What do you think?
Rate this book
Katk Breslaus
Breslau, 1923. aasta palav juuni. Kaks prostituuti saavad tavapärasest pisut erineva pakkumise. Mõned tunnid hiljem leitakse mõlemad kägistatuna, esihambad välja murtud. Asja püüab selgust tuua ülemvahtmeister Eberhard Mock, kes on samal hommikul ärganud pärast ränka purjutamist äärelinna metsatukas, ümber vaid mingi katkine palitu ja sõrmed roosa värviga koos...
Marek Krajewski (snd 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
Marek Krajewski (snd 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
259 pages, Paperback
First published January 1, 1999
19 people want to read
About the author
Marek Krajewski
65 books223 followersWrocławianin. Wykładowca Uniwersytetu Wrocławskiego.
Autor osiemnastu bestsellerowych powieści kryminalnych, filolog klasyczny. Laureat prestiżowych nagród literackich i kulturalnych (m.in. Paszportu „Polityki", Nagrody Wielkiego Kalibru, Nagrody Prezydenta Wrocławia, Śląskiego Wawrzynu Literackiego), odznaczony Srebrnym Medalem „Zasłużony Kulturze Gloria Artis”. Jego książki przetłumaczono jak dotąd na osiemnaście języków. Zadebiutował w 1999 roku „Śmiercią w Breslau” - w 2019 roku obchodzimy 20-lecie jego twórczości. Miłośnik filozofii i logiki.
---
Marek Krajewski – socjolog, profesor zwyczajny, zatrudniony na Wydziale Socjologii UAM w Poznaniu. Autor licznych artykułów dotyczących materialności i wizualności, współczesnej kultury i sztuki oraz edukacji kulturowej. Opublikował też wiele książek poświęconych tej problematyce: Kultury kultury popularnej (2003), POPamiętane (2006), Za fotografię! (2010, wspólnie z R. Drozdowskim), Narzędziownia. Jak badaliśmy (niewidzialne) miasto (2012, wspólnie z R. Drozdowskim, M. Frąckowiakiem i Ł. Rogowskim), Są w życiu rzeczy… (2013), Incydentologia (2017). Współtwórca projektów badawczych, artystycznych i edukacyjnych: Niewidzialne miasto, Archiwum Badań nad Życiem Codziennym, Bardzo Młoda Kultura.
Autor osiemnastu bestsellerowych powieści kryminalnych, filolog klasyczny. Laureat prestiżowych nagród literackich i kulturalnych (m.in. Paszportu „Polityki", Nagrody Wielkiego Kalibru, Nagrody Prezydenta Wrocławia, Śląskiego Wawrzynu Literackiego), odznaczony Srebrnym Medalem „Zasłużony Kulturze Gloria Artis”. Jego książki przetłumaczono jak dotąd na osiemnaście języków. Zadebiutował w 1999 roku „Śmiercią w Breslau” - w 2019 roku obchodzimy 20-lecie jego twórczości. Miłośnik filozofii i logiki.
---
Marek Krajewski – socjolog, profesor zwyczajny, zatrudniony na Wydziale Socjologii UAM w Poznaniu. Autor licznych artykułów dotyczących materialności i wizualności, współczesnej kultury i sztuki oraz edukacji kulturowej. Opublikował też wiele książek poświęconych tej problematyce: Kultury kultury popularnej (2003), POPamiętane (2006), Za fotografię! (2010, wspólnie z R. Drozdowskim), Narzędziownia. Jak badaliśmy (niewidzialne) miasto (2012, wspólnie z R. Drozdowskim, M. Frąckowiakiem i Ł. Rogowskim), Są w życiu rzeczy… (2013), Incydentologia (2017). Współtwórca projektów badawczych, artystycznych i edukacyjnych: Niewidzialne miasto, Archiwum Badań nad Życiem Codziennym, Bardzo Młoda Kultura.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
August 8, 2020
Sünge, dekadentlik ja vägivaldne mõrvamüsteerium, mis nagu pealkirigi ütleb toimub linnas nimega Breslau, mis tänapäeval küll Wrocławi nime kannab. Paralleelid samasuguse üsna jälgi, vägivaldse ja kuidagi lugedes solgiduši all seismist meenutavat tunnet tekitava rootsimaise mõrvamüsteeriumi "Stockholm 1793" on kiired tekkima. Breslau sündmused toimuvad küll 1923. aastal, ajal mil linnaelanikud olid sakslased (tänapäeval on elanikkond totaalselt vahetunud, sakslasi enam pole, nende asemel on poolakad).
Peategelane on kombluspolitsei ülemvahtmeister Eberhard Mock, vastuoluline ja keeruline mees. Näiteks meeldib talle end regulaarselt, kord kuus, teadvusekaotamiseni täis juua ja ta käib regulaarselt prostituutide juures oma vajadusi rahuldamas. Suguelu erinevad tahud on ka romaanis tähtsal kohal, esineb igasuguseid situatsioone. Palju on erinevat vägivalda, õige pea on ka platsis salaseltsid oma ülisalajaste initsiatsiooniriitustega, põgus pilk heidetakse ka vanglatrellide taha. Narratiiv on kuidagi hüplik aga samas väga ladus. Nagu ennem mainitud on kirjanik loonud üpris usutava, kuidagi võikalt rüvedana tunduva, mädanemist, haigust - seksuaalteemadele vastavalt süüfilist - , mädanevaid laipu ja kõledaid kroonulikke ruume täis oleva maailma, milles küll on ka palju trahterites õlle ja kangema alkoholi joomist ning külluslikke söömaaegu. Ning kogu see maailm on täis allasurutud seksuaalsust, kõik tegelased on võimalusel valmis kohe vahekorda astuma, naised on prostituudid või prostitueerivad muu ameti kõrvalt ning mehed on kas perverdid, moraalivabad lurjused või nõrgukesed tahtejõuetud tossikesed. Üle kõige laotub aga inimvihkajate salaselts.
Kellele "Stockholm 1793" meeldis, peaks küll selle romaani siin ette võtma - sarnasusi on.
Ma ainult ei saanud aru, miks tõlkija ja väljaandja Hendrik Lindepuu valis esmatutvuseks Eberhard Mockiga sarja viienda osa. Enne "Katku Breslaus" on ilmunud veel 4 romaani, kus Mock tegutseb, kõige esimene on "Surm Breslaus".
Peategelane on kombluspolitsei ülemvahtmeister Eberhard Mock, vastuoluline ja keeruline mees. Näiteks meeldib talle end regulaarselt, kord kuus, teadvusekaotamiseni täis juua ja ta käib regulaarselt prostituutide juures oma vajadusi rahuldamas. Suguelu erinevad tahud on ka romaanis tähtsal kohal, esineb igasuguseid situatsioone. Palju on erinevat vägivalda, õige pea on ka platsis salaseltsid oma ülisalajaste initsiatsiooniriitustega, põgus pilk heidetakse ka vanglatrellide taha. Narratiiv on kuidagi hüplik aga samas väga ladus. Nagu ennem mainitud on kirjanik loonud üpris usutava, kuidagi võikalt rüvedana tunduva, mädanemist, haigust - seksuaalteemadele vastavalt süüfilist - , mädanevaid laipu ja kõledaid kroonulikke ruume täis oleva maailma, milles küll on ka palju trahterites õlle ja kangema alkoholi joomist ning külluslikke söömaaegu. Ning kogu see maailm on täis allasurutud seksuaalsust, kõik tegelased on võimalusel valmis kohe vahekorda astuma, naised on prostituudid või prostitueerivad muu ameti kõrvalt ning mehed on kas perverdid, moraalivabad lurjused või nõrgukesed tahtejõuetud tossikesed. Üle kõige laotub aga inimvihkajate salaselts.
Kellele "Stockholm 1793" meeldis, peaks küll selle romaani siin ette võtma - sarnasusi on.
Ma ainult ei saanud aru, miks tõlkija ja väljaandja Hendrik Lindepuu valis esmatutvuseks Eberhard Mockiga sarja viienda osa. Enne "Katku Breslaus" on ilmunud veel 4 romaani, kus Mock tegutseb, kõige esimene on "Surm Breslaus".
October 13, 2020
Milline vaimustavalt filmilik olustik! Roppus, mustus, vägivald, liiderlikkus, jõhkrus. Elu 100 aastat tagasi Euroopa südames. Kõik elavad kõigil kukil, kõik on kõigist mingil kombel sõltuvad. Minu jaoks jäi krimilugu pigem taustaks, esiplaanil olid ringirähklevad ja erinevaid asju ajavad inimesed. Grammike jääb "väga heast" puudu just krimistoori mõningane haprus.
July 3, 2020
Viimase lausega tehti ots peale enam-vähem loetavale raamatule. Ok, ega see üldiselt ka mingi hea raamat olnud, aga meelelahutusliku krimina muidu talutav. P.S. Minu suureks kurvastuseks seal päris katkust praktiliselt juttu polnudki.
December 27, 2022
Väga samasse auku Vilmos Kondori "Budapest Noiriga". Kesk-Euroopa II MS-eelse aja noir. Enamvähem sama ajastu, nendele samadele pahedele suunatud urbanism, lõbutüdrukud, alkohol ja rängad kuritööd. Pahede kütkeis on pigem "head", politseinikud ja uurijad ja ajakirjanikud jms, ning kurjamid on sihikindlad karsklased, kes üleüldise moraalse allakäigu tunnistamisest heitununa otsustavad ise seda põhjakihti mingil moel harvendama hakata. See äraspidisus peaks siis vast ideeliselt tegema lugu huvitavamaks (et pole nii sirgjooneline, et head on igati head ja pahad igati pahad), aga küllap mängima ka inimlike nõrkuste peal, millega on lugejal end lihtsam samastuda ja seeläbi raamatule kaasa elada. Sest, noh, kellel siis poleks tunge end mõnes kõlvatustest tuugal lokaalis unustusse lakkuda ja vahepeal ohjeldamatult noori tšikke keppida. Krooniliste tsirroosi valud ja süüfilise mõjud jäetakse muidugi targu neisse tekstidesse lisamata...
Ühesõnaga, selline rahvuskonservatiivne märg unenägu, kus aktsiisid on nullis, telefoniõigus möllab, tutvused ruulivad üle oskuste, riik on õhuke ja üdini korrumpeerunud, õigesse parteisse kuulumine on põhiline edasiviiv jõud igas valdkonnas, ja võim ja raha on omavahel tihedas läbikäimises. Nö ametlik arusaam on, et kõik me oleme alailma loomalike tungide kütkeis ja kuigi need on formaalselt pahad, siis midagi pole parata. Eriti kui nende pealt saab pisut matti võtta... Olen küll juba selles eas ja kehakaalus, et mullegi võiks selline maailm mingit pseudosentimenti tekitada - mingis valemälu kaotatud maailma hõllanduste läbi. Aga üldiselt ei tekita. Aina enam hoopis paneb imestama, kuidas inimsugu pole veel lõpuni suutnud headust ja avatust ja empaatiat enda genofondist välja peksta.
Kui Kondor olevat päriselus (tema isik on tuvastamata, või vähemalt oli siis, kui ma teda lugesin) keemiaõpetaja, siis Krajewski jälle on klassikaliste keelte doktor. Viimane tuleb peategelase suust sageli antiikaegsete tsitaatide ja luulenäidetena välja. Ja kui ikka humanitaarias doktor ära teha, see on üsna kindel mats, et kirjutada peab oskama. Keemiaõpetaja puhul ma üldse nii veendunud ei ole... No igatahes kirjutatud oli raamat päris okeilt. Ma neid tugeva ajastupõhise fookusega krimkasid, alates Umberto Ecost kuni Harglani välja ei ole õigupoolest üldse lugenud. Mõnda üksikut. Teisalt - kõik need Perry Masonid ja Maigret´d on kuuluvad ju ka oma olemuselt sellesse samasse žanrisse, eriti just Simenoni raamatud. Nii et võrdluspunktiga on nagu on. Ise ka ei saa aru.
Autor jätab, vähemalt fotode põhjal mulje, et ta tunneb, et elab valel ajal. See romantiline mõte minevikus elamisest, kui asjad olid veel selged ja lihtsad - küllap see on käinud enamike peast läbi, aga see on selline poisikeselik fantaasia. Antud raamatu puhul peaaegu tundub, et see fantaasia on täiskasvanuellu kaasa tulnud ja autor on jäänudki seda toitma, ja vastupidi. Raamatukogutöötaja funktsiooni kängistatud (sellena Krajewski töötas) uljas ja reegleid mitte millekski pidav õiglusemõistja. Puhastamas mingitel endalegi arusaamatutel põhjustel (et mitte viidata siin tekkivale selgele vastuolule reeglitest kinnipidamise ja mitte kinnipidamise vahel, sõltuvalt sellest, kas seda peavad tegema teised, või ta ise) linna sellest "kõntsast", kes omakorda on eetilistel ja moraalsetel kaalutlustel linna parasjagu "kõntsast" puhastamas.
Maailm niisiis mulle ei meeldinud, tegelased ka mitte - kusjuures pahalased olid eriti nõmedad oma kõrgestisündinud suhtumises ülejäänusse -, aga kui ilmuks mõni veel, siis vast ikka loeks. See oli piisavalt mänguline halva tuju raamat, et mängis välja...
Püüdsin ka samanimelist filmi vaadata (sh selleks, et ühisosa kõrvutada), aga see toimus hoopis tänapäeval ja peaosas oli pidevalt ahastavalt nuttev naispolitseinik - see oli üdini halva tuju film, ja jäi seepärast pärast esimest veerandit tundi pooleli.
Ühesõnaga, selline rahvuskonservatiivne märg unenägu, kus aktsiisid on nullis, telefoniõigus möllab, tutvused ruulivad üle oskuste, riik on õhuke ja üdini korrumpeerunud, õigesse parteisse kuulumine on põhiline edasiviiv jõud igas valdkonnas, ja võim ja raha on omavahel tihedas läbikäimises. Nö ametlik arusaam on, et kõik me oleme alailma loomalike tungide kütkeis ja kuigi need on formaalselt pahad, siis midagi pole parata. Eriti kui nende pealt saab pisut matti võtta... Olen küll juba selles eas ja kehakaalus, et mullegi võiks selline maailm mingit pseudosentimenti tekitada - mingis valemälu kaotatud maailma hõllanduste läbi. Aga üldiselt ei tekita. Aina enam hoopis paneb imestama, kuidas inimsugu pole veel lõpuni suutnud headust ja avatust ja empaatiat enda genofondist välja peksta.
Kui Kondor olevat päriselus (tema isik on tuvastamata, või vähemalt oli siis, kui ma teda lugesin) keemiaõpetaja, siis Krajewski jälle on klassikaliste keelte doktor. Viimane tuleb peategelase suust sageli antiikaegsete tsitaatide ja luulenäidetena välja. Ja kui ikka humanitaarias doktor ära teha, see on üsna kindel mats, et kirjutada peab oskama. Keemiaõpetaja puhul ma üldse nii veendunud ei ole... No igatahes kirjutatud oli raamat päris okeilt. Ma neid tugeva ajastupõhise fookusega krimkasid, alates Umberto Ecost kuni Harglani välja ei ole õigupoolest üldse lugenud. Mõnda üksikut. Teisalt - kõik need Perry Masonid ja Maigret´d on kuuluvad ju ka oma olemuselt sellesse samasse žanrisse, eriti just Simenoni raamatud. Nii et võrdluspunktiga on nagu on. Ise ka ei saa aru.
Autor jätab, vähemalt fotode põhjal mulje, et ta tunneb, et elab valel ajal. See romantiline mõte minevikus elamisest, kui asjad olid veel selged ja lihtsad - küllap see on käinud enamike peast läbi, aga see on selline poisikeselik fantaasia. Antud raamatu puhul peaaegu tundub, et see fantaasia on täiskasvanuellu kaasa tulnud ja autor on jäänudki seda toitma, ja vastupidi. Raamatukogutöötaja funktsiooni kängistatud (sellena Krajewski töötas) uljas ja reegleid mitte millekski pidav õiglusemõistja. Puhastamas mingitel endalegi arusaamatutel põhjustel (et mitte viidata siin tekkivale selgele vastuolule reeglitest kinnipidamise ja mitte kinnipidamise vahel, sõltuvalt sellest, kas seda peavad tegema teised, või ta ise) linna sellest "kõntsast", kes omakorda on eetilistel ja moraalsetel kaalutlustel linna parasjagu "kõntsast" puhastamas.
Maailm niisiis mulle ei meeldinud, tegelased ka mitte - kusjuures pahalased olid eriti nõmedad oma kõrgestisündinud suhtumises ülejäänusse -, aga kui ilmuks mõni veel, siis vast ikka loeks. See oli piisavalt mänguline halva tuju raamat, et mängis välja...
Püüdsin ka samanimelist filmi vaadata (sh selleks, et ühisosa kõrvutada), aga see toimus hoopis tänapäeval ja peaosas oli pidevalt ahastavalt nuttev naispolitseinik - see oli üdini halva tuju film, ja jäi seepärast pärast esimest veerandit tundi pooleli.
September 1, 2020
Autor on võtnud endale raske ülesande kirjutada raamat, mis oleks korraga realistlik ja kirjeldaks Wroclawi nii, nagu see ajajärgul ilmselt oli, aga teisalt kirjutada ka kaasahaarav kriminull. Esimese osaga ülesandest on ta hästi hakkama saanud, teise osaga minu meelest mitte. Kuni pooleni pidin ennast täitsa sundima, et edasi lugeda, sest ei leidnud siit raamatust ei huvitavat intriigi ega ka ühtki tegelast, kelle saatus mulle eriliselt korda oleks läinud. Peategelane selliseks ei saanudki, ehkki tüüp on usutav. Teisel poolel läks mingi lugu käima ja tekkis ka põnevust, aga autor hoidis kõik kriminaalpinge elemendid kiivalt enda teada ja siis mingil hetkel lihtsalt informeeris meid, kuidas asjad on. Rohkem sellest sarjast igatahes midagi lugeda ei plaani.
June 21, 2020
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 3, 2025
Tore üllatus, mis võiks meeldida Akunini ja Kondori austajatele. Ses on huumorit, põnevust, ajaloo rikkust.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews