Lugesin Ena raamatut, sest ta tundub nii põnev naine olevat. Üks ja seni ainus kohtumine temaga oli täis müstikat ja erilist hõngu. Sel kevadel oli ta koroonavangis Prantsusmaal, sellest ka raamatu alge. Tund aega õues viibimist päevas! Tema valis selleks päikesetõusu aja Montmartre mäel, kuhu tal on oma elupaigast 1000 meetrit. Väga sügavad pildid, näiteks (lk 48) - Peugeoti tagaklaasil peegeldus Sacre-Coeuri kirik.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Pariisiga mis tahes kujul seonduvat kirjandust pean mina tingimata tarbida saama. Kui lisaks ka veel ehedaid pilte antakse, peaks kõik ju veel parem olema. Selle raamatu idee sündis esimesel pandeemiakevadel, kus autor oma päevaks lubatud tunniseid jalutuskäike koduümbruses jalutamise ja pildistamisega täitma asus. Kuupäevaliselt päevikuvormis kirja pandud lugudest kumab läbi teatav rõõmutunne selle üle, et Pariisi üks lummavamaid kante turistivabalt vaid üksikute jalutajate pärusmaa on, ja nukrustunne, kui piirangud lõdvenevad ja linnulaulu asemel taas inimtekkelist müra taluma peab. Piltidel on lisaks päikeseloojangutele ka ohtralt mitte nii kaunist tänavaseintekunsti, prügikaste jms, nii et kes soovib uppuda romantiliselt idüllilisse kujutlusse Pariisist (nagu ma ise enamasti), siis tänapäeva Pariis ei pruugi sellele kujutlusele kohe üldse vastata.