Eesti, estoranto ja teised keeled

by Jaan Kaplinski

Raamat koosneb kahekümne kuuest Jaan Kaplinski keeleteemalisest esseest, mis on kirjutatud aastatel 1962–2020. Autorit huvitab, kuidas keel mõjutab mõtlemist ning kuidas inimesed eri keeltes oma mõtteid ja tähelepanekuid sõnastavad. See huvi on ajendanud teda küsima, kas eesti keeles võiks kujuneda mingi omapärane filosoofia, mida üheski teises keeles sõnastada pole võimalik. Ainult keele kaudu on võimalik olla üheskoos – meeles me oleme üksi, kuid „keeles oleme teistega, keel on kohtamispaik“. Kaplinski keelevaadetel on olnud Eesti kultuuriruumis ulatuslik nähtamatu mõju, kuigi sellealast filosoofilist koolkonda pole veel loodud.

Jaan Kaplinski (snd 1941) on eesti kirjanik ja tõlkija. Ta on kirjutanud luulet, näidendeid, proosat ja esseistikat, tema teoseid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Kaplinski esseistika hõlmab kirjanduse, keele, loodushoiu ja poliitika teemasid.

314 pages, Paperback

Published January 1, 2020

Reviews

[Kitty · Rating 4 out of 5]

meeldiva üllatusena oli see artiklikogumik täitsa mitmekesine lugemine, kordusi muidugi oli, aga vähem, kui kartsin - umbes pooltest tekstides näiteks ei mainitud kordagi sõna "noad-kahvlid" ja selle sõpru-sugulasi ja nende kõigi tähtsust eesti keelele ja meelele, mis on siiamaani mu jaoks justkui Kaplinski põhiline sõnum olnud :)

samuti kartsin, et kas nüüd tuleb järjekordne mossis vanamees ja hakkab rääkima, kuidas kogu maailm ja noorus on hukas ja kõike tehakse valesti. seda ta muidugi rääkis üsna palju, aga jällegi väikse üllatusena olin väga suure osaga nõus. võibolla olen ise ka mossis vanameheks muutumas :) aga mulle sobib ka aastatega järjest rohkem see mõte, et emakeelt ei saa õpetada ega õppida, seda inimesed lihtsalt räägivad ja nad ei saa seda valesti rääkida; praktiliselt kõik, mida eestlane eesti keeles ütleb, ongi õige eesti keel. ja seda on lubatud ka kirja panna ja ei pea tingimata surnuks keeletoimetama.

uudissõnade ja üldse sõnaloome osas ma küll nii kriitiline pole, mu meelest pole midagi viga isegi sõnal "taristu" (kuigi ma saan aru Kaplinski seletusest, miks see, nagu ka paljud teised tehissõnad, pole tegelikult loogiline sõna ega klapi keele sügavama... struktuuriga). aga mis siis. ma arvan, me saaks Kaplinskiga kokkuleppele küll, et tema tohib öelda/kirjutada "pudru" või "sukapüksid" ja mina "taristu" ja keegi ei tõmba teise tekstist midagi maha. las ollagi lihtsalt palju erinevaid sõnu.

leidsin enda jaoks palju uut ja põnevat just ta lühematest, konkreetsemate teemadega artiklitest - näiteks riimide kohta kirjutas ta väga huvitavalt, või piiblitõlgetest. ja Johannes Aaviku laiemast mõtteviisist teadsin ma ka enne väga vähe. Kaplinski on selle suhtes väga kriitiline ja mulle siit tundub, et asja eest - ma küll sellepärast Aaviku sõnu ära ei põlga, minu jaoks on need ka emakeel, seega Kaplinski definitsiooni kohaselt... nii on.

[Piret Dahl · Rating 5 out of 5]

Raamat, mis alatihti tekitas ajus väikesi mõnusaid sähvatusi: "seda ma ei teadnudki" ja "oot, ma ju teadsin seda, miks ma ise ära ei ühendanud" ja "assaraks, ma arvan ju samamoodi, aga vaat, kui hästi ja selgelt ta seda väljendada oskab!"
Ja pani mind mitu korda muutma oma varasemaid veendumusi keeleasjadest. Ja mõne asjaga sealt ei olnud ma nõus kah, aga see on kah OK:)
See on selline raamat, mis võiks kohe kodus riiulis olla.

[Karl Joosep Pihel · Rating 4 out of 5]

Kippus natuke korduma, aga seeläbi illustreeribki teatud läbivaid liine, mis Kaplinskit pidevalt saatsid. Ja neid mõtteid tasub korrata küll.

Keel olgu metsik - ja selle defineerib Kaplinski samuti hästi: metsik, st iseorganiseeruv. Keeleanarhism. Keele mutual aid?