoluutselt ei kõneta, nii et ma ei ütle seekord mitte midagi.

[Greeta V]

tunnen, et ei valda Eelmaa registrit, seega ei ole paslik hinnangut anda... ent midagi eripärast siin peitus