Meelis Friedenthali jutukogumikus on lugusid võõrastest jumalatest, ükssarvikutest ja lohedest, raamatutrükkalitest, kuraditest ja munkadest, kassidest ja näljast, vereülekandest ja revolutsioonist, nõiakettast ja kivististest, rebastest, inglitest, kontidest ja arheoloogiast, sõjast, surnutest ja ülestõusmisest. Need lood on sageli ulmelised, vahel olmelised, tihti ajaloolised ja mõnikord liiguvad unenäo ja reaalsuse piiril. Peamiselt räägivad kõik jutud siiski inimestest, nende soovidest, lootustest ja valikutest – asjadest, mis meid üldse inimesteks teevad.
Lood on kirjutatud vahemikus 2001 kuni 2020 ja koondatud kokku teemapõhiselt, mõningate uuendustega.
The Estonian writer Meelis Friedenthal (b.1973) has written a doctoral thesis at Tartu University on a 13th century philosophical-theological treatise about seeing and vision. Friedenthal is currently Associate Professor in Tartu University and his research topic is the intellectual history of the Early Modern Period.
Minule jäid enim kõlama "Nerissa" ja avalugu "Võõras jumal". "Nerissa" räägib raamatutest, mis mõjutavad tundeid ja välimust. Sellel illusioonil on siiski oma hind. "Võõras jumal" paistab silma omanäolise maailmaga, milles jagub õõva ja meeleheidet. Deemoneid ja muid ebamaiseid olendeid jagub ka teistesse lugudesse. Kõikides lugudes on meisterlik sõnakasutus ja nauditav kulgemine. Huvitavaks lisaks on embleemid, mis pärinevad raamatust "Sapientia picta" (Joonistatud tarkus).
Meelis Friedenthal on kirjanik, kes valdab keelt suurepäraselt. Ta oskab luua sisendusjõuga kohafluidumit ja vaimuseisundeid. Minu jaoks võib-olla isegi liiga erudeeritud, sest kõik viited kesk- ja varauusaegsetele ajaloosündmustele ja -tegelastele lähevad üle minu pea. Hea, et ta neid lõpus märkustes selgitas. Temaatika polnud kahjuks päris minu rida, aga tema romaane loeks kindlasti.
See pole puhas ulmekogumik, küll aga on siin umbes pooled jutud ulme. Samas ega Meelis Friedenthal pole ka ulmevallas puhas ulmekirjanik, pigem on tal ulme lisaks, garneeringuks. Mis ongi võluv ja sümpaatne.
Meelis Friedenthal kirjutab lühijutte vist üsna vähe ning need paistavad ka olevat ilmunud kindlal põhjusel. Või siis on ta kõigile oma juttudele leidnud väljundi, saa nüüd aru. Igaljuhul koondab "Kõik äratatakse ellu" ühtteist lühijuttu, ilmunud ümardades viimase paarikümne aasta jooksul. Ega tal väga palju lühijutte polegi väljaspool neid kaani, mõned üksikud on veel. Mis tähendab, et selle raamatu lugemisega olen teinud autori loomingule tiiru sisuliselt peale, kõik romaanid on loetud, nüüd siis suur osa jutte ka.
Ma kõiki lugusid ei maini, toon eredamad elamused välja.
Kogu avab "Võõras jumal", mis seab kohe lugejale teatud ootused. Eks muidugi võib lugeda seda ka niisama kui toredat fantasy't, aga tegelikult on loo taustal Vana-Kreeka filosoofi Empedoklese teooria sellest, kuidas elu Maal võib olla tekkinud. Tõsiselt kummaline ja lahe avang, muule lisaks on taaskord tunda, kuidas Friedenthali ulme on hoopis teistsugune, kui suur osa viimase aja eesti ulmest. Esiteks on juba kirjaviis klassikaliselt kaunis, lisaks kirjutab ta ajatult ning nagu juba mainisin, siis loo aines on ka aastatuhandete tagant pärit. Samal ajal ei mõju see kuidagi kopitavalt vanalt, kirjanikuhärra on selgelt kaasaegne inimene, kes viib meid olmest ja olevikust kuhugi hoopis teise ilma. Jumalik.
"Nerissa" on saanud ulmeauhind Stalkeri, põhineb kaudselt Johannes Gutenbergi elul. Jälle mõnusa ajaloolise taustaga pala, kus võib lugeda, kui lihtsat lugu või siis natuke mõtelda päriselt toimunule, mis lisab loole veel eraldi mõnusa mõõtme. Ka järgnev "Kasuksepp" on saanud Stalkeri, taas ajaloolise taustaga sümpaatne lühijutt.
"Suve tagasitoomine" on mu jaoks mingis mõttes kogumiku nael. See on lihtsalt niiii ilus lugu, kergelt indiaanlaslik, aga samal ajal kaasaegne. Kui muidu on Friedenthali lood pigem tumedamad, siis see on kuidagi eriti kaunilt helge.
"Vinguv jalaluu" on üks, mis mu jaoks üldse ei töötanud. Peaks olema Kreutzwaldi töötlus, eks oli ka - aga jah, üldse ei mekkinud, tundus kuidagi sobimatu ning igavavõitu. Kusjuures on jällegi saanud Stalkeri, saa nüüd aru.
Raamatu lõpupala ongi "Kõik äratatakse ellu", mis on jälle lihtsalt jumalik, põimides kokku sada aastat vana ajaloo ning mõnede vene kosmistide ideeded. Tulemus on täielik katarsis, MF näitab siin, kuidas suudab võtta mitmest kirjandusepotist ainest ja selle kõik hunnituks nesteks kokku segada.
Raamatu lõpus on autori kommentaarid lugudele, mis aitavad tausta paremini lahti seletada. Müts maha sellise spikri eest. Samuti on jutte iseloomustavad embleemid (allikas "Sapientia picta", "Joonistatud tarkus") omal kohal, eriti taaskord autori kommentaaridega, mis lisavad taaskord raamatule täiesti uue mõõtme.
Kokkuvõtvalt - mõnus kogumik, nagu ikka jutukogudega, siis mõni meeldis rohkem, teine vähem. Samas üldistatuna on enamus palasid kas mõnusad või lausa ülihead, ühe erandiga. Kuna ma olen praeguseks kirjanikuhärra loomingule tiiru peale teinud, siis on hea meel, et avapauk (romaan "Mesilased") oli ülihea, see siin on küll tips lahjem, aga tulemus on ikkagi äärmiselt nauditav.
See võiks hinde poolest olla midagi kolme ja nelja vahepealset. Kirjutatud hästi. Autori leidlikkus ja omapärane lähenemine mulle meeldisid, tema maailmade loomise oskus samuti, aga miskipärast jäi see kõik kuidagi õhku rippuma. Võib-olla oli asi selles, et sissejuhatus tekitas ootuse millestki sidusast, aga tegelikult olid need siiski eraldiseisvad lood. Millest mõned jäävad ehk kummitama, aga tervik väga sügavat muljet ei jätnud.
Friedenthal on minu jaoks siiski romaanikirjanik, kelle puhul tunned lugedes näiteks seda rõskust, mis Tartu jõemülgastest irdub. Mulle tundub, et novellide puhul jääb tal puudu just sellest ruumist, mille jooksul oma maailmu luua. Enim meeldisid "Suve tagasitoomine" ja "Ingel", mille puhul justkui seda maailma polegi vaja luua. Ning loomulikult nimilugu "Kõik äratatakse ellu", mille idee on nii lihtne ja geniaalne ning lõpp üdini nauditav. Kaunis punkt raamatule.
Täitsa põnev kogumik müstilis-naturalistlikke õudus/fantaaasia/ulmejutte, aga natuke nagu jääb midagi minu jaoks puudu. Kõige meeldejäävam oli vast lugu võõrastest jumalatest kohe algusest. Ja nimilugu ka!
Oma vaibilt meenutab neid mineviku kole-animatsioone.