mingis mõttes meeldis see osa mulle kogu sarjast kõige rohkem - osa lugu jutustati Eloise'i ja Duncani vaatepunktidest, millest ma eelmistes raamatutes täitsa puudust tundsin, ja nende lood olid väga mõnusad peaaegu et eraldiseisvad novellid selles suuremas loos või maailmas. see oli hea võte.
ja mind ka kõnetas see laiem põhiprobleem, mida noorteseltskond selles raamatus lahendama pidi - Allie elushoidmine, mõistuse juures hoidmine ja lõpuks ka tema emotsioonide tagasisaamine. kuidagi kena sümmeetria, et pärast seda, kui ta oli kahes loos superkangelane ja pidi kogu aeg ise nii enda kui teiste eest hoolitsema, ei saanud/suutnud ta seekord ise suurt midagi ära teha ja õnneliku lõpu tagas sõprade lojaalsus, mille ta oli eelnevalt välja teeninud.
samas peab muidugi nentima, et kui eelmisedki osad olid lohakalt kirjutatud, siis see oli vist üldse autori käte vahelt rebitud ja ära avaldatud enne, kui ta ülegi jõudis lugeda, rääkimata toimetamisest. leidub vigaseid lauseid, ajavormid on segased (üks peatükk algav olevikus ja hüppab pärast paari lauset või lõiku järsku minevikku) ja... üldse. samas, täiesti keskmise eestikeelse raamatu tase ses mõttes. ingliskeelsetelt olen lihtsalt harjunud rohkem ootama.
lõpp oli seekord selline, et autor vist jättis endagi jaoks lahtiseks, kas kirjutab veel või see ongi "elasid õnnelikult, kui nad veel surnud pole" - järgmiste kangelastegude ja suhtearengute roadmap sai paika, aga mingeid otsi otseselt ripakile ei jäänud, erinevalt eelmisest kahest osast. selle lähenemise kiidan heaks, ma nüüd vahepeal loen muud, aga kui kunagi peaks juhtuma, et see sari ikkagi läheb edasi, siis loen seda ka kindlasti.
eks see kõik kokku natuke selline Twilighti-tüüpi elamus oli - saad aru, et pole otseselt kvaliteetkirjandus, ja vangutad nii mõnegi koha peal pead, et lapsed-lapsed, aga samas on õudselt põnev ja emotsionaalne kogu aeg.