What do you think?
Rate this book
Punane päevik
On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke «vabam».
Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi.
Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud «õnne» selles ühiskonnas elada.
Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: «Tormpuudlane» (2018), «Viimane laev» (2017) ja "…kes pole kunagi söönud homaari"(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).
Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi.
Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud «õnne» selles ühiskonnas elada.
Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: «Tormpuudlane» (2018), «Viimane laev» (2017) ja "…kes pole kunagi söönud homaari"(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).
246 pages, Hardcover
First published May 8, 2020
1 person is currently reading
43 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
August 13, 2025
Üks neist raamatutest, kus tekst on omaette nauding lisaks loole endale, seega pole vahet, kas lugu on tuttav või mitte, muhe on ikkagi lugeda.
Raamatu avastas mu 11a poeg, kes raadiot kruttis ja Vikerraadio peale pidama jäi, sest Eva Koldits luges mingit huvitavat juttu. Siin kohal kiidan Eva Kolditsat - väga hästi loetud.
Esmaspäevast sai reede ja Raadioteater võttis uue järjejutu, aga minu lapsele oli lugu naha vahele pugenud ja oli vaja hädasti "järge" (näis, et Raadioteater piirdus ca 1/3 raamatuga). Ostsime raamatu (kes ka tahab, siis Apollos on hetkel korralik soodukas sellele) ja hakkasime algusest lugema, sest mis mõttes me loeme lihtsalt edasi.
Hilisõhtuse-hilisöise lugejana kurdan, et natuke keeruline lauseehitus, ehk võib vahel mõni lihtsam lause vähemate võrdlustega ka olla ning kohati ka loo mõtte osas tarbetult keeruline teksti ülesehitus, aga see on ainult puudus saamatu lugeja puhul.
Osutus raamatuks, mille puhul polnud lapsel vaja nuruda, et palun veel üks peatükk. Pigem oli laps see, kes ütles, et kuule tänaseks aitab, ma jään juba magama ja siis sa pead homme uuesti lugema.
Ja vahel ma lugesin salaja natuke edasi ka.
Võiks olla lasteraamat, sest faktiliselt keerleb tegevus 4. klassi ümber ja on lapse vaatest. Samas teksti keerukus pigem viitab sellele, et võiks olla kas ettelugemise raamat (minu lapse lugemistase poleks talle seda teksti mõnusaks teinud) või selline nostalgiline raamat täiskasvanule, kes tahab meenutada lapsepõlve.
Sama ütleks ka sisu kohta. See on lapse jaoks hoomatav ja mõistetav sel 4a tasandil, aga siin on väga selgelt lisakiht täiskasvanule ja episoodiliselt detaile, mis ilmselt vajaksid lapsele selgitamist. Või siis mitte, kui täiskasvanu ei saa sellega parasjagu hakkama 🤣
Näiteks.
Üks mu absoluutseid lemmikuid oli Mai maa-vanaema juures külas elav poissmees Minni, kelle kohta vanaema ütles sõbralikult, et Minni (tema hea sõbranna) on ju transu.
Minni oli väga värvikas ja omajagu teatraalne tegelane, mis oleks olnud täiesti piisav, et mulle silma hakata, aga lisaks tabas see hästi mingit kauget udust lapsepõlve mälestust. Näib, et kuigi nõukogudemaal oli ainult üks seksuaalne sättumus (millest ka ei räägitud), siis tegelikult oli suht igaüks kusagil kunagi kokkupuutunud natuke liiga õrnahingelise meesterahvaga või selle ühe naisterahvaga, kes armastas meeste pintsakuid, lipse ja viigipükse kanda. Ja mingil imelikult moel oli see väikeses kogukonnas okei ja nii igapäeva osa, et kellelgi polnud (ideoloogilist) probleemi.
Koht, mis tabas mind ootamatult ja mille ma nõrgana seekord lasin libiseda, oli Mai ja Kristini punanurga külastus. Mai oli seal, et kopeerida vajalikke elemente punasesse päevikusse (käimas oli pioneeri rühmade võistlus ja 4a oli punktidega suht näruses seisus), kui saabusid keegi meesterahvas ja naisterahvas diivanile nahistama. Mai jäi lõksu ja puges peitu. Kui ta pärast oma sõbrannalt Kristinilt küsis, mis seal toimus, sest Kristin tuli teda otsima, andis Mai pinginaaber oma kaalutletud hinnangu "mees penetreeris" (filmid Soome kanalitelt ja vanaisa VHS-lt olid teda piisavalt harinud).
Kristin ja tegelikult ka mõned teised lapsed raamatus tundusid oma ea kohta kuidagi väga informeeritud mingites valdkondades. Kristini puhul üllatas filmide ja raamatute valik, samas mõneti oli see loogiline, sest mäletan ka oma lapsepõlvest (saabusin planeedile 1984), et ma ei lugenud ja ei vaadanud alati päris eakohaseid asju, kuna neid eakohaseid asju nii väga palju polnudki.
Raamat oli minu jaoks omajagu nostalgiline, sest natuke nõukaaega mäletan minagi, ehkki mul oli au olla esimene sats lapsi, kes läks kooli Eesti Vabariigis, mitte enam ENSVs, seega pioneeri värk oli ainult natuke tuttav ja ainult teiste lugudest. Valjult ettelugedes oli see omaette kummaline, nagu ajaupeseksin oma last, sest igal lehel oli lõputult hüüdlauseid, mis käisid selle maailma juurde.
Kumas läbi see kummaline düstoopia, mis Nliit oli. On riiklik ideoloogia, mis töötab ainult juhul, kui liiga hoolega ei vaata, ja subkultuur ehk nö "rakendusaktid", sest kuidagi peab ju elama reeglitega, mis ei tööta, pole mõistlikud ning näivad olevat pärit täiesti teisest reaalsusest. Ja on grotesk - igas suuremas kohas on see puu ja okastraadi jupp, kus mille läbi kuulus revolutsionäär hukka sai. Meenutab natuke anektooti, kus muuseumis on kõrvuti kaks luukeret "Lenin 15 aastaselt" ja "Lenin 30 aastaselt" - küsimusi ei tohiks tekkida, kui tekib, oled reetur.
"Spetsalnõi vajennõi operatsija" taustal on see absurd ja grotesk eriti selge (ses mõttes suurepärane lugu ja soovitaks eriti neile, kellel on udune roosa nõukogude nostalgia ja on natuke meelest läinud, miks me absoluutselt ei vaja seda riigikorda tagasi) - praegu on ju näha, et tegelikult vahetus 90ndatel vaid riigi nimi, liiga palju jäi samaks. Minu silmis maailma suur häda on see, et "mõistetakse" oma seisukohalt, aga see sõjakultuur ja -kultus on tõeliselt "analoga zapoda njet". "Punases päevikus" on sõjast ja sõjaks valmistumisest omajagu. Lapse vaates, tema hirmude, soovide, mõtete kaudu tuleb välja selle värdjalikkus - kogu elu ei saa olla eriolukord ja tegelikult see ju ei tööta, et inimene pole tema enda oma, vaid kuulub naha ja karvadega riigile, kes teeb temaga hoolimatult, mida tahab.
Mind on alati hämmastanud, et see ideoloogia siiski leiab kõlapinda. Ma mõistan diktaatori ja jupijumalate huvi asjas, aga mind täidab hämmastusega, miks tavaline väike mutrike peaks selles osalema, sest talle on algusest peale määratud ohvri seisus. Narratiiv vonkleb nagu madu ja vahetab kuju ja vormi nii nagu vaja, mis mõte on surra põhimõtete eest, kui need on konformistlikult pidevas muutumises?
Surra isamaa eest on õilis, aga kui see on rohkem kui teoreetiline ja põhimõtteline seisukohavõtt, kui see ongi tegelikult riigi ootus ja see on pigem selline rutiinne reategevus, mis suurt midagi ei muuda, sest seltsimehi, keda ohverdada on miljoneid, sest mis see üks inimene loeb... ?
See viimane mõte tuleb hästi välja ja jõuab ka (osalt) rahvani seoses sündmustega aprillis 1986. Mida ütleb inimestele see, et nende riik vaikib maha otsese ohu ning tuumajaama katastroofist räägib esimesena vaba maailma segajatest ragisev raadiohääl? Koolis on harjutatud kandma marlimaski ja kükitama garderoobis, mis ei aita tõelises ohuolukorras mitte midagi.
Mind puudutab maailmas toimuv, seega kogu ideoloogiline osa raamatust kõnetas - ma ausalt ei saa aru, kuidas selline süsteem sai olla, nii kaua püsida ja kuidas see saab püsida tegelikult ka praegu.
Okei. Keerasin poliitiliseks, raamat ise nii väga või õieti sellisel määral poliitiline pole, kuigi toimumisaeg on valitud mõneti väga hästi - kuidagi väga loogiline on, kuidas 1985. aasta punasest sügisest saab vaikselt ja vääramatult juba sinimustvalgete laikudega 1986. aasta kevad. Raamatus on lihtsalt see düstoopiline taustsüsteem ja see, kuidas erinevad inimesed sellega kohanevad.
Minnes lubatud spoilerite juurde.. Raamat algab mõnes mõttes aeglaselt. Pildikesed nõukogude elust. Vahetekstidena "pildikesi" ka teistest tegelastest - minu jaoks see kohe liiga ei töötanud, aga harjusin ära ja sain ka aru, et neil on oma funktsioon avada tegelast küljest, mida väike Mai tegelikult näha ei saa, nö täiskasvanuvaade ehkki ka Mai vaade oli korraliku täiskasvanu vaabaga, st mitte Mai ei jutustanud, vaid Maist jutustati.
Mind pisut häiris (sest lugesin unisena ja õhtul), et mõnel juhul see pildike oli kronoloogilises mõttes (et tekst ja raamat poleks üksluine?) üsna sassi keeratud ja mitmed "lüürilised kõrvalpõiked" tegid tiiru, mille käigus mul juba veidi kogu asja algus meelest läks. Sellele vaatamata, kõik otsad said sõlmitud, loogika pädes, küsimused said lõpuks vastuse. Lihtsalt hetketi oli mul endal hea hulk segadust.
Mai lugu saab tõelise hoo sisse alles 1986. aasta kevadel (umbes poole raamatu peal) - a-klassi loiud pioneerid on täieskoosseisus jätnud vahele tähtsal paraadil marssimise ja direktor, vana elektrik, on marus. Kui ta tahab ära võtta Andrease fotoaparaati (sest poiss näpib seda vaikselt laua all), paneb poiss tahtmatult Mai "tanki", öeldes, et tema on pioneerirühma kroonik, kes jäädvustab nende rühma sündmusi. Direktor rahuneb ja kompromiss-karistus on, et rühm teeb oma aastast stendile ülevaate.
Kogu klassi pilgud pöörduvad Mai poole ja Mai õuduseks tuleb välja, et ta on punasesse päevikusse (pioneerirühmade võistluse ja punktide saamise pärast ning üleüldisest hirmust) kohusetundlikult välja mõelnud poolsada üritust ning mitte ainult - nad mõtlesid Kristiniga välja ka revolutsionäär-veterani Jaan Kammi, kelle nime nad oma rühmale punktide pärast ja pioneerijuhi survel taotlesid.
4a hakkab sitta olukorda päästma - et alustuseks vabandada klassi mitteosalemist paraadil, kirjutab Kristin kirja Jaan Kammilt, kus väljamõeldud veteran tänab noori nõukogude kangelasi, kes loobusid suurest aust paraadil marssida ning tulid hoopis kaugesse Metskülla vanainimese katust paikkama, mille tuul ära viis. Stendi jaoks asub klass lavastama fotosid "toimunud" üritustest.
Selle kohapeal mu laps lihtsalt kiunus vaimustusest ja siis polnud enam midagi parata - lugesin raamatu talle alles jäänud ööga ette, naersime pisarateni ja järgmine päev oli suht pekkis, sest magasime lõunani.
Mitmed lüürilised kõrvalpõiked raamatu algusest hakkavad ilusti loogilised paistma ja finaal (õieti aimatav finaal) on väga rahuldustpakkuv. Lisapunktid selle eest, et veel enne lõppu on lisapiruett, mis annab kogu pioneeri loole minu meelest sügavuse ka poliitilises mõttes - on tunda, kuidas lapsed loksuvad kaasa õhus oleva värviga - sügisene punane ja kevadine sinimustvalge ja seda täiesti plaanimata. Meisterlikult läbitöötatud, väga nauditav raamat.
Meeldis, meeldis, meeldis!
Soooooooooooooooovitan!!!
Raamatu avastas mu 11a poeg, kes raadiot kruttis ja Vikerraadio peale pidama jäi, sest Eva Koldits luges mingit huvitavat juttu. Siin kohal kiidan Eva Kolditsat - väga hästi loetud.
Esmaspäevast sai reede ja Raadioteater võttis uue järjejutu, aga minu lapsele oli lugu naha vahele pugenud ja oli vaja hädasti "järge" (näis, et Raadioteater piirdus ca 1/3 raamatuga). Ostsime raamatu (kes ka tahab, siis Apollos on hetkel korralik soodukas sellele) ja hakkasime algusest lugema, sest mis mõttes me loeme lihtsalt edasi.
Hilisõhtuse-hilisöise lugejana kurdan, et natuke keeruline lauseehitus, ehk võib vahel mõni lihtsam lause vähemate võrdlustega ka olla ning kohati ka loo mõtte osas tarbetult keeruline teksti ülesehitus, aga see on ainult puudus saamatu lugeja puhul.
Osutus raamatuks, mille puhul polnud lapsel vaja nuruda, et palun veel üks peatükk. Pigem oli laps see, kes ütles, et kuule tänaseks aitab, ma jään juba magama ja siis sa pead homme uuesti lugema.
Ja vahel ma lugesin salaja natuke edasi ka.
Võiks olla lasteraamat, sest faktiliselt keerleb tegevus 4. klassi ümber ja on lapse vaatest. Samas teksti keerukus pigem viitab sellele, et võiks olla kas ettelugemise raamat (minu lapse lugemistase poleks talle seda teksti mõnusaks teinud) või selline nostalgiline raamat täiskasvanule, kes tahab meenutada lapsepõlve.
Sama ütleks ka sisu kohta. See on lapse jaoks hoomatav ja mõistetav sel 4a tasandil, aga siin on väga selgelt lisakiht täiskasvanule ja episoodiliselt detaile, mis ilmselt vajaksid lapsele selgitamist. Või siis mitte, kui täiskasvanu ei saa sellega parasjagu hakkama 🤣
Näiteks.
Üks mu absoluutseid lemmikuid oli Mai maa-vanaema juures külas elav poissmees Minni, kelle kohta vanaema ütles sõbralikult, et Minni (tema hea sõbranna) on ju transu.
Minni oli väga värvikas ja omajagu teatraalne tegelane, mis oleks olnud täiesti piisav, et mulle silma hakata, aga lisaks tabas see hästi mingit kauget udust lapsepõlve mälestust. Näib, et kuigi nõukogudemaal oli ainult üks seksuaalne sättumus (millest ka ei räägitud), siis tegelikult oli suht igaüks kusagil kunagi kokkupuutunud natuke liiga õrnahingelise meesterahvaga või selle ühe naisterahvaga, kes armastas meeste pintsakuid, lipse ja viigipükse kanda. Ja mingil imelikult moel oli see väikeses kogukonnas okei ja nii igapäeva osa, et kellelgi polnud (ideoloogilist) probleemi.
Koht, mis tabas mind ootamatult ja mille ma nõrgana seekord lasin libiseda, oli Mai ja Kristini punanurga külastus. Mai oli seal, et kopeerida vajalikke elemente punasesse päevikusse (käimas oli pioneeri rühmade võistlus ja 4a oli punktidega suht näruses seisus), kui saabusid keegi meesterahvas ja naisterahvas diivanile nahistama. Mai jäi lõksu ja puges peitu. Kui ta pärast oma sõbrannalt Kristinilt küsis, mis seal toimus, sest Kristin tuli teda otsima, andis Mai pinginaaber oma kaalutletud hinnangu "mees penetreeris" (filmid Soome kanalitelt ja vanaisa VHS-lt olid teda piisavalt harinud).
Kristin ja tegelikult ka mõned teised lapsed raamatus tundusid oma ea kohta kuidagi väga informeeritud mingites valdkondades. Kristini puhul üllatas filmide ja raamatute valik, samas mõneti oli see loogiline, sest mäletan ka oma lapsepõlvest (saabusin planeedile 1984), et ma ei lugenud ja ei vaadanud alati päris eakohaseid asju, kuna neid eakohaseid asju nii väga palju polnudki.
Raamat oli minu jaoks omajagu nostalgiline, sest natuke nõukaaega mäletan minagi, ehkki mul oli au olla esimene sats lapsi, kes läks kooli Eesti Vabariigis, mitte enam ENSVs, seega pioneeri värk oli ainult natuke tuttav ja ainult teiste lugudest. Valjult ettelugedes oli see omaette kummaline, nagu ajaupeseksin oma last, sest igal lehel oli lõputult hüüdlauseid, mis käisid selle maailma juurde.
Kumas läbi see kummaline düstoopia, mis Nliit oli. On riiklik ideoloogia, mis töötab ainult juhul, kui liiga hoolega ei vaata, ja subkultuur ehk nö "rakendusaktid", sest kuidagi peab ju elama reeglitega, mis ei tööta, pole mõistlikud ning näivad olevat pärit täiesti teisest reaalsusest. Ja on grotesk - igas suuremas kohas on see puu ja okastraadi jupp, kus mille läbi kuulus revolutsionäär hukka sai. Meenutab natuke anektooti, kus muuseumis on kõrvuti kaks luukeret "Lenin 15 aastaselt" ja "Lenin 30 aastaselt" - küsimusi ei tohiks tekkida, kui tekib, oled reetur.
"Spetsalnõi vajennõi operatsija" taustal on see absurd ja grotesk eriti selge (ses mõttes suurepärane lugu ja soovitaks eriti neile, kellel on udune roosa nõukogude nostalgia ja on natuke meelest läinud, miks me absoluutselt ei vaja seda riigikorda tagasi) - praegu on ju näha, et tegelikult vahetus 90ndatel vaid riigi nimi, liiga palju jäi samaks. Minu silmis maailma suur häda on see, et "mõistetakse" oma seisukohalt, aga see sõjakultuur ja -kultus on tõeliselt "analoga zapoda njet". "Punases päevikus" on sõjast ja sõjaks valmistumisest omajagu. Lapse vaates, tema hirmude, soovide, mõtete kaudu tuleb välja selle värdjalikkus - kogu elu ei saa olla eriolukord ja tegelikult see ju ei tööta, et inimene pole tema enda oma, vaid kuulub naha ja karvadega riigile, kes teeb temaga hoolimatult, mida tahab.
Mind on alati hämmastanud, et see ideoloogia siiski leiab kõlapinda. Ma mõistan diktaatori ja jupijumalate huvi asjas, aga mind täidab hämmastusega, miks tavaline väike mutrike peaks selles osalema, sest talle on algusest peale määratud ohvri seisus. Narratiiv vonkleb nagu madu ja vahetab kuju ja vormi nii nagu vaja, mis mõte on surra põhimõtete eest, kui need on konformistlikult pidevas muutumises?
Surra isamaa eest on õilis, aga kui see on rohkem kui teoreetiline ja põhimõtteline seisukohavõtt, kui see ongi tegelikult riigi ootus ja see on pigem selline rutiinne reategevus, mis suurt midagi ei muuda, sest seltsimehi, keda ohverdada on miljoneid, sest mis see üks inimene loeb... ?
See viimane mõte tuleb hästi välja ja jõuab ka (osalt) rahvani seoses sündmustega aprillis 1986. Mida ütleb inimestele see, et nende riik vaikib maha otsese ohu ning tuumajaama katastroofist räägib esimesena vaba maailma segajatest ragisev raadiohääl? Koolis on harjutatud kandma marlimaski ja kükitama garderoobis, mis ei aita tõelises ohuolukorras mitte midagi.
Mind puudutab maailmas toimuv, seega kogu ideoloogiline osa raamatust kõnetas - ma ausalt ei saa aru, kuidas selline süsteem sai olla, nii kaua püsida ja kuidas see saab püsida tegelikult ka praegu.
Okei. Keerasin poliitiliseks, raamat ise nii väga või õieti sellisel määral poliitiline pole, kuigi toimumisaeg on valitud mõneti väga hästi - kuidagi väga loogiline on, kuidas 1985. aasta punasest sügisest saab vaikselt ja vääramatult juba sinimustvalgete laikudega 1986. aasta kevad. Raamatus on lihtsalt see düstoopiline taustsüsteem ja see, kuidas erinevad inimesed sellega kohanevad.
Minnes lubatud spoilerite juurde.. Raamat algab mõnes mõttes aeglaselt. Pildikesed nõukogude elust. Vahetekstidena "pildikesi" ka teistest tegelastest - minu jaoks see kohe liiga ei töötanud, aga harjusin ära ja sain ka aru, et neil on oma funktsioon avada tegelast küljest, mida väike Mai tegelikult näha ei saa, nö täiskasvanuvaade ehkki ka Mai vaade oli korraliku täiskasvanu vaabaga, st mitte Mai ei jutustanud, vaid Maist jutustati.
Mind pisut häiris (sest lugesin unisena ja õhtul), et mõnel juhul see pildike oli kronoloogilises mõttes (et tekst ja raamat poleks üksluine?) üsna sassi keeratud ja mitmed "lüürilised kõrvalpõiked" tegid tiiru, mille käigus mul juba veidi kogu asja algus meelest läks. Sellele vaatamata, kõik otsad said sõlmitud, loogika pädes, küsimused said lõpuks vastuse. Lihtsalt hetketi oli mul endal hea hulk segadust.
Mai lugu saab tõelise hoo sisse alles 1986. aasta kevadel (umbes poole raamatu peal) - a-klassi loiud pioneerid on täieskoosseisus jätnud vahele tähtsal paraadil marssimise ja direktor, vana elektrik, on marus. Kui ta tahab ära võtta Andrease fotoaparaati (sest poiss näpib seda vaikselt laua all), paneb poiss tahtmatult Mai "tanki", öeldes, et tema on pioneerirühma kroonik, kes jäädvustab nende rühma sündmusi. Direktor rahuneb ja kompromiss-karistus on, et rühm teeb oma aastast stendile ülevaate.
Kogu klassi pilgud pöörduvad Mai poole ja Mai õuduseks tuleb välja, et ta on punasesse päevikusse (pioneerirühmade võistluse ja punktide saamise pärast ning üleüldisest hirmust) kohusetundlikult välja mõelnud poolsada üritust ning mitte ainult - nad mõtlesid Kristiniga välja ka revolutsionäär-veterani Jaan Kammi, kelle nime nad oma rühmale punktide pärast ja pioneerijuhi survel taotlesid.
4a hakkab sitta olukorda päästma - et alustuseks vabandada klassi mitteosalemist paraadil, kirjutab Kristin kirja Jaan Kammilt, kus väljamõeldud veteran tänab noori nõukogude kangelasi, kes loobusid suurest aust paraadil marssida ning tulid hoopis kaugesse Metskülla vanainimese katust paikkama, mille tuul ära viis. Stendi jaoks asub klass lavastama fotosid "toimunud" üritustest.
Selle kohapeal mu laps lihtsalt kiunus vaimustusest ja siis polnud enam midagi parata - lugesin raamatu talle alles jäänud ööga ette, naersime pisarateni ja järgmine päev oli suht pekkis, sest magasime lõunani.
Mitmed lüürilised kõrvalpõiked raamatu algusest hakkavad ilusti loogilised paistma ja finaal (õieti aimatav finaal) on väga rahuldustpakkuv. Lisapunktid selle eest, et veel enne lõppu on lisapiruett, mis annab kogu pioneeri loole minu meelest sügavuse ka poliitilises mõttes - on tunda, kuidas lapsed loksuvad kaasa õhus oleva värviga - sügisene punane ja kevadine sinimustvalge ja seda täiesti plaanimata. Meisterlikult läbitöötatud, väga nauditav raamat.
Meeldis, meeldis, meeldis!
Soooooooooooooooovitan!!!
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 27, 2020
Ja siis loed ja mõtled kõigile neile neetud lugemispäeviku sissekannetele:
"See raamat meeldis mulle, sest see oli huvitav."
Lehekülgede kaupa sama sissekanne. Raamatute pealkirjad olid hoolikalt kirja pandud, aga pilte juures ei olnud, seega ilmselt ma polnud neid iial lugenud.
***
Natuke häbi on ka, et ma ei mäleta mitte kui midagi ajast, mil ma käisin neljandas klassis.
***
Ma tahaks tegelikult edasi lugeda ja teada saada, mis viiendas klassis juhtus.
"See raamat meeldis mulle, sest see oli huvitav."
Lehekülgede kaupa sama sissekanne. Raamatute pealkirjad olid hoolikalt kirja pandud, aga pilte juures ei olnud, seega ilmselt ma polnud neid iial lugenud.
***
Natuke häbi on ka, et ma ei mäleta mitte kui midagi ajast, mil ma käisin neljandas klassis.
***
Ma tahaks tegelikult edasi lugeda ja teada saada, mis viiendas klassis juhtus.
January 7, 2024
Ma ei saa aru, miks see raamat on lugejate poolt nii madalalt hinnatud. Võib olla on eksitav see, et esmalt justkui liigitub teos lastekirjanduseks (jah, laste, isegi mitte noorte), kuid selles on palju viiteid sündmustele, millest tänapäeva 10-aastased kahtlemata suurel määral aru ei saa. Minu jaoks oli tegemist parajalt iroonilise ja siira looga, mis teenis oma eesmärki (mis ei pidanudki just ülemäära ambitsioonikas olema). Lapse jutustus end ümbritsevast arusaamatust maailmast, milles talle esitatakse arusaamatuid nõudeid, on parajalt punkarlik ja vaimukas. Minu arust sobiks tekst ka hea lastefilmi stsenaariumiks- milline kasutamata jäänud võimalus! "Seltsimees laps" sai küll suurema tähelepanu nii raamatu kui filmi näol ja ega palju pole just neid, keda selle raamatu autori nimi ei kõnetaks. Kuid Elo Selirand ei jää minu hinnangul vähemalt faabula näol küll millegi poolest alla. Eks stsenarist tema ju olegi :D
April 14, 2023
Lustakalt ja kaasahaaravalt kirjapandud lugu. Pole jah kindel, kas nüüd lapsele või täiskasvanule. Kui laps mõned kohad üle rea loeb ja iga võõra sõna tähendust taga ei otsi, kõlbaks noorematele ka. Selline omamoodi sissevaade ka sellesse, et kuidas ikkagi väljamaa poole vaadati ja mida kõike sealt sobis saada. Ma ei kujuta ette, et tänapäeval tuled välisreisilt ja tood kellelegi mõlkis hambaharjakarbi. No jumala eest, vaataks vist väga pika näoga, et mis sul viga on?! Ahjaa, Tallinna vanalinna muutis see jälle selliseks kohaks, et tahaks ise ka minna ja sisehoovides konnata ja aiaaugust läbi pugeda ning kuskile müürile ronida.
May 14, 2022
Mõnus lugemine, autori sulg jookseb hästi. Peen huumor, aimduv igatsus vabaduse järele, valusamad teemad ja "alasti vannis!" (iga pioneer peaks seda teadma). Minu pioneeriaeg jääb täpselt samasse perioodi, nii et nostalgiat ning äratundmisrõõmu (ja ka -kurbust) oli kuhjaga. Küll aga ei taha ma uskuda, et tegelased on vaid 10-aastased, kõlavad pigem 12-13 moodi (sinna kadus üks tärn). Aga mine sa tea, inimesi on ju igasuguseid.
January 31, 2025
Elo Selirand alias Aliis Jõe
Displaying 1 - 7 of 7 reviews