Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.
Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.
talvisel pööripäeval lugemiseks jube mõnus raamat, nii palju erinevaid suvemeeleolusid :)
mulle istus ja meeldis see hästi lühikeste peatükkide, pigem pildikeste formaat. antigi kenasti portsukaupa üks mõte, tunne, juhtum, vestlus või unenägu korraga, aga samas joonistus läbi aastate ikkagi narratiiv ka välja kenasti, galerii ja suvekodu ja piirkonna arenemine läbi aastate.
üks neid Minu-raamatuid, mis saab jälle täispunktid suurepärase "minu" vs "Peipsiveer" tasakaalu eest, ja lisaks selle eest, et see oleks väga hea raamat ka ilma sarja ja formaadi toeta.
ma pole muide seal Peipsi ääres ise peaaegu üldse käinud oma elus ja kindlasti mitte raamatus kirjeldatud perioodi jooksul, aga kuna olen Mesi Tare blogi kaudu silma peal hoidnud, siis tuli kõik kuidagi tuttav ja kodune ette ikkagi. ja muidugi ma tahaks minna, pärast raamatu lugemist veel rohkem kui enne. aga palun mitte talvel.
Unistuste, unenägude ja päriselu magus kombo - nagu kirju koer, mida keegi on oma köögilaual öölambi valgel salaja meisterdanud või nagu väljamõeldud lood, mis hiljem on osutunud päris lugudeks. Lisaks on autoril mingi eriline oskus niimoodi kirjutada, et kogu aeg on kahju nii üksikute lugude kui ka kogu raamatu võimaliku lõppemise pärast. Mis iseenesest on muidugi jabur - loed, järelikult on tore nüüd ja praegu. Aga ei, ikka on vaja kogu aeg magusas kahetsuses sipelda ning just see magus valu keerab kogu raamatule väikese vindi peale.
Voronini juures käinuna jooksis pilt pidevalt silme ees ja tuli tahtmine endalgi Peipsi äärde peatuspaik muretseda. See on maaliline ja maagiline koht, imeliste inimeste ja uskumatult paksu kultuurikihiga. Raul annab selle kõik raamatus täpselt ja ladusalt edasi. Tahaks nüüd kardemonivahvleid ja rabarberiveini!
Nii mõnus ja humoorikas lugemine, lisaks vanausuliste kombed, tavad - väga huvitav ja naerda sai ka mõnusalt, kindlasti üheks Top “Minu” sarja raamatute hulgas! See piirkond saab tänu raamatule kindlasti külastajaid ja fänne juurde, autorile aplaus ettevõtlikkuse eest:) aitäh, väga meeldis!
Pealkiri on tabav. Raamat mõjubki nagu mõnus unenägu, mille vaatamise järel tahaks asjad pakkida, idüllilisse Varnjasse sõita ja kõigi muhedate tegelaste, eriti aga naabriprouadega ka ise tutvust teha. Isegi kui Voronja galeriis on käidud, tahaks nüüd tagasi minna, et seda kõike uue pilguga avastada. Väga mõnus lugemine.
Vahva lugemine. Külastasin Voronjat tuttava kunstniku soovitusel esimest korda eelmisel suvel ja saime sarnaselt teistele esmakülalistele tõelise elamuse osaliseks - milline koht! Pärast seda olen tagasi läinud veel ja veel. Voronjas on see miski, au ja kiitus pererahvale, kes selle nõnda on üles ehitanud ja eksponeerinud. Mis seal salata, kultuurihuvilise tartlasena tunnen võibolla omanikega teatud hingesugulust - kui palju kordi oleme isegi arutanud, et ostaks õige suvila või võtaks maal midagi ette...
Igal juhul on teos lugemist väärt kõigile Voronja huvilistele - tõsi, Peipsiveerest leidub seal juttu ka, kuigi tõele au andes võiks seda minu arust veel rohkemgi olla. Peremehe mõlgutused ja unenäod ning galeristi elu igapäevaseigad on toredad ja kindlasti vaatan järgmine kord Voronjat juba uue ja targema pilguga, kuid ma oleks tahtnud rohkem süvitsi minekut piirkonna ajalukku ja traditsioonidesse.
Aga võibolla see nii oligi mõeldud - tekitada lugejas huvi ja jätta juba edasine tema enda hooleks.
Ma ei saa öelda, et oleksin seda erapooletult lugenud. Peipsiveerega mul sidemed puuduvad, ent kõik see suvine tohuvabohu Voronja galeriis on mulle servapidi tuttav ühes teises Eestimaa otsas. Seega ei soovita Peipsiveert ja Hiiumaad järjest lugeda. Endale kulus muidugi tänavuse pöörase hooaja lõpuotsas kaaskannatajate sekeldustest lugemine marjaks ära. Aga muidu... muhedad ja mõnusalt lühikesed lood, argised sekeldused, värvikad kohalikud karakterid (vähe!), kunstijuttu (palju!), unenäod jms. Kokkusattumustest väärib mainimist, et tegin ka üks päev kirvesuppi ja seda laua ääres lürpides arutasime kirvesupi-naljalugu, ning just samal õhtul lugema asudes jõudsin autori kirvesupi-teoni.
Ma olin küll varem Voronja galeriist kuulnud, ent päriselt mitte kunagi süvenenud. See teos avas mulle ukse kunstimaailma, lisaks sellele on see väga hea näide sellest, kuidas lõimuda ühte väiksesse kogukonda ning sinna ka omal moel panustada. Lugemine läks ludinal, väiksed peatükid olid just parajad ampsud, samas kokku moodustas see ilusa terviku. Peab ikka suvel seda kanti külastama!
Sain oma Peipsiveere usu tagasi seda lugedes. Serafima rikkus mõneks ajaks sinnasõitmise isu, nüüd juba tahaks vahvleid ja melu. Ladus ja muusikaliste vihjetega!
Kuna ma elan ise Peipsist linnulennult paari kilomeetri kaugusel, siis mulle tundus, et peaks seda raamatut lugema. Ühest küljest sai lugeda Voronja galeriist ja natuke sai ka teada Peipsiäärsete külade kohta. Proovisin raamatus olevat sibulapiruka retsepti - ma veel ei ütleks, et see mulle maitseb, aga ma enam ka ei arva et see hirmus halb mõte on. Teise poole pealt on see rohkem justkui suvitajate Peipsiveer… selles mōttes, et kuigi ma olen Varnjast kaugel, siis siin on näha, kuidas suvel on Peipsi pealinn inimesi täis, aga talvel tühi. Lähed suvel poodi näed noori inimesi ja peresid, aga talvel on hoopis teine lugu. Ilmselt on see ka natuke paratamatu, et see rohkem suvine Peipsi ümbrus ja melu raamatus on. Pole hullu - eks see on ka erinev, kas oled järve ääres tuule käes või metsa sees tuulevaikuses, asukohad lähedal, aga kogemus erinev.
Meeldis väga :) Ma vahepeal täitsa tundsin nagu oleksin spirituaalselt rännanud taas sõpradele külla (istudes selle samovari taga ja mugides sibulapirukat). Polegi aastaid käinud ja galeerist ei teadnud ma midagi ehk järgmine aasta on põhjust taaskord Pepisiveere rännakule minna. Kuna ma ise ei ole väga kunsti inimene siis põnev oli ka seda poolt lugeda ja avastada (googeldasin ikka juurde neid nimesid).
Olen üsna paljusid „minu“ sarja raamatuid lugenud ja neid loetuid mõttes meeldimise järgi kolme kuhja paigutanud. See peipsiveere raamat läks sinna parimate sekka. Mõnusad lühikesed peatükid, mis annavad hästi edasi nii kohalikku eluolu kui autori ja tema tutvuskonna tegemisi. Taustainfo paikkonna ajaloo ja kombestiku kohta on parajate portsudena ning sobivas kontekstis, ei mõju teatmeteose ega õpikulikuna. Pildikesed elust Varnjas/Voronjas tekitavad soovi seda õdusat kulgemist ise kogeda.
See on Voronja galerii lugu. Ma ei ole suur kunstihuviline, aga sellegipoolest oli mullegi huvitav lugeda, kuidas kõik on läbi aastate kulgenud alates 2014 aasta punkarite näitusest. Sealjuures imestasin kõige rohkem, kuidas ma kodusest Tartust ainult 34 km kaugusel asuvast Varnja külast ja üldse sealsest piirkonnast nii vähe tean - kindlasti hoian Peipsiäärsetel üritustel nüüdsest rohkem silma peal.
Voronja galerii loomisest ja tegemistest. Peipsiveer on mullegi väga südamelähedane koht, peale seda kui ühel suvel teda innukalt avastasime, on tee meid sinna veel mitugi korda tagasi viinud ja loodetavasti viib veel. Voronja galerii poole oleme küll ainult tänavalt kiiganud, aga sisse pole julgenud astuda. Ehk kunagi.
See raamat üllatas positiivselt oma tuumakuse poolest. Saab teada Voronja galerii algusloo ja esimeste aastate rõõmudest-valudest. Värvikad lood (suvisest) igapäevaelust Peipsi veerel. Infot vanausuliste ajaloo ja kommete kohta.
Raamat, mis pakatab positiivsusest. Raamatu autor ja tema kaaslane tunduvad olema sellise "teeme ära, küll me hakkama saame" suhtumisega. Olgugi, et nende ostetud vana kalurimaja on esmapilgul logudik. Autot, millega Tartu ja Peipsiäärse küla Varnja vahet sõita, neil pole ja kõik muu selline. Nad otsivad lahendusi mitte vabandusi, et asi katki jätta. Nende käte all sünnib koht, Voronja galerii, mida sooviks isegi nüüd külastada.
See on niivõrd andekas, loov, helge ja naljakas maailm, mis siit raamatust avaneb. Autor tunnistab kohe alguses, et tal on paar nädalat tähtajani aega, et oma lugu kirjutada, ja küll siis hakkab voolama, lausa pulbitsema... Annet ja stiili jagub. Ja ka materjali on, seda süüdimatust, loomingulisust, elukunstnikku-haaret... Ka taustategelasi jagub mõnuga. Ja isegi unenägusid. Niisiis, loo algus: peategelased, kaks noort kultuuriinimest Tartust, sattuvad segastel asjaoludel seiklema Peipsiveerde ja hakkavad seal maja ostma. Välja ilmuvad mahlakad vene mammid (kellest saavad raamatus läbivad tegelased, mu lemmikud) ja ühtäkki ongi Raul ja Kaili omale maja ostnud, ilma et nad seal sees käinud oleksid. Peagi järgnevad stseenid, kus värsketel omanikel on juba võti, astuvad majja, kukuvad läbi mädapõranda keldrisse, avastavad ilma usteta salaruume... No täiesti uskumatu. Olen seda raamatut kaks ja pool korda lugenud ja ikka üle imetlenud seda, missuguse hoo ja fluidumiga see algab. Alapealkirjaks on raamatul "Unes ja ilmsi" ning esimesel korral lugedes ma mõtlesingi, et ehk on Raul osasid neist avastseenidest unes näinud... Aga hiljem otsustasin, et ei, need on ikka päris. (Ja kuigi on olnud võimalust küsida, pole ma seda temalt eales üle küsida soovinud.) Edulugusid on alati mõnus lugeda ja sellesama laguneva Varnja maja paadikuuri tehtud Voronja kunstigaleriist saab edulugu - just tänu sellele "musjöö Voronini" (ehk Rauli) ja ta abikaasa, "madam Voronja" loovusele, hullusele, kentsakusele... Näiteks kusagilt pööningult leitud loomakese luukerest (õigemini muumiast) saab ühesuvise kunstinäituse fookuspunkt. Selliseid pisikesi lugusid on raamatus palju, mõni neist on lausa imepisike, aga meeldejääv. Näiteks lampkasti kukkunud mobiiltelefon või väliseestlaste hullutamine kaevuvees käte pesemisega. Aga vahepeal on unenägusid ka. Ning siis mõni lugu, kus peab mõtlema: on see nüüd unes, ilmsi või suure suuga suureks puhutud lugu? Näiteks kord tuli nii suur tuul, et puhus Raul Oreškini Peipsi järve. Päriselt või? Lugedes tundsin kohati positiivset kadedust. Milline mõnus kogukond, kuidas need vanausulised venelased ja igalt poolt mujalt kokku tulnud uusmaakad nii hästi kokku klapivad... Ahjaa, ka vanausulistest saab lugemise käigus täitsa palju teada, aga mitte kordagi pole tunnet, et keegi üritab midagi populaarteaduslikku õpetada. Ka kulinaarset inspiratsiooni pakub Peipsiveere-raamat (rabarberi-seljanka näiteks), aga ka aianduse-nippe (kuidas sealseid legendaarseid sibulaid kasvatatakse, mismoodi umbrohi loogu pannakse ja kuidas see järgmise aasta peenraks saab). Kõige üle hõngub kardemonivahvlite hõng ja usk, et elu, see on mäng, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Üks mu kindel lemmik "Minu..." sarjas.