Üldiselt pärinevad minu teadmised kosmose kohta kolmest allikast: Jaak Jaaniste ja Enn Saare "Täheatlasest", kommunistlikust ulmeutoopiast "Andromeeda udukogu" ja "Tähesõdade" sarjast. Vabanduseks võib öelda, et esimene neist on siiski täiesti teaduslik allikas ja teiseks toimus see kõik üheksakümnendate alguses, kui ma olin umbes 12. Ja kusjuures kõige sügavamat muljet avaldas mulle neist nimelt "Täheatlas", nii et kui ma polnuks juba tollal veendunud humanitaar, oleksin hakanud tahtma astronoomiks saada (ja selles, et ei hakanud, on kahtlemata süüdi ka mu tollane füüsikaõpetaja, kes ei olnud küll sugugi halb inimene, aga suutis tappa igasuguse huvi füüsika vastu neis, kes seda lennult haarata ei suutnud).
Teiselt poolt sain ma ka aru, et vähemalt selles osas, mis puudutab kosmost, on reaalsus fantaasiaga võrreldes ikka üsna igav. Selles osas, mis puudutab päriselt kosmosesse jõudmist, tegutseme endiselt tibatillukestes piirides ning raamatu autori optimismile vaatamata arvan ma, et nii jääb see veel väga pikaks ajaks. Ja parem ilmselt ongi.
Raamatu esimene pool, mis otseselt astronoomiat puudutas, oli väga huvitav lugemine, kosmosekapitalismi majanduslike ja õiguslike aspektide lahkamine pigem tüütuvõitu. Ent ehkki tegemist ei ole mingi alusetu ja arutu fantaasialennuga, vaid täiesti selge ja professionaalse teadusliku aruteluga, siis sellegipoolest - mind ei veennud. Minu arust praeguse tehnoloogiaga ei toimu mingit kosmose vallutamist, kuitahes palju see ka edasi ei areneks, see jääb aeglaseks, kohmakaks ja väga kalliks. Selleks, et päriselt kuhugi jõuda, peaks ilmnema mingi fundamentaalselt teistsugune võimalus, mida praegu ei paista.