What do you think?
Rate this book
Eikeegi ja ilma nimeta
Svjatoslav Loginovi (s.1951) teadusulme kallakuga kogumikku kuulub kümme lühiteost.
Ligi sajaleheküljelises nimiloos Eikeegi ja ilma nimeta käsitletaks lähitulevikku, küberpungihõngulist maailma, kus ühte kehasse on pandud elama kaks või enam isikut/teadvust. Sel kombel on püütud lahendada ülerahvastuse ja ressursside piisavuse probleemid. Loo keskmes on väike tüdruk Sonja, kelle kehas ei suuda ka kõige tundlikumad aparaadid avastada mingit märki teadvusest, EI KEDAGI. Ometi tüdruk kasvab, areneb, õpib, kuid selles ühiskonnas on ta monstrum, põhimõtteliselt võimatu nähtus.
Loojang planeedil Maa on alternatiivne lugu sellest, kuidas surid välja Maa viimased arukad dinosaurused. Ehk olid nad meie mõistuslikud eelkäijad Maal. Kui ei elata kooskõlas loodusega, seisab paratamatult ees tsivilisatsiooni kurb ja hale lõpp…
Ligi sajaleheküljelises nimiloos Eikeegi ja ilma nimeta käsitletaks lähitulevikku, küberpungihõngulist maailma, kus ühte kehasse on pandud elama kaks või enam isikut/teadvust. Sel kombel on püütud lahendada ülerahvastuse ja ressursside piisavuse probleemid. Loo keskmes on väike tüdruk Sonja, kelle kehas ei suuda ka kõige tundlikumad aparaadid avastada mingit märki teadvusest, EI KEDAGI. Ometi tüdruk kasvab, areneb, õpib, kuid selles ühiskonnas on ta monstrum, põhimõtteliselt võimatu nähtus.
Loojang planeedil Maa on alternatiivne lugu sellest, kuidas surid välja Maa viimased arukad dinosaurused. Ehk olid nad meie mõistuslikud eelkäijad Maal. Kui ei elata kooskõlas loodusega, seisab paratamatult ees tsivilisatsiooni kurb ja hale lõpp…
304 pages, Paperback
Published January 1, 2020
8 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
December 7, 2020
Ilma mingi kõhkluseta parim selle aasta tõlkekogumik. Autori melanhoolne, nukker ning kohati
julm stiil haakis mu praeguse meelelaadiga hästi ning ainukesed lood mis jätsid külmaks olid kaks lühilugu. Raske on isegi kindlaid lemmikuid valida aga kui peaks siis kõige rohkem kõnetas ilmselt Loojang planeedil Maa, mis andis ainest mitme päeva mõtisklusteks ning nimilugu, mis ei tahtnud alguses käima minna, kuid suutis pikapeale võimsalt naha vahele pugeda. Eriti meeldejääv oli seejuures loo lõpp, päris kerge oleks olnud sinna teha üsna lihtne natuke lahtine ning kurb lahendus aga Loginov suutis minu üllatuseks sinna veel ühe vindi otsa keerata ning rusikaga lugejale silmade vahele lajatada. Kuid ega ka Põllumees, Mašake, Tavalise päeva ime või Habemeajaja palju maha jäänud. Esimese puhul meeldis lahedalt läbimõeldud ökoloogia, teise puhul kurb toon, kolmanda huvigav ning julm idee ning neljanda puhul Strugatskite progressorite lugusid meelde tuletav üldmõte, ehk vaid hea tahte ning kohvitäie tablettidega ühiskonda ümber ei pööra. Hindes pole vähimatki kahtlust.
julm stiil haakis mu praeguse meelelaadiga hästi ning ainukesed lood mis jätsid külmaks olid kaks lühilugu. Raske on isegi kindlaid lemmikuid valida aga kui peaks siis kõige rohkem kõnetas ilmselt Loojang planeedil Maa, mis andis ainest mitme päeva mõtisklusteks ning nimilugu, mis ei tahtnud alguses käima minna, kuid suutis pikapeale võimsalt naha vahele pugeda. Eriti meeldejääv oli seejuures loo lõpp, päris kerge oleks olnud sinna teha üsna lihtne natuke lahtine ning kurb lahendus aga Loginov suutis minu üllatuseks sinna veel ühe vindi otsa keerata ning rusikaga lugejale silmade vahele lajatada. Kuid ega ka Põllumees, Mašake, Tavalise päeva ime või Habemeajaja palju maha jäänud. Esimese puhul meeldis lahedalt läbimõeldud ökoloogia, teise puhul kurb toon, kolmanda huvigav ning julm idee ning neljanda puhul Strugatskite progressorite lugusid meelde tuletav üldmõte, ehk vaid hea tahte ning kohvitäie tablettidega ühiskonda ümber ei pööra. Hindes pole vähimatki kahtlust.
July 31, 2020
Alustuseks tuleb öelda, et ulmeskene trendi tõlkida ja välja anda vene ulmet tuleb ainult heaks kiita ja ovatsioonidega tervitada. Seda vaatamata asjaolule, et väljaandjate laia massi moodustavad mikrokirjastused Fantaasia ja Skarabeus, ja lugejategi laiu masse kokku lugedes pole väga suuri numbreid vajadus tarvitada. Oletan et nende müüki saab mõõta saja eksemplari kanti, lugejate arv ehk mõnisada rohkem. Aga see selleks, tõlkekirjandus Eestis ongi hääbumas.
Ja vene ulme on tegelikult selline ambivalentne asi. Ühest küljest tänu pealesunnitud poolesajandilisele kooselule natuke nagu tuttav, eriti neil kes 40. verstaposti ületanud. Tänu sellelesamale kooselule on vene ulmel ka teatav kultusemaik man, seda eriti tänu Vendadele Strugatskitele, kes nii Venemaal kui ka meil mingit (mulle täiesti arusaadamatut) kultusemainet omavad. Nii ongi ilmselt päris palju inimesi, eriti selliseid mitte enam esimeses nooruses, kelle jaoks sõnaühend "vene ulme" tähistab automaatselt midagi diipi, ülikvaliteetset, ridade vahele peidetud riigivastasust, lõikavat sarkasmi ja hoolikalt varjatud allegooriat, mida aga teadja kergemini katki hammustab kui pähklipureja pähkli.
Minu jaoks tähistab "vene ulme" aga sellist teistlaadi tunnetust, mida (angloameerika) ulmest/fantasyst ei leia otsideski. Selline sügavam, tihti melanhoolne, sisekaemuslik, raskesti tabatav ja kirjeldatav tunne. Ka Loginovil on lugudes tabatav ja äratuntav see "vene ulme" fiiling, midagi imestada siin pole, Loginov esindabki vene ulmet. Lugudega on aga lood nii et vähemalt pooled jätsid mind kui mitte õlgu kehitama, siis ikka täiesti ükskõikseks. Lisaks on tõlkija sisse pannud selliseid leheküljepikkuseid jutte, mida ulmeskenes kutsutakse "laastudeks", ja millede mõte jääb vähemalt minul küll täiesti tabamata. Mis mõte on sellistel leheküljelistel anekdootidel?
Pikematest juttudest aga "Habemeajaja", "Loojang planeedil Maa" ja "Põllumees" jooksid must puhtalt mööda. Eriti aktiivselt vastik oli see "Loojang". Intelligentsed dinosaurused, kes käivad tehases tööl? Jah, kahtlemata, kui kirjutada miskeid absurdi või allegooriajutte. Ulmejutuna aga ei kannatanud see mingit kriitikat ja oli vähemalt mulle nagu eelpoolmainitud, lausa vastik lugeda.
Seevastu "Mašake", "Sponsor", laast "Majake külas" ja lühiromaani mõõtu välja andev kogumiku nimilugu olid igati viieväärilised. Mõni neist vääriks lausa püstiseistes aplausigi, nõia või maarohtudega ravitseja tütrest rääkiv "Mašake" näiteks mulle eriti meeldis. Olgugi, et ma kandvat ideed kuidas ühes ajus võib pesitseda lugematu arv isiksusi, keda võib sinna lisada ja sealt eemaldada vastava tehnika abil, absoluutselt uskuma ei jäänud ega suuda ka ette kujutada, oli lugu ise päris hea. Ei saa mainimata jätta ka loo kulminatsioon-puänti, mis oli kuidagi väga venelik ja ehe.
Üldiselt, soovitan kogumik endale koju soetada ja lugeda. Kui osta ei soovi siis laenutage vähemalt raamatukogust. Toetate sellega eesti väikekirjastust, saate annuse harva kättesaadavat vene ulmet ning muudate ka tõenäolisemaks Skarabeuse järgmise raamatu ilmumise 2021. aastal - ka see on juba väljahõigatud ning tegu on taas vene ulmega.
Ja vene ulme on tegelikult selline ambivalentne asi. Ühest küljest tänu pealesunnitud poolesajandilisele kooselule natuke nagu tuttav, eriti neil kes 40. verstaposti ületanud. Tänu sellelesamale kooselule on vene ulmel ka teatav kultusemaik man, seda eriti tänu Vendadele Strugatskitele, kes nii Venemaal kui ka meil mingit (mulle täiesti arusaadamatut) kultusemainet omavad. Nii ongi ilmselt päris palju inimesi, eriti selliseid mitte enam esimeses nooruses, kelle jaoks sõnaühend "vene ulme" tähistab automaatselt midagi diipi, ülikvaliteetset, ridade vahele peidetud riigivastasust, lõikavat sarkasmi ja hoolikalt varjatud allegooriat, mida aga teadja kergemini katki hammustab kui pähklipureja pähkli.
Minu jaoks tähistab "vene ulme" aga sellist teistlaadi tunnetust, mida (angloameerika) ulmest/fantasyst ei leia otsideski. Selline sügavam, tihti melanhoolne, sisekaemuslik, raskesti tabatav ja kirjeldatav tunne. Ka Loginovil on lugudes tabatav ja äratuntav see "vene ulme" fiiling, midagi imestada siin pole, Loginov esindabki vene ulmet. Lugudega on aga lood nii et vähemalt pooled jätsid mind kui mitte õlgu kehitama, siis ikka täiesti ükskõikseks. Lisaks on tõlkija sisse pannud selliseid leheküljepikkuseid jutte, mida ulmeskenes kutsutakse "laastudeks", ja millede mõte jääb vähemalt minul küll täiesti tabamata. Mis mõte on sellistel leheküljelistel anekdootidel?
Pikematest juttudest aga "Habemeajaja", "Loojang planeedil Maa" ja "Põllumees" jooksid must puhtalt mööda. Eriti aktiivselt vastik oli see "Loojang". Intelligentsed dinosaurused, kes käivad tehases tööl? Jah, kahtlemata, kui kirjutada miskeid absurdi või allegooriajutte. Ulmejutuna aga ei kannatanud see mingit kriitikat ja oli vähemalt mulle nagu eelpoolmainitud, lausa vastik lugeda.
Seevastu "Mašake", "Sponsor", laast "Majake külas" ja lühiromaani mõõtu välja andev kogumiku nimilugu olid igati viieväärilised. Mõni neist vääriks lausa püstiseistes aplausigi, nõia või maarohtudega ravitseja tütrest rääkiv "Mašake" näiteks mulle eriti meeldis. Olgugi, et ma kandvat ideed kuidas ühes ajus võib pesitseda lugematu arv isiksusi, keda võib sinna lisada ja sealt eemaldada vastava tehnika abil, absoluutselt uskuma ei jäänud ega suuda ka ette kujutada, oli lugu ise päris hea. Ei saa mainimata jätta ka loo kulminatsioon-puänti, mis oli kuidagi väga venelik ja ehe.
Üldiselt, soovitan kogumik endale koju soetada ja lugeda. Kui osta ei soovi siis laenutage vähemalt raamatukogust. Toetate sellega eesti väikekirjastust, saate annuse harva kättesaadavat vene ulmet ning muudate ka tõenäolisemaks Skarabeuse järgmise raamatu ilmumise 2021. aastal - ka see on juba väljahõigatud ning tegu on taas vene ulmega.
March 31, 2021
Kogumikus on lisaks nimiloole veel üheksa erinevat vähem ja rohkem teadusulmet sisaldavat teksti läbi kirjaniku loomeelu. Lood on mõtlemapanevad ja ärgitavad lugejat rohkelt sisu analüüsima ning on kohati isegi liiga moraliseerivad – seega väga kerget meelelahutust antud raamatust otsida ei tasu. Kogumikus leidub ka lihtsamakoelisi tempokaid seiklusi, aga ka neid lugedes võib eneselegi ootamatult sattuda hoopis sügavamale sisekaemuse teele.
Detailsemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Detailsemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
March 17, 2025
Üldises plaanis oli päris meeldiv raamat. Samas ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks kõik korraga ja kiiresti läbi lugeda. Tervikut ei tekkinud minu jaoks.
*Esimesed kaks lühijuttu olid pigem nagu muinasjutud või muistendid. Kui keegi raha loo ette loeks ja ei teaks, kes autor on siis võiks selle vabalt arvata Seto muinasjutuks.
*Habemeajaja idee võis isegi hea olla aga ei tekitanud absoluutselt mingit emotsiooni. Kui samamoodi edasi oleks läinud siis ilmselt poleks viitsinud lõpuni lugeda.
*Mašake oli tore ja kuidagi “oma”.
*Loojang planeedil maa. Oleksin alguse järgi midagi muud oodanud. Pisikeste dinosauruste elu mind tegelikult väga ei köitnud. Natuke venis. Keskkonna teema puges veidi naha vahele aga need dinosaurused ei sobinud sinna. Minu jaoks veidi pudru ja kapsad.
* Tavalise päeva ime. Kaks ajastust ühes kohas ja ühekorraga. Inimesed näevad teineteist aga ei kuule. Ometi omavahel suheldakse. Esimene lugu, mis täiega toimis ja milletaolisi ma oleks nõus veel lugema.
* Põllumees. Pigem keskkonna teemaline jutuke, tekib tunne justkui oleks seda lugu varem lugenud aga ilma ulmeliste elementideta. Ei üllatanud eriti millegagi
* Sponsor lugu sellest, kes ja kuidas ministri ära osta saab. Natuke võigas aga huvitav.
* Majake külas. Lõbus lühijutt, mille lõppu ei osanud millegipärast ära arvata kuigi see võiks isegi loogiline olla. Mõjus hästi.
* Eikeegi ja ilma nimeta. Toimis kohe algusest peale. Võibolla mõnes kohas oli pisut jantimist ka.
Teemaks mitu hinge ühes kehas, kuidas nad omavahel hakkama said. Kui sünnib hingeta laps siis teda justkui poleks olemas. Olles peaosas jääb ta siiski natuke nagu varju.
*Esimesed kaks lühijuttu olid pigem nagu muinasjutud või muistendid. Kui keegi raha loo ette loeks ja ei teaks, kes autor on siis võiks selle vabalt arvata Seto muinasjutuks.
*Habemeajaja idee võis isegi hea olla aga ei tekitanud absoluutselt mingit emotsiooni. Kui samamoodi edasi oleks läinud siis ilmselt poleks viitsinud lõpuni lugeda.
*Mašake oli tore ja kuidagi “oma”.
*Loojang planeedil maa. Oleksin alguse järgi midagi muud oodanud. Pisikeste dinosauruste elu mind tegelikult väga ei köitnud. Natuke venis. Keskkonna teema puges veidi naha vahele aga need dinosaurused ei sobinud sinna. Minu jaoks veidi pudru ja kapsad.
* Tavalise päeva ime. Kaks ajastust ühes kohas ja ühekorraga. Inimesed näevad teineteist aga ei kuule. Ometi omavahel suheldakse. Esimene lugu, mis täiega toimis ja milletaolisi ma oleks nõus veel lugema.
* Põllumees. Pigem keskkonna teemaline jutuke, tekib tunne justkui oleks seda lugu varem lugenud aga ilma ulmeliste elementideta. Ei üllatanud eriti millegagi
* Sponsor lugu sellest, kes ja kuidas ministri ära osta saab. Natuke võigas aga huvitav.
* Majake külas. Lõbus lühijutt, mille lõppu ei osanud millegipärast ära arvata kuigi see võiks isegi loogiline olla. Mõjus hästi.
* Eikeegi ja ilma nimeta. Toimis kohe algusest peale. Võibolla mõnes kohas oli pisut jantimist ka.
Teemaks mitu hinge ühes kehas, kuidas nad omavahel hakkama said. Kui sünnib hingeta laps siis teda justkui poleks olemas. Olles peaosas jääb ta siiski natuke nagu varju.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews