Sama hästi kui venelaste maa. Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas

by Kaarel Piirimäe

Kuidas läks nii, et vaatamata MRP ilmsele kuritegelikkusele, Baltimaade Nõukogude Liidu poolt annekteerimise vägivaldsusele ja kõikide okupeeritud riikide iseseisvuse taastada lubanud Atlandi hartale jäid Eesti, Läti ja Leedu pärast Teist maailmasõda ikkagi Stalini terrorivõimu alla? Miks lääneriigid sellega nõustusid? Või kas ikka nõustusid?

Suursaadik Margus Laidre, PhD:
Vastupidiselt Francis Fukuyama omaaegsele lennukale lausele ajaloo lõpust pole ajalugu meid maha jätnud, vaid seda saab iga päevaga üha rohkem. Nagu sagenevad ka katsed minevikku propagandistlikult väärkohelda. Selle vältimiseks tuleb oma ajalugu tunda ja selle keerdkäike aduda. Suurepärase võimaluse meie dramaatilise lähiajaloo kogemiseks ja seda varasemast uue vaatenurga alt annab Kaarel Piirimäe uurimistöö Balti küsimusest Teises maailmasõjas USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahelises kolmnurgas. Oleme siiani liiga mustvalgelt käsitlenud lääneliitlaste poolehoidu meie iseolemisele... Loodetavasti toob ajaloo parem tundmine ja tunnetamine meile ka võimaluse õigete otsuste langetamiseks tänasel päeval.

Professor Karsten Brüggemann, Tallinna Ülikool:
Selle uurimuse juures on silmapaistev, kui sisutihedalt kirjeldab Piirimäe paljude välispoliitikanõunike arutelusid Londonis ja Washingtonis, Atlandi-üleseid kaalutlusi ning Nõukogude diplomaatilisi sekkumisi.

KAAREL PIIRIMÄE (1979) on Tartu Ülikooli dotsent ja Eesti Sõjamuuseumi vanemteadur. Ta õpetab 20. sajandi ajalugu ning uurib Baltimaade rolli selles. Praegu tegeleb ta peamiselt külma sõja lõpu ja Balti riikide iseseisvuse taastamise ajaga.

336 pages, Hardcover

Published August 24, 2020

Reviews

[Martin Lember · Rating 5 out of 5]

Kaarel Piirimäe has wrote this book based on his Doctor's work and it is really thrilling. A story about how politics actually behaved and how political perspectives of different countries changed during WW2. It is must have reading for any history fan, but not just. It will give you realistic info (author is historian, not journalist) of what were the aims and hopes of occupied countries and how big powers struggled between ideals they were fighting for and actual operational situation. Did you know how close Great Britan was to recognize Sovient occupation over Baltic countries de jure (countries were already de facto occupied)? Or that several US diplomats thought that Baltic states were too small to manage on their own? A great book that will dig beep into documents and tells a story many still do not know. Hope this book will be translated to other languages as well.

[Marko Zanev · Rating 5 out of 5]

Kiidan Argo kirjastust, et nad otsustasid selle raamatu avaldada. Praeguses välispoliitilises olukorras on see väga hea lugemine, et võrrelda NSVL poliitikat Balti riikide suhtes teise maailmasõja lõpus praeguse Venemaa valitseja Putini püüdega oma mõjuvõimu Ida-Euroopas uuesti kehtestada. Kaarel Piirimäe suudab väga ladusalt välja tuua teise maailmasõja peamise välispoliitilise vastuolu kahe suuna vahel. Kas peaksime järgima eetilist välispoliitikat võttes arvesse ka väikerahvaste õigusi või oluline on pragmaatiline reaalpoliitika, kus sõlmitakse ka agressoritega kokkuleppeid? Selline võrdlus ja vastuolu muutub üha olulisemaks ka tänapäeval, mistõttu on see raamat ikka väga hea lugemine ja paratamatult sunnib sind võrdlusi tegema.

[Koit · Rating 3 out of 5]

Hr Piirimäe doktoritöö, mis on siin avaldatud, on küll mastaapne ja huvitav, kuid minu jaoks oli midagi puudu. Kuna tegu on ümberkirjutatud doktoritööga, kuigi vormindus ning stiil siiski on pigem akadeemiline kui populaarteaduslik, arvan, et osa raamatusse süvenemise raskusest tuleneb sellest.

Teos keskendub peamiselt Suurbritannia ning Ameerika Ühendriikide välisministeeriumide ning täidesaatva võimu esindajate tegudele. Samas, nii Ühendriikide kui ka Suurbritannia valitsusvahetused sõja lõpu poole (Truman ja Attlee) on halvasti välja toodud, eriti suhtes küsimusega, kuidas need muutsid (kui üldse) tuleviku suhteid ning Balti küsimuse arutamist. Üldiselt on liiga palju võimu omistatud ametkonnale ning mitte nendele antud juhtnööridele—kuigi tõesti, tavaliselt pigem keskendutakse liialt kaugele teises suunas ning minnakse liiale ametkondade ignoreerimisega. Nõukogude poolel suuri muutusi juhtkonnas sel ajal ei toodud välja aga algusest peale on tegu pigem nii Stalini kui Molotovi isikute väga ettevaatliku käsitlusega.

Aga neid eelmiseid punkte ei saa tegelikult autorile pahaks panna. Igal uurijal on oma huvid, oma iseärasused. Hr Piirimäe on lähenenud küsimusele oma vaatenurgast ning pannud kokku väga huvitava teose. Kuigi lugejal on vaja teatud tausta II maailmasõja kohta, on tõenäoline, et ka inimesel, kes selle raamatu kätte võtaks, on see baas olemas. Kokkuvõttes teeb lugemise palju keerulisemaks toimetamisotsused nt pidev viidete kasutamine tekstis. Kuna sellised stiilivõtted on erineva olemusega doktoritöös vs populaarteaduslikus raamatus, oleks võinud panna rohkem rõhku nende küsimuste lahendamisele, et tuua lugejani mugavam teos.

Postitasin arvustuse algselt enda blogis.