Seoses ühe väljakutsega, kus tuli lugeda teost, mille autor kirjutab etendusi või millest on tehtud etendus, siis sain lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Kuigi “Lendas üle käopesa” romaan on kirjutatud Ken Kesey poolt, siis teatrilise raamatu tegi temast Dale Wasserman ning peale selle lugemist olen kindel, et mingil hetkel võtan kätte ka Kesey enda romaani. Lihtsalt mitte praegu, mitte veel.
Kui võrdlen Kesey raamatu kirjeldust Wassermani omaga, siis arvan, et võin kindlalt öelda, et Wasserman on väga hästi hakkama saanud ning kogu loo mõte on edasi antud. Pakun, et meil on tegemist 1960ndate aastate Ameerikaga, kuskil Kanada piiri juures (kas siis Alaska või Montana, Washingtoni, Põhja-Dakota, Minnesota osariigiga) ning tegevus leiab aset psühhiaatrikliinikus. Täpsemalt ühe konkreetse korrusega, kus on 16 meespatsienti. Raamat algab tempokalt, kus kiirelt tutvustatakse põhitegelasi ning peaõde Ratchedit. Sisse kirjutatakse uus patsient McMurphy, kes ei saa aru, miks enamik meestest seal haiglas üldse on ning hakkab võitlema vabaduse kõige algsema versiooni eest.
“Lendas üle käopesa” on kindlasti teos, mida peaksid kõik kogema. Olgu see Keyesi romaani, Wassermani näidendi või Formanni filmi näol. Ideaalis miks mitte ka kõike kolme. Suures laastus on vaatluse alla võetud meie enda ühiskond, kuid kinnisemas kompleksis ning väiksemas mastaabis. Sellest olenemata on teemad ikka samad: kas meil päriselt on ka demokraatia, kas arvestama peab ikka kõikide osapooltega, kas erinev inimene on automaatselt hull inimene, kelle käes on tegelikult võim? Kas hulluks sünnitakse või tembeldatakse ühiskonna kui ka pere poolt? Kurb oli lugeda ning tõdeda, et hulluks võidakse sildistada ka oma pere poolt, nii lihtsalt põhjusel nagu sooviga mitte lasta lapsel suureks kasvada. Veelgi kurvem aga inimeste vabatahtlik soov ise olla hull, sest mingil määral nad erinevad ühiskonnast. Olgu see siis intellektuaalselt, füüsiliselt, sooliselt või etniliselt. Puudu ei jää ka võimu, mida esindab õde Ratched, üle arutlemine. Näha, kuidas inimesele lööb võim pähe, tekib isikukultus iseenda suhtes, demokraatiast sõidetakse magusnaeratusega lihtsalt üle - see tekitab küsimuse, et kes tegelikult on meie seast hull? Kas see, kes elab oma maailmas ja kedagi ei tülita, või see kes naudib haiglaslikult teistele haiget tegemist erineval moel, aga alustades kõige lihtsamaga - elementaarse vabaduse ära võtmisega?