What do you think?
Rate this book
Otse ja ausalt
Nohik : otse ja ausalt
Tere, minu nimi on Marko ja olen 23-aastane. Hoiad käes minu esimest raamatut, ja pean ütlema, et olen sellega väga rahul.
Olen üldse eluga rahul. Olen õnnelikus suhtes ning mul on piisavalt nii raha kui ka aega. Teen seda, mida tahan ja millal tahan. Lähen sinna, kuhu tahan, ja suhtlen nende inimestega, kellega tahan.
Tänavune aasta on siiamaani olnud minu jaoks väga produktiivne. Lõpetasin Tartu Ülikoolis taani keele ja kirjanduse eriala ning kirjutasin oma esimese raamatu. Sain vastuse sellele, miks ma üldse siin olen, ja olen lõpuks saanud ka oma elule tähenduse. Aga ma pole alati nii enesekindel olnud.
Mu elu pole alati nii hea olnud. Mind on tõrjutud, ignoreeritud, kiusatud, minu üle on naerdud, mind on laimatud, ähvardatud, sõimatud ja lõputult palju kordi maha tehtud. Lihtsalt seepärast, et ma olin nohik.
Eks ma olen nohik siiamaani, aga nüüdseks munadega nohik, kes on oma minevikust palju õppinud ning püüab natukenegi nende noorte elu kergemaks teha, kelle jaoks 1. september on aasta kõige hirmsam päev, sest algab jälle kool.
See siin on minu noormeheks kasvamise lugu – Otse ja Ausalt!
Olen üldse eluga rahul. Olen õnnelikus suhtes ning mul on piisavalt nii raha kui ka aega. Teen seda, mida tahan ja millal tahan. Lähen sinna, kuhu tahan, ja suhtlen nende inimestega, kellega tahan.
Tänavune aasta on siiamaani olnud minu jaoks väga produktiivne. Lõpetasin Tartu Ülikoolis taani keele ja kirjanduse eriala ning kirjutasin oma esimese raamatu. Sain vastuse sellele, miks ma üldse siin olen, ja olen lõpuks saanud ka oma elule tähenduse. Aga ma pole alati nii enesekindel olnud.
Mu elu pole alati nii hea olnud. Mind on tõrjutud, ignoreeritud, kiusatud, minu üle on naerdud, mind on laimatud, ähvardatud, sõimatud ja lõputult palju kordi maha tehtud. Lihtsalt seepärast, et ma olin nohik.
Eks ma olen nohik siiamaani, aga nüüdseks munadega nohik, kes on oma minevikust palju õppinud ning püüab natukenegi nende noorte elu kergemaks teha, kelle jaoks 1. september on aasta kõige hirmsam päev, sest algab jälle kool.
See siin on minu noormeheks kasvamise lugu – Otse ja Ausalt!
142 pages, Paperback
Published January 1, 2020
1 person is currently reading
21 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
October 17, 2020
See ei ole hea raamat. Otse ja ausalt.
Minul oli kogu aeg tunne, et ma loen mustandit- lühikesed lõigud, mis ei ole alati üksteisega seotud, ühed ja samad asjad kogu aeg korduvad. Väga toores.
Raamatus, mille igal leheküljel meile korratakse, et kiusamine on halb, ei leidnud ma mis siis täpselt autoriga juhtus, mida talle tehti, kuidas ta sellest üle sai. Ei mingit konkreetset informatsiooni. Lisaks on vasturääkivusi, nt siin räägib autor oma elust maal, kus ta oli koolis õppinud esimesed 8 aastat- "kujuta ette, mis tunne on olla madalam kui muru kaheksa kooliaastat järjest," umbes 30lk hiljem loeme "mina ise olen ka teisi kiusanud, esimeses ja teises klassis sõnadega narrinud. Ja tead mis, ma meeldisin inimestele. Ma olin populaarne"
Oli see siis 8 või 6 aastat?
See, kuidas autor teistest inimestest ja nende töövalikutest räägib on ka midagi erakordset- maalapsed, kellega ta koolis käis, unistasid töölisteks ja poemüüateks saada, sest selleks ei pea pingutama; "õlletehases töötavad lihtsad lambad, keda on hea, lihtne manipuleerida, ja kes on nii ajupestud, et nad terve eluaja selle sama tehase õlut joovad"; nimesed, kes ei viitsi koolis õppida, on tavaliselt need, kes kiusavad teisi, "lõpetavad ise suhteliselt kiiresti oma haridusteekonna ning töötavad tänasel päeval kas kusagil nõudepesijana, tehases või äärmisel juhul mingi spetsialistina."
Ma ei hakka siin rääkima sellest, et autor ilmselt ei tea, mida sõna spetsialist tähendab, aga... ükski aus töö pole häbiväärne. Küll aga on häbiväärne inimesi nende töö pärast kiusata.
Autor oli lubanud veel raamatuid, sest materjali on tal piisavalt. Aitäh, aga las sellega tegelevad inimesed, kellel on annet.
Minul oli kogu aeg tunne, et ma loen mustandit- lühikesed lõigud, mis ei ole alati üksteisega seotud, ühed ja samad asjad kogu aeg korduvad. Väga toores.
Raamatus, mille igal leheküljel meile korratakse, et kiusamine on halb, ei leidnud ma mis siis täpselt autoriga juhtus, mida talle tehti, kuidas ta sellest üle sai. Ei mingit konkreetset informatsiooni. Lisaks on vasturääkivusi, nt siin räägib autor oma elust maal, kus ta oli koolis õppinud esimesed 8 aastat- "kujuta ette, mis tunne on olla madalam kui muru kaheksa kooliaastat järjest," umbes 30lk hiljem loeme "mina ise olen ka teisi kiusanud, esimeses ja teises klassis sõnadega narrinud. Ja tead mis, ma meeldisin inimestele. Ma olin populaarne"
Oli see siis 8 või 6 aastat?
See, kuidas autor teistest inimestest ja nende töövalikutest räägib on ka midagi erakordset- maalapsed, kellega ta koolis käis, unistasid töölisteks ja poemüüateks saada, sest selleks ei pea pingutama; "õlletehases töötavad lihtsad lambad, keda on hea, lihtne manipuleerida, ja kes on nii ajupestud, et nad terve eluaja selle sama tehase õlut joovad"; nimesed, kes ei viitsi koolis õppida, on tavaliselt need, kes kiusavad teisi, "lõpetavad ise suhteliselt kiiresti oma haridusteekonna ning töötavad tänasel päeval kas kusagil nõudepesijana, tehases või äärmisel juhul mingi spetsialistina."
Ma ei hakka siin rääkima sellest, et autor ilmselt ei tea, mida sõna spetsialist tähendab, aga... ükski aus töö pole häbiväärne. Küll aga on häbiväärne inimesi nende töö pärast kiusata.
Autor oli lubanud veel raamatuid, sest materjali on tal piisavalt. Aitäh, aga las sellega tegelevad inimesed, kellel on annet.
March 30, 2023
Ma olen nüüd juba mitu Ausalt ja otse sarja raamatut lugenud ja minu meelest on need kōik võltsid ja kõike muud kui ausad. Ja sisuliselt on nad täielik haltuura.
Ja selle raamatu autor... mulle ei meeldinud absull lähenemine oma loole, ta õigustas kogu aeg ennast, süüdistas kõiki teisi ja mängis ohvrit. Ta konkreetselt süüdistabki oma vanemaid oma hädades. Vastik ja paha lugedagi, aga mida muud ühelt 23-aastaselt oodata. No minu ootused okid siiski kõrgemad.
Ja selle raamatu autor... mulle ei meeldinud absull lähenemine oma loole, ta õigustas kogu aeg ennast, süüdistas kõiki teisi ja mängis ohvrit. Ta konkreetselt süüdistabki oma vanemaid oma hädades. Vastik ja paha lugedagi, aga mida muud ühelt 23-aastaselt oodata. No minu ootused okid siiski kõrgemad.
December 28, 2020
Kõik võivad kirjutada, meil on ju kirjutamisvabadus. Kui keegi ka loeks...Õpetaja poeg, lapsevanemate tähelepanu oli kus? Aga kui on vaja välja kirjutada endast, kirjutage. Aga kas kõike peab ka avaldama? Kuidas tema lähedased sellesse suhtuvad? Äkki kedagi see raamat aitab siiski. Kui autorist ehk Markost saab tõesti koolikiusamisest rääkija koolides, siis oleks see igati tervendav ühiskonnas. 23aastane kirjutab....jah. Toimetamist vast oleks võinud rohkem olla.
This entire review has been hidden because of spoilers.
November 20, 2020
Ma hindan seda, mida raamatuga püüti edasi anda ning seepärast ei taha ma selle kallal ka eriti norida. Koolikiusamine on vaatamata selle ehk langema hakanud trendile suuremal või vähemal määral siiski osa paljude koolilaste igapäevaelust ning see ei peaks kohe kindlasti nii olema. See ongi raamatu autori suurim eesmärk: olla maailmamuutja, kes oma kogemusele toetudes loodab koolikiusamise meie koolides lõpetada või vähemalt minimaalse tasemeni viia.
Haarasin selle raamatu kaasa, lootes lugeda üht kerget ja humoorilist suureks sirgumise lugu, kuidas vaiksest ja omaette hoidvast poisist kord edukas ärimees sai ning tänu omandatud enesekindlusele ka armastavas peres oma osa mängib. Selleks oli raamatus kindlalt olemas potentsiaal, mis minu hinnangul ülevoolava sapisuse taha küll aga varju jäi. Ma olen kindel, et kui autor oleks avaldanud sama raamatu ütleme umbes 10 aastat hiljem, oleks sama lugu jutustatud hoopis erinevast vaatepunktist ning olnud hoopis analüüsivam, teinud rohkem järeldusi ning kaasanud ka suuremat pilti.
Ma arvan, et autor oli raamatu väljastamise hetkel lihtsalt liiga noor. See võib kõlada õelalt, kuigi ma nii ei soovi, kuid on üsna igav lugeda inimese elulugu, kelle elu veel õieti alanudki ei ole. Samuti juhul, kui elulooraamat on autori esikteos. Et noore elu jooksul kogetud sündmused ka teistele korda läheksid või et neid vähemalt osavalt maha müüa, peab omama teatavat sügavamat analüüsivõimet ning tugevat sõnumit, mida oma kogetu põhjal edastada. Sellisel kujul oli raamatu näol tegu pigem ühe alles kasvava noormehe kokku kogutud emotsioonidega, mitte nende taga peituvate mõtete ja tähendustega.
Kurb on see, et enim jääb raamatust minu jaoks kõlama kuri süüdistus sõprade, vanemate, õpetajate ja üleüldse kogu ülejäänud maailma vastu, kes noorel poisil korralikult areneda ei lasknud. Tekstist paistis väga tihti läbi „nemad, nemad, nemad", aga mitte „mina". Ma olen täiesti kindel, et kui autor oma raamatu isegi juba vaid mõne aasta pärast uuesti läbi loeb, soovib ta, et nii mõnigi teema oleks edastatud teisiti. Toorust näitab ka see, kui palju iganenud mõtteid ja juba kasutatud väljendeid autor mainib ja seda täiesti ebairooniliselt, mulle tundub.
Leian, et raamatus leidub palju ka väga väärtuslikke mõtteid, mis aga meeletu sapi pritsimise taha ära peidetakse. Mulle tekkis ausalt lugedes silme ette pilt raevutsevast teismelisest, kes oma ängi ja maailmavalu kõik korraga välja elab, kuid raevus öeldud sõnu kõiki tegelikult nii ei mõtle. Soovin debüütkirjanikule jõudu, jaksu ja taibukust järgmiste raamatute avaldamisel!
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Haarasin selle raamatu kaasa, lootes lugeda üht kerget ja humoorilist suureks sirgumise lugu, kuidas vaiksest ja omaette hoidvast poisist kord edukas ärimees sai ning tänu omandatud enesekindlusele ka armastavas peres oma osa mängib. Selleks oli raamatus kindlalt olemas potentsiaal, mis minu hinnangul ülevoolava sapisuse taha küll aga varju jäi. Ma olen kindel, et kui autor oleks avaldanud sama raamatu ütleme umbes 10 aastat hiljem, oleks sama lugu jutustatud hoopis erinevast vaatepunktist ning olnud hoopis analüüsivam, teinud rohkem järeldusi ning kaasanud ka suuremat pilti.
Ma arvan, et autor oli raamatu väljastamise hetkel lihtsalt liiga noor. See võib kõlada õelalt, kuigi ma nii ei soovi, kuid on üsna igav lugeda inimese elulugu, kelle elu veel õieti alanudki ei ole. Samuti juhul, kui elulooraamat on autori esikteos. Et noore elu jooksul kogetud sündmused ka teistele korda läheksid või et neid vähemalt osavalt maha müüa, peab omama teatavat sügavamat analüüsivõimet ning tugevat sõnumit, mida oma kogetu põhjal edastada. Sellisel kujul oli raamatu näol tegu pigem ühe alles kasvava noormehe kokku kogutud emotsioonidega, mitte nende taga peituvate mõtete ja tähendustega.
Kurb on see, et enim jääb raamatust minu jaoks kõlama kuri süüdistus sõprade, vanemate, õpetajate ja üleüldse kogu ülejäänud maailma vastu, kes noorel poisil korralikult areneda ei lasknud. Tekstist paistis väga tihti läbi „nemad, nemad, nemad", aga mitte „mina". Ma olen täiesti kindel, et kui autor oma raamatu isegi juba vaid mõne aasta pärast uuesti läbi loeb, soovib ta, et nii mõnigi teema oleks edastatud teisiti. Toorust näitab ka see, kui palju iganenud mõtteid ja juba kasutatud väljendeid autor mainib ja seda täiesti ebairooniliselt, mulle tundub.
Leian, et raamatus leidub palju ka väga väärtuslikke mõtteid, mis aga meeletu sapi pritsimise taha ära peidetakse. Mulle tekkis ausalt lugedes silme ette pilt raevutsevast teismelisest, kes oma ängi ja maailmavalu kõik korraga välja elab, kuid raevus öeldud sõnu kõiki tegelikult nii ei mõtle. Soovin debüütkirjanikule jõudu, jaksu ja taibukust järgmiste raamatute avaldamisel!
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Read
January 12, 2021Minu arust on positiivne, et kiusamise teemal raamat kirjutati. Samas peab ütlema, et autor valas seal välja oma viha ja frustratsiooni mitte ainult kiusamise, vaid ka muudel teemadel, mis talle elus pettumust olid valmistanud. Natuke liiga lahmiv ja kohati eelarvamuslik (eriti naiste suhtes) oli. Raamat võiks olla huvitav lisaks autori saatusekaaslastele ka lapsevanematele, psühholoogidele, sotsiaaltöötajatele, et aru saada, mille peale laps/noor mõtleb ja mis teda pahandab.
August 16, 2021
Koolikiusamine on väga kurb teema, sest paljudele jääb edaspidiseks mõru maitse suhu. Nad tunnevad ennast teistsugustena, ei sulandu seltskonda, tagakiusatud ja see kõik mõjutab noore inimese arengut, enesehinnangut ja kogu edasist kasvamist ja suhtumist elusse.
Kiusamise tagajärjel on juba paljudel depressioon ja enesetapumõtted, aga nii raske kui see ka ei tunduks, tuleb leida keegi, kellega oma muret jagada, küsida abi ja maalima parema paigana näha, sest me kõik oleme erilised ja meil on siin maalimas mingi missioon täita... Elu Kutse tuleb leida nagu ütles ka Marko Jakimenko.
Kiusamise tagajärjel on juba paljudel depressioon ja enesetapumõtted, aga nii raske kui see ka ei tunduks, tuleb leida keegi, kellega oma muret jagada, küsida abi ja maalima parema paigana näha, sest me kõik oleme erilised ja meil on siin maalimas mingi missioon täita... Elu Kutse tuleb leida nagu ütles ka Marko Jakimenko.
October 28, 2020
Raamat ilmselt sobib rohkem noortele ja teismelistele, kes on (olnud) sarnases olukorras ning suudavad samastuda. Veidi vanemal lugejal jääb kirjastiil ja lauseehitus veidi häirima. Kohati liiga lihtne. Aga autor ise on tubli!
Displaying 1 - 7 of 7 reviews