„Nii, et sina oledki see kuulus tsirkusemeister, kellest kõik siin terve suve on rääkinud,“ patsutas Petula vennale heakskiitvalt õlale. „Jah, mina see olen. Mul on tsirkus, kaks rohutirtsu, ratastega maja ja palju raha! Tulge vaadake!“
Lepatriinu Seitsetäpp on vahva mardikavõrukael, kes ikka ja jälle satub erinevatesse seiklustesse ja pahandustesse. Seitsetäpp ei tee aga üksnes tavalisi koerustükke, vaid peab ka kõige edukamat tsirkust, mida kõrge kuusepuu all kunagi nähtud. Loe ja saa teada, kuidas Seitsetäpp põgeneb pistriku eest, hakkab robinsoniks, satub tormi kätte, paneb kokku tõelistest talentidest koosneva tsirkusetrupi ning kuidas õnnestub vaimustav ja vaatemänguline esietendus.
Kaunite klassikaliste illustratsioonidega raamat juhatab sind Seitsetäpi ja kõigi tema sõprade imepärasesse maailma.
Mõistan, et lugu on kirjutatud ajal, mil kaasaegne lastekirjandus oli veel mingil määral lapsekingades, aga ei saa sellegipoolest torisemata jätta. Sisu iseenesest vahva ja kui luudele liha ka peale saaks, oleks mõnus lugemine. Praegu kahjuks tundub, nagu autoril olnuks hirmus kiire kõige ärajutustamisega, hops-hops-hops. Ei mõista ma aga sugugi neid kunstnikke (muide autor ongi illustraator), kes kujutavad putukaid inimesena (2 kätt ja 2 jalga, inimese pea/nägu, emasel ka rinnad (!)) ning panevad lindudele pintsaku selga. Küljendus on ka jube, pikk-pikk joru väikese reavahega teksti, lõigud eristamatud.