Ma naersin nii, et pidin vahepeal käest ära panema ramatu ja mu kass vaatas mind nagu napakat, õigusega, sest ilmselt teistele see ei pruugi naljakas tunduda, mis mulle tundus.
Suvi. Isiklikus elus teataval määral veidi läbikukkunud meesõpetaja. Surnud kass. Jep, algab kuidagi kurvalt ja nukralt see lugu. Aga siis hakkab juhtuma. Ja päris üllatavaid asju ja lisandub vahvaid ja kummalisi tegelasi. Olukorrad võivad ju kohati olla klišeelikud aga minu meelest suurepräaselt sobitatud ja kokku jooksutatud kõige muuga.
Huumorit ja muhedust jagub, põnev on ka. Ja mingil hetkel ma sain äkki aru, kuidas autor on, vähemalt minu jaoks, nii oskuslikutl pikkinud sisse ja justkui rideadevahele ja dialoogidesse kõik need ka tänapeävased ja üldinimlikud probleemid: üksinudse, võõranduminse, koduvägivalla, hüljatuse tunde, klammerduminse, vihapidamise, suutmatuse kohaneda, pettumuse, ahnuse jne. Ja samas on ruumi ka sõnapidamisele, rõõmu leidmisele, spontaansusele, sõprusele ja hoolimisele ning usaldusele, üllastele tegudele ning lootusele.
Ladus ja kiire ja armas kuidagi :)