Menuteoste „Minu Dubai“ ja „Ka naabrid nutavad“ autor Susan Luitsalu tegutseb selles raamatus nii Sotši olümpiamängude kui ka New Yorgi moenädala telgitagustes. Kuna seiklused ei hüüa tulles, satub uudishimulik Susan Jaapanis peenisefestivalile, Liibanonis Bekaa orus veinimõisa ja Gruusias Thbilisi vanalinna restorani lavale. Omaanis ronib ta 2997 meetri kõrguse mäe otsa ja saab selle käigus teada, et kardab kõrgust. Prantsuse Polüneesias pääseb Susan napilt kokkupõrkest haiga, kuid on sunnitud tahiti keeles kirikulaule laulma.
Raamatu värvikate kõrvaltegelaste galerii ulatub Bakuu taksojuhist onu Borjast ja Los Angelese staarfotograafist Riverist kuni Taani kroonprintsi Frederikuni. Susanit peetakse seikluste käigus eksikombel aseriks, kreeklannaks ja juuditarist vaeslapseks, aga ka Slovakkia supermodelliks ja Saksa Vogue’i toimetajaks.
Ajal, mil reisiraamatutest on tõeline põud, on Luitsalu raamat palsam hingele. Korontsiku tulles kujutasin ma ette, kuis kõik kirjastused kraabivad oma sahtlipõhjadest välja reisilood ja meie, kirglised rännusellid, saame mõned kuud vähemasti nende paistelgi peesitada. Juhtus hoopis vastupidine. Mitte midagi ei ilmunud. Ma loen nii vanu asju, et endalgi on piinlik. Aga Susani "Minu maailmast". Muidugi mulle meeldis, sest mulle meeldibki Susani käekiri. Selles on paksult värvi ja teravust ja eneseirooniat. Ja mulle meeldis, et oli eriilmelisi retki. Oli mäkke minekut, oli purjetamist, oli töist elu, niisama lõbu. Ka paigad ise olid seinast seina. Ja muidugi meenus mulle, kuidas ma tema IG jälgides võtsin pähe Beirutisse minna, orgunnisin juba lennupileteid ja öömaju, aga noh, kaaslast leida oli keeruline. Kusjuures Luitsalu insta pildid ja lood olid üle mõistuse ägedad, raamatusse sai sellest vaid murdosa. Kui millegi üle üldse nuriseda, siis jah... et häbitult lühikeseks jäi. Ampsuke siit ja teine sealt ja juba kõik läbi.
mulle eelkõige lihtsalt väga istub Susani kirjutamisstiil. nalja saab palju, nii tema enda kui teiste kulul, ja õelutsemist on minimaalselt. ja mulle istub ka mõtteviis "kogu maailm on mu kodu" ja see uudishimu ja ettevõtlikkus, millega ta igasugustesse seiklustesse sukeldub. mis siis, et veidi sellised esimese maailma seiklused (NY moenädal või töö olümpiakülas või jahireis Vaiksel Ookeanil nt). annabki lootust, et elada saab korraga mugavalt JA põnevalt.
2 päeva ja loetud - see raamat lendas sama tempokalt, kui raamatus kirjeldatud Omaani seikluse matkajuht, Zafar. Susani kirjastiil on humoorikas, kerge (noh, ainult veidi...) irooniaga ja kohati etteaimamatu, mis teeb selle minu jaoks eriti paeluvaks. Leidsin end aeg-ajalt ikka üsna kõva häälega naerupahvakuid väljutamas. Mõnus ja sorav lugeda ning iga jutu lõpus jäi tunne, et natuke oleks veel võinud selle seikluse kohta lugeda. :)
Tunnistan ausalt üles, et mõned lood on veel lugemata, sest kuna me tutvusime Susaniga modellisaates (mitte modellidena!), siis lappasin kohe New Yorgi juurde. Mulle tulid kohe plikapõlve lemmikfilmid meelde, muidugi ka "Seks ja linn", kuigi Susan pole mu meelest Carrie (kes on ju nagu lammas), vaid nutikas Miranda (kes toob Carrie-suguseid mõistuse juurde). See oli nii tore peatükk, et ma tahaks Susanilt nüüd tervet New Yorgi raamatut. Soovitan sellele tõsiselt mõelda, sest NY on mulle unistuste linn, kus pole kunagi käinud, ja just nii tahtsin seda ette kujutada, nagu siin on kirjeldatud. Rohkem ma ei plära, lihtsalt vihjan, et raamatust leiab ka reportaaži, kuidas me koos Prahas tuiasime ja Fairyt jõime. Kuna ma sain šoki sellest roosast selfie-uksest ja tundsin end veidike napakana, siis panin Luitsalu ka oma varsti ilmuvasse "Minu Prahasse" - noo, Suuzi, ma sulle näitan selfiust ja "persetäit surnuid", mhahaha!
Susan Luitsalu kirjastiil on mõnusalt kerge ja humoorikas. Selles raamatus viivad seiklused teda Venemaalt Prantsuse Polüneesiasse ning New Yorgist Jaapanisse. Sinna vahele jääb veel hulk huvitavaid kohti, inimesi ning juhtumisi. Ainsa peatükina ei meeldinud mulle viimane Praha kohta käiv, sest see oli kuidagi väga lühike ja pinnapealne, ei sobinud raamatu teiste peatükkidega hästi kokku. Aga äkki see oligi natuke nagu isutekitajaks sinna pandud, sest Susan viibis Prahas koos Katrin Pautsiga, kelle sulest on ilmunud terve “Minu Praha” raamat. See ootab mul ka riiulis oma järge ja tegelikult tahaksi seda kohe järgmiseks lugeda, et ka tollest linnast paremat pilti saada.
Ülimalt lahe ja humoorikalt kirjutatud raamat, mis lihtsalt ei saa külmaks jätta. Seiklused ja vahejuhtumid lihtsalt ujuvad magnetina Susani juurde ning ta on need nii ladusalt ja naerma ajavalt kirja pannud. Ma tõega soovin, et Susan kirjutaks veel raamatuid, sest tema mõttelendu loeks ma iga kell, olgu see siis väljamõeldis või päriselt juhtunud.
Vaimustav reisikiri! Eriti suur isutekitaja Liibanoni, Gruusiasse ja Jaapanisse reisimiseks. Kohati uskumatult absurdsed ja halenaljakad juhtumised siin ja sealpool suure maailma sood. Kõige enam naerukilkeid tekitas muidugi Jaapan, mille niivõrd teistsugune kultuur võtab kohati lausa sõnatuks. Igal juhul andis ka hea idee enda reisiseiklusi märkmetena üles kirjutada.
Poole maailma läbi reisimiseks piisas vaid ühest pühapäevast 😉 Minu sarja raamatuid ostan vaid kohtadest, mida olen ka ise külastanud. Selles raamatus oli neid 3: NYC, Omaan ja Jaapan (vist 7 või 8 korda) ning Jaapani kirjeldust ootasin kõige rohkem. Ja emotsioonid on sarnased 🤪 Üks, mis kindel - Prantsuse Polüneesiasse ei lähe ma kunagi.
Väga hästi kirjutatud raamat! Tekkis kohe tungiv soov reisima minna, autoriga sõbraks saada ja temaga reisima minna. Tahaks nendesse kohtadesse minna, kus pole käinud ja ka uuesti Gruusiasse. Rmt rääkis järgnevatest riikidest/linnadest Šotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan ja Praha.
Mulle raamat meeldis. Oleksin tahtnud panna 4.5 tärni kuna üks peatükk oli minu jaoks veidi igav ning lõpupeatükk oli teenimatult lühike. Raamat läheb ludinal ja on hea ning huvitav lugeda.
Mulle meeldib kuidas autor kirjutab. Selline veidi vimkaga, intelligentne huumor. Ja kui loed neist reisidest tekib kadedus - ma tahan ka! Ja nüüd siis oleme portsu otsas. Ootame vaktsiini nagu õnnistust, et saaks või Egiptusesse. Raamatus kirjeldatud Jaapan kerkis nüüd edetabelis (no see, kuhu riiki järgmisena peaks minema) kõvasti. Neist veidrustest olen ennegi kuulnud (mu abikaasa on saatnud linke just jaapanlaste veidrate telešoude katketele jmt), aga kohapeal tasuks ikka ära käia küll. Ehk hea raamat. Aga suletud maailmas on seda veidi raske lugeda. Loodame, et saame suvel kasvõi Poola...
Oodatud leevendust reisiigatsusele see raamat ei toonud. Hoopiski vastupidi - ülimalt mõnusalt, elavalt ja hästi kirjeldatud seiklused välismaal tõmbasid minu haavad veelgi sügavamalt lahti.
Aga Luitsalu kirjutamisstiili olen jätkuvalt ülepeakaela armunud. Autori väljendusoskus on nii hea, et pärast raamatu lugemist on tunne nagu kirjeldatud seiklused oleksid juhtunud minu endaga, mitte kellegi teisega.
Põnev, kiire ja naljakas lugemine. Mulle meeldis Susani kirjutamisstiil ja lugesin raamatu paari päevaga läbi. Igas peatükis võttis aset uus seiklus ning sain avastada erinevates maailma otsi. Raamatus oli piisavalt juttu nii traditsioonidest kui ka seiklustest. Õppisin palju uut ja huvitavat ja kindlasti pikenes nimekiri kohtades kuhu reisida tahaks.
Väga mõnus lugemine , autor Susan Luitsalu paistab olema inimene kes seiklustele ei juba ei ütle, hea huumoriga vürtsitatud seiklused on mõnus kerge lugemine ja maailmaavastamine mitte lihtsalt turisti pilgu läbi vaid kellegi kellle igas paigas hea sõber ees ootamas .
Raamat on õhuke ja lugemine läheb ludinal, aga kogemata jäi see mul vahepeal pooleks aastaks seisma. Ei teagi täpselt, miks. Võibolla oli ühe jutiga lugemiseks neid üle võlli võrdlusi ja nõretavat irooniat ikka tsipa palju. Aga kokkuvõttes meeldis, soovitan ja loen Susani kirjutatut teinekordki.
Susani lood üle maailma - võta lahti ükskõik, milline peatükk ja see teleporteerib sind otse sündmuste keskele. Üks muemmikuid minu-sarja raamatuid, millega reisid raamatukaante vahel üle ilma!
Selles raamatus jõuab Susan Luitsalu nii Šotsi olümpiamängudele kui ka New York-i moenädalale. Autor seikleb ka Jaapanis, Liibanonis ja Gruusias, Omaanis ning Prantsuse Polüneesias.
Ma juba Dubai raamatut lugedes mõtlesin, et täitsa lõpp kuiii põnev töö autoril ikka on. Praeguses raamatus seikleb ta niisama ka, mitte ainult tööga seoses.
Mulle väga meeldib autori kirjastiil, täiega mu teetass 😅 Dubai raamat on mu kindel esikoht tema sulest, aga see ei jää palju all. Sai naerda ja ka kummaliste situatsioonide/ürituste üle muiata. Tegelikult väga kiire lugemine ja hea ajaviide.
Elu on ikka seiklus küll ja usu või mitte, aga eesti keelega saab tegelikult igal pool hakkama. Aga miks nii on, mine loe juba raamatust 📖