What do you think?
Rate this book
Minu... #139
Minu Singapur. Praktiline paradiis
Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.
See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.
Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.
See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.
Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.
- GenresAudiobook
288 pages, Paperback
First published November 1, 2020
3 people are currently reading
88 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 26 of 26 reviews
June 25, 2021
kuulge, see on ju päris korraliku düstoopiasarja algus! meile kirjeldatakse pealtnäha perfektset ühiskonda ja inimeste imelist elu seal; tasapisi asja lähemalt uurides hakkab selguma, et imelise turvalisuse, puhtuse, roheluse ja rikkuse taga on peidus surma- ja ihunuhtlus, sõnavabaduse piiramine ja totaalne jälgimisühiskond. aga mis sellest, leiab reibas autor, temal hing on puhas ja kuritegusid plaanis pole, nii et las jälgivad ja karistavad. (kontrastiks jutustatakse aegajalt hoiatavaid lugusid sellest, kui õudne on elu maailmas sellest paradiisist väljaspool, nii teistes Aasia riikides kui - eriti - Eestis.)
kahjuks lõppeb raamat enne ära, kui jõuab toimuda see pööre, mis sellistes raamatutes tavaliselt tegevuse käima paneb - ei tule kedagi segama ega oma aegunud vaateid kuulutama metslane John, ei ilmu peategelase mõtteid rahutuks ajama naabritüdruk Clarisse, ei lahvata kuidagi see mässuleek. ma küll kogu aeg hoidsin hoolikalt silma peal ja lootsin! alguses kahtlustasin, et murrang tabab kuidagi nätsuga seotult, sest seda, KUI keelatud on Singapuris näts ja kuidas autor seda ikkagi salaja sisse toob ja tarbib (isegi avalikult metroos?) räägiti ikka kohe mitu korda. aga ei teinud see püss pauku. siis oli juhtum kasulapse Jussikesega - oo, kas see on see Gabriel, kelle tulevane õudne saatus Singapuri kodanikuna avab Liisi silmad ja kellega ta ööpimeduse varjus riigist punasel kelgul põgeneb? ei, ka see võimalus läks mööda ja raamat suubus viimasesse moraaliloengusse Eesti ühiskonna vigade teemal.
aga ma ei kaota lootust. üle 30 aasta ootasime, enne kui teada saime, mida tädi Lydia tegelikult mõtles ja tegi - kui Petrone Prindil ja Minu-sarjal jaksu jagub, siis ikkagi 2050. aasta paiku "Minu Singapur 2", alapealkirjaga "Testamendid" reedab meile ka tädi Liisi tõelise palge?
kahjuks lõppeb raamat enne ära, kui jõuab toimuda see pööre, mis sellistes raamatutes tavaliselt tegevuse käima paneb - ei tule kedagi segama ega oma aegunud vaateid kuulutama metslane John, ei ilmu peategelase mõtteid rahutuks ajama naabritüdruk Clarisse, ei lahvata kuidagi see mässuleek. ma küll kogu aeg hoidsin hoolikalt silma peal ja lootsin! alguses kahtlustasin, et murrang tabab kuidagi nätsuga seotult, sest seda, KUI keelatud on Singapuris näts ja kuidas autor seda ikkagi salaja sisse toob ja tarbib (isegi avalikult metroos?) räägiti ikka kohe mitu korda. aga ei teinud see püss pauku. siis oli juhtum kasulapse Jussikesega - oo, kas see on see Gabriel, kelle tulevane õudne saatus Singapuri kodanikuna avab Liisi silmad ja kellega ta ööpimeduse varjus riigist punasel kelgul põgeneb? ei, ka see võimalus läks mööda ja raamat suubus viimasesse moraaliloengusse Eesti ühiskonna vigade teemal.
aga ma ei kaota lootust. üle 30 aasta ootasime, enne kui teada saime, mida tädi Lydia tegelikult mõtles ja tegi - kui Petrone Prindil ja Minu-sarjal jaksu jagub, siis ikkagi 2050. aasta paiku "Minu Singapur 2", alapealkirjaga "Testamendid" reedab meile ka tädi Liisi tõelise palge?
December 4, 2023
Üllatuslikult hea! Enne raamatu alustamist olin ma üle külvatud eelarvamustega, et siit vist ei saa head asja tulla. Minu jaoks on Liis Lass olnud seni ebasümpaatne persoon, seega mis head tema raamatust ikka oodata. Aga ma olen kuskil minevikus tiksunud, sest peale lugemist on kõik minu senised arvamused muutunud. Mitte ainult ei muutunud suhtumine Liisi, vaid ka tundsin, et sain tänu temale ise ka targemaks. Nii Singapuri kui ka muude mõtete suhtes.
Kindel on see, et Liis raamatut kirjutada oskab, ning teeb seda üli põnevalt. Teate mis, Liis on põnevalt kirja pannud ka linna kaugema ajaloo, liikudes jutustavalt üle faktide ning jättes mind täielikult huviorbiiti algusest lõpuni.
Singapur on alguse saanud mudamülkast, mis tänapäeval on kõige turvalisem ning kõige paremini majanduslikult toimiv linn. Mõistan täielikult Liisi, miks ta tahab seal elada ja seal ka oma lapsed üles kasvatada. Riigil on küll paigas karmid reeglid, kuid need on väga tõhusad ja täidavad oma eesmärke ülimalt hästi. Singapuri jaoks on oluline eri kultuurirühmades rahumeelselt elav ühiskond, on tähtis oma rahvale anda tugeva vundamendiga korralik haridus. Nad hoolivad oma riigist ja inimestest ning alaliselt tegelevad probleemidele lahenduste leidmisele ja otsivad uusi võimalusi, kuidas pidevalt areneda.
Nagu mainisin, reegleid on palju ja mõned on päris karmid. Kui aus olla, siis mõned neist võiks mujal maailmas ka käsile võtta nagu näiteks elementaarne puhta vetsu reegel või nätsukeeld.
Kuigi peamiselt kirjutab Liis Singapurist, käis te kergelt üle ka enda elust. olgugi, et tal on superluks elamine basseini ja koduabilisega, ei eputa ta nende suhtes. Ta lihtsalt räägib asjadest nii, nagu nad on. Miks ta ei võikski seda kõige nautida. Minu jaoks oli ka väga põnev see, et tõi Liis näiteid Eesti suhtes, näiteks miks mõned asjad seal ei toimi ning ma pean tunnistama, et nõustun temaga.
Soovitan lugeda!
Kindel on see, et Liis raamatut kirjutada oskab, ning teeb seda üli põnevalt. Teate mis, Liis on põnevalt kirja pannud ka linna kaugema ajaloo, liikudes jutustavalt üle faktide ning jättes mind täielikult huviorbiiti algusest lõpuni.
Singapur on alguse saanud mudamülkast, mis tänapäeval on kõige turvalisem ning kõige paremini majanduslikult toimiv linn. Mõistan täielikult Liisi, miks ta tahab seal elada ja seal ka oma lapsed üles kasvatada. Riigil on küll paigas karmid reeglid, kuid need on väga tõhusad ja täidavad oma eesmärke ülimalt hästi. Singapuri jaoks on oluline eri kultuurirühmades rahumeelselt elav ühiskond, on tähtis oma rahvale anda tugeva vundamendiga korralik haridus. Nad hoolivad oma riigist ja inimestest ning alaliselt tegelevad probleemidele lahenduste leidmisele ja otsivad uusi võimalusi, kuidas pidevalt areneda.
Nagu mainisin, reegleid on palju ja mõned on päris karmid. Kui aus olla, siis mõned neist võiks mujal maailmas ka käsile võtta nagu näiteks elementaarne puhta vetsu reegel või nätsukeeld.
Kuigi peamiselt kirjutab Liis Singapurist, käis te kergelt üle ka enda elust. olgugi, et tal on superluks elamine basseini ja koduabilisega, ei eputa ta nende suhtes. Ta lihtsalt räägib asjadest nii, nagu nad on. Miks ta ei võikski seda kõige nautida. Minu jaoks oli ka väga põnev see, et tõi Liis näiteid Eesti suhtes, näiteks miks mõned asjad seal ei toimi ning ma pean tunnistama, et nõustun temaga.
Soovitan lugeda!
Read
March 3, 2021Raamat nagu sõit Ameerika mägedel. Esimene kolmandik ei saanud ehk kohe vedama (kaldus olema üldsõnaline, veidi häirisid klišeelikud hüüdlaused, kiskus ka kiidulauluks kätte, liislassilikku teravat huumorit nappis) ja pärast ei saanud enam pidama (järsku olid olemas nii teravus kui särtsakus). Kui lugeja ette laotati see reaalselt pöörane argielu, siis ma alles hakkasin mõnust ruigama. Sest seda, et Singapur on veider, ma teadsin. Aga k u i veider, seda vist mitte...
Lisaks, et osa neist veidrustest on päris mõistlikud sealjuures 🙂 Või et keegi neist asjust üldse söandab rääkida. Liis Lass ütleb välja nii mõnedki tõsiasjad, mida me teame Euroopa Liidus või EV-s valesti olevat, aga millest rääkimist juba jupimat aega heaks tooniks ei peeta:
"Kui immigrantide kuriteod on humanitaarse abistamise tagajärg, siis on see valesti korraldatud humanitaarabi. See on riikide surm."
---
"Kepihoope ja vanglakaristust jagatakse ka nende firmade ja asutuste juhtidele, mis vastutavad otseselt või kaudselt illegaalsete immigrantide riiki toomise või nende tööle võtmise eest!"
---
"Tahan nautida oma perega narko- ja relvavaba riiki, kus pedofiilid ja narkomaanid kas hukatakse või pannakse eluks ajaks kinni, selle asemel et paadunud kurjategijaid rehabiliteerida või küsida neilt, et oi, kullake, miks sa sellise vale otsuse tegid, räägime sellest kõigi mugavustega vaimuhaiglas."
Ja need siin on vaid vähesed näited, autor räägib tegelikult paljudel teemadel väga õiget juttu.
Tõsi, sama palju asju kui on Singapuris hästi, on seal ka mäda. Vähemasti üksikisiku poolt vaadatuna. Täielik ahistamine, ma ütlen 🙂 Kinnisvara ja auto soetamise süsteemiga ei ole ma absoluutselt nõus. Samas saan ma aru, et kui ei oleks seda kohutavat kontrollimajandust ja karmi suhtumist, siis poleks ka korda... kõike head siin ilmas ikka korraga ei saa. Ah jaa, singapurlastel on kohustus käia kohalikus koolis. Ei mingit eputamist rahvusvaheliste koolidega, et siis pärast riigipoolsete hüvede kasutamist kodumaalt jalga lasta (rahvusvahelises koolis patriootlikke kodanikke naljalt ei kasvata, loogiline).
Aga aitab nüüd Singapurist, võtame ette autori personaalküsimuse. Lõpuks ometi saame "Minu..."-sarjas lugeda ka ilusast, rikkast ja külluslikust elust! (Kõlab nii nagu lugeja saaks ometi korraks puhata abirahadest elavatest boheemlastest, masendunud töörügajatest, joodikutest ja teistest sarjas kirjutavatest "toredatest" tegelastest...) Autor elab otse vee ääres, tal on katuseterrass ja -bassein, kus kasvõi alasti ringi patseerida. See on suur asi, sest Singapur on väiksem kui Hiiumaa ja seal elab mingisugune 6 miljonit tüüpi - mis privaatsusest me räägime! Peale selle on Singapuris keelatud kodus alasti ringi kakerdada, kui on oht, et see aknast teistele võib paista. Nii et privaatsusel Hiiumaal ja privaatsusel Singapuris on vaks vahet.
Edasi. Liis Lassil on teenija. Ei-ei, see pole selline kord-nädalas-4h-koristaja nagu Eestis perekooli kägudel kombeks, vaid nagu päris koduabiline. Kes elabki kohapeal, koristab ja kokkab, triigib-viigib sokidki ära, kasib lapse tagumikku ja saab koguni kartulisalati valmistamisega hakkama. Edasi. Lass sünnitab oma lapsed sel moel nagu ise tahab ja siis, kui tema tahab (või noh... peaaegu siis). Neid asju on veelgi, aga neist võite siiski ise raamatust lugeda.
P.S. Minu Singapuri kogemus oli teadupärast õudus kuubis, aga ma kinnitan, et Liis Lassi "Minu Singapur" on oluliselt helgem ja rõõmsam. Sel nädalal võttis ta üle Petrone Prindi insta-konto - tema piltidel vihma ei saja ja ka giiditädisid ei vii ta infarkti äärele.
P.P.S Kiusliku eestlase joont ajades... saatuse vingerpuss, et autori väike tütar just nimelt lund ja külma eksootikaks peab.
Lisaks, et osa neist veidrustest on päris mõistlikud sealjuures 🙂 Või et keegi neist asjust üldse söandab rääkida. Liis Lass ütleb välja nii mõnedki tõsiasjad, mida me teame Euroopa Liidus või EV-s valesti olevat, aga millest rääkimist juba jupimat aega heaks tooniks ei peeta:
"Kui immigrantide kuriteod on humanitaarse abistamise tagajärg, siis on see valesti korraldatud humanitaarabi. See on riikide surm."
---
"Kepihoope ja vanglakaristust jagatakse ka nende firmade ja asutuste juhtidele, mis vastutavad otseselt või kaudselt illegaalsete immigrantide riiki toomise või nende tööle võtmise eest!"
---
"Tahan nautida oma perega narko- ja relvavaba riiki, kus pedofiilid ja narkomaanid kas hukatakse või pannakse eluks ajaks kinni, selle asemel et paadunud kurjategijaid rehabiliteerida või küsida neilt, et oi, kullake, miks sa sellise vale otsuse tegid, räägime sellest kõigi mugavustega vaimuhaiglas."
Ja need siin on vaid vähesed näited, autor räägib tegelikult paljudel teemadel väga õiget juttu.
Tõsi, sama palju asju kui on Singapuris hästi, on seal ka mäda. Vähemasti üksikisiku poolt vaadatuna. Täielik ahistamine, ma ütlen 🙂 Kinnisvara ja auto soetamise süsteemiga ei ole ma absoluutselt nõus. Samas saan ma aru, et kui ei oleks seda kohutavat kontrollimajandust ja karmi suhtumist, siis poleks ka korda... kõike head siin ilmas ikka korraga ei saa. Ah jaa, singapurlastel on kohustus käia kohalikus koolis. Ei mingit eputamist rahvusvaheliste koolidega, et siis pärast riigipoolsete hüvede kasutamist kodumaalt jalga lasta (rahvusvahelises koolis patriootlikke kodanikke naljalt ei kasvata, loogiline).
Aga aitab nüüd Singapurist, võtame ette autori personaalküsimuse. Lõpuks ometi saame "Minu..."-sarjas lugeda ka ilusast, rikkast ja külluslikust elust! (Kõlab nii nagu lugeja saaks ometi korraks puhata abirahadest elavatest boheemlastest, masendunud töörügajatest, joodikutest ja teistest sarjas kirjutavatest "toredatest" tegelastest...) Autor elab otse vee ääres, tal on katuseterrass ja -bassein, kus kasvõi alasti ringi patseerida. See on suur asi, sest Singapur on väiksem kui Hiiumaa ja seal elab mingisugune 6 miljonit tüüpi - mis privaatsusest me räägime! Peale selle on Singapuris keelatud kodus alasti ringi kakerdada, kui on oht, et see aknast teistele võib paista. Nii et privaatsusel Hiiumaal ja privaatsusel Singapuris on vaks vahet.
Edasi. Liis Lassil on teenija. Ei-ei, see pole selline kord-nädalas-4h-koristaja nagu Eestis perekooli kägudel kombeks, vaid nagu päris koduabiline. Kes elabki kohapeal, koristab ja kokkab, triigib-viigib sokidki ära, kasib lapse tagumikku ja saab koguni kartulisalati valmistamisega hakkama. Edasi. Lass sünnitab oma lapsed sel moel nagu ise tahab ja siis, kui tema tahab (või noh... peaaegu siis). Neid asju on veelgi, aga neist võite siiski ise raamatust lugeda.
P.S. Minu Singapuri kogemus oli teadupärast õudus kuubis, aga ma kinnitan, et Liis Lassi "Minu Singapur" on oluliselt helgem ja rõõmsam. Sel nädalal võttis ta üle Petrone Prindi insta-konto - tema piltidel vihma ei saja ja ka giiditädisid ei vii ta infarkti äärele.
P.P.S Kiusliku eestlase joont ajades... saatuse vingerpuss, et autori väike tütar just nimelt lund ja külma eksootikaks peab.
February 12, 2023
Igati hariv sissevaade Singapuri ellu, millest varasemalt sisuliselt midagi ei teadnud. Raamatus on erakordselt põhjalik ülevaade riigi loomisest, kasvuraskustest ja rõõmudest kui ka tänase päeva kõrghetkedest.
Rõõmu pakkus Singapuri üks ideedest olla kui roheline aedlinn mida senise teadmise ja loetu põhjal ta igati on.
Ühest küljest oli värskendav ja sümpaatne lugeda nii konkreetsete arusaamadega inimese maailmavaadet, teisalt hakkas see ka raamatu edenedes kohati häirima. Et kas just kõige osas on Singapur ja taoline külluslik elustiil nii ülimuslikult suurepärane? Jah seal seas oli ka mõnigaid kriitikanooli kuid rohkem kriitikat tuli Eestis suunas, mida autor põhjendas kui suure armastusena Eesti vastu.
Tihti ei saa lugeda ka niivõrd ausalt priviligeeritud jõukate inimeste elu. Ja ilmselt see tekitab esimesel tutvumisel veidi suuremat hämmingut.
Jäin puudust tundma rohkem päris elust ja juhtumistest, suuremast pildigaleriist, siirastest emotsioonidest ja rõõmust, seega hindeks 3,5.
Rõõmu pakkus Singapuri üks ideedest olla kui roheline aedlinn mida senise teadmise ja loetu põhjal ta igati on.
Ühest küljest oli värskendav ja sümpaatne lugeda nii konkreetsete arusaamadega inimese maailmavaadet, teisalt hakkas see ka raamatu edenedes kohati häirima. Et kas just kõige osas on Singapur ja taoline külluslik elustiil nii ülimuslikult suurepärane? Jah seal seas oli ka mõnigaid kriitikanooli kuid rohkem kriitikat tuli Eestis suunas, mida autor põhjendas kui suure armastusena Eesti vastu.
Tihti ei saa lugeda ka niivõrd ausalt priviligeeritud jõukate inimeste elu. Ja ilmselt see tekitab esimesel tutvumisel veidi suuremat hämmingut.
Jäin puudust tundma rohkem päris elust ja juhtumistest, suuremast pildigaleriist, siirastest emotsioonidest ja rõõmust, seega hindeks 3,5.
February 3, 2021
Singapur on oma kontseptsioonilt üks põnevamaid Aasia riike ja kuigi ma suurt sellest muud ei teadnud, kui neid samu tuttavaid lööklauseid, et tegemist on väga väikese, kuid rikka kohaga, millel imeline arhitektuur ning mis on ühteaegu linn, riik kui saar. Samuti olin kuulnud isevärki nätsukeelust (mis justkui on sümbol sellele puhtusele, aga samas ka kontrollile, mis seal on). Kuid olles pilte näinud ja nägin selle raamatu ilmumist, siis teadsin, et see saab olema järgmine Minu-sarja raamat.
"Minu Singapur" ise on kirjutatud väga ladusalt, kuid pigem stiilis, kus autori arvamus ja paiga üldine ühiskondlik kontekst on tema isiklikku lugu varjutamas. Mõneti huvitav vaheldus, kuid siiski pean parimaks just neid "Minu sarja" teoseid, kus isiklik narratiiv tasakaalustab ühiskondlik-kultuurilist konteksti.
Lugedes Minu-sarja raamatuid mind vahel natuke häirib, kui autor hakkab liigselt õpetama, kuidas on õige ja kuidas vale maailma asju ajada (olgu see siis kaldu ühte või teistpidi) - lugejana tahaksin näha neid kogemusi, lugusid, ülevaadet just tollest paigast (mitte isiklikke arvamusi näiteks Eesti poliitika, religiooni või mille iganes kohta - selleks ma võin ajalehte lugeda), kuid mitte niivõrd hinnanguid - lugejad on erinevad ning võiks selle rõõmu jätta ikkagi lugejale. Seda enam, et väikene Eesti-kibestumus läbi siiski kumas.
Üldiselt aga oli tegu toreda ülevaatega ja sobilik lugeda igale inimesele, kes tahaks Singapurist kas siis puhkusereisiks, töölähetuseks või pikemaks peatumiseks esmast pilti sellest kohast saada, sest kindlasti on see koht ääretult eriline ja imeline (sealsed arhitektuurilahendused ei jäta ilmselt kedagi külmaks), kuid samuti mitte kõigi jaoks (samasoolised suhted illegaalsed, üpris totalitaarne suhtumine isiku/info/sõnavabadusse, igasugused eristused (üksikemad näiteks valitsuse poolt diskrimineeritud, välismaalased vs kohalikud tööturul jms).
Kui kunagi antaks välja veel mõni Singapuri-teemaline Minu-sarja raamat, loeksin ka toda huviga, sest veidi jäi sellise tavalise keskklassi tööinimese eluolu veel avamata.
"Minu Singapur" ise on kirjutatud väga ladusalt, kuid pigem stiilis, kus autori arvamus ja paiga üldine ühiskondlik kontekst on tema isiklikku lugu varjutamas. Mõneti huvitav vaheldus, kuid siiski pean parimaks just neid "Minu sarja" teoseid, kus isiklik narratiiv tasakaalustab ühiskondlik-kultuurilist konteksti.
Lugedes Minu-sarja raamatuid mind vahel natuke häirib, kui autor hakkab liigselt õpetama, kuidas on õige ja kuidas vale maailma asju ajada (olgu see siis kaldu ühte või teistpidi) - lugejana tahaksin näha neid kogemusi, lugusid, ülevaadet just tollest paigast (mitte isiklikke arvamusi näiteks Eesti poliitika, religiooni või mille iganes kohta - selleks ma võin ajalehte lugeda), kuid mitte niivõrd hinnanguid - lugejad on erinevad ning võiks selle rõõmu jätta ikkagi lugejale. Seda enam, et väikene Eesti-kibestumus läbi siiski kumas.
Üldiselt aga oli tegu toreda ülevaatega ja sobilik lugeda igale inimesele, kes tahaks Singapurist kas siis puhkusereisiks, töölähetuseks või pikemaks peatumiseks esmast pilti sellest kohast saada, sest kindlasti on see koht ääretult eriline ja imeline (sealsed arhitektuurilahendused ei jäta ilmselt kedagi külmaks), kuid samuti mitte kõigi jaoks (samasoolised suhted illegaalsed, üpris totalitaarne suhtumine isiku/info/sõnavabadusse, igasugused eristused (üksikemad näiteks valitsuse poolt diskrimineeritud, välismaalased vs kohalikud tööturul jms).
Kui kunagi antaks välja veel mõni Singapuri-teemaline Minu-sarja raamat, loeksin ka toda huviga, sest veidi jäi sellise tavalise keskklassi tööinimese eluolu veel avamata.
July 23, 2021
Mul on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com/2021/07/...
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com/2021/07/...
March 23, 2021
Ok lugemine, kohati huvitav (nt koduabiliste peatükk), kohati igavam.
Singapurist lugedes tekkis sama tunne nagu Minu Shveitsiga - riigis on kõik niiiii superhästi, selline kord, puhtus, jõukus - et süda hakkab läikima... Ei hinda sellist õnne ja heaolu, mis on kellegi (riigi) poolt range käega korraldatud. Tahaks veidi korralagedust (ja palju rohkem vabadust)!
Singapurist lugedes tekkis sama tunne nagu Minu Shveitsiga - riigis on kõik niiiii superhästi, selline kord, puhtus, jõukus - et süda hakkab läikima... Ei hinda sellist õnne ja heaolu, mis on kellegi (riigi) poolt range käega korraldatud. Tahaks veidi korralagedust (ja palju rohkem vabadust)!
May 22, 2021
Pole midagi kurta, Singapuri eluolust saab üsna hea pilti. Ja kui ühelt poolt on tõesti võimas näha, mida üks riik on võrdlemisi lühikese ajaga saavutanud ja kui turvaline on seal elada, siis teisest küljest panid v��ga mitmed asjad mind ikkagi kulmu kergitama. Kasvõi see, et enesetapukatse on karistatav (guugeldades tuli küll välja, et seda proovitakse muuta ja enesetapukatse on nüüdseks dekriminaliseeritud) ning kui haiglast väljas, siis lähed vanglasse. Ma ei tea, mis loogika seal taga on, kui just vanglas ei ole olemas vastav tugisüsteem, et inimene august välja aidata. Autor tõi välja ka koolisüsteemi ja seda kuidas, see toimib, sh siis peksukaristust, mis kestab läbi terve kooliaja ning on aktsepteeritud nii vanemate kui õpetajate poolt. Ja kuigi Lassi enda lapsed on rahvusvahelises koolis, tahaks kohe uurida, et kui lastele eksamite ajal vitsaandmine on sedavõrd tulemuslik, kas tal ka kodus see hea lähenemine kasutusel?
Ma arvan ka, et rikka sisserändaja elu ning Singapuris sündinud kodaniku elu on kaks väga erinevat asja. Sisserändajana osadest piirangutest siiski pääsed ja saad enda elu oma soovi järgi kujundada. Kodanikuna on sul natuke vähem võimalusi ja ma pole päris kindel, et kõik kohalikud on riigi poliitikaga (sh sõnavabaduse puudumine, pikk ja kohustuslik sõjaväeteenistus, üksikemade diskrimineerimine, geisuhete täielik keeld) sama nõus, kui Lass. Ja samas, ehk tasuks ühel hetkel siiski Eestisse naasta ning Eesti elu soovitud suunas parandada, sest mingid asjad võiks Singapurist eeskujuks võtta küll. Mõttekaaslasi oleks kindlasti ja kui Singapuri järgi võtta, siis seal on ju ka eesmärk helgemad pead riigi tuleviku heaks tööle panna. Muidu jääb mulje, et on küll hea näpuga näidata ja targutada, aga tegemise võib keegi teine ette võtta.
Hea meelega oleks lugenud rohkem isiklikust elust ja kogemustest. Jah, Singapuri ajalugu ja riigi ülesehitus ning veidrused ei jookse ka mööda külge maha, ent selle info saab vajadusel kasvõi ise välja guugeldada. Rohkem isiklikku elu ja kogemusi oleks raamatut väga hästi tasakaalustanud. Need vähesed killud, mis raamatusse jõudsid, olid äärmiselt huvitavad!
Ma arvan ka, et rikka sisserändaja elu ning Singapuris sündinud kodaniku elu on kaks väga erinevat asja. Sisserändajana osadest piirangutest siiski pääsed ja saad enda elu oma soovi järgi kujundada. Kodanikuna on sul natuke vähem võimalusi ja ma pole päris kindel, et kõik kohalikud on riigi poliitikaga (sh sõnavabaduse puudumine, pikk ja kohustuslik sõjaväeteenistus, üksikemade diskrimineerimine, geisuhete täielik keeld) sama nõus, kui Lass. Ja samas, ehk tasuks ühel hetkel siiski Eestisse naasta ning Eesti elu soovitud suunas parandada, sest mingid asjad võiks Singapurist eeskujuks võtta küll. Mõttekaaslasi oleks kindlasti ja kui Singapuri järgi võtta, siis seal on ju ka eesmärk helgemad pead riigi tuleviku heaks tööle panna. Muidu jääb mulje, et on küll hea näpuga näidata ja targutada, aga tegemise võib keegi teine ette võtta.
Hea meelega oleks lugenud rohkem isiklikust elust ja kogemustest. Jah, Singapuri ajalugu ja riigi ülesehitus ning veidrused ei jookse ka mööda külge maha, ent selle info saab vajadusel kasvõi ise välja guugeldada. Rohkem isiklikku elu ja kogemusi oleks raamatut väga hästi tasakaalustanud. Need vähesed killud, mis raamatusse jõudsid, olid äärmiselt huvitavad!
September 15, 2021
Alustuseks pean ütlema, et see raamat oli ka koos oma vigadega ääretult põnev ja lugesin selle läbi ühe ööpäevaga, lugemise katkestamisest ei tahtnud kuuldagi.
Samas aga on selle kirjelduse järgi Mustamäe minu jaoks suurem paradiis kui Singapur. Mulle tundub, et kuigi Lass kajastas ka neid negatiivseid külgi, siis oli ta muidu riigikorra suhtes roosade prillidega, keskendudes nii väga positiivsele ja ta on jäänud uskuma riigi selisel kujul rajaja propagandat, mida ta ka lugejale igas peatükis ette söödab.
Samas tekkis mul jälle huvi Singapuri kohta teistest allikatest juurde lugeda ja tõesti oli põnev.
Samas aga on selle kirjelduse järgi Mustamäe minu jaoks suurem paradiis kui Singapur. Mulle tundub, et kuigi Lass kajastas ka neid negatiivseid külgi, siis oli ta muidu riigikorra suhtes roosade prillidega, keskendudes nii väga positiivsele ja ta on jäänud uskuma riigi selisel kujul rajaja propagandat, mida ta ka lugejale igas peatükis ette söödab.
Samas tekkis mul jälle huvi Singapuri kohta teistest allikatest juurde lugeda ja tõesti oli põnev.
February 20, 2024
Üllatavalt hea lugemine! Olin autori suhtes ilmselt põhjuseta pisut eelarvamusega ning selle raamatuga see eelarvamus kadus. Raamatus on kajastatud päris põhjalikult ka Singapuri kui riigi kujunemislugu ja ajalugu, mis avab lähemalt ka põhjuseid, miks tänases Singapuris nii palju reegleid ja mõnedele inimestele ahistavana tunduvaid seadusi on (nt nätsukeeld, kehaline karistamine, sh koolis, surmanuhtlus, väga lihtsalt maalt väljasaatmine, kõikjal jälgivad tuevakaamerad jms).
Singapur on peale mu kodu minu teine lemmiklinn maailmas ja tunnen alati sinna saabudes, justkui oleksin jõudnud turvalisse kodusadamasse. Seetõttu oli nii huvitav lugeda sealse ühiskonna ja eluolu kohta valgenahalise välismaalase vaatenurgast, sest on endalgi juba aastaid mõlkunud mõtteis seal riigis lühiajaliselt (ca 1-2a) elada, kui vaid võimalus tekiks. Paljud kohad ja asjad olid tuttavad, kuid panin endale kõrva taha nii mõndagi, mida järgmisel Singapuri külastuskorral uudistama minna.
Singapur on peale mu kodu minu teine lemmiklinn maailmas ja tunnen alati sinna saabudes, justkui oleksin jõudnud turvalisse kodusadamasse. Seetõttu oli nii huvitav lugeda sealse ühiskonna ja eluolu kohta valgenahalise välismaalase vaatenurgast, sest on endalgi juba aastaid mõlkunud mõtteis seal riigis lühiajaliselt (ca 1-2a) elada, kui vaid võimalus tekiks. Paljud kohad ja asjad olid tuttavad, kuid panin endale kõrva taha nii mõndagi, mida järgmisel Singapuri külastuskorral uudistama minna.
April 27, 2024
Kohe esimestest lehekülgedest olin aga üllatunud, et raamat oli täitsa hea ja mõnusalt kirjutatud.
Singapur aga ... no ütleme nii, et oma düstoopilise noorteromaani jaoks sain nüüd ilmselt linna, kuhu tegevus mõelda - rangel kontrollil ja isikuvabaduse piiramisel põhinev paradiis, kus on hea ja turvaline elada, sest ... kõik ebaturvaline ja halb on karistatav ning jälitatav. Selline vastuoluline ja kutsuv ühe korraga.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Singapur aga ... no ütleme nii, et oma düstoopilise noorteromaani jaoks sain nüüd ilmselt linna, kuhu tegevus mõelda - rangel kontrollil ja isikuvabaduse piiramisel põhinev paradiis, kus on hea ja turvaline elada, sest ... kõik ebaturvaline ja halb on karistatav ning jälitatav. Selline vastuoluline ja kutsuv ühe korraga.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
March 24, 2022
Esimesed 30 lk sellest raamatust läksid ikka oi kui vaevaliselt. No sellist enesekiitust pole ikka juba ammu näinud ega kuulnud ja Singapuri juurde ei tahtnud jutt kohe üldse jõuda. Lisaks pidevale magistrikraadi, basseini ja siis jälle magistrikraadi ja siis jälle basseini mainimisele häiris väga inglisekeelsete sõnade ja väljendite kasutamine, seda enam, et enamik neist olnuks ladusalt tõlgitavad.
Aga edasi läks raamat oluliselt paremaks. Singapuri kohta saab siit tõesti palju teada. Peab muidugi tunnistama, et kui ma seal enne lugemist käinud ei oleks, siis pärast lugemist enam väga ei tahakski. Jäi mulje nagu oleks tegemist Põhja-Korea pehmema versiooniga. Tegelikkuses on turistil neist rangetest reeglitest ainult võita, minule jättis Singapur oma puhtuse, organiseerituse ja turvalisusega omal ajal kustumatu mulje!
Ehmatav oli koduabilistest rääkiv osa. Sisuliselt on see ju tänapäevane orjapidamine?! Ühest küljest saan aru, et vaestest riikidest pärit naistele on see võimalus oma koju maha jäänud lapsi toetada, sest näiteks Filipiinidel elatakse sõna otseses mõttes sentide eest, aga meie mõistes on neile makstav summa ju siiski täiesti alandavalt väike! Eriti kui arvestada, et neil tuleb selle väljateenimiseks 6 päeva nädalas hommikust õhtuni rabada, kokata-koristada, lapsi kantseldada ja vanureid hooldada. Sealjuures pererahva üleolevat suhtumist taludes.
Imestasin, et muidu nii sõnakal autoril, kes kriitikanooli julgelt nii Eesti kui ülejäänud maailma poole loopis, tuues näiteks kui eesrindlik on Singapur (ja ongi!) ning kui valesti teised riigid kõike teevad (teevadki), ei tulnud mõttesse orjapidamist kritiseerida, vaid pigem sellele keskendus, et oh kui tore, et need vaesed inimesed ikka olemas on ja neid nii efektiivselt enda jaoks tööle annab panna. Sisuliselt tasuta!
Minu maitse jaoks jäi ka isikliku elu osa veidi liiga roosamannaks, et kui õnnelikud nad ikka abikaasaga on ja kuidas ikka siin kallistavad ja seal kudrutavad ja kuidas abikaasa muudkui roosisülemeid ostab, et saaks naisukesele roosikroonlehtedega vanni teha ja...
Suure enesekiituse ja kõige ilustamise peale tekkis mul hoopis see mõte, et kuskilt peab ikka king pigistama, et kõike nii särava ja veatuna on vaja näidata, ja et mõtle kui huvitava raamatu veel siis saaks kui ta vahelduseks kõigest ausalt ja ilustamata räägiks!
Aga võib-olla kunagi tulevikus?
Novot, hinnata oli kah just sellepärast raske, et raamatul endal polnud ju väga vigagi, keegi oleks lihtsalt võinud mind hoiatada, et need esimesed 30 lehekülge vahele jätta, siis oleks järgnev juba palju paremas valguses paistnud. Aga epiloog oli jällegi nii sümpaatne, justkui oleks selle kirjutanud täiesti teine inimene kui see, kes pool-inglisekeelse ja enesekiitusest nõretava eessõna kokku klopsis. Arengut tuleb tunnustada ja jääb siis neli!
Aga edasi läks raamat oluliselt paremaks. Singapuri kohta saab siit tõesti palju teada. Peab muidugi tunnistama, et kui ma seal enne lugemist käinud ei oleks, siis pärast lugemist enam väga ei tahakski. Jäi mulje nagu oleks tegemist Põhja-Korea pehmema versiooniga. Tegelikkuses on turistil neist rangetest reeglitest ainult võita, minule jättis Singapur oma puhtuse, organiseerituse ja turvalisusega omal ajal kustumatu mulje!
Ehmatav oli koduabilistest rääkiv osa. Sisuliselt on see ju tänapäevane orjapidamine?! Ühest küljest saan aru, et vaestest riikidest pärit naistele on see võimalus oma koju maha jäänud lapsi toetada, sest näiteks Filipiinidel elatakse sõna otseses mõttes sentide eest, aga meie mõistes on neile makstav summa ju siiski täiesti alandavalt väike! Eriti kui arvestada, et neil tuleb selle väljateenimiseks 6 päeva nädalas hommikust õhtuni rabada, kokata-koristada, lapsi kantseldada ja vanureid hooldada. Sealjuures pererahva üleolevat suhtumist taludes.
Imestasin, et muidu nii sõnakal autoril, kes kriitikanooli julgelt nii Eesti kui ülejäänud maailma poole loopis, tuues näiteks kui eesrindlik on Singapur (ja ongi!) ning kui valesti teised riigid kõike teevad (teevadki), ei tulnud mõttesse orjapidamist kritiseerida, vaid pigem sellele keskendus, et oh kui tore, et need vaesed inimesed ikka olemas on ja neid nii efektiivselt enda jaoks tööle annab panna. Sisuliselt tasuta!
Minu maitse jaoks jäi ka isikliku elu osa veidi liiga roosamannaks, et kui õnnelikud nad ikka abikaasaga on ja kuidas ikka siin kallistavad ja seal kudrutavad ja kuidas abikaasa muudkui roosisülemeid ostab, et saaks naisukesele roosikroonlehtedega vanni teha ja...
Suure enesekiituse ja kõige ilustamise peale tekkis mul hoopis see mõte, et kuskilt peab ikka king pigistama, et kõike nii särava ja veatuna on vaja näidata, ja et mõtle kui huvitava raamatu veel siis saaks kui ta vahelduseks kõigest ausalt ja ilustamata räägiks!
Aga võib-olla kunagi tulevikus?
Novot, hinnata oli kah just sellepärast raske, et raamatul endal polnud ju väga vigagi, keegi oleks lihtsalt võinud mind hoiatada, et need esimesed 30 lehekülge vahele jätta, siis oleks järgnev juba palju paremas valguses paistnud. Aga epiloog oli jällegi nii sümpaatne, justkui oleks selle kirjutanud täiesti teine inimene kui see, kes pool-inglisekeelse ja enesekiitusest nõretava eessõna kokku klopsis. Arengut tuleb tunnustada ja jääb siis neli!
January 2, 2021
Singapur on (Hiiumaa suurune!) riik, mille olemasolust olin küll teadlik, kuid lugedes mõistsin, et tegelikult ei tea ma ikka mitte midagi selle riigi kohta. Olles nüüd üdini aus, hakkasin ma raamatut lugema loomulikult autori tuntud nime pärast, kuid ma ei saanud sealt seda, mida ootasin - Liisi kõmulise elu vürtsikaid detaile. Ja pean tunnistama, et ma ei ole sugugi pettunud.
Põnevad faktid Singapuri kohta, mida Sa ilmselt enne ei teadnud ja mis mind enim lugedes hämmastasid:
- Singapuris on keelatud närimisnätsud
- Vetsus vee mitte peale laskmise eest võib saada trahvi
- Keelatud on ka käia ringi alasti (sh ka oma kodus, kui on oht, et keegi võib sind näha)
- Enne auto soetamist on vaja osta ka äärmiselt kallis spetsiaalne luba, mille saab ainult 10 aastaks. Loa pikendamine on veelgi kallim lõbu. Üldse kõik asjad on seal hämmastavad kallid.
- Narkootikumidega seotud kuritegude eest mõistetakse surmanuhtlus (jah, see on seal lubatud!)
- Singapuris ei ole lubatud urineerida liftis. Huvitaks teeb selle reegli see, et sealsetel liftidel on seade, mis tuvastades uriinilõhna, sulgeb uksed ja teavitab politseid.
- Toidul on suur osa kohalikust kultuurist. Näiteks võib Singapurist leida isegi Michelini tärniga tänavatoidu putkasid.
Silma jäid mõned kirjavead, üksikud veidrad eesti keelsed lausestused ja pisut häiris autori rohke inglise keelsete fraaside kasutamine, mis tegelikult on väga hästi tõlgitavad. (Õnneks lehe allmärkustena oligi alati toodud tõlge ja muu täpsustav info, mida lugejal konteksti mõistmiseks vaja.)
Põnevad faktid Singapuri kohta, mida Sa ilmselt enne ei teadnud ja mis mind enim lugedes hämmastasid:
- Singapuris on keelatud närimisnätsud
- Vetsus vee mitte peale laskmise eest võib saada trahvi
- Keelatud on ka käia ringi alasti (sh ka oma kodus, kui on oht, et keegi võib sind näha)
- Enne auto soetamist on vaja osta ka äärmiselt kallis spetsiaalne luba, mille saab ainult 10 aastaks. Loa pikendamine on veelgi kallim lõbu. Üldse kõik asjad on seal hämmastavad kallid.
- Narkootikumidega seotud kuritegude eest mõistetakse surmanuhtlus (jah, see on seal lubatud!)
- Singapuris ei ole lubatud urineerida liftis. Huvitaks teeb selle reegli see, et sealsetel liftidel on seade, mis tuvastades uriinilõhna, sulgeb uksed ja teavitab politseid.
- Toidul on suur osa kohalikust kultuurist. Näiteks võib Singapurist leida isegi Michelini tärniga tänavatoidu putkasid.
Silma jäid mõned kirjavead, üksikud veidrad eesti keelsed lausestused ja pisut häiris autori rohke inglise keelsete fraaside kasutamine, mis tegelikult on väga hästi tõlgitavad. (Õnneks lehe allmärkustena oligi alati toodud tõlge ja muu täpsustav info, mida lugejal konteksti mõistmiseks vaja.)
August 19, 2024
Hästi polariseeriv raamat minu jaoks. Esiteks kõige tähtsam: huvitav oli lugeda! Pildid olid pilkupüüdvad, Liis ise hästi värvikas ja ligitõmbav persoon. Ning Singapurist ma enne põhimõtteliselt midagi muud ei teadnud ning mu maailm avardus veidi. Singapur on meist väga erinev nii kultuurilises kui geograafilises mõttes ja oli huvitav meid nendega kõrvutada. Aga. Hästi palju muid aspekte, miks ma seda raamatut ilmselt rohkem kunagi ei loe ja mis mind lugedes häirisid:
pidev võrdlus Eesti ja Singapuri vahel, kusjuures Eesti jäi alati kaotajaks. Oli siis Eestis see eluke Liisil tõesti nii halb? Minu meelest Singapuri inimõiguste puudumine on suur probleem ning riik ikka nii palju asju oma inimestele ette kirjutada ei tohiks. Liis on väga Singapuri sellise range elukorralduse poolt, aga... ise küll rikub erinevaid reegleid (nagu porno vaatamine või nätsu söömine), lihtsalt loodab, et vahele ei jää. Kõik need reeglid on head ja teised täitku, aga no mitte mina.
Hästi palju ingliskeelseid väljendeid. Jah, me saame aru, sa oskad inglise keelt, aga seda oskavad samal tasemel enamik sinu vanuses eestlasi. See pole asi, millega uhkeldada. See raamat on mõeldud eestlastele, väljenda end eesti keeles! Siinkohal minu meelest täielik tegemata töö toimetajalt, kes oleks pidanud neid kaldkirjas ingliskeelseid loosungeid kõvasti koomale tõmbama. Raamatu stiil kannatab ja veidi tüütu on lugeda nii.
Raamatust lausa kumab läbi kerge rassism. Täitsa varjamatult. Liis vaatab ülalt alla Rootsi immigrandikesksele ühiskonnale (olles ise teises riigis sisserändaja), vaatab ülalt alla ka Singapuri teistele, aasia riikidest pärit immigrantidele. Seda on päris hästi aru saada tema jutustamise stiilist.
Uhkustamine. Kui ilusas linnajaos autor elab, kui rikkalt ja hästi, mida kõike saab endale lubada... Seda on põnev jälgida, ma ei salga, aga veidi eemale tõukab ka.
Kokkuvõtteks ma seda raamatut soovitaks küll, ühe korra lugeda. Saab targemaks ja igav ei hakka. Aga kuidagi liiga vastu hakkas palju selle jutu sisust, et üle kolme tärni raatsiks anda.
pidev võrdlus Eesti ja Singapuri vahel, kusjuures Eesti jäi alati kaotajaks. Oli siis Eestis see eluke Liisil tõesti nii halb? Minu meelest Singapuri inimõiguste puudumine on suur probleem ning riik ikka nii palju asju oma inimestele ette kirjutada ei tohiks. Liis on väga Singapuri sellise range elukorralduse poolt, aga... ise küll rikub erinevaid reegleid (nagu porno vaatamine või nätsu söömine), lihtsalt loodab, et vahele ei jää. Kõik need reeglid on head ja teised täitku, aga no mitte mina.
Hästi palju ingliskeelseid väljendeid. Jah, me saame aru, sa oskad inglise keelt, aga seda oskavad samal tasemel enamik sinu vanuses eestlasi. See pole asi, millega uhkeldada. See raamat on mõeldud eestlastele, väljenda end eesti keeles! Siinkohal minu meelest täielik tegemata töö toimetajalt, kes oleks pidanud neid kaldkirjas ingliskeelseid loosungeid kõvasti koomale tõmbama. Raamatu stiil kannatab ja veidi tüütu on lugeda nii.
Raamatust lausa kumab läbi kerge rassism. Täitsa varjamatult. Liis vaatab ülalt alla Rootsi immigrandikesksele ühiskonnale (olles ise teises riigis sisserändaja), vaatab ülalt alla ka Singapuri teistele, aasia riikidest pärit immigrantidele. Seda on päris hästi aru saada tema jutustamise stiilist.
Uhkustamine. Kui ilusas linnajaos autor elab, kui rikkalt ja hästi, mida kõike saab endale lubada... Seda on põnev jälgida, ma ei salga, aga veidi eemale tõukab ka.
Kokkuvõtteks ma seda raamatut soovitaks küll, ühe korra lugeda. Saab targemaks ja igav ei hakka. Aga kuidagi liiga vastu hakkas palju selle jutu sisust, et üle kolme tärni raatsiks anda.
February 1, 2024
Võtsin eesti kirjanduse päeva raames lahti Mirko, et midagi emakeelset õigel päeval veel lugeda. Silma jäi antud teos ning kuna mulle meenus Hedi paari kuu tagune arvustus sellest, siis pikemalt ei mõelnudki, vaid valisin selle ja minek. Ühtlasi on see minu teine "Minu..." sarja raamat.
Lugemine ise oli väga huvitav. Ma ei teadnud Singapurist eelnevalt midagi peale selle, et neil on vinge kosega lennujaam. Liis on väga mõnusa pikkusega lühiülevaate andnud riigi ajaloost, mis minusugusele võhikule sobis kenasti. Seejärel hulka väga palju ülevaatlikku riigist ja selle eri kohtadest ning korraldustest täna, sekka ka sissevaatlikke hetki Liisi enda elust seal kui ka mõned arvamused ühe või teise teema kohta. Need viimased oli vast küll mu isiklikud lemmikud, sest ma hakkasin paar korda kõva häälega naerma ja mu vaene kaasa oli sunnitud mitu korda kuulama kui ma mõnda seika või mõttekäiku talle ette lugesin.
Ja Singapur ise, mis mulje ta mulle jättis? Sellise düstoopilis-utoopialikku, kui olla aus. Seal on kindlasti paika pandud ja juurutatud päris mitmeid väga häid asju, millest teised riigid võiksid eeskuju võtta. Eeskätt meeldis mulle (vähemalt Liisi poolt kirjeldatu põhjal) nende pikaajaline vaade ning rohelise keskkonna loomine. Ja paralleelselt selle toredaga eksisteerivad seal sellised reeglid ja korraldused, millega ma ise tahes tahtmata ei suuda nõustuda.
Ei tasu ka muidugi unustada, et Liis ise kirjeldab oma elu jõuka valge lääne inimese kogemuse najal, mitte kohaliku vaatepunktist. Mis on täiesti OK, sest see ongi tema elu, tema kogemus ja tema Singapur. Ja müts maha tema ja abikaasa ees, sest selle vastu nüüd küll ei saa vaielda, et luksusliku ja nauditava elu soojal paradiisisaarel on nad endale loonud. Kes külvab, see lõikab!
Minu poolt kindel soovitus!
Lugemine ise oli väga huvitav. Ma ei teadnud Singapurist eelnevalt midagi peale selle, et neil on vinge kosega lennujaam. Liis on väga mõnusa pikkusega lühiülevaate andnud riigi ajaloost, mis minusugusele võhikule sobis kenasti. Seejärel hulka väga palju ülevaatlikku riigist ja selle eri kohtadest ning korraldustest täna, sekka ka sissevaatlikke hetki Liisi enda elust seal kui ka mõned arvamused ühe või teise teema kohta. Need viimased oli vast küll mu isiklikud lemmikud, sest ma hakkasin paar korda kõva häälega naerma ja mu vaene kaasa oli sunnitud mitu korda kuulama kui ma mõnda seika või mõttekäiku talle ette lugesin.
Ja Singapur ise, mis mulje ta mulle jättis? Sellise düstoopilis-utoopialikku, kui olla aus. Seal on kindlasti paika pandud ja juurutatud päris mitmeid väga häid asju, millest teised riigid võiksid eeskuju võtta. Eeskätt meeldis mulle (vähemalt Liisi poolt kirjeldatu põhjal) nende pikaajaline vaade ning rohelise keskkonna loomine. Ja paralleelselt selle toredaga eksisteerivad seal sellised reeglid ja korraldused, millega ma ise tahes tahtmata ei suuda nõustuda.
Ei tasu ka muidugi unustada, et Liis ise kirjeldab oma elu jõuka valge lääne inimese kogemuse najal, mitte kohaliku vaatepunktist. Mis on täiesti OK, sest see ongi tema elu, tema kogemus ja tema Singapur. Ja müts maha tema ja abikaasa ees, sest selle vastu nüüd küll ei saa vaielda, et luksusliku ja nauditava elu soojal paradiisisaarel on nad endale loonud. Kes külvab, see lõikab!
Minu poolt kindel soovitus!
January 13, 2021
Minus tekitas see raamat vastakaid tundeid. Oli lehti mida neelasin suure huviga ja siis jälle mõtlesin hmm kohe tuleb uni peale. Siiski sain teada palju Liisi kohta ja veel rohkem Singapuri kohta, lugeda ma kindlasti soovitan.
Alguses sattusin ma täiesti vaimustusse Lee Kuan Yewist oma reeglite ja korraga. Või suutis Liis nii head reklaami talle teha :) Ikka, et turvaline ja puhas ja pole Euroopa probleeme immigrantidega jne. Vaadates korralagedust Eestis (vägistamised, tapmised, varastamised - no iga kell võtaks sellise range korra nagu Singapuris! ) Mis pagana kurjategija ringikasvatamine maksumaksja raha eest. Teeninduse sektoris töötates pead ju ise ka taluma ohtlike hulle, keda haiglates ei hoita, terroriseerivad teisi, Singapuris sellist nalja vast ei oleks. Kuid kas neid piiranguid on nii palju vaja (no ok sääsed mulle ka ei meeldi, aga hulluks ei tasu ju minna!). Veel mis pani imestama, et rikastele ju piirangud ei meeldi (korruptsioon ja altkäemaksud tihti on just rikaste teema). Kõige ausam seltskond on minu meelest kesklass, aga neil pole Singapuri ometigi asja (rahakott ei jaksa seal elamist lubada). Seda ka raamatus korduvalt rõhutati, et seljakoti rändurid ja kunstihinged pole seal oodatud. Pead olema super rikas ja tark kui tahad Singapuris elada (no vaatama võid ju turistina tulla).
Muigama pani veits autori kiitus enese suunas (samas mõistan, meedia ei ole rikaste meestega abielus olevate blondi juuksevärvi kandvate inimeste vastu lahke. Enamus ei usuks, et Liis on tegelikult tark naine, tegus naine ja saaks üksi ka hakkama). Järelikult peabki kirjutama, et teate mul on ka ajud.
Igatahes on mul kahju, et ma Liisi ei tunne, hängiks seal tema basseinis ääres kunagi hea meelega :)
Alguses sattusin ma täiesti vaimustusse Lee Kuan Yewist oma reeglite ja korraga. Või suutis Liis nii head reklaami talle teha :) Ikka, et turvaline ja puhas ja pole Euroopa probleeme immigrantidega jne. Vaadates korralagedust Eestis (vägistamised, tapmised, varastamised - no iga kell võtaks sellise range korra nagu Singapuris! ) Mis pagana kurjategija ringikasvatamine maksumaksja raha eest. Teeninduse sektoris töötates pead ju ise ka taluma ohtlike hulle, keda haiglates ei hoita, terroriseerivad teisi, Singapuris sellist nalja vast ei oleks. Kuid kas neid piiranguid on nii palju vaja (no ok sääsed mulle ka ei meeldi, aga hulluks ei tasu ju minna!). Veel mis pani imestama, et rikastele ju piirangud ei meeldi (korruptsioon ja altkäemaksud tihti on just rikaste teema). Kõige ausam seltskond on minu meelest kesklass, aga neil pole Singapuri ometigi asja (rahakott ei jaksa seal elamist lubada). Seda ka raamatus korduvalt rõhutati, et seljakoti rändurid ja kunstihinged pole seal oodatud. Pead olema super rikas ja tark kui tahad Singapuris elada (no vaatama võid ju turistina tulla).
Muigama pani veits autori kiitus enese suunas (samas mõistan, meedia ei ole rikaste meestega abielus olevate blondi juuksevärvi kandvate inimeste vastu lahke. Enamus ei usuks, et Liis on tegelikult tark naine, tegus naine ja saaks üksi ka hakkama). Järelikult peabki kirjutama, et teate mul on ka ajud.
Igatahes on mul kahju, et ma Liisi ei tunne, hängiks seal tema basseinis ääres kunagi hea meelega :)
April 25, 2021
Minu lugemiselamus osutus väga mõnusaks. Julgen väita, et see on üks parimaid ja ülevaatlikumaid Petrone prindi "Minu" sarja raamatuid.
Mulle meeldis esiteks, et autor on elanud Singapuris üpris pikka aega; on mitmeid sama sarja raamatuid, kus külastatakse riiki paar kuud vms. Nii oskab Liis Lass kujutada Singapuri sellisena nagu see ka tegelikult on (ma loodan vähemalt). Veel üks aspekt, mis oli nauditav, oli autori elu: kuna tema ja ta kaaslane on heal järjel, sai nautida kirjeldusi nende imeilusast Sentosa Cove'il olevast privaatsest elupaigast ning ka nende huvitavast elust.
On tugevalt tunda, et tegemist on ennast hästi harinud autoriga ning mitte ainult Singapuri ajaloo võtmes. Peale selle räägib Liis Lass globaalsetest probleemidest, linnakeskkonnast, ärindusest-ettevõtlikusest, poliitikast (nii Eesti kui ka Singapuri omast). Ta toob rohkelt välja oma arvamusi ja ettepanekuid, kuid mitte etteheitvalt, vaid ausalt. Minu kui lugeja jaoks tekitas see respekti ja usaldust. Lisaks saab lugeja tuttavaks Singapuri eduloo taga oleva peaministri, Lee Kuan Yew ning tema valitud tistaatidega. Liis Lass jagab Yew'ga samu väärtusi ning tema nime mainitakse raamatu jooksul palju.
Algul arvasin, et autori jutt on tõesti liiga ülistav, või imelike kommete peale liiga leplik. Hiljem sain aru, et tegelikult, teises riigis elades, peabki ju oma arvamuse endale jätma. Liis Lass, erinevalt paljudest teistest sarja autoritest, selle asemel, et aina kohalike traditsioonide ja tavade üle vinguda, võtab Singapuri kultuuri kui aspekti, millega harjuda. :)
Üldiselt soovitan raamatut väga, lugedes on võimalik palju mõtteainet korjata, oma arvamusi riigijuhtimise üle kujundada ja pildid on samuti imeilusad!
Mulle meeldis esiteks, et autor on elanud Singapuris üpris pikka aega; on mitmeid sama sarja raamatuid, kus külastatakse riiki paar kuud vms. Nii oskab Liis Lass kujutada Singapuri sellisena nagu see ka tegelikult on (ma loodan vähemalt). Veel üks aspekt, mis oli nauditav, oli autori elu: kuna tema ja ta kaaslane on heal järjel, sai nautida kirjeldusi nende imeilusast Sentosa Cove'il olevast privaatsest elupaigast ning ka nende huvitavast elust.
On tugevalt tunda, et tegemist on ennast hästi harinud autoriga ning mitte ainult Singapuri ajaloo võtmes. Peale selle räägib Liis Lass globaalsetest probleemidest, linnakeskkonnast, ärindusest-ettevõtlikusest, poliitikast (nii Eesti kui ka Singapuri omast). Ta toob rohkelt välja oma arvamusi ja ettepanekuid, kuid mitte etteheitvalt, vaid ausalt. Minu kui lugeja jaoks tekitas see respekti ja usaldust. Lisaks saab lugeja tuttavaks Singapuri eduloo taga oleva peaministri, Lee Kuan Yew ning tema valitud tistaatidega. Liis Lass jagab Yew'ga samu väärtusi ning tema nime mainitakse raamatu jooksul palju.
Algul arvasin, et autori jutt on tõesti liiga ülistav, või imelike kommete peale liiga leplik. Hiljem sain aru, et tegelikult, teises riigis elades, peabki ju oma arvamuse endale jätma. Liis Lass, erinevalt paljudest teistest sarja autoritest, selle asemel, et aina kohalike traditsioonide ja tavade üle vinguda, võtab Singapuri kultuuri kui aspekti, millega harjuda. :)
Üldiselt soovitan raamatut väga, lugedes on võimalik palju mõtteainet korjata, oma arvamusi riigijuhtimise üle kujundada ja pildid on samuti imeilusad!
February 25, 2024
Nii Liis Lass kui Singapuri linnriik on fenomenid, ei teagi, kummast otsast alata...
Kord ammu aega tagasi käis üks mu lähedane inimene (heake küll, Justin Petrone) tööreisil Hiinas. Ta ei tundnud toona eriti hästi Eesti nn tabloidlehtede kuulsusi ja nii juhtus lugu, et ta sattus seal Shanghai eestllaste seltskonnas õhtut veetes kokku ühe põneva noore neiuga, kes talle väga muljet avaldas. Terane, oma arvamustega, haritud, suust veeres aina kuldmunakesi, millele võis vastu vaielda, aga mis olid ilmselgelt põnevad. Umbes midagi sellist.
Alles hiljem viis ta kokku, et ahsoo, selle Shanghai ülikoolis õppiva neiu nimi on Liis Lass ja tal on Eestis kahtlane kuulsus (millesse Liis ise suhtub nagu campi).
Aga teine algus on see, et kord – veel palju rohkem aastaid tagasi – sattusin ma Singapuri ja see koht võlus mind väga. Nii kontseptsioonina kui ka elukeskkonnana. Kokku olen Singapuris käinud vist seitsmel korral (tänu sellele, et töötasin kunagi Robinsoni-produktsioonis Malaisia lõunaosa saartel... ja tänu sellele, et sain hiljem sellesama Justiniga tema teaduskonverentsidele hotelli kaasa minna.) Kõige pikem seal viibimine õnnestus selsamal pisikesel Sentosa saarel, nädal aega järjest, ja olen oma väikeste lastega seal jalutanud, paabulinde ja pisikesi inimtühje rannasopikesi imestanud ja unistanud sinna kolimisest.... Kõndinud välja sinnamaani, kust edasi ei saanud ja algas nn eesriide-tagune, rikkurite kinnine elutsoon. Raamatut lugedes panin ajakava paika: mina jalutasin oma lastega Sentosal 2013. aasta kevadel, ja just samal ajal kavandaski Liis Lass sinnakolimist. Ning ta tegigi selle teoks veel samal aastal.
Siiani on mul Singapuriga seotud segased tunded. Loomulikult on see koht lummav ja loomulikult on selles ka midagi hirmutavat, meenub Huxley „Hea uus ilm“ ja muud düstoopiad: otsustatud on luua maailmakord, mis oleks tõhus ja mugav; aga need, kes selle korraga ei haaku, need saadetakse minema. (Ma ei saa hästi aru, kui Singapuris on HIV ja hepatiit keelatud, ent kui haigestub näiteks Singapuri kodanik, mis siis temaga peale hakatakse? Sellest sain küll aru, et narkoanalüüsi võidakse sulle teha pärast välismaa-reisi ja kui su veres-uriinis on midagi kahtlast, siis... ma ei mäletagi, kas ootab hiigeltrahv, vangistus, kepihoobid ja/või väljasaatmine... Midagi siit valikust kindlasti.)
Sain raamatust teada palju uut Singapuri tekke kohta. Autor on tõesti kirglik mõtleja ja kontseptualist. Ta mitte lihtsalt pole valinud endale elamiseks ja laste kasvatamiseks tema meelest kõige ideaaalsemat keskkonda, vaid ta on tõsiselt tööd teinud selle maailma ajaloo ja mehhanismide mõistmiseks. Kuidas ikkagi sai juhtuda, et vaid ühe inimpõlve vältel (1960ndatest 1980ndate lõpuni mõõtes) sai kolmanda maailma kolkast esimese maailma tippriik? Kuidas saavutati see, et Hiiumaa suurusele saarele mahub Hiiumaa suurusele saarele mahub kuus miljonit inimest igapäevaselt elama ja sadu tuhandeid igapäevaselt külastama niimoodi, et ei teki klaustrofoobiat ja trügimist? Mis on selle tõhususe hind?
Pean ütlema, et ma polegi ühtegi sellist „Minu...“ sarja raamatut lugenud, kus riigijuhtimisest oleks kirjutatud nii põnevalt ja nii selgelt tuntava isikliku arvamusega. Osaliselt lugesin, osaliselt kuulasin, Liis Lassi omahäälselt sisseloetud audioraamat on omaette fenomen. Kirglik! Ja nii palju on seal kohti, kus võiks vastu vaielda või küsida: aga oot, aga inimõigused, aga traditsioonid... "Muidugi võib surmanuhtlust rakendada, inimesi on ju hoiatatud ja sõna tuleb kuulata, see on kõikide huvides!" Tõepoolest, kõik meie maailmas on kokkuleppeline. Singapuril on näidata ette tulemus, on maailmale jagada teatud võtted, kuidas sellisele tulemusele jõuda. Toon ühe näite: kuidas saavutada see, et inimesed ei suitsetaks? Kõige parem oleks see muidugi ära keelata, aga seda pole isegi Singapur teha söandanud. Aga suitsetada tohib vaid teatud kohtades, prügikastide kõrvale nurgatagustesse on tänavatel-hoovides maha markeeritud platsikesed... ja seal vonkleb järjekord. Kusagil mujal kui selle pisikese platsikese peal sa suitsetada ei tohi. Ja e-sigaretid on keelatud. Tulemus: suitsetatakse muidugi vähe. Ka autosid hoitakse samamoodi kontrolli all. Ja nätsu ei tohi ei närida ega omada, seda teab vist kogu maailm. Hommikuti on Singapuri tänavad uskumatult puhtad.
Kohati on raamatus ka lihtsalt eraelulisi lookesi, näiteks saame teada koduabilisega koos elamise köögipoolest. (Oma abikaasast kõneldes hoiab Liis Lass aga välja timmitud privaatsust... Kiidab ja meelitab kiirete poolirooniliste killukeste näol, aga me ei saa isegi seda teada, mis rahvusest ta kaasa on või mis alal ta töötab.) Kõige rohkem meeldivad mulle raamatus need osad, kus autor on suutnud selle Singapuri-spetsiifilise kentsakuse panna oma isikliku elu konteksti. Näiteks: Singapuris on ka džunglit alles hoitud, see on väga rohelise olemisega linn oma tiheasustusest hoolimata, ja Liis läheb oma tütrega ühel õhtul jalutama, plaanidest oma terassipalmile natuke mulda juurde võtta. Aga siis ta ei julge, kuigi on justkui omaette džunglis, ja ka mõneaastane tütar ütleb, et emme, see oleks varastamine. Ostavadki mulda kilekotti pakendades poest.
Singapuris on nii palju efektiivsust, kuidas nad oma prügimajandust kontrolli all hoiavad, põletades prügi elektriks ja ehitades tuhaga uut saart, näiteks. Enamus Liisi näidetest jõuab varem või hiljem Eesti juurde välja. Ka Eesti on väike riik, kes mingil hetkel sai korraks sisse uuendusliku hoo ja oskas ka maailmale seda kommunikeerida, täpselt nagu Singapur. Aga samal ajal on meil pidev identiteedikriis ja liiga pehme käega valikute tegemine ja selle mõttetu Euroopa Liidu koosseisus venimine, umbes nii tõlgendasin ma Liis Lassi mõtteid.
See on raamat, mis sobiks hästi keskkooliklassidele lugemiseks ja pärast klassis väitlemiseks! Oleks huvitav teada, mida noored inimesed sellest arvavad.
Aga mina isiklikult... loeksin Liis Lassi sulest veel asju ja Singapuri ma küll enam kolida ei plaaniks!
Kord ammu aega tagasi käis üks mu lähedane inimene (heake küll, Justin Petrone) tööreisil Hiinas. Ta ei tundnud toona eriti hästi Eesti nn tabloidlehtede kuulsusi ja nii juhtus lugu, et ta sattus seal Shanghai eestllaste seltskonnas õhtut veetes kokku ühe põneva noore neiuga, kes talle väga muljet avaldas. Terane, oma arvamustega, haritud, suust veeres aina kuldmunakesi, millele võis vastu vaielda, aga mis olid ilmselgelt põnevad. Umbes midagi sellist.
Alles hiljem viis ta kokku, et ahsoo, selle Shanghai ülikoolis õppiva neiu nimi on Liis Lass ja tal on Eestis kahtlane kuulsus (millesse Liis ise suhtub nagu campi).
Aga teine algus on see, et kord – veel palju rohkem aastaid tagasi – sattusin ma Singapuri ja see koht võlus mind väga. Nii kontseptsioonina kui ka elukeskkonnana. Kokku olen Singapuris käinud vist seitsmel korral (tänu sellele, et töötasin kunagi Robinsoni-produktsioonis Malaisia lõunaosa saartel... ja tänu sellele, et sain hiljem sellesama Justiniga tema teaduskonverentsidele hotelli kaasa minna.) Kõige pikem seal viibimine õnnestus selsamal pisikesel Sentosa saarel, nädal aega järjest, ja olen oma väikeste lastega seal jalutanud, paabulinde ja pisikesi inimtühje rannasopikesi imestanud ja unistanud sinna kolimisest.... Kõndinud välja sinnamaani, kust edasi ei saanud ja algas nn eesriide-tagune, rikkurite kinnine elutsoon. Raamatut lugedes panin ajakava paika: mina jalutasin oma lastega Sentosal 2013. aasta kevadel, ja just samal ajal kavandaski Liis Lass sinnakolimist. Ning ta tegigi selle teoks veel samal aastal.
Siiani on mul Singapuriga seotud segased tunded. Loomulikult on see koht lummav ja loomulikult on selles ka midagi hirmutavat, meenub Huxley „Hea uus ilm“ ja muud düstoopiad: otsustatud on luua maailmakord, mis oleks tõhus ja mugav; aga need, kes selle korraga ei haaku, need saadetakse minema. (Ma ei saa hästi aru, kui Singapuris on HIV ja hepatiit keelatud, ent kui haigestub näiteks Singapuri kodanik, mis siis temaga peale hakatakse? Sellest sain küll aru, et narkoanalüüsi võidakse sulle teha pärast välismaa-reisi ja kui su veres-uriinis on midagi kahtlast, siis... ma ei mäletagi, kas ootab hiigeltrahv, vangistus, kepihoobid ja/või väljasaatmine... Midagi siit valikust kindlasti.)
Sain raamatust teada palju uut Singapuri tekke kohta. Autor on tõesti kirglik mõtleja ja kontseptualist. Ta mitte lihtsalt pole valinud endale elamiseks ja laste kasvatamiseks tema meelest kõige ideaaalsemat keskkonda, vaid ta on tõsiselt tööd teinud selle maailma ajaloo ja mehhanismide mõistmiseks. Kuidas ikkagi sai juhtuda, et vaid ühe inimpõlve vältel (1960ndatest 1980ndate lõpuni mõõtes) sai kolmanda maailma kolkast esimese maailma tippriik? Kuidas saavutati see, et Hiiumaa suurusele saarele mahub Hiiumaa suurusele saarele mahub kuus miljonit inimest igapäevaselt elama ja sadu tuhandeid igapäevaselt külastama niimoodi, et ei teki klaustrofoobiat ja trügimist? Mis on selle tõhususe hind?
Pean ütlema, et ma polegi ühtegi sellist „Minu...“ sarja raamatut lugenud, kus riigijuhtimisest oleks kirjutatud nii põnevalt ja nii selgelt tuntava isikliku arvamusega. Osaliselt lugesin, osaliselt kuulasin, Liis Lassi omahäälselt sisseloetud audioraamat on omaette fenomen. Kirglik! Ja nii palju on seal kohti, kus võiks vastu vaielda või küsida: aga oot, aga inimõigused, aga traditsioonid... "Muidugi võib surmanuhtlust rakendada, inimesi on ju hoiatatud ja sõna tuleb kuulata, see on kõikide huvides!" Tõepoolest, kõik meie maailmas on kokkuleppeline. Singapuril on näidata ette tulemus, on maailmale jagada teatud võtted, kuidas sellisele tulemusele jõuda. Toon ühe näite: kuidas saavutada see, et inimesed ei suitsetaks? Kõige parem oleks see muidugi ära keelata, aga seda pole isegi Singapur teha söandanud. Aga suitsetada tohib vaid teatud kohtades, prügikastide kõrvale nurgatagustesse on tänavatel-hoovides maha markeeritud platsikesed... ja seal vonkleb järjekord. Kusagil mujal kui selle pisikese platsikese peal sa suitsetada ei tohi. Ja e-sigaretid on keelatud. Tulemus: suitsetatakse muidugi vähe. Ka autosid hoitakse samamoodi kontrolli all. Ja nätsu ei tohi ei närida ega omada, seda teab vist kogu maailm. Hommikuti on Singapuri tänavad uskumatult puhtad.
Kohati on raamatus ka lihtsalt eraelulisi lookesi, näiteks saame teada koduabilisega koos elamise köögipoolest. (Oma abikaasast kõneldes hoiab Liis Lass aga välja timmitud privaatsust... Kiidab ja meelitab kiirete poolirooniliste killukeste näol, aga me ei saa isegi seda teada, mis rahvusest ta kaasa on või mis alal ta töötab.) Kõige rohkem meeldivad mulle raamatus need osad, kus autor on suutnud selle Singapuri-spetsiifilise kentsakuse panna oma isikliku elu konteksti. Näiteks: Singapuris on ka džunglit alles hoitud, see on väga rohelise olemisega linn oma tiheasustusest hoolimata, ja Liis läheb oma tütrega ühel õhtul jalutama, plaanidest oma terassipalmile natuke mulda juurde võtta. Aga siis ta ei julge, kuigi on justkui omaette džunglis, ja ka mõneaastane tütar ütleb, et emme, see oleks varastamine. Ostavadki mulda kilekotti pakendades poest.
Singapuris on nii palju efektiivsust, kuidas nad oma prügimajandust kontrolli all hoiavad, põletades prügi elektriks ja ehitades tuhaga uut saart, näiteks. Enamus Liisi näidetest jõuab varem või hiljem Eesti juurde välja. Ka Eesti on väike riik, kes mingil hetkel sai korraks sisse uuendusliku hoo ja oskas ka maailmale seda kommunikeerida, täpselt nagu Singapur. Aga samal ajal on meil pidev identiteedikriis ja liiga pehme käega valikute tegemine ja selle mõttetu Euroopa Liidu koosseisus venimine, umbes nii tõlgendasin ma Liis Lassi mõtteid.
See on raamat, mis sobiks hästi keskkooliklassidele lugemiseks ja pärast klassis väitlemiseks! Oleks huvitav teada, mida noored inimesed sellest arvavad.
Aga mina isiklikult... loeksin Liis Lassi sulest veel asju ja Singapuri ma küll enam kolida ei plaaniks!
March 7, 2023
Lugesin raamatut pärast teist Singapuri reisi ning andis üsna hea ülevaate riigi ajaloost, riigikorrast ja elust läbi jõuka lääne inimese silmade. Iga "Minu ..." raamat on eri autori tõttu üsna erineva käekirjaga - antud juhul oli igapäevaelu seiku natuke vähem. Samas ise ootan, et need raamatud annaksid mulle ülevaate riigist ja kuidas see toimib, mida antud kirjutis tegi.
Autoril on väga tugevad arvamused erinevatest teemadest, sh poliitikast, mis võib ehk mõnele inimesele mitte meeldida.
Üldiselt oli põnev lugemine ja neid raamatuid tulebki võtta, kui ühe inimese perspektiivi elust selles riigis mitte ainuõiget tõde. Kui olete Singapuri reisimas, tasub kindlasti lugeda.
Autoril on väga tugevad arvamused erinevatest teemadest, sh poliitikast, mis võib ehk mõnele inimesele mitte meeldida.
Üldiselt oli põnev lugemine ja neid raamatuid tulebki võtta, kui ühe inimese perspektiivi elust selles riigis mitte ainuõiget tõde. Kui olete Singapuri reisimas, tasub kindlasti lugeda.
July 6, 2024
Täitsa tore lugemine.
Olen töö asjus vast 3 korda Singapuris käinud ning eks see elu seal selline ongi nagu raamatus kirjeldatakse. Sentosale ei ole ma jõudnud, küll aga korduvalt nautinud food court’ides pakutavaid lihtsaid, aga imelisi maitseid.
Ja puhtuse ning turvalisuse pärast ei pea tõesti muretsema.
Olen töö asjus vast 3 korda Singapuris käinud ning eks see elu seal selline ongi nagu raamatus kirjeldatakse. Sentosale ei ole ma jõudnud, küll aga korduvalt nautinud food court’ides pakutavaid lihtsaid, aga imelisi maitseid.
Ja puhtuse ning turvalisuse pärast ei pea tõesti muretsema.
August 25, 2024
Kuigi olen lugenud kümneid minu-sarja raamatuid, siis just see kirjatükk on siiani mu lemmik. Siin on kõike, ajalugu ja juhtumisi, glamuuri ja igapäevaelu. Liis oskab selle riigi nii üles kiita, et mine või isegi pikemaks. Kuigi tean, et elada ma sel hiiumaa-suurusel saareriigil ei viitsiks, kuid külastada on alati hea!
June 19, 2022
Siiamaani parim Minu sarja raamat, mida olen lugenud. Räägib põhjalikult riigi elust ja olust, kuid ka autori enda elust. Raamat on tõesti hästi kirjutatud.
March 4, 2024
Meeldis. Väga huvitav autori elu lugeda, lisaks väga ülevaatlik sealsest olust.
June 26, 2021
Taaskord üks mõnus Minu-sarja raamat. Ootused olid lugemist alustades palju madalamad ja üllatusin positiivselt. Tegu oli väga ülevaatliku raamatuga. Autor räägib Singapuri ajaloost, keskkonnast ja probleemidest. Teada saab kohalikust elust ning kuuleb põnevaid fakte riigi kohta. Mulle meeldis, et see raamat oli väga mitmekülgne. Sobib minu arvates nii reisiraamatuks sest kuuleb paiga enda kohta, kuid samas toob autor sisse oma isiklikud kogemused.
Displaying 1 - 26 of 26 reviews