Nabakirjad

by Enn Kaup, Tiit Kaivo

Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.

272 pages, Paperback

Published January 1, 1992

Reviews

[Lauri Laanisto · Rating 4 out of 5]

Tegu on üsna põgusapoolsete mälestuste, päevikukatkete ja mõnel juhul ka poolajalooliste ülevaadetega eesti soost meremeeste, lendurite, kuid eelkõige teadlaste tegemistest nii Arktikas kui Antarktikas. Olen teatavas poolsüstemaatilsuses sedasorti kirjandust viimasel ajal lugenud (eelmine aasta nt Nansenid ja Tarand), ja loen edaspidigi, kuna olen seda ka poolsüstemaatiliselt kogunud juba mõnda aega. Ühest küljest seepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need lood. Kuigi enamasti erilist kirjanduslikku väärtust seal pole, ja sageli kipuvad teemad, kohad ja kirjeldatu korduma. Aga teisalt - need vähesed ambitsioonid, mis mul endal kirjutajana on säilinud, on peaaegu kõik kogunenud just nabakirjanduse nišši. Ja ma ei pea silmas siin omanabakirjandust sensu Proust jne. Vaid poolusekirjandust. Kogemust ju on - on välitöid tehtud nii Teravmägedel kui Tulemaal. Aga see praegu selleks...

Koos sissejuhatava ajaloolise ülevaatega (Bellingshausen jne) kokku 22 lugu - pooled ühest ja pooled teises nabast. Mahult Arktika moodustab küll 3/5 ja Antarktika 2/5 tekstimahust. Mõned lood olid täiesti hullumeelsed. Näiteks Endel Puusepa "Päästelend", kus meenutatakse 1938 aasta sündmusi ühel polaarlennuekspeditsioonil. Kus loogika ja reaalsused põkkuvad vastu toonase rezhiimi teraspaindumatust. Heas mõttes hullumeelne, ja sootuks teise nurga alt oli Ivan Ževnerovi "Mehed ja masinad" - tüüp talvitus Antarktikas mehhaanikuna. Ja nood moodustasid hoopis teise paralleelmaailma. Kohe meenub see keevitaja Vello Parki (kes Nabakirjades küllap esmakordselt annab avameelse(ma) ülevaate elektrijaamapõlengujärgsest talvitumisest Vostokis - no see lugu, mis mind kunagi kusagilt Õhtulehest vms loetuna pööras nabakirjade usku) loost, kes arvas, et need teadlased on seal Antarktikas need kõikse mõttetumad tüübid, ja tuleks esimesena nahka pista, kui toit peaks otsa lõppema (nad avastasid seal, et searümpade asemel olid toidukastidesse lükatud telliskivid - keegi oli partii vasakule pannud).

Teksti enese poolest olid kõige paremad lood Jaan-Mati Punningilt ja Andres Kollistilt. Tarandi katked olid sellest samast päevikust, mida ma juba lugenud olen, nii et tegelikult olid needki väga head, lihtsalt üsna värskelt juba loetud. Andres Söödi puhul oli ka tema eraldi ilmunud raamat nagu parem, kui see tekst, mis selles kogumikus oli. Aga jah, üldiselt kipuvad tekstid olema tiba liiga kuivad ja asjalikud. Väga korduvate motiividega maastike ja ootuste ja igatsuste suhtes. Ja see on nii lühikese formaadi puhul vast ka peaaegu paratamatu, kui sus pole just esseistisoont, nagu näiteks Punningus oli. Peaaegu täielikult puuduvad ka põiked kõige laiemas mõttes kultuuri. Ei kõrvutata tekkinud olukordi loetu või nähtuga, mis aitaks iseenda meenutusi mitmekihiliseks muuta. Tõlgendusi pole seepärast peaaegu üldse. Kui Kollist ja Tarand välja jätta. Ühesõnaga - ilmselgelt on nišis veel tibake ruumi...