Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib? Kuidas muututakse nähtamatuks? Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?
Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.
Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.
Aramilda Tengelpung oma rändava vanakraamikauplusega on varemgi pahandustes olnud. Millised need täpselt olid, võib lugeda raamatust „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“.
I was born and I currently live in a small Eastern-Europe country - Estonia. A big part of me is Estonia's magical nature that still keeps old fairy tales alive and people that are stubborn, innovative, and creative - all thanks to rather difficult history. I grew up with a lot of books. Some of them were rare and expensive, so my parents prohibited me to touch them (also, just in case, to even look at them for very long), making sure I was curious and completely hooked on books from a very early age.
The base of my education is languages - which is more or less a given if one's native language is spoken by only about a million people. I have always been somewhat fascinated by beliefs, mythology, magic, and superstitions, so I chose to learn science at the university. If you think about it - it is the closest thing to actual (working) magic available to us in these days.
It was going to be physics or chemistry. Given the change again, I would choose astrophysics, but back then I was a petrified language class girl, and I took my chances with chemistry. After all, chemistry is kind of like cooking, is it not?
I spent about 10 years at the university (studies and R&D) and I was darn close to Ph.D. in theoretical chemistry, but the Universe had other plans.
Today I am raising kids, working on and off in the fields that are someway connected to either education, R&D, or communications, and writing on my spear time.
I have published 4 children's/young adult, fantasy books and I have ideas for many more.
Kui teil mõnikord on tunne, et tahaks hästi väikest rõõmsat ampsu, siis võite proovida endamisi öelda Kuradi Kuradi kodanikunime Örrõp Karvajalg ning tunnete, kuidas selline totakas itsitus peale tuleb.
Linna peal on viimased päevad levinud kulutulena kuuldused ühest uuest ja lahedast vintage'i poest Hõbeseekli tänaval. Tõsiselt hea valik pidi olema (nipsasjadest kummutiteni välja) ning hinnad isegi natuke kahtlaselt madalad.
Ehk on soodsad hinnad lihtsalt tasakaalustajaks poes olevale halvale teenindusele? Nimelt olla müüjaks/omanikuks üks vanaproua, kes kindlasti pole kunagi ühtki "Aasta teenindaja" konkurssi võitnud. Vägisõnadega ta tagasi ei hoidvat ja jälgivat sind poes olles kogu aeg "mis sa siia ära oled kaotanud" pilguga.
Samuti olla vanaproual ka üks parajalt ümar ja puhvis kulmudega koerake, kes pidi kõigil poekülastajatel sabas sörkima näoga "ehk on sul taskus midagi hääd minu jaoks". Aga hinnad pidid need "veidrused" üles kaaluma!
Eks see nädalavahetus tuleb siis sammud seada Hõbeseekli 30 suunas! Kole kangesti oleks tarvis korterisse üht "uut" kohvilauda. Jokutama ei saa jääda, sest praeguses majanduslikus olukorras võivad sellised väikesed eraettevõtted juba järgmiseks nädalaks lihtsalt ära haihtuda.
Meeldis, meeldis, meeldis, meeldis... 😍 Milline mõnusa alatooniga jutt ja kui palju õpetlikku (tõdemused, vanasõnad, mõtteterad, muinasjuttude seigad). Väga mõnus lugemine. Soovitan sajaga 😃. Eriti noortele, sest vanu tarkuseteri, mida tänapäeva noored ehk kuulnudki pole, aga mis on super head, kohtab raamatus pea igal lehel. Minu lemmik sekeldus oli probleem kinnastega. Mitte, et ma sooviks, et kõik mida puudutan, muutuks šokolaadiks, vaid see klienditeenindaja ja kliendi vahelise suhte olemus. 😉 Nimed ... ohsaa pauk 😃. Tegelikult meenusid need korrad, kui meedias näiteks annab intervjuu mõne ametiala esindaja, kelle perekonnanimi on seotud ametiga. A la kalamees nimega Harri Ahven või elektrik Kustav Särts. Nalja sai. Kindel see. "Arusaamine ja mõistmine on vahest nagu kõhuviirus: kui see ühel tekib, on see varsti kõigil ning tagasi pöörata seda ei saa."
"Ma mõtesin, et me vaatame kasutusjuhendit?" "Jah!" turtsatas Aramilda pahuralt. "Mis sa arvad, kas see on viisakas õhuke vihik? Ei! Tavakine kasutusjuhend kaalub vähemalt seitse korda nii oakju kui seade, mille kohta see käib! Ja seda ka ainult siis, kui õnneks läheb ja pole keeruline aparaat. Kassa on väga keeruline aparaat, nii et sellega ei läinud õnneks. Seeon selleks, et keegi kunagi juhendit ei loeks ega avastaks enne garantiiaja lòppu, et vana asi oli palju parem ning uut pole tal üldse vaja!"
Müüjanna ohkas. Jälle üks hea laps, kellele on keerulised kaardidjagatud, kuid unustatud õpetada, kuidas nendega mängida. See on elu juures kõige marruajavam joon: antakse mingi kogemus, kuid keegi ei ütle, mida sellest kõrva taha panna või õppida või milleks seda üleüldse vaja on.
"Ta ei pannud mind tähele nagu enamus inimesi, sest ma pole oluline..." "Kas sa usud, et sa pole oluline?" küsis Aramilda teravalt. Tüdruk maigutas suud. "Ei, aga..." "Ära siis pane teistele selliseid mõtteid pähe!" torkas Aramilda. "Selliste kahtlustega ei jõua sa elus kuhugi. See asi tuleb lihtsalt ära otsustada! Muidu oledki aina nähtamatu!"
Neid, kes pimesi midagi tahavad või usuvad, on päris lihtne ümber sõrme keerata. Ainult iseennast tasub aeg-ajalt võita, muu on mõttetu rähklemine.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui "Teistmoodi Mööblipood" veel kolmandas või neljandaski osas oma viguriga toimetamisi teeks. Mu meelest on mööblipoe raamatute suurim võlu see, et kõik ei ole ette peeneks nämmutatud - ei ole kardetud, et laps lugedes kas millestki aru ei saa või siis mõnd teemat lugeda ei julge / ei taha.
Lõputu rõõm on muidugi koer, kes sööb kirsimoosi ja toriseb seepärast, et omanik ropendab. Võtkem eekuju!
*** Tundub, et teise osa saabumise järel võiks varsti juba teha uurimuse, kui suur hulk lugejaid püüab lugedes Örrõp Karvajala nime kõva häälega välja hääldada, et veenduda, kuidas see päriselt kõlab.
Teine osa sai ühe hingetõmbega alla neelatud ja tekitas igatsuse Armilda, Piru ja Kuradi Kuradi järele veel enne neist lahkumist. Ka meeldis mulle, et oli palju uut fantaasiat sisse toodud ja lahendus oli oodatust palju põnevam. 🥰
nii tore elamus - mäletan, et eelmises osas meeldisid mulle lugu ja karakterid ja dialoogid, aga nurisesin kirjapaneku kohatise kohmakuse üle; tundub, et teise osa ajaks on autor ja toimetaja hoo sisse saanud ja kõik oli minu meelest superluks. lugu voolas kogu aeg mõnusas tempos edasi, keelekasutuses ei häirinud miski, tuttavad tegelased esinesid tuntud headuses ja uusi toredaid tuli juurde. ma kohe kujutan ette, mis lust võis olla seda lugu kirjutada :)
lugesin seda raamatut 9-aastase vennatütrega koos, ses mõttes, et me olime mõlemad endale just raamatukogust selle hankinud ja istusime samas toas ja lugesime samal ajal, aegajalt turtsusime kõva häälega ja lugesime tsitaate ette (mille peale naersid ka teised toasolnud, väikevennast vanaemani). nii et saan kinnitada, et sobib lapsele ja sobib suurele. (see, mis juhtus, kui koer oli võõrsõnade leksikoni alla neelanud, oli küll suurepärane täiskasvanutenali, mille dešifreerimiseks aga avastasime hiljem raamatu lõpust sõnastiku, nii et laps saab soovi korral ka kõik välja uurida.)
Oleks vist pidanud esimese raamatu korra üle vaatama ja meelde tuletama, sest päris kõik enam meeles ei olnud. Põhimõtteliselt saab neid raamatuid ka eraldiseisvatena lugeda, aga kui juba tegu on raamatuseeriaga, siis mina isiklikult ei suuda kuskilt poole pealt alustada. 😛 Aramilda ning teised tegelased ja nende veidrused meenusid õnneks kiiresti ja lugemiskogemus oli oodatult positiivne. Absoluutselt kõige lemmikum stseen oli, kui Piru ühe söödamatu eseme alla neelas. Minul oli väga naljakas. Samas ei tea, millised muljed lastel ( = raamatu sihtgrupp) tolle konkreetse peatükiga seoses on. Kas läheb lugemine väga pikaks? Minul aga oli lausa kahju, et Piru nii kiiresti teda tabanud seedeprobleemist toibus. Pealkirjas mainitud nähtamatu tüdruk oli selles loos samuti olulisel kohal ning aitas Aramildal tekkinud probleemi lahti harutada, ent siis lahkus ta kuidagi väga äkitselt. Või tundus ainult mulle nii? Ma oleks tahtnud küll temaga pikemalt hüvasti jätta. Kindlasti soovitan!
Kulges samalaadselt nagu esimenegi osa. Mööblipoes avanes jälle omaette maailm ja natuke teistmoodi, kui eelmisel korral. Eks oma roll oli siis ka sellel, et Olle asemel olid raamatus hoopis Matilda ja August. Ja muidugi Kratt, tänu kellele üldse seltskond olematuks kaob. Või mitte päris olematuks, lihtsalt natuke nähtamatuks, nii et on vaja hoolega piiluda, et kappkellast saaks vanatädi ja mopist teismeline noormees.
Sai nüüd ka Aramilda seikluste viimase raamatu läbi loetud ja pean nentima, et autoril on küll tagumine aeg järgmine käsikiri laua sahtlist välja võtta ja trükki saata :) Meie peres on Aramilda lood kõrges hinnas, sest pakuvad lugedes nii nalja kui järelemõtlemist igas vanuses pereliikmetele. Aramilda iseloom on just selline, mis tegelikult ühel vanainimesel olla võiks :) Selline naksakas ja eluterve huumori ja ellusuhtumisega. Ning Piru ja Örrõp on seal kõrval väga toredad ja lugu vürtsitavad tegelased. Jõudu ja jaksu ning edu Aramildale tema järgmistes seiklustes! Ja suured kiitused ka illustraatorile! :) Oleme väga rahul.