Vivarium

by Maarja Pärtna, Jayde Will (Translator)

Maarja Pärtna „Vivaarium” on luulekogu võõrusest endas ja lähedusest võõraga. Luulekogu võrkjas aegruum on ühtaegu solastalgiline ja lootusrikas, ajalooline ja tulevikuline; luuletused räägivad elupaikadest ja nende kaost, tulevikuärevusest, tihenemisest läbi kahanemise ning isiklike eluvalikute langetamise keerulisusest suurte keskkonnamuutuste, elurikkuse kao ja kliimasoojenemise taustal, kus „võimaluste maastik muutub ümberringi vähehaaval nähtavaks”.

jätta elavale alles
ta elu – nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse.
teha ruumi – kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

Genres: Poetry

33 pages, Kindle Edition

Published April 7, 2020

About the author

Maarja Pärtna is a writer, translator, and editor. She was born in 1986 in northeastern Estonia. Pärtna has studied English language and literature at the University of Tartu and defended her master's degree in world literature. Her first collection "Rohujuurte juures" (At the Grassroots) was published in 2010.

Pärtna's writing addresses social-ecological themes. Her fourth collection of poems, "Vivaarium" (Vivarium, 2019), combines historical trauma with climate anxiety and articulates a growing sense of danger coming from biodiversity loss. "Vivaarium" delves further into poetry that has begun to be dominated by environmental concerns and the time-pressured cycle of human ecological decisions. An English pamphlet with the same title was also published in the UK in 2020.

Her fifth collection "Elav linn" (The Living City, 2022) focuses on urban nature and the possibility of better coexistence with non-human animals, as well as the author's childhood memories of growing up in the Estonian oil shale basin, surrounded by artificially distorted landscapes.

Her sixth collection "Ülestõusmise serval" (On the Brink of Uprising, 2024) connects experiences of precarity with the broader ecological devastation wrought by the growth-oriented economic system.

Alongside poetry, Pärtna continues to develop these topics in her essays.

Pärtna has worked as an editor of both a literary magazine and a cultural newspaper, and edited several poetry collections. Her poems have been translated into twelve languages. She herself has translated essays by Kathleen Jamie, Margaret Atwood, Edward Said, and Robert Macfarlane.

Maarja Pärtna has been awarded the Gustav Suits Poetry Prize, the Juhan Liiv Poetry Prize and the title of Tartu's Young Cultural Bearer. In 2024, she was chosen as the City Writer of Tartu. She is a member of the Estonian Writers' Union since 2015. Pärtna has also participated in several international UNESCO Cities of Literature projects and organised literary events both in Estonia and abroad.

Reviews

[Morten Made · Rating 3 out of 5]

varjend

nad tungivad aina peale
seepärast peab ta selle ehitama maa alla
vana välikeldri asemele
viima sinna veepudelid, konservipurgid
tekid, tuletikud ja küünlad
padrunid, jahipüssi.
kord nad saabuvad kindlasti –
silmad pärani nagu karuputkede õiesarikad
teravad hambad irevil nagu noortel minkidel.
ohjata? aga kas annab
sundmõtteid, mis tungivad koljuluust välja
nagu roostes täägid kevadkünnist
kasejuurikad laekivide vahelt sisse
läbi kõigi sajandite
läbi kõige tugevamagi usuukse.

[Geret · Rating 5 out of 5]

ja kedagi ei huvitanud / kaua mulle siin hommikuti / oma kodus oma köögis / omaette istuda meeldis / ninas värskelt jahvatatud kohvi lõhn / vaasis sirelioks – või selle vari / nagu kehata jäänud mälu.

[Karolína Pavlíková · Rating 5 out of 5]

Simple, subtle, honest. These poems touch something inherent in you, something you might have forgotten to care for.

[Jayant Kashyap · Rating 5 out of 5]

“the shape I take
in an ever-warming future
does not depend on things at hand.”
— The Well

Although the presence of nature is essentially defined by the idea of place before all else, Maarja Pärtna’s Vivarium makes use of place and time in a manner in which place often becomes more than nature, having myriad meanings in itself – a field at one time, a house at another, and then a door, to say the least. Then, the use of time – time “standing still”; time, making “me a stranger” – imparts to time on paper the very strong meanings that it already has in life. However, what this pamphlet uses time the most for is to present an amount of urgency – “ahead the century grows ever narrower” – one that any work with environment at its centre very clearly needs.

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Oh, see meeldis mulle väga! Luuletused loodus olemisest (loodu sees olemisest, looduses olemisest), majades olemisest, ajas olemisest etc. Pean teist või kolmandatki korda vast üle, läbi lugema, et teos kui tervik paika loksuks, aga üksikud jupidki, mida esimese hooga peos hoida, meeldisid.

Üks eraldiseisvana lihtsamini hoomatav killuke ka:

"siin peaksid asjad säilima muutumatutena
aga siiski - kartuliidude turris juuksed

kõver hiireluustik seina ääres
poolkuukujuline, miski alati kasvab
miski alati kahaneb.

rõske tulevik, mis kivipõrandast üles kerkib
tõuseb mööda mu pahkluid aina kõrgemale ja voolab
üle kummikute sisse, arva ära

kumb kahest ta on - lootevesi
või veeuputus?"

[Janne Albert · Rating 5 out of 5]

Suurepärase rütmi ja kujunditega kogu, mis mitmes kohas tõmbas hääle nutust kähedaks, kuigi nuttu justkui kogumikus ei olnudki.

"...
kuristiku põhjas ühe küljega väljal
igatsen minagi tulevikku
mis on jäänud saabumata

majas mille vundamentki laiali
on kantud põllukiviks tagasi."
(lk 64)

Ma arvan, et igal ühel meist on selline maja kusagil südames.

[Liine · Rating 3 out of 5]

ukselävi

aeg võõraks teinud
on mind seal, kus olin oma.
mind raamib uksepiit, ma seisan

nagu pildil, mis ei taha ega taha
ilmuda. miski pole päriselt see, mis paistab
endasarnasena. seinad peidavad
salauksi ja uksed salaseinu.

jõgi, millesse tahtsin teist korda
astuda, on kuivanud, ja mitte miski
mida ma enda kohta teada saan
ei too teda vanasse sängi voolama tagasi.

[Qonita · Rating 3 out of 5]

My first estonian lit. Pretty good, I like the 'wall' poem. 3.5 rounded down

[Swathi · Rating 4 out of 5]

[Translated from Estonian]

[Regina · Rating 4 out of 5]

Kes soovib natuke autori peas ringi kolada, siis see on ideaalne võimalus. Lihtsate sõnadega on edasi antud keerukad mõttekäigud, mis kohati luuletuseti haakuvad ja siis jälle mitte.

[Aimi Tedresalu · Rating 3 out of 5]

Taas üks nüüdisluuletaja, kellest kuigipalju ei teadnud. Maarja Pärtna on Juhan Liivi luuleauhinna üks noorimaid laureaate, kes läheneb ühiskonnakriitikale veidi kujundlikumalt ja proosapärasemas vormis. Oma loomingus on ta võtnud vaatluse alla linnalooduse problemaatika. Pärast koroonapandeemia puhkemist ilmunud “Elav linn” toob üsna selgelt esile nüüdisaja keskkonnaprobleemidest tuleneda võivad ohud. “Vivaarium” aga loob omamoodi elu peegelduse, äraspidise ökosüsteemi, n-ö tagurpidi maja. Sarnaselt paljudele nüüdisluuletajatele on siingi oma ja võõra teema.

Võrreldes eelnevalt loetud fs-iga nii sügavat muljet ei jätnud, võib-olla ka seepärast, et tema vabavärss on rohkem proosakujuline ega hakka lugedes luule moodi kõlama. Keelelt on see samas oluliselt ilusam. Huvitav lugemiskogemus siiski.