What do you think?
Rate this book
Sagadi paruni mõrvalood #2
Kuldse medaljoni mõistatus
Kriminaalloo „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus viib lugeja 1829. aasta juulikuusse ja mitmesse mõisa, kirikusse ja pastoraati kunagises Haljala kihelkonnas. Osa mõisu on unustusehõlma vajunud, teised püsivad uhkelt.
Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele.
Põnev ja ettearvamatute pööretega sündmustik algab Kavastu mõisa suveballil, kus enne oma esinemist sureb segastel asjaoludel lauljanna Anna Maria Engelhart. Kuigi selline õnnetu surm on omal ajal tõesti ühes Eesti mõisas aset leidnud, ei kahtlustatud toona juhtunus midagi kriminaalset. Raamatus hakkab arvatavat mõrva uurima Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, kes on kohaliku meeskohtu eesistuja. Teda aitavad Annikvere südikas mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck ning Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner, kes on Focki ülikoolikaaslane ja hea sõber. Enne kui süüdlane paljastatud saab, lisandub veel mitu kahtlast surmajuhtumit.
„Kuldse medaljoni mõistatus“ on mõtteline järg autori samade peategelastega debüütromaanile „Risti soldati mõistatus“.
Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele.
Põnev ja ettearvamatute pööretega sündmustik algab Kavastu mõisa suveballil, kus enne oma esinemist sureb segastel asjaoludel lauljanna Anna Maria Engelhart. Kuigi selline õnnetu surm on omal ajal tõesti ühes Eesti mõisas aset leidnud, ei kahtlustatud toona juhtunus midagi kriminaalset. Raamatus hakkab arvatavat mõrva uurima Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, kes on kohaliku meeskohtu eesistuja. Teda aitavad Annikvere südikas mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck ning Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner, kes on Focki ülikoolikaaslane ja hea sõber. Enne kui süüdlane paljastatud saab, lisandub veel mitu kahtlast surmajuhtumit.
„Kuldse medaljoni mõistatus“ on mõtteline järg autori samade peategelastega debüütromaanile „Risti soldati mõistatus“.
328 pages, Paperback
Published January 1, 2020
3 people are currently reading
60 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 26 of 26 reviews
August 26, 2025
Parun Paul von Fock tegutseb jälle. Ja mis tal üle jääbki?
1829. aasta juulipäike paitab Kavastu mõisa suveballile kogunenud Lahemaa piirkonna aadelkonda, kui üllatusesineja - kuulus lauljanna Anna Maria Engelhart - avastatakse enne oma esinemist surnuna. Pidu on rikutud ja kõik lähevad raske südamega laiali, kuid see ei jää kahjuks viimaseks mõrvaks, mis parunil selle peoga seoses lahendada tuleb...
Nagu eelmiseski osas, on von Fockil abiks tema parem käsi Wagner, kuid ka Annikvere mõisapreili ei jää neist kaugele maha. Hakkaja naisena teab ta, et käed rüpes ootama jäädes ei tule keegi midagi tõeliselt väärtuslikku hõbekandikul pakkuma. Niisiis läheb ja pistab ta ise oma nina igale poole vahele, kuhu Fock teda sappa ei soovi, kuid kus miskit põnevat toimub ja kokkuvõttes on see kõik ka õigustatud. Pealegi oleks Focki elu ilma temata liiga kuiv ning igav, preili aga lisab mitte ainult nutikust ja tähelepanelikkust detailide osas, vaid ka veidi sädemeid süngete sündmuste taustal.
Kuna krimkad pole reeglina muidu minu rida, siis liinide kokku viimisele või jälgede ajamisele ma enda aega ei kulutanud. Nautisin pigemini loo kulgu ja ettelugeja mõnusat hääletämbrit teades, et küll lõpuks kõik otsad kokku võetakse ja küsimused saavad vastatud. Selle neljanda tärni teeniski raamat paljuski tänu mõisa-teemale, et kodumaine lugu kõigile tuntud piirkonnas ja et Toomas Lõhmuste hääl sobis selle raamatu jaoks ülihästi...
1829. aasta juulipäike paitab Kavastu mõisa suveballile kogunenud Lahemaa piirkonna aadelkonda, kui üllatusesineja - kuulus lauljanna Anna Maria Engelhart - avastatakse enne oma esinemist surnuna. Pidu on rikutud ja kõik lähevad raske südamega laiali, kuid see ei jää kahjuks viimaseks mõrvaks, mis parunil selle peoga seoses lahendada tuleb...
Nagu eelmiseski osas, on von Fockil abiks tema parem käsi Wagner, kuid ka Annikvere mõisapreili ei jää neist kaugele maha. Hakkaja naisena teab ta, et käed rüpes ootama jäädes ei tule keegi midagi tõeliselt väärtuslikku hõbekandikul pakkuma. Niisiis läheb ja pistab ta ise oma nina igale poole vahele, kuhu Fock teda sappa ei soovi, kuid kus miskit põnevat toimub ja kokkuvõttes on see kõik ka õigustatud. Pealegi oleks Focki elu ilma temata liiga kuiv ning igav, preili aga lisab mitte ainult nutikust ja tähelepanelikkust detailide osas, vaid ka veidi sädemeid süngete sündmuste taustal.
Kuna krimkad pole reeglina muidu minu rida, siis liinide kokku viimisele või jälgede ajamisele ma enda aega ei kulutanud. Nautisin pigemini loo kulgu ja ettelugeja mõnusat hääletämbrit teades, et küll lõpuks kõik otsad kokku võetakse ja küsimused saavad vastatud. Selle neljanda tärni teeniski raamat paljuski tänu mõisa-teemale, et kodumaine lugu kõigile tuntud piirkonnas ja et Toomas Lõhmuste hääl sobis selle raamatu jaoks ülihästi...
May 18, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
December 22, 2020
Eesti oma ajaloolise taustaga krimilugu on ikka mõnus. Muidugi avastasin pärast raamatukogu rüüsteretke koju kapanuna, et "Risti soldatid" on selle raamatu mõtteline eellugu. Samas on need siiski täiest eraldiseisvad lood ja eks ma sain siis mõrvalugusid lahendava karismaatilise trioga esmakordselt just selle raamatu põhjal tuttavaks. Sagadi mõisahärra Paul von Fock on reaalselt olemas olnud isik ja tema pilti vaadates tundub, et sobib mõrvaloo juhtuurijaks küll. Muud isikud ja lugu ise on väljamõeldis, kuigi Annikvere mõis kuulus küll Nottbeckidele ja kunagi olevat ka selline lugu juhtunud, et üks külaline olevat ühel peol surnud, aga midagi kriminaalset selles küll polnud. Raamatus aga tapetakse Kavastu mõisa suveballile esinema tulnud kuulus Saksamaa lauljatar ja ega see viimaseks mõrvaks jää. Kohe alguses hakatakse rääkima ka kummitustest. Lugu läheb omasoodu edasi ja kui ühel hetkel tundub, et asjasse ei saagi sotti, siis teisel hetkel pöörduvad tuuled soodsas suunas.
Alguses natuke pelgasin õhtul lugema hakates, sest üsna paks raamat ikkagi ja äkki läheb väga ajalooliseks kätte ära. Ei läinud. Kostüümidraamat ei toimunud, menüül ja jookidel veidi peatuti, mõisate ajalukku üleliia ei süüvitud. Tegelased humooritsesd ja lugu muudkui jooksis, kuni ühtäkki lõpplahenduseni jõudis. Ei puudunud muidugi ka tärkav armulooke. Lõpp annab lootust loota, et tuleb lisa. Ootan huviga, sest omamaiseid krimi- ja põnevuslugude kirjanikke küll liiga palju ei ole.
Alguses natuke pelgasin õhtul lugema hakates, sest üsna paks raamat ikkagi ja äkki läheb väga ajalooliseks kätte ära. Ei läinud. Kostüümidraamat ei toimunud, menüül ja jookidel veidi peatuti, mõisate ajalukku üleliia ei süüvitud. Tegelased humooritsesd ja lugu muudkui jooksis, kuni ühtäkki lõpplahenduseni jõudis. Ei puudunud muidugi ka tärkav armulooke. Lõpp annab lootust loota, et tuleb lisa. Ootan huviga, sest omamaiseid krimi- ja põnevuslugude kirjanikke küll liiga palju ei ole.
November 15, 2020
Seekord oli tegelasi nii palju, et pidin tagasi lehitsema ja meelde tuletama, kes on kes. Raamat paksem ka kui eelmine, pidi järge hoidma. Ikkagi mõnus lugemine kohalike mõisnike elust- olust. Tahaks kohe neid tegevuspaike vaatama minna.😊
October 28, 2020
Võrreldes sarja avapauguga jääb see raamat pisut kahvatumaks, kuigi üsna korralik lugemine on seegi. Aga seda juhtub sageli, et teine raamat jääb esimesele alla. Ajaloolise täpsusega on siingi muidugi kõik korras ja ka lugu ise punutud väga hästi, ent veidi häiriv on siin tegelaste kujutus, kes oleksid eelmise raamatuga võrreldes justkui natuke lihtsakoelisemateks muutunud. Samuti peaks klassikaline kriminull mängima lugejaga rohkem sellist kassi-hiire mängu, kus kahtlused liiguvad ühelt teisele ning mingid tõendid näivad osutavat igaühele neist, kuid seda vaid sellepärast, et lugeja (ja osa detektiividest) neid liiga rutakalt tõlgendavad.
Väga häirib see, et kirjastus ei võta neid raamatuid väga tõsiselt - paber on närune, kujundus üsna amatöörlik ja see, kuidas teksti sees leheküljel on suvalistel kohtadel lõiguvahe, hakib lugemise rütmi.
P.S. Natuke liiga palju on juttu, kes, kui palju ja millist alkoholi tarvitab. Võib-olla see oligi ajalooliselt nii, aga küllap oli toonastes kommetes ka muud märkimisväärset.
Väga häirib see, et kirjastus ei võta neid raamatuid väga tõsiselt - paber on närune, kujundus üsna amatöörlik ja see, kuidas teksti sees leheküljel on suvalistel kohtadel lõiguvahe, hakib lugemise rütmi.
P.S. Natuke liiga palju on juttu, kes, kui palju ja millist alkoholi tarvitab. Võib-olla see oligi ajalooliselt nii, aga küllap oli toonastes kommetes ka muud märkimisväärset.
December 31, 2024
Sarja teine raamat viib meid 1829 aasta suvisesse aega. Seegi raamat on täis salapära, seiklusi ja ootamatuid pöördeid. Autor suudab luua põnevust, mis hoiab lugejat uudishimus, et teada saada, mis edasi juhtub.
Sagadi mõisahärra von Focki vend korraldab Kavastus taaskordse suveballi. Peol peaks esinema kuulus lauljanna Anna Maria Engelhart, kes aga enne esinemist ootamatult sureb. Asja hakkab taaskord uurima kolmik - von Fock, preili Nottbeck ja Sagadi mõisavalitseja Wagner. Üheskoos moodustatalse mõnus tandem.
Peale lauljanna surma hakkab juhtuma veel kummalisi sündmusi ja lisanduvad mõned surmad (mõrvad). Vanasti ikka oli selle hõlptulu ja varanduse saamiseks vaja välja mõelda korralikke skeeme. Lisaks on vürtsitatud lugu kerge huumoriga ja lisanduvad ajaloo teadmised meie mõisatest.
Loos jätkub ka õrn romantiline liin Pauli ja Juliana vahel, mis korralikult säriseb, aga…
See sari meeldib mulle. Lugemine läheb suht kiiresti. Ootan huviga järgmisi lugusid.
Sagadi mõisahärra von Focki vend korraldab Kavastus taaskordse suveballi. Peol peaks esinema kuulus lauljanna Anna Maria Engelhart, kes aga enne esinemist ootamatult sureb. Asja hakkab taaskord uurima kolmik - von Fock, preili Nottbeck ja Sagadi mõisavalitseja Wagner. Üheskoos moodustatalse mõnus tandem.
Peale lauljanna surma hakkab juhtuma veel kummalisi sündmusi ja lisanduvad mõned surmad (mõrvad). Vanasti ikka oli selle hõlptulu ja varanduse saamiseks vaja välja mõelda korralikke skeeme. Lisaks on vürtsitatud lugu kerge huumoriga ja lisanduvad ajaloo teadmised meie mõisatest.
Loos jätkub ka õrn romantiline liin Pauli ja Juliana vahel, mis korralikult säriseb, aga…
See sari meeldib mulle. Lugemine läheb suht kiiresti. Ootan huviga järgmisi lugusid.
October 27, 2020
Sagadi paruni mõrvalugude teine osa. Esimene osa meeldis rohkem, sest teine raamat venis, eriti lõpp. Tahaks loota, et põhjus ikka kirjanduslik. Aga muidu ikka sama: põnev ja ajaloohõnguline Eestimaa, kus kuriteo lahendus selgub kümnel viimasel leheküljel.
Oli ka paar huvitavat ajaloofakti (autor ju ajaloolane, loodan, et need väited vastavad tõele.
LK 296 "Etiketi järgi oli naisterahval toidulauas kasutada vaid kahvel. Kui ise ette tõstetud lihatükist jagu ei saanud, siis tuli loota naabri abile. Aadli peolauas istumine oli naisterahvale paras piin. Rääkimata noa puudumisest taldriku kõrval, oli naistele keelatud ka ise meesterahvaga valjuhäälset vestlust alustada. Jookidega seostusid veel omaette kombed. Etiketi kohaselt oli naistel keelatud endale ise lauas alkoholi valada. Vähe sellest, lubatud polnud ka paluda, et mõni lauas istuv mees seda teeks. Võis vaid loota, et äkki keegi märkab tühja klaasi ja siis nii-öelda halastab."
Oli ka paar huvitavat ajaloofakti (autor ju ajaloolane, loodan, et need väited vastavad tõele.
LK 296 "Etiketi järgi oli naisterahval toidulauas kasutada vaid kahvel. Kui ise ette tõstetud lihatükist jagu ei saanud, siis tuli loota naabri abile. Aadli peolauas istumine oli naisterahvale paras piin. Rääkimata noa puudumisest taldriku kõrval, oli naistele keelatud ka ise meesterahvaga valjuhäälset vestlust alustada. Jookidega seostusid veel omaette kombed. Etiketi kohaselt oli naistel keelatud endale ise lauas alkoholi valada. Vähe sellest, lubatud polnud ka paluda, et mõni lauas istuv mees seda teeks. Võis vaid loota, et äkki keegi märkab tühja klaasi ja siis nii-öelda halastab."
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 31, 2024
Sagadi paruni mõrvalood on tõeliselt muhe ja ajastutruu krimiromaanide sari 19. sajandi Eesti mõisatest. Ka sarja teises osas peab Sagadi mõisahärra von Fock koos oma mõisavalitseja Wagneri ja Annikvere mõisapreili Julianaga hakkama lahendama rida kummalisi mõrvu. Sel korral saab lugu alguse Focki venna mõisas peetud suveballil, kui leitakse õhtu naelana esinema pidanud kuulsa lauljanna surnukeha. Järgneb veel mitu mõrva ja loosse on segatud suur varandus, kuid kavala kolmiku eest ei suuda pahalane siiski peitu jääda.
Kuulasin seda audioraamatuna ja nautisin ka sel moel lugu väga. Tegu on tempoka teosega, mille suurim võlu seisnebki just ajastutruus tegevustikus. Ilmselt ei mäleta ma peagi, kes see mõrvar sel korral täpselt oli, aga see polegi oluline. Ja mulle väga meeldis, et ilmselt võib von Focki ja Juliana vahel oodata suuremate tunnete puhkemist, nii et sarja kolmas osa läheb kindlasti mu lugemislisti.
Kuulasin seda audioraamatuna ja nautisin ka sel moel lugu väga. Tegu on tempoka teosega, mille suurim võlu seisnebki just ajastutruus tegevustikus. Ilmselt ei mäleta ma peagi, kes see mõrvar sel korral täpselt oli, aga see polegi oluline. Ja mulle väga meeldis, et ilmselt võib von Focki ja Juliana vahel oodata suuremate tunnete puhkemist, nii et sarja kolmas osa läheb kindlasti mu lugemislisti.
March 4, 2025
Parem kindlasti kui esimene osa. Loodan, et kombed ja käitumine on kirjeldatud nagu tol ajal oli🙃
November 26, 2021
Minu uus droog. Nauding 10, lugu 3, kokku saab 5 kätte.
Ülisujuv lugemine ja parasjagu põnevust ja õudugi. Ma vist ikka sain sellest mingid koledad unenäod ka. Lõpplahendus oli veidi paremini korraldatud kui esimeses, kui ehk samas ebahuvitavam. Aga kannab krimka tiitli auga välja küll.
Ja üldiselt vahet pole, kes täpselt surnud või miks - minu tohutu nauding tuleb hoopis muust - erakordselt ägedast ja vist ka tõetruust mõisa-atmosfäärist, humoorikast lähenemisest ja täitsa asjalikest tegelastest, kes ehk vast oleks võinud teises raamatus natuke ka edasi kasvada.
Soovitan seda sarja soojalt, eriti kui Lääne-Virumaa mõisad tuttavad on.
Ülisujuv lugemine ja parasjagu põnevust ja õudugi. Ma vist ikka sain sellest mingid koledad unenäod ka. Lõpplahendus oli veidi paremini korraldatud kui esimeses, kui ehk samas ebahuvitavam. Aga kannab krimka tiitli auga välja küll.
Ja üldiselt vahet pole, kes täpselt surnud või miks - minu tohutu nauding tuleb hoopis muust - erakordselt ägedast ja vist ka tõetruust mõisa-atmosfäärist, humoorikast lähenemisest ja täitsa asjalikest tegelastest, kes ehk vast oleks võinud teises raamatus natuke ka edasi kasvada.
Soovitan seda sarja soojalt, eriti kui Lääne-Virumaa mõisad tuttavad on.
February 12, 2023
Kerge lugemine. Müsteeriumi lahendamine on paraku mitte kõige keerulisem. Lugedes tekitavad autori valikud minus aeg-ajalt küsimusi nii süžee, tegelased kui see mida ja kuidas tegelased räägivad. Tundub, et see mis juhtuma peab juhtub, kuid mitte just orgaaniliselt. Soovitaksin kasutada Kingi põhimõtteid - kill your darlings ja vähem omadussõnu. Kõike mis kirjas on ei peaks seal olema. Samas ei läinud ma nii pahaseks kui autori esimest raamatut lugedes.
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 4, 2025
Paul tegi tõtakalt paar sammu venna suunas ning küsis vaikselt: „Mis siin toimub?”
Magnus pööras pilgu aegamisi vennale ning pomises vaikselt vastuseks: „Kui ma vaid teaksin, poisu, kui ma vaid teaksin.”
Paul läks maaslamaja juurde ning üritas naise randmelt pulssi tabada. Seda polnud. „Neetud! Ta on ju surnud!”
Magnus suutis vaid üksisilmi elutut keha vaadata ning läbi hammaste pomiseda: „Surnud. Ta on surnud.”
Sagadi Paruni mõrvalugude teine raamat saab alguse 1829. aasta juulikuus, esimesest raamatust juba tuttava Sagadi mõisahärra Paul von Focki vanema venna, Kavastu mõisahärra Magnus von Focki korraldatud suveballil. Kavastu suveballid on alati suursündmus, kus ei hoita kokku ei söögi- ja joogipoolise, ega ka meelelahutuse pealt.
Sagadi Focki otsib ballil üles Tatruse mõisa noor pärija Reinhold von Krüdener, kes palub eelmisel aastal mõrva lahendanud härra abi enda valdustes toimuva müsteeriumi lahendamisel. Nimelt on Tatruse mõisapargis märgatud öösiti kedagi ringi luusimas, kuid mõisarahvas ei ole suutnud öist külalist tabada. Nähakse küll varje ja valgussähvatusi, kuid tundmatu haihtub alati järsku kuhugi nagu kummitus.
Peagi peale Tatruse noorhärra kummalise abipalve ärakuulamist on aeg koguneda saali. Igal aastal on peo naelaks just peaesineja etteaste, ning sel aastal on selleks välja kuulutatud kuulus lauljatar Anna Maria Engelhart, kes on esinema tulnud lausa Saksamaalt. Samuti on keskööl oodata võimsat ilutulestikku, mille on sel aastal korraldanud meister lausa Sanssouci paleest. Kuid vahetult enne etteastet leitakse lauljanna oma ettevalmistustoast tapetult.
Otseloomulikult hakkab asja uurimisega koheselt tegelema ballil viibiv kohaliku meeskohtu eesistuja Paul von Fock, abiks ka seekord sõber ja Sagadi mõisavalitseha Gerhard Wagner ning Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck, kes lihtsalt keeldub Sagadi Fockil end juurdlusest kõrvale jätta laskmast.
Kahtlusalustest ei ole ka sel korral puudust. Maakaardi tagakülje asemel sel korral Sagadis aiapaviljoni seinale seebiga kirjutatud mõrvatahvlilt (ja tõsiselt, parunil oleks ehk aeg hakata mõtlema päris tahvli ja kriitide soetamisele keerulisemate juhtude, nagu näiteks mõrvad, lahendamise tarvis) võib leida nimesid alates peoperemehest kuni erinevate peokülalisteni, keda Kolga mõisa krahv Sternberg oma kohalt kaardilauast õhtu jooksul ülemist korrust, kuhu jäi ka tuba millest surnukeha leiti, külastamas märkas.
Plusspunktid autorile järjepidevuse hoidmise eest eelmise raamatuga, andes sel korral eelmise romaani lõpust kripeldama jäänud küsimusele kas Sagadi parunihärra siis vaevus preili Nottenbecki piknikuga ühinema või mitte. Kutse talle ju eelmise raamatu lõpus selleks esitati.
Vähem meeldis von Focki haavata saanud eneseuhkus, mis oli peamiseks põhjuseks sel korral preili Nottbecki abi tõrjumisel. Jah, ma võin ju aru saada, et tema mehelik uhkus sai kannatada sellest, et kõik teda peale Breverni mõrva lahendamist vaikselt nöögivad, et ta vajas juhtumi lahendamisel naise abi. Kuigi lõpplahenduseni jõudis ta ju iseseisvalt. Kuigi ei saa ka salata, et Annikvere mõisapreilist oli siiski tõendite hankimisel kõvasti abi. Aga kui preili on juba kord tõestanud, et 1. tema kaasamisest on rohkem kasu kui tema kõrvalejätmisest, 2. isegi kui tõesti temaga uurimist enam ei aruta, siis see ei tähenda, et ta asja omal käel edasi ei ajaks, ning 3. see on siiski mõrvajuhtum, mida uuritakse, ja selle lahendamine on tähtsam kui ühe mõisahärra isiklik ego, siis neiut ainult selle pärast juurdlusest kõrvale tõrjuda üritada, et näidata naabritele, et ta on suuteline mõrva ka ilma naisterahva abita lahendama? Liigne arrogants, mis muud.
Õnneks läheb see jonnituur Sagadi mõisahärral üsna kiiresti üle, sest mõistatuste lahendamiseks tuleb jälle ühendada kõigi kolme jõud. Ning mõrvade (jah, neid koguneb raamatu käigus rohkem kui üks) uurimise taustal arenevad ka õrnemad tunded Sagadi paruni ja Annikvere preili vahel.
Pean järjekordselt kiitma autorit selle eest, et lugejale antakse kätte piisavalt niite, et suurem osa mõistatusest iseseisvalt kokku panna ja siis lõpplahendusele rahulolevalt kaasa noogutada. Seekordne kuritööahel oli igatahes isegi võimsam kui eelmises osas. Lugedes olid küll mõned hetked, kui oleks tahtnud parunihärrat korralikult raputada ja lollpeaks sõimata, kui ta mõnd autori poolt mainitud silmnähtavat juhtlõnga või seost, mida tundus ju hetk tagasi taipavat, hiljem ignoreeris, aga seda juhtus õnneks vaid paar korda. Kokkuvõttes igati nauditav järg esimesele osale.
Magnus pööras pilgu aegamisi vennale ning pomises vaikselt vastuseks: „Kui ma vaid teaksin, poisu, kui ma vaid teaksin.”
Paul läks maaslamaja juurde ning üritas naise randmelt pulssi tabada. Seda polnud. „Neetud! Ta on ju surnud!”
Magnus suutis vaid üksisilmi elutut keha vaadata ning läbi hammaste pomiseda: „Surnud. Ta on surnud.”
Sagadi Paruni mõrvalugude teine raamat saab alguse 1829. aasta juulikuus, esimesest raamatust juba tuttava Sagadi mõisahärra Paul von Focki vanema venna, Kavastu mõisahärra Magnus von Focki korraldatud suveballil. Kavastu suveballid on alati suursündmus, kus ei hoita kokku ei söögi- ja joogipoolise, ega ka meelelahutuse pealt.
Sagadi Focki otsib ballil üles Tatruse mõisa noor pärija Reinhold von Krüdener, kes palub eelmisel aastal mõrva lahendanud härra abi enda valdustes toimuva müsteeriumi lahendamisel. Nimelt on Tatruse mõisapargis märgatud öösiti kedagi ringi luusimas, kuid mõisarahvas ei ole suutnud öist külalist tabada. Nähakse küll varje ja valgussähvatusi, kuid tundmatu haihtub alati järsku kuhugi nagu kummitus.
Peagi peale Tatruse noorhärra kummalise abipalve ärakuulamist on aeg koguneda saali. Igal aastal on peo naelaks just peaesineja etteaste, ning sel aastal on selleks välja kuulutatud kuulus lauljatar Anna Maria Engelhart, kes on esinema tulnud lausa Saksamaalt. Samuti on keskööl oodata võimsat ilutulestikku, mille on sel aastal korraldanud meister lausa Sanssouci paleest. Kuid vahetult enne etteastet leitakse lauljanna oma ettevalmistustoast tapetult.
Otseloomulikult hakkab asja uurimisega koheselt tegelema ballil viibiv kohaliku meeskohtu eesistuja Paul von Fock, abiks ka seekord sõber ja Sagadi mõisavalitseha Gerhard Wagner ning Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck, kes lihtsalt keeldub Sagadi Fockil end juurdlusest kõrvale jätta laskmast.
Kahtlusalustest ei ole ka sel korral puudust. Maakaardi tagakülje asemel sel korral Sagadis aiapaviljoni seinale seebiga kirjutatud mõrvatahvlilt (ja tõsiselt, parunil oleks ehk aeg hakata mõtlema päris tahvli ja kriitide soetamisele keerulisemate juhtude, nagu näiteks mõrvad, lahendamise tarvis) võib leida nimesid alates peoperemehest kuni erinevate peokülalisteni, keda Kolga mõisa krahv Sternberg oma kohalt kaardilauast õhtu jooksul ülemist korrust, kuhu jäi ka tuba millest surnukeha leiti, külastamas märkas.
Plusspunktid autorile järjepidevuse hoidmise eest eelmise raamatuga, andes sel korral eelmise romaani lõpust kripeldama jäänud küsimusele kas Sagadi parunihärra siis vaevus preili Nottenbecki piknikuga ühinema või mitte. Kutse talle ju eelmise raamatu lõpus selleks esitati.
Vähem meeldis von Focki haavata saanud eneseuhkus, mis oli peamiseks põhjuseks sel korral preili Nottbecki abi tõrjumisel. Jah, ma võin ju aru saada, et tema mehelik uhkus sai kannatada sellest, et kõik teda peale Breverni mõrva lahendamist vaikselt nöögivad, et ta vajas juhtumi lahendamisel naise abi. Kuigi lõpplahenduseni jõudis ta ju iseseisvalt. Kuigi ei saa ka salata, et Annikvere mõisapreilist oli siiski tõendite hankimisel kõvasti abi. Aga kui preili on juba kord tõestanud, et 1. tema kaasamisest on rohkem kasu kui tema kõrvalejätmisest, 2. isegi kui tõesti temaga uurimist enam ei aruta, siis see ei tähenda, et ta asja omal käel edasi ei ajaks, ning 3. see on siiski mõrvajuhtum, mida uuritakse, ja selle lahendamine on tähtsam kui ühe mõisahärra isiklik ego, siis neiut ainult selle pärast juurdlusest kõrvale tõrjuda üritada, et näidata naabritele, et ta on suuteline mõrva ka ilma naisterahva abita lahendama? Liigne arrogants, mis muud.
Õnneks läheb see jonnituur Sagadi mõisahärral üsna kiiresti üle, sest mõistatuste lahendamiseks tuleb jälle ühendada kõigi kolme jõud. Ning mõrvade (jah, neid koguneb raamatu käigus rohkem kui üks) uurimise taustal arenevad ka õrnemad tunded Sagadi paruni ja Annikvere preili vahel.
Pean järjekordselt kiitma autorit selle eest, et lugejale antakse kätte piisavalt niite, et suurem osa mõistatusest iseseisvalt kokku panna ja siis lõpplahendusele rahulolevalt kaasa noogutada. Seekordne kuritööahel oli igatahes isegi võimsam kui eelmises osas. Lugedes olid küll mõned hetked, kui oleks tahtnud parunihärrat korralikult raputada ja lollpeaks sõimata, kui ta mõnd autori poolt mainitud silmnähtavat juhtlõnga või seost, mida tundus ju hetk tagasi taipavat, hiljem ignoreeris, aga seda juhtus õnneks vaid paar korda. Kokkuvõttes igati nauditav järg esimesele osale.
January 14, 2024
Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.
Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks).
Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks).
Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 21, 2023
Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude teine raamat on taas üks mõnus lugemine. Kavastu mõisa suveballil tapetakse välismaine lauljanna Anna Maria Engelhart. Asja hakkab muidugi uurima Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, kellest on saanud kohaliku kohtu eesistuja. Teda aitab (ja segab) Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Juhtum on keeruline ja lauljanna surm ei jää raamatus ka viimaseks. Siiski jõuavad noored kavalusega mõrvarini. Mõrvaloo taustal lisab raamatus vürtsi von Focki ja Annikvere mõisapreili omavahelised suhted.
Soovitan neile, kes armastavad sellist rahulikumat krimikirjandust. Igal juhul oli mõnus ja samal ajal põnev lugu.
Soovitan neile, kes armastavad sellist rahulikumat krimikirjandust. Igal juhul oli mõnus ja samal ajal põnev lugu.
September 29, 2024
Raamat on minu arvates sündmuste poolest sisukam ja põnevam kui eelmine "Risti soldati mõistatus". Lõpu eel läks kolmiku tegutsemine tõe nimel ikka päris tuliseks. Tundub, et kirjanikuhärra on kirjutamisega tubli hoo sisse saanud...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
February 8, 2025
Krimilugu ise oli päris põnev, aga häirima jäid muud kõrvalised asjad - tegelased solvusid ja vihastusid poole lause pealt ja leppisid järgmises lauses ära, nii et pidi mõtlema, kas tegu on täiskasvanute või teismelistega. Aga võib-olla saab seda põhjendada sellega, et saksad ongi ennasttäis ja imelikud? Lisaks segasid mind suvaliselt asetatud tühjad read lõikude vahel, kuigi polnud mingit stseenivahetust.
October 19, 2023
Teine osa jätkab sarnastel teemadel järgmise mõrva uurimisega ja juba tuttavate tegelastega. Kahjuks kippus venima. Lisapinget üritatakse lisada suhete kaudu, et nagu midagi hakkaks millalgi arenema mees- ja naispeategelase vahel.
January 9, 2024
Mulle see iseenesest üsna lihtsakoeline krimiraamat meeldis. Ilmselt just sellepärast, et tegevustikku ei oldud erinevate süžeeliinidega liiga keerukaks aetud. Tõsi, ajalooline taust oli vähene ja kohati tundus ikka üsna ebausutav, kuid loo kulgemine oli haarav.
October 30, 2020
Alguses natuke vindus, kuid hiljem oli päris ok
April 9, 2021
Mõnus kerge krimka. Lõpplahendusele tulin küll vilksamisi eespool, aga tundus motiivitu.
January 2, 2023
Mõnus krimilugu. Mulle meeldib, et täiesti kohalike mõisatega seotud. Kui palju tegelikkust ses raamatus leidub, on ise asi, aga kõik üsnagi usutav. Ka mõrva lahendus oli loogiline.
February 25, 2024
Ka teine Sagadi paruni mõrvalugu oli põnev ja lobedalt jutustatud. Tuleb kolmanda kallale asuda
August 18, 2024
Sagadi mõisahärra teine lugu on märksa parem kui esimene. Lugu on põnevam, lõpplahendus huvitavam ja märkimisväärselt on paranenud härrasrahva kõnemaneer.
December 17, 2024
Sama hea kui Sagadi paruni mõrvalugude esimene raamat, kuigi süüdlase arvasin seekord üsna alguses ära. Mõnus meelelahutus sellegipoolest.
Displaying 1 - 26 of 26 reviews