„Kassituhk“ on seikluslik lugu kirjandusõpetajast Antist, kes avastab, et kõik kohustused, mis olid seni harjumuspärast elurutiini kujundanud, on äkitselt ära langenud. Enne uusi väljakutseid seisab siiski ees lõplik hüvastijätt kalli sõbraga. Loodetav lohutust pakkuv ringsõit mööda Eestit kujuneb aga hoopiski suuremat sorti kaoseks, kuhu on segatud kummalisi tegelasi, kes satuvad inimese eluteele just siis, kui ta tunneb end elulainetesse uppuvat.
Ma naersin nii, et pidin vahepeal käest ära panema ramatu ja mu kass vaatas mind nagu napakat, õigusega, sest ilmselt teistele see ei pruugi naljakas tunduda, mis mulle tundus.
Suvi. Isiklikus elus teataval määral veidi läbikukkunud meesõpetaja. Surnud kass. Jep, algab kuidagi kurvalt ja nukralt see lugu. Aga siis hakkab juhtuma. Ja päris üllatavaid asju ja lisandub vahvaid ja kummalisi tegelasi. Olukorrad võivad ju kohati olla klišeelikud aga minu meelest suurepräaselt sobitatud ja kokku jooksutatud kõige muuga.
Huumorit ja muhedust jagub, põnev on ka. Ja mingil hetkel ma sain äkki aru, kuidas autor on, vähemalt minu jaoks, nii oskuslikutl pikkinud sisse ja justkui rideadevahele ja dialoogidesse kõik need ka tänapeävased ja üldinimlikud probleemid: üksinudse, võõranduminse, koduvägivalla, hüljatuse tunde, klammerduminse, vihapidamise, suutmatuse kohaneda, pettumuse, ahnuse jne. Ja samas on ruumi ka sõnapidamisele, rõõmu leidmisele, spontaansusele, sõprusele ja hoolimisele ning usaldusele, üllastele tegudele ning lootusele.
Kaasahaarav lugu pööraste tegelaste ja koomiliste situatsioonidega. Kohati meenutas Jonas Jonassoni raamatu kangelasi, kohaldatuna Eesti oludesse :) Üldiselt kerge ja lõbus lugemine.