What do you think?
Rate this book
Raske vihm
Manfred Kalmsten sai ulmelugejate hulgas laiemalt tuntuks Eesti Ulmeühingu väljaantava auhinna Stalkeri võiduga 2018. aastal jutuga „Raske vihm”. Järgnes Stalkeri võit 2020. aastal jutuga „Lumemarjaveri”. Käesolev jutukogumik on autori debüütraamat, siin on nii fantaasia-, teadusliku fantastika kui õuduslugusid.
Trepp krigises, oli astumise all ligane ja alla jõudes nägi Sleiknir, et terve kelder oli üks mükokoloonia. Nii põrand, lagi kui ka seinad olid kaetud Sleikniri jaoks tundmatut liiki seentega, mis jalge all kummina vetrusid ning milles hõõgusid rohelist valgust heitvad seenekristallid. Keset seenevälja kõrgusid üksikud püramiidjad, hiiglaslike sipelgapesade sarnased seenekühmud, ülekülvatuna neist samadest rohelistest pärlikestest, mis ta taskulaterna valguse varjutasid.
Trepp krigises, oli astumise all ligane ja alla jõudes nägi Sleiknir, et terve kelder oli üks mükokoloonia. Nii põrand, lagi kui ka seinad olid kaetud Sleikniri jaoks tundmatut liiki seentega, mis jalge all kummina vetrusid ning milles hõõgusid rohelist valgust heitvad seenekristallid. Keset seenevälja kõrgusid üksikud püramiidjad, hiiglaslike sipelgapesade sarnased seenekühmud, ülekülvatuna neist samadest rohelistest pärlikestest, mis ta taskulaterna valguse varjutasid.
- GenresScience FictionFantasy
320 pages, Hardcover
First published September 1, 2020
2 people are currently reading
20 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
August 22, 2023
Sain hakkama ja olen rahul, aga samas olen ma ka kindel, et olen võimeline veel paremaks.
April 4, 2021
Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – "Kuuekandjad". Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.
Mulle sobisid eelkõige "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus" (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud "Kuuekandjad" (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja "Murtud süda" (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.
Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: "Raske vihm", "Lumemarjaveri", "Põgeneda rottidelinnast"; vast neljas jutt "Tundmatu surm" haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.
Rahuldava mulje jättis "Loheisand", kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.
Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. "Valitsusaeg I ja II" nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.
Jutu "Optimus – plekid paradiisil" jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.
Mulle sobisid eelkõige "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus" (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud "Kuuekandjad" (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja "Murtud süda" (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.
Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: "Raske vihm", "Lumemarjaveri", "Põgeneda rottidelinnast"; vast neljas jutt "Tundmatu surm" haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.
Rahuldava mulje jättis "Loheisand", kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.
Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. "Valitsusaeg I ja II" nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.
Jutu "Optimus – plekid paradiisil" jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.
July 24, 2023
Ma olen nüüd liikunud järjest autori uuema loomingu juurest varasemate tööde juurde. See tagurpidi lähenemine on ehk olnud pigem hea.
Käesolev kogumik algab tugeva looga ja lõppeb samuti tugeva looga. Tugeva all pean silmas huvitavat, ladusat ja nauditavat.
Minu isiklik paremik:
Murtud Süda
Raske vihm
Kuuekandjad
Lumemarjaveri
Murtud Süda on terviklik lugu tegelastega, kellel on oma minevik, tõekspidamised, hirmud ja muud tunded.
Raske vihm on oma idee ja kirjeldatud maailmaga omanäoline ja eristuv. Postkontori väike vanamees ja muud kirjeldused annavad tavapärasele sügisesele seenelkäigule hoopis teise varjundi.
Kuuekandjad oli lühem kui teised lood, kuid kõnetas mind oma sõnumiga.
Lumemarjaveri algas ühe poisi, kes nagu ei kuulunud kuhugi, looga ja lõppes sellega, et poisist sai hetkega noor mees, kelle tegelik lugu alles algas.
Käesolev kogumik algab tugeva looga ja lõppeb samuti tugeva looga. Tugeva all pean silmas huvitavat, ladusat ja nauditavat.
Minu isiklik paremik:
Murtud Süda
Raske vihm
Kuuekandjad
Lumemarjaveri
Murtud Süda on terviklik lugu tegelastega, kellel on oma minevik, tõekspidamised, hirmud ja muud tunded.
Raske vihm on oma idee ja kirjeldatud maailmaga omanäoline ja eristuv. Postkontori väike vanamees ja muud kirjeldused annavad tavapärasele sügisesele seenelkäigule hoopis teise varjundi.
Kuuekandjad oli lühem kui teised lood, kuid kõnetas mind oma sõnumiga.
Lumemarjaveri algas ühe poisi, kes nagu ei kuulunud kuhugi, looga ja lõppes sellega, et poisist sai hetkega noor mees, kelle tegelik lugu alles algas.
June 4, 2021
Suurepärase keeelega kirjutatud omapärased lood. Lugeda soovitan igatahes juba kasvõi keeleilu nautimise mõttes! :) ja kõigile midagi - ,et nii pehmemat teksti kui ka võitlust ja verd :D Muhedat irooniat ja veidraid ja omamoodi tegelasi. Ja need, kes kunagi on nautinud HOMM tüüpi arvutimänge, vbl. leiavad ennast nagu heldimas, et üks või teine lugu viib neid kuhugi sinnakanti tagasi :)
Väga hea! :)
Väga hea! :)
December 23, 2021
Kalmsteni jutukogus on 11 juttu, millest 8 olid minu jaoks loetavad ja kaasaelatavad. Ülejäänud 3 puhul võisin aimata aluseks olnud ideed, ent teostus jäi napiks ehk segaseks, mistõttu ei saanud ma neist lugemisrõõmu. Selle va lugemisrõõmuga oli muidugi ka mõne teise loo puhul kehvasti, sest mis rõõmu see inimloomuse varjukülgede eheda kujutamise lugemine niiväga pakub. Siiski ei saa kurta ei elutute tegelaste ega kahvatute taustade üle. Ning seda, mis väidetavalt müüb ehk seksi ja surma, leidub kogumikus samuti, surma küll oluliselt rohkem.
December 22, 2020
Ma ei ole jutuinimene, rohkem ikka romaani (või sama-maailma-juttude) oma.
Seega läks lugemine üsna visalt - iga uus maailm nõudis sisseelamist. Õnneks mõnedki peategelased sarnanesid üksteisega, nendega harjumise aega polnud nii palju vaja. (Vahemärkus: vat kõige viimase loo tegelased olid hoopis teisest puust ja isesugused!)
Aga kokku ikkagi meeldis. Osad lood olid lausa üllatavalt head.
Seega läks lugemine üsna visalt - iga uus maailm nõudis sisseelamist. Õnneks mõnedki peategelased sarnanesid üksteisega, nendega harjumise aega polnud nii palju vaja. (Vahemärkus: vat kõige viimase loo tegelased olid hoopis teisest puust ja isesugused!)
Aga kokku ikkagi meeldis. Osad lood olid lausa üllatavalt head.
October 5, 2021
Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?
Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.
Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?
Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.
Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?
Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Read
November 14, 2020Muhe jutukogu, mille iga loo taustamaailm on nii suur, et selle peale võiks joonistada romaanisarja.
January 23, 2023
Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat lugu.
Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavad või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte - seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon - tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” - selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud, midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab.
Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on.
Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib - see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse. Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi :)
Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et - lootust on.
Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised! ulmelised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene.
Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavad või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte - seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon - tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” - selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud, midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab.
Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on.
Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib - see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse. Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi :)
Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et - lootust on.
Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised! ulmelised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene.
November 18, 2025
Mapaneks 3,5 aga GR ei saa poolitada 😄
11 lugu, millest 2 olid meeldejäävad ja ma täitsa nautisin nende lugemist. Need olid:
*Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus
*Murtud Süda
Ja ülejäänud olid sellised, et pooltest lugudest ei jäänud nüüdseks enam midagi meelde ja teine pool - aa, sesl vist see aga...
Samas olid kõik lood kuidagi rasked, sünged, mõtlemapanevad. Ma suutsin iga loo lõpus leida endale mingi sügavama tähenduse nagu a la - kas sa ikka tahad seda, mille poole püüdled või armastus teeb haiget/reedab jne...
Sellist happy endi pole mitte ühelgi lool ja see oli huvitav kogemust selle kõrvale, mida muidu ikka lugedes saan 😀 kõik ei olegi alati nii sädelev ja tore vaid reaalsus on selline ..
11 lugu, millest 2 olid meeldejäävad ja ma täitsa nautisin nende lugemist. Need olid:
*Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus
*Murtud Süda
Ja ülejäänud olid sellised, et pooltest lugudest ei jäänud nüüdseks enam midagi meelde ja teine pool - aa, sesl vist see aga...
Samas olid kõik lood kuidagi rasked, sünged, mõtlemapanevad. Ma suutsin iga loo lõpus leida endale mingi sügavama tähenduse nagu a la - kas sa ikka tahad seda, mille poole püüdled või armastus teeb haiget/reedab jne...
Sellist happy endi pole mitte ühelgi lool ja see oli huvitav kogemust selle kõrvale, mida muidu ikka lugedes saan 😀 kõik ei olegi alati nii sädelev ja tore vaid reaalsus on selline ..
September 1, 2021
Päris äge, et viimasel ajal on avaldatud mitmete ulmeautorite esikteoseid. Kalmsteni kogumikust olin paari paremat pala juba eelnevalt läbi erinevate teiste raamatute lugenud ning lootus oli, et ka ülejäänud raamatusse kogutud teosed on taseme poolest sarnased – mitte küll alati minu maitsega ühtivad, aga siiski head jutustused. Õnneks enamik vastaski ootustele ning tänu sellele on minu silmis tegemist igati korraliku debüütkogumikuga. Üldiselt kinnitab sama arvamust ka kodumaine ulmekogukond, sest antud kogumikus on koos lausa kolm Stalkeriga pärjatud juttu.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Displaying 1 - 11 of 11 reviews