Exercises

by Tõnu Õnnepalu, Anton Nigov (pseudonym), Adam Cullen (Translator)

Written under the name of his literary alter ego Anton Nigov, Tõnu Õnnepalu's Exercises is an unclassifiable work, part searingly honest confession, part keen-eyed journal of everyday reality in a foreign land, part writer's unsparing dialogue with himself as he stands on the threshold of two worlds: the cosmopolitan but alienating Paris he is about to depart and the "small culture" of his native Estonia.

Family histories and narratives of wartime and Soviet Estonia alternate with meditations on writing, reading, fiction, poetry and poets major and minor, personal and cultural geographies, time and the irremediable, life as the history of one's physical traumas, the islands where the author has lived and those which he dreams of visiting, and above all the existential condition of coming from a small country, whose melancholy landscapes and abandoned villages form the very cartography of the writer's self.

296 pages, Paperback

First published January 1, 2002

About the author

An Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.

Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.

In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.

In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.

From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...

Reviews

[Marju Palmiste · Rating 2 out of 5]

Õnnepalu on mu lemmikautor. Nigov ei ole.

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Tegemist on sisuliselt Tõnu Õnnepalu autoportree-elulooraamatuga. Tekst jookseb hästi, siin on palju huvitavaid mõtteid ja selles peategelase naiivses inimlikkuses tunnevad paljud lugejad iseend ilmselt äragi. Ja üleüldse, nii mõnigi koht on väga muhe. Aga vaatamata neile asjaoludele jättis raamat kokkuvõttes mulle ikkagi pika, lohiseva ja igava mulje. Minu arust on peamiseks hädade allikaks asjaolu, et teos on kirjutatud päevaraamatu vormis. Näib, et autor on üritanud kahe kuu jooksul pea iga päev midagi kirjutada (et oma elust sotti saada), aga niimoodi võib kergesti juhtuda (ja juhtubki), et tegelikult ei ole kogu aeg millesti eriti kirjutada. Sestap üritab autor leiutada eluloo dokumenteerimiseks teemasid - üles lugeda ja kirjeldada küll oma elukohti, lemmikloomi, külastatud saari ja lõpuks kirjeldab lausa oma unenägusid. Ma ei tea, kui palju neid unenägude kirjeldusi seal raamatus kokku oli, aga kindlasti üle kümne. Eriti ohtralt tuleb neid raamatu lõpupoole. Aga kas mitte teise inimese unenäod pole need kõige igavamad asjad, mida kuulata? See kõik jätab lugeja veidi nõutuks, sest mitmes kohas selles raamatus autor ise kirjeldab, milline peaks olema üks hea jutustus, aga miks ta siis ise nende õpetuste vastu eksib? Viimane lehekülg avaldab, miks raamatu pealkiri on “Harjutused” ja selle eest annan raamatu hindele pool punkti juurde.

[Inga Toom · Rating 5 out of 5]

Justkui spontaansed meenutused majadest, inimestest, suhetest. Ja justkui juhuslikult viited Kaplinskile, Enno "Rändaja õhtulaulule," Mauriacile, muinasjuttudele. Ja ikkagi, peaaegu et juhuslikult jooksevad kõik liinid kokku. Ning viimases lõigus saab ka minusugune juhm lugeja aru, milleks ikkagi need "Harjutused."

"Abielu, kokkujäämine pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meele su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?"

Tahaks muidugi lõppu moraliseerivalt öelda: ja JR muusikat ei saa ma enam kunagi endise tundega kuulata. Aga ega ma seda kunagi mingi erilise tundega ju kuulanud polegi.

[Tuhkatriin · Rating 4 out of 5]

Ei tea küll, miks mind peaks huvitama kellegi kirjaniku egotripp, meenutused tema tähtsusetust minevikust ja tühised elamused Pariisis? Aga näed, huvitas...
Mulle meeldiks Õnnepalu lugeda ilmselt ka siis, kui ta telefoniraamatut ümber jutustaks.
Otsisin tegelikult piiririiki, seda ma ei leidnud, küll aga rohkesti "harjutusi iseseisvaks eluks". Väga õpetlik.

[Travis West · Rating 3 out of 5]

Another of Onnepalu's writings I thoroughly enjoyed. It echoed a lot of the same sentiments as Border State but in a more freeform loose manner that i didn't enjoy as much as the aforementioned book.

[Maire Forsel · Rating 4 out of 5]

Ma imestan, et ikka veel on midagi, mida ma Õnnepalu elust ei tea. Mõned asjad raamatutes ka korduvad, aga see ei sega üldse. Mingi kummaline fenomen selle Õnnepaluga, et võin lõputult ta heietusi lugeda ja ikka veel ära ei tüdine.