Høyt oppe i nord, i fjellborgen Salajak, våkner den kongelige Hwitergarden og strekker vingene sine ut etter vinterdvalen. De lengter etter kjøtt, ferskt kjøtt …
Samtidig rømmer tre brødre fra gården sin for å slutte seg til krigshæren som skal stoppe hwitrernes illdåd. En ferd som fører dem mot den bunnløse avgrunnen bortenfor Salajak, der gudinnen Hel hersker – Jarmaland.
Sverige på 1300-tallet – en tid fylt av krig og maktkamp, hvor hwitrer, feer og lindormer var like virkelige og farlige som svartedauden.
Throughout his life, Johan Theorin has been a regular visitor to the Baltic island of Öland. His mother’s family – sailors, fishermen and farmers - have lived there for centuries, nurturing the island’s rich legacy of strange tales and folklore. A journalist by profession, Johan now lives in Gothenburg.
Echoes from the Dead (originally published in Sweden as Skumtimmen) is Johan’s first novel. In 2007 it was voted Best First Mystery Novel by the authors and critics of the Swedish Academy of Crime, and it has been translated into twelve languages.
Põnev fantaasialugu, mille tegevus toimub Rootsis 1363. Inimestega koos elavad viitrid, haldjad, lohed ja teised müstilised olendid. Kui vanem vend Torkel saabub koju haavatuna ja sureb, otsustavad vanuselt järgmised vennad Samuel ja Niklis minna viitritele kätte maksma ning ühinevad sõjasalgaga. Noorim vend Jöran aga tahab vennad tagasi koju tuua ja läheb neile järele. Koju ta vendi tuua ei saa, kuna ees on ootamas lahing Salajakis. Raamat sobib hästi põhikooliealistele poistele. Meeldis mullegi. :)
I will keep to reading Theorin's books for adults, which I love. This felt so unoriginal, like one of those books for kids written in the early 80's. Neither the story nor the characters made it very interesting.
Napriek istej otrepanosti námetu mala kniha potenciál. Príbeh o ľuďoch, čo sa snažia vyvraždiť magické stvorenia len pre vlastné pomýlené predsudky? Sem s tým. Navyše to autor zasadil do stredoveku, keď obdobne lahodné temné strachy a poverčivosť doslova kvitli. Lenže potom mu napadla tá úžasne geniálna myšlienka, že ale čo keby som to nielenže zasadil do stredoveku, ale ešte pri tom aj napodobnil stredovekú literárnu tradíciu? Medvedejšiu službu by tomu textu neurobil už asi ani medveď.
Asi päťdesiat strán mi trvalo, kým som si spomenula, čo všetko neznášam na stredovekej literatúre. Niektoré veci by skrátka mali ostať zabudnuté v čase a ak už sa musia nejako pripomínať, tak len v dokonale kontrolovanom prostredí. A autor to nielenže vytiahol ako čertíka z krabičky, on sa v tom ešte vyslovene kúpal. Hlavne v tom štýle. Ešteže sa nevydal cestou očividného náboženského mysticizmu, to by som asi tú knihu spálila. Hoci to k tomu nemalo ďaleko. Lebo v štrnástom storočí kresťanstvo zaborilo pazúry aj do severanov, ktorí sa horlivo modlili a zároveň sa stále obávali Hel a jej príšer.
Takže obsah áno. Forma nie. Stredoveké kroniky by mali ostať záležitosťou stredoveku. Nikto by ich nemal pchať do fantastiky.
Oo, kuidas mulle meeldivad trollid ja haldjad ja kõik need muud põhjamaised tegelased.
Teos on ülimalt tempokas. Aegajalt tekkis tunne, et oleks rohkem süvenemist ja selgitusi tahtnud, kuid samas hoidis liikuv tegevus kogu aeg tempot peal ning ootused üleval. Raske oli raamatut käest panna.
När jag först började läsa tyckte jag att den inte riktigt uppfyllde det den lovade. Den är otroligt seg och jag fick ingen känsla av äventyr. Men någonstans i mitten släpper det. Berättelsen tar fart och jag inser att det finns något annat än vad vi läsare först får veta.
Rootsi, norra ja taani sõjamehed kogunevad, et hävitada ühes suures kindluses elavad viitrid, kes väidetavalt inimesi ründavad ja tapavad. Sõjakäiguga on ühel või teisel moel seotud ka neli venda, kellest üks - vibükütist Torkel - juba ongi üsna noorena oma võitlused ära võidelnud ning teisedki asuvad samale rajale - kes tahtlikult, kes pigem tahtmatult. Niklis ja Samuel on vanemad ning otsustavad minna vanema venna jälgedes, samas kui noorem vend Jöran ei sooviks sõjaga tegemist teha, ent ei taha ka vendadest eraldi jääda. Jörani eriline oskus on ronimine. Poisid on kodukülas tegelenud peamiselt põlluharimise ning köite valmistamisega.
Inimeste vastastest viitritest räägitakse nii palju, et lugejas võivad tekkida kahetised tunded - on nad siis ikkagi täiesti nii pahad kui inimesed arvavad? Viitrid omakorda vihkavad haldjaid, kes on samas inimestele suureks abiks luuretöö tegemisel. Müütilisi olendeid selles maailmas jagub, ehkki kõik neid ei märka või ei näe. Maaraviitrid on näiteks tiibadega ning nende ülesanne on kaitsta kuninglikke viitreid, lähemalt tuttavaks saab lugeja maaraviitriga, kelle nimi on Ristin. Viitrite kindluse lähedal asuvas Storsjö järves on foogti tütar avastanud elavat tohutusuure mao, keda ta suudab oma pasunamänguga rohkem või vähem juhtida.
Vana aja maailma kuuluvad ka hirmsad haigused, nagu katk ning samas taimed-vürtsid, mis võivad aidata ravimisel. Nendega tegeleb sõjameestega ühinenud tark, kes noorima venna Jörani endale abiliseks võtab. Muidugi lõppevad vendade seiklused just sellise koha peal, et tingimata oleks vaja edasi lugeda.
2,5* Kniha nabízí nenáročné čtení vhodné i pro mladší čtenáře. Autor se především zabývá dialogy a rozpoložením postav. Jednoduchost se postará o svižné čtení, které nijak nezatíží hlavu ani jazyk. Nicméně nečekejte, že vás kniha přenese přímo do jejího dějiště. Zůstanete pouhými pozorovateli. Nijak zvlášť vás nezaujme ani osud postav. Z několika dějových linií je nejsilnější příběh tří bratrů. Z vedlejších postav ještě stojí za zmínku Gabriel a Hasveros. Obě tyto postavy mají potenciál, ale zatím nebyl využit. Svět není nijak složitý a jak jsem řekla, není dominantou. Vše, co v knize najdete, je celkem dobré, což neurazí ani nenadchne. Díky tomu musím říct, že přečíst si anotaci by mi bohatě stačilo - až na tu jednu informaci, co se dozvíte na konci - i když ... něco vám nebude sedět už od začátku toho boje.
Esimeseks sel aastal läbi loetud raamatuks osutus Jarmalandi kroonikate esimene osa. Käsi südamel - elusees poleks seda kätte võtnud kui töö jaoks vajalik poleks. Kuigi ma tulevikus kindlasti saan vinguda erinevate kehvade raamatute üle, mis selle tõttu kätte satuvad, siis ssee kord olen positiivselt üllatunud.
Teos sukeldub 14.sajandi Rootsisse, kus käib võitlus haldjate, viitrite ja lohemadudega. Mõned neist on sõbrad, mõned neist on vaenlased. Mulle ei meeldi ajaloolised romaanid, eriti need mis on täis sõdu ja võitluseid, kuid see oli üsna okei seiklusrikkas romaan keskmisele koolieale. Parasjagu eneseleidmist, suureks kasvamist ja maailma avastamist. Tekst oli nii ladus, et lausa lippas silme ees. Mõnus.
Jag vet inte riktigt vad jag ska säga om den här boken. Den var väldigt lättläst vilket jag oftast gillar och jag tycker det är intressant med nordisk mytologi men den här boken fick mig liksom inte att känna någonting. Jag brydde mig inte om karaktärerna eftersom man inte fick lära känna dem. Asså man fick liksom inte ens veta typ vilken hårfärg dom hade. Jag förstod inte heller typ varför dom ens slogs eller asså det hade liksom ingen mening vilket många krig inte har men ändå det var liksom svårt att heja på någon sida när båda hade fel.
Oli kah. Tegelased olid kuidagi tuimad ja pealiskaudsed, ainus kellel oli mingigi sügavus, oli ravitseja aga tema oli vaid kõrvaltegelane. Alles paari viimase väga lühikese peatüki jooksul hakkasid tegelased rohkem elama. Viitrite kui selliste olemust oli püütud küll veidi avada, aga kes nad sellised ikkagi on ja mida nad tahavad, jäi üpris segaseks. Võib-olla sarja järgmine raamat kaevub veidi sügavamale.
I didn't really liked the brothers - they didn't question the reaons before killing others. But I liked the serpent, Ristin and the healer. Not sure yet if I want to read further if only to find out Ristin's fate
Las "Orrustan við Salajak" á íslensku. Svolítið ruglingsleg í byrjun en svo rættist úr henni. Eitthvað fyrir ungmenni sem hafa gaman af norrænni goðafræði, álfum, vættum, blóðsögum og öðrum verum.
no, co Vám o tomto díle můžu říct. Moc toho není. Vžijeme se do trojice bratrů, kteří se rozhodnou přidat se k vojsku, které táhne na hrad Salajak. A to je vlastně celá knížka. Tažení, boj a “nečekaný” konec.
Trojice bratrů je snadno zapomenutelná, každý má své unikátní vlastnosti, ale jejich jména se mi neustále pletla. Vedlejší postavy jakbysmet. Část knihy se věnovala holčině, která vlastně byla úplně irelevantní a kdyby tam nebyla, téměř nic by se nezměnilo.
Nevěřil jsem, že to kdy řeknu, ale tahle kniha mi ukázala, že čtení dokáže být nepříjemné. Kraťoučké zvláštně psané kapitoly mi dělaly neskutečný problém. Kniha má sedmdesát kapitol, samozřejmě bez číslení, aby v tom byl ještě větší bordel.
Kniha má jen 224 stran a tak tu není příliš prostoru na vykecávání, i když vlastně je, protože ta kniha je sam dialog. Ale myslím to v ohledu seznámení s dějem, prostředím, krajinou, postavami. V reálu jste vrženi do víru děje. Postavy jsou ploché. Jde to především o válku, boj a o tom to celé je. Vše vyvedené v severském stylu. Nejvíce akce je od poloviny knihy. Možná by to nebyla špatná kniha, kdyby místo 224 stran měla 350-400 stran. Takhle to bylo takové honem honem. Má to více dílů, nevím, proč raději ne méně dílů, ale lépe propracovaných. Škoda. Takhle se nedivím, že ta kniha má tak nízké hodnocení.