Alati on tore teada, kuidas teised meid näevad.
Miks üldse peaks üks välismaalane kirjutama Eesti ajaloost? Vastuse leiame juba eessõnast: ta on abielus ühega siit. Taustauuringud mul väga viljaka ei kandnud, nii palju sain selgeks, et ega ta ajaloolane pole.
Suur hulk materjali on läbi töötatud ja jutt jookseb, nii et patt oleks viriseda. Eks mõned mulle olulised asjaolud on välja jäänud ja mõnda seika tean ise või esivanemate juttude põhjal teistmoodi, aga midagi uut sain siit-sealt ka teada. Mingilt maalt alates ma loobusin mõtisklemast, kui õiged või tõendatud erinevates sündmustes osalenud inimeste arvu kohta esitatud numbrid võiksid olla, suurt pilti see ju ei muuda. Igavamad olid pikad lõigud sellest, mida mingi Briti või USA poliitik parasjagu ütles või tegemata jättis, aga ega ma kõige sihtgrupp saagi olla.
Natuke häirib hüplikus: kirjeldadedes mingit perioodi jõutakse konkreetse inimeseni ja siis räägitakse sekka ka tema hilisemast elust, ja pärast uuesti. Üldse on fookus üksikisikutel, mitte üldisel. Autor sai kasutada materjale ainult nendes keeltes, mida ta oskab, seega ei maksa pahaks panna, kui näiteks Meri mälestused liigselt domineerima kipuvad.
Fakt on see, et inglise keelt oskavaid inimesi on tuhat korda rohkem kui eestlasi ja nüüd on neil igatahes võmalus, kui huvitab, mingi pilt saada.