„Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … silmipimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme. Hoiame hinge kinni, kartes iga hetk kärgatavat pommiplahvatust. Lennuk ületab madalas kaares rongi ja valguspommide kustudes heidab silmapilkselt uued. Nii vaheldub kolm korda. Ähvardav siluett tiirleb lõpmatuseni rongi kohal, hoides meid pideva hirmu all.“ Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab. Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meie ette maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma. Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.
Ma olen sõjaaegsest põgenemisest lugenud juba üsna mitu raamatut, aga ikka ei saa mul neist mälestustest veel küllalt. Elust Saksamaa põgenikelaagrites on kirjutanud Elin Toona, Ilmar Talve ja teised, aga kõik nad on erinevad elusaatused ja Saima Parbo mälestused tunduvad siiani vist ühed helgemad. Võib muidugi ka olla, et olles ise alles teismeline, ei näe elu nii väga masendavana kui vanemad inimesed, kelle mureks oli, et oleks katus pea kohal ja kõigil kõhud täis. Samas siinses raamatus mööda Saksamaad jalgsi rändamine - sellest lugemine pani mõtlema, et kuhu küll mindi. Ja ega seda ise ju alati ei teatudki, lihtsalt oli vaja minna kas pommitamistest või venelastest võimalikult kaugele. Selliseid mälestusi lihtsalt peab aeg-ajalt lugema, et me ei unustaks, kui mõttetu on sõda ja kui hästi me täna tegelikult elame.
Kaasahaarav lugu sõjaaegsest põgenemisest teismelise tüdruku silme läbi. Vaatamata takistustele, tohututele ebamugavustele, hirmule ja teadmatusele säilitasid põgenikud optimismi ja lootuse. Sellest oleks nii mõndagi tänapäeva mugavustsoonis olijatel õppida - millistes oluldes on siiski võimalik hoida pea püsti, mitte kalduda enesehaletsusse ning virinasse. Põgenikel oli ka omajagu õnne - paljudest täbaratest seikadest tuldi õnnelikult välja. Erti meeldis raamatu struktuur. -eellugu, päevik ise ning lõpus intervjuu autoriga aastast 2020. Samuti andsid hea konteksti fotod ning raamatu sisekaanel olev kaart põgenemisteekonnast. Raamat on ka märkimisväärselt maitsekalt kujundatud. Soovituslik kõigile, kes soovivad realistlikku pilti sellest, mida tähendas sõja ajal jätta oma kodu, lähedased, olla pidevas teadmatuses tuleviku osas ning ometi rühkida edasi.
Väga huvitav ja kaasahaarav raamat. Põnev oli jälgida mida üks 14-aastane noor peab oluliseks sellisel keerulisel ja raskel ajal üles märkida oma päevikusse. Huvitav oli ka sõnakasutus ja kogu eneseväljendus nii noore lapse kohta. Tekkis kange tahtmine ka ise veel küsimusi juurde küsida. Tõesti väga meeldis see raamat ja arvan, et teismeeas noortele samuti väga jõukohane ja mõtlemisainet pakkuv raamat.
Raamat tavalisest eesti koolitüdrukust, kelle lapsepõlv möödus Saksa-Vene võimuvahetse sõjakeerises. Vaatamata sõjakoleduse, pideva põgenikelaagrite vahetuse ja suure hirmu, suutis Saima ja tema pere säilitada huumorimeele ja optimismi. Väga huvitav lugemine. Peategelase perekonnal on väga tugev kaitseingel.
Vahepeal on 80 aastat edasi läinud, aga maailm on ikka sõjapõgenikke täis. Kirjutamine aitab raskes olukorras toime tulla ja kindlasti kirjutab ka praegu mõni Ukraina tüdruk päevikut.. kõik kordub. Ehk loeb seda ka mõni 14-aastane, kelle jaoks suurim probleem on instagrammi like.