Nähtamatu tüdruk

by Kaia Raudsepp

Lena on abiturient, kes armastab numbreid, mitte tähti. Üksindust, mitte sõprust. Vähemalt üritab ta end selles veenda. Ta peab end nähtamatuks tüdrukuks, kes ei väärigi sõpru. Miks keegi peaks tahtma olla sõber kellegagi, kes saab vaevu sõna suust? Kuni Lena kohtab üht noormeest ja tema senine arusaam elust lööb vankuma. Miks poiss temaga räägib? Mida sõprus tähendab? Kas temal, Lenal, on üldse kedagi vaja? Lena asub vastuseid otsima, aga kas kõigile küsimustele leidubki vastuseid? Kaia Raudsepp on sündinud 1995. aastal Võrumaal. 2018. Aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli infokorralduse eriala, spetsialiseerudes raamatukogundusele. Praegu elab Tartus ja töötab tugiisikuna. „Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Genres: Young Adult

288 pages, Paperback

Published January 1, 2020

Reviews

[Oskar]

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil.

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[M]

Kui 50ndal leheküljel endiselt soigus muudkui sellest, kuidas iga ta päev möödub mitte rääkides, siis sain ma üsna pahaseks, sest mul oli kõrini sellest lõputust kordusest. Samas saan aru, et autor ju suutis lihtsalt nii ilmekalt edasi anda ühe masendunud ja allasurutud tüdruku sisemaailma, et ma tahtsin sealt karjudes põgeneda, sest see oli kohutav. Poolepealt hakkas ka lugu, ühes peategelase eluga, elavnema ja muutus lihtsamini loetavaks ja nauditavamaks.

Olgu, et lugu ei suutnud mind lõpuni päris enda usku pöörata usun, et siin on tegu autoriga, kellel tasub silma peal hoida ja jään huviga ootama, mis sealt veel tuleb. Plusspunktid ilusa kaanekujunduse eest!

[Helin Puksand]

"Nähtamatu tüdruk" on raamat, mille lugejad jaotuvad kindlasti kaheks. Ühtedele ei meeldi raamatu aeglus, teisi see ei häiri. Kindlasti ei ole tegevust põnevusraamatuga, kuna tegevust on üsna vähe. Samas on raamat pinev ja laseb meil vaadata ühe noore inimese pähe. Lena ei ole tavaline tüdruk - tal on raskusi võõrastega rääkimisel ja seetõttu ei ole tal ka sõpru. Samas on tal armastav pere, kes teda toetab ja armastab. Ühel päeval kohtub ta aga Tomiga ja midagi Lenas muutub. Nagu ma juba ütlesin, tegevust ei ole palju, kuid Lena peas on mõtteid rohkem kui küll: küsimused tormavad peas ringi ja Lena püüab olukorrast aru saada.
Mõni asi jäi siiski häirima. Koolikiusamine on häiriv teema alati, aga mulle tundus veidi ebausutav, et kui varem oli Lena nähtamatu, siis äkki 12. klassis hakati teda märkama. Ma ise olen pigem Lena vastand, kuid pidevalt mõtlesin, miks Lena abi ei otsi. Ilmselt ongi mul (ja paljudel teistel) raske sellist tüdrukut mõista, kuigi usun, et Lena-taolisi on meie seas kindlasti olemas.
Mulle meeldis selle raamatu pinevus, raamat hoidis enda juures kinni ja soov oli teada saada, millega lugu lõpeb. Kuna tegemist on debüüdiga, siis tasub autori nime meeles pidada. :)

[Ene Sepp]

Näppan selle mõtte kellegi teise arvustusest, et kuigi soigumist oli tõesti liiga palju ja kohutavalt palju, siis mõnes mõttes oli see hea, sest andis hästi edasi seda lõksus olemise tunnet ja soovi sellest pääseda. Ka siis, kui kuidagi ei oska. Ei tea, kas autoril see mõtteis oli, aga kirjutatud selliselt, et võiks kahtlustada valikulist mutismi?

Natuke kahju on sellest, et paari muudatusega võinuks lugu olla tunduvalt parem. Ühe asjana jäi häirima peategelase vanus. Või isegi mitte tema vanus, aga kuidas see sobitus ümbritsevasse maailma. See, et keegi justkui ei olnud selles probleemi näinud, et Lena ei räägi põhimõtteliselt mitte kellegagi. Jah, õpetajad kipuvad aegajalt mitte märkama, ent kuidas ta suutis läbi saada võõrkeelte tundidest? Kui muudes saab toetuda kirjalikule maailmale, siis võõrkeelte õppimises ei kujuta seda küll ette, et kolme aasta jooksul (ja ka põhikoolis) jääks see kõikidel võõrkeele õpetajatel kahe silma vahele.

*** SISURIKKUJA HOIATUS ***

Teine muudatus, millele tasub tulevaste raamatute juures mõelda, on ajastus. Raamatu algus oli korduv (nagu öeldud, mõnes mõttes ka vajalik), ent võrdlemisi aeglane. Viimasele 30 leheküljele on aga pressitud Suure Saladuse paljastamine, Tomi ja ka ema poolt reetmine, seejärel mõlemale andestamine ja keegi uhiuus tegelane Liise, kes tuleb natuke nagu printsess valgel hobusel peategelast päästma ja võlulahendust pakkuma. Kõikide nende uute pöörete käigus on aga Ellen üldse ära unustatud... Nende asjade raamatu peale pisut ühtlasemalt jagamine oleks ehk aidanud tempot kiiremini saavutada ja samas vältida lõpus kiirustamist.

[Heli Künnapas]

Mul on raske selle raamatu kohta täpset seisukohta luua, sest tegelikult oli kirjutamisstiil minu jaoks täitsa ladus. Aga ... selles raamatus ei juhtunud nagu mitte midagi. Kogu aeg ootasin, millal kõik pihta hakkab, aga ... seda ei tulnudki. Ja samas mulle meeldis autori teksti kui sellist lugeda.

Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...

[Reelika Kullerkan]

Mulle meeldisid, need siseheitlused ja -monoloogid, mis toimusid tüdruku peas. Nautisin ka autori oskust kirjutada mitu lehekülge täis samas kui tegevust absoluutselt ei toimu ja imelikul kombel igav ka pole.

[Tuuli Tolmov]

Ma mõtlesin tükk aega, kas kirjutada arvustus või mitte, aga see lugu ei andnud mulle rahu. Hindeks paneks 4.5.
Lugu on aeglases tempos - aga see on sobiv, kuna peategelane ise ka otsustab aeglaselt ja analüüsib kõike pikalt ja laialt. Mõtleb üle, täpsemalt öeldes. Actionit ei tasu siit oodata. Pigem võtta seda kui ühe tüdruku arengulugu. Väga põhjalikult ning asjalikult on kirjeldatud Lena sisemaailma ja mõtteid, tema kõhklusi, negatiivsust, allaandmist...
Tänapäeva koolisüsteemis oleks Lena juba ammu põhikoolis saanud mõne diagnoosi (Ärevushäire? Depressioon? Veidi autismispektrumi? Ei hakka ise diagnoosi panema) ja vastavalt kaasavale haridusele siis ei oleks teda sunnitud näiteks avalikult esinema ja suuliselt vastama. Aga võimalik et linnakoolides sellised nähtamatud tüdrukud jäävadki nähtamatuks. Tema numbriarmastusest oleks võinud rohkem olla. Olid sudokud. Ja oma sõnade koguarvu kokkulugemised. Aga sellest jäi minu meelest väheks.
Suhtest Tomiga ma ei saanud aru. Mida ta siis Lenas nägi, kui nad minimaalselt rääkisid? Üsna potentsiaalne alus ka sõltuvussuhtele.
Vaheldust võrreldes teiste noortekatega tõi see, et peategelasel olid head suhted oma vanematega ja isegi õpetaja polnud ükskõikne. Vanemaid tahaks küll noomida, et nad Lena eripära ei märganud või tegelt lausa tahtlikult eirasid. Me märkame lapsi, kes on klassikaliselt nö pahad lapsed, kes karjuvad, kisavad, segavad, aga vaiksete ja endassetõmbunute probleemid jäävad nähtamatuks.
Autori keelekasutus meeldis mulle ka.
Kokkuvõttes ma ei tea, miks see raamat mulle meeldis. See pole üldse selline lugu, mida ma tavaliselt huviga loeks. Aga ometi nautisin selle lugemist ja see jäi mind veel mitmeks päevaks kummitama.

[Triinu]

Minu arvamuse leiab blogis https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Ananass]

algus oli aaeeeggggllllaaaannnnnneeeeee. samas andis hästi edasi seda lootusetust, mis sellisele seisundile omane ongi. aga siis ehk ei soovitaks selle raamatuga algust teha, kui lugemisblokk kimbutab. või noh, vaba maa, igaüks teeb mis tahab :D

aga lõpupoole läks väga heaks. ja nagu ikka, kui lõpuks miski hea on, siis tundub algus ka kohe helgem. tom oli väga sümpaatne tegelane. kokkuvõttes siis... sa... ma... mulle... meeldima... meeldis... s-see... raamat... nagu... väga.

[Helena]

Enne kui ise seda raamatut lugeda jõudsin, sattusin lugema kolleegi arvustust, mis ei olnud just kõrge. Pidavat olla hull soigumine ja selle kordumine, seega eelarvamused olid olemas. Kuid milline positiivne üllatus, minu meelest see nn "soigumine" oli vajalik. Tegelikult see polnud ju mingi soigumine, inimesed ei kujuta ette kui raske võibki olla ühel noorel inimesel, kellel on meeletu hirm suhtlemise ees. See poleks olnud usutav teos kui autor oleks juba raamatu keskel kohe plaks oh kohtasid seda noormeest ja nüüd ma ei karda enam midagi (nii nad asjad ei toimi). Kaia oled teinud tubli töö ja kirjutanud hea raamatu! Mulle meeldis! Kohati ma ehk mõtlesin, et kui need vanemad olid nii toetavad ja toredad, kuidas tal sai selline hirm ja häire üldse tekkida (need pigem ikka siis kui sind on elus kõvasti altveetud). Kool on tegelikult õudne koht :D Populaarne olla ei ole kerge (kogu aeg pead olema valmis üle laipade minema, et pop püsida). Samas nn "friik" olla pole ammugi kerge, kõik norivad su kallal ja kui veel olla "nähtamatu", huh vaesed noored (hea on olla juba vana ja teha seda mida hing ihkab).

[Sirkel]

Mulle meeldis. Meeldis, et autor ei libisenud tunnetest üle, vaid andis aega koos peategelasega analüüsida ja segaduses olla. Ja kui sa juba oled omas maailmas kinni, siis kõik aina kordub ja kordub. Sama segadus, äng, küsimused. Miks? Miks ta minuga suhtleb? Mida ma sellest arvan? Kuhu see viib? Oskamatus pingest vabaneda ja uusi küsimusi küsida jätabki sind enda poolt tekitatud rattasse rapsima. Kuni tuleb keegi väljast ja näitab sulle võimalust ratta hoogu maha võtta ja võibolla mõnda teise rattasse astuda.

[Marion]

Minu jaoks liialt veniv raamat. Lõpuks hakkas peategelase saamatus rääkimisel häirima.
Samas tõstatas raamat üles tõsise probleemi tänapäeva koolides - verbaalse koolikiusamise. Otsest lahendust sellele nagu välja ei pakutudki kuid raamatu viimastel lehekülgedel lahendati see probleem imekergelt.
Hea lugemismaterjal sarnase probleemiga inimestele, võibolla on nendel peategelasega lihtsam seostuda.

[Stella]

Minu jaoks oli natuke raske lugeda seda, sest nagu keegi teine siin mainis, et väga palju soigumist.
Samas ma saan aru peategelasest ka ega ei saagi kiiresti rääkima hakata kui on hirm. Ise ennast tundsin ka temas ära, oli aegu kus ma ka rääkida ei suutnud.
Igaljuhul, halb raamat ei olnud, lõpuks oli kõik väga armas ja tore.

[Jana Maasik]

See raamat meeldis mulle. See on hästi kirjutatud. Et nii nappide süžeeliste vahenditega lugejat kinni hoida on vaja annet ja oskust, – ilmselt mõlemat. Minu puhul töötas. Jään pikisilmi tema järgmiseid raamatuid ootama.

[Annyliis]

Selles raamatus on nähtamatuks tüdrukuks 18 aastane Lena. Kuigi tal ei ole sõpru, on tal suurepärased vanemad ja ema sõbranna, kes on teda sünnist saati teadnud. Nendega Lena suudab rääkida. Teistega, aga ei saa sõnagi suust. Seetõttu on ta oma klassi seas kiusatav, siis kui Lena on nähtav, aga õnneks seda tihti ei juhtu. Paraku need, kes mingil moel erinevad, kipuvad teatud grupile ette jääma. Lena on enamasti olnud nähtamatu ja on sellega rahul.
Muidugi ei jäägi ta nähtamatuks kõigile, kellega kokku puutub. Tema pidev maas uitav pilk ja vaikne olek, jääb silma kirjanduse õpetajale. Ühel päeval, kui Lena ema kohvik on rahvast täis ja vaba lauda pole, kutsub Lena lemmik lauas istuv poiss, teda enda juurde istuma. Nende kahe silmis tüdruk nähtamatu pole. Esialgu häirib asjaolu tüdrukut vägagi. Ta teeb kõik selleks, et taas nähtamatu olla, kuid mehed ei anna kergelt alla. Selleks on põhjused olemas, nagu enamus asjadel siin elus 😉.
Enamus raamatust saab lugeja teada, et mis toimub kellegi peas, kes ei suuda võõrastega rääkida. Mina aga oleksin tahtnud piiluda nende pähe, kes jonni ei jätnud. Mis see on, mis neis tüdimust ei tekitanud ega lasknud käega lüüa. Jah, raamat annab vastuse miks, aga just nende mõtted sellel ajal kui tüdruk oma peas mõttepuntrates teed püüdis leida, seda oleks huvitav teada 😇.
Huvitav, kas sellise loo saab tõetruult edasi anda keegi, kellel isiklik kokkupuude puudub? 🤔😎
Mõistan miks osasid lugejaid see raamat ei pruugi kõnetada. Mind kõnetas. Kõike on õiges koguses ja vahekorras, isegi kui see mind kuidagi häiris. See, mis meeldis annab lootust, et sõprust on ehk teistelegi „nähtamatutele“ võimalik leida. See, mis ei meeldinud, oli tegelikult see, mis andis loole tõesema varjundi, sest neid öeldud lauseid tihti sellistel juhtudel öeldaksegi (kuigi need ei tee head, mis sest, et ütleja seda arvab). Päriselus pole ma mingi eriline kallistaja tüüp, aga hetkel tahaks küll autorit kallistada ja tänada. Loodan, et see raamat jõuab mõne „nähtamatu“ kätte ☺️.

[Liz]

mulle väga meeldis! olen peategelasega iseloomult ja käitumiselt üsna sarnane ning kohati tundus, nagu loeksin omaenda mõtteid. lugu kulges mõnusas tempos ja süžees oli ka ettearvamatuid kohti. väga hästi kirjutatud, soovitan:)

[Berit Kask]

Naiss raamat aga see plot twist raamatu lõpus oli ootamatu.

[Kristina Piltjai]

Alguses venis meeletult, aga lõpus ei saanud käest panna.

[Merlin]

Oh issand, oh issand, oh issand. Okey, autori kirjastiil oli normaalne, terviklik, sujuv. Ei olnud selline pubekastiilne väätamine ning ootamine. Täiesti mõnus oli lugeda seda, kohati isegi muigasin ja jälgisin suurema huviga, aga miks ma siis jätsin selle raamatu lõpuni, peale pea 50% läbi lugemist, lugemata?
Esiteks, mida rohkem ma lugesin seda rohkem tundus, et Lenal on mingi neuroloogiline haigus. Väita, et tema käitumine oli iseloomulik häbelikule neiule, on minu silmis väär. Miks ma arvan, et neuroloogiline haigus (ja mitte psühholoogi soiumist vajav asi) on sellepärast, et tegelikult on palju käitumisi, mida me peame “normaalseks” kuigi tegelikult ei ole. Näiteks olen lugenud, et on reaalne harv haigus, kui inimene punastab alalõpmata iga asja peale, ei saa reguleerida seda ja mida on võimalik operatsiooniga ravida. Samamoodi tundus Lena käitumine - liiga ekstreemsusesse minev vaikimine. Ta nagu ju mõttes üritas ja tahtis rääkida, aga häält ei tulnud, mis minu silmis vihjab tõsisemale murele kui häbelikkus. Arvestades, et ka vanemad tundsid väiksena muret, et ta ei hakka rääkima, aga kui üks arst nendib, et “see on normaalne”, siis milleks rohkem pingutada, eks?
Sellest tulenevalt käis mulle üli ja ma rõhutan ÜLI närvidele tema soiumine. Ühes kohas tahame rääkida, siis ei taha rääkida, tahame sõpru, ei taha sõpru jne. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas Tom seda kannatas (vaatasin lõppu - nojah, pettus, mis lihtsalt on õli tulle valamine Lena suhtes). Kas ma meeldin talle, mis ta arvab minust, olen loll, olen argpüks jne… Ma saan aru, et teatud aeg inimene soiubki ja see on normaalne, aga see läks ikka üle igasuguse võlli. See tegelikult viitab järgmisele teemale - vanemad.
Tundus küll nagu oleks ideaalne tore pere, aga tegelikult meenutas see väga lääneühiskonna malli, kus igaüks elab ise ja küsimusele “Kuidas läheb” on ainuõige vastus “Hästi”. Isa oli omas mullis, ema lehvis kuskil kohvikus tööd teda ja laps oli jäetud üksinda. Milleks sa last teed? Kellele sa teed teda, kui sul aega pole?! Lena oli kunagi tahtnud kassi või koera, millegipärast arvan, et ka vanemad teadsid seda. Nooremad lapsed ikkagi annavad oma soovidest kiiresti teada. Kas tal oli neid? EI! See ajas nii marru, sest lemmikloomad aitavad sellistest muredest üle saada nagu Lenal oli. Kui raske oli seda looma talle anda? Ka ema käitumine polnud minu silmis adekvaatne. Kuidas on võimalik, et sa ei näe, mis su lapsega toimub, aga sa suudad käituda nagu mingi pubekas lapse ja tema “sõbra” juures? Kohati see ema käitumine oli alla igasuguse täiskasvanulikkuse. Ma saan aru, et ta sai noorelt lapse, aga suureks tuleb saada.
Viimane - sõpruse teema. See on kurb paradoks, kus mida nooremad me oleme, seda “tähtsamad” on sõbrad väljaspool peret, aga samas mida vanemaks saame, seda enam hakkame hindama oma peret kui sõpru ning valime hoolikalt, keda väljastpoolt sisse laseme. Seetõttu oli kurb lugeda, kuidas tahtlikult või tahtmatult pressiti peale, et peret justkui sõbrana ei loeta. Olen ise kunagi saanud õpetajatelt õpetusi stiilis “Kui sa oled puberteet, siis pere polegi tähtis ja omaealised sõbrad on ainutähtsad ning kui sul omaealisi pole, siis oled imelik”. Kahju oli seda mõtet ka siit lugeda.
Ühesõnaga - pettumus väga suur. Stiil ja kirjutamine oli 5+, aga kõik muu kokku pani mu kahjuks raamatukaaned sulgema. Mul on kahju, et võrreldes välismaa autoritega lähevad Eesti autorite noorsooromaanid kõik ühte mainstream väravasse - kõigil peavad olema mingid depressiooni/ärevuse probleemid, koolikiusamine, pereprobleemid, tegevus ainult Eestis jne. Ma saan aru, et kahjuks see on paljude noorte igapäevaelu, aga kas selle vastu ei aitaks vastand? Midagi lahedat, helget, positiivsus. Mõistmine, et asi läheb paremaks ja elu ei pea olema see, mida siiani on kirjutatud.

[Dagmar]

Nii armas ja südamlik raamat. Aitäh!

[Mirtel Luik]

See oli hea raamat soovitan!

[Lily]

reaalselt ainus raamat mida hetkel tean millele saan relateida ja sellepärast oli huvitav lugeda ja aru saada et ma pole ainus selliste mõttetega mis ta ise kirjutas

[vanillaa]

3.5/5⭐⭐ if you’re looking for a light read with a simple storyline, this might be your thing. it’s not exactly a page-turner, and the plot doesn’t hit with any big wow moments, but it’s a decent read overall!!

📖 for: preteens or younger teens who are just getting into more reflective stories!!

xoxo!! 💗

[Anet Marii]

Kolm tähte- laskem mul seletada. See raamat minu jaoks lihtsalt keris ja keris ja lõpuks ikkagi midagi erilist välja ei kukkunud, kuigi tüdruk ületas oma piire, aga kes ta seda tegema pani, ta enese ema.

[Kristiina Marie]

Suht decent Aga jube cringe

[Kristiina]

2☆