Nii algab Moskva maffiaadvokaadi Valeri Karõševi ülevaade Vene maffia väljakujunemisest ja arengust kolmekümne aasta jooksul: "Peatunud Žigulist hüppas välja maskiga mees tumedas jopis, haaras automaadi ja hakkas meie suunas tulistama. Reageerisime välgukiirusel ja viskusime oma kallites ülikondades märjale kõnniteele. Tundus, et tulistamisele ei tulegi lõppu. Paljud läheduses viibinud inimesed kukutasid endid samuti maha ja hakkasid oma autode poole roomama. Kuulsin karjeid, ilmselt sai keegi haavata. Järsku ilmusid kaubanduskeskuse uksele püstolitega noor¬mehed, kes hakkasid tulistama automaaturit. Algas tulevahetus. Automaatur oli sunnitud kummargile laskuma. Lõpuks hüppas ta autosse ja põgenes. Mitu autot kihutas talle järele. Kaldapealsele jäi vigastatud Lincoln. Hilisõhtul edastati teleuudistes Sadko-Arkada juures aset leidnud tulistamise üksikasju. Sain teada, et tegu oli kahe vaenuliku grupeeringu arveteklaarimisega. Minu klient oli raskelt haavatud ja musta Volga juht juhuslikust kuulist tapetud, tulistamiskohast leiti üle kuuekümne padrunihülsi – erinevate relvade, sealhulgas automaatide ja püstolite omi."
Maffias on midagi paeluvat. Eks selletõttu otsustasin selle raamatu ka osta. Raamatu esimene pool oli huvitavam / paeluvam. 90-ndad olid ikka karm aeg. Teose teises pooles oli rohkem juttu korruptsioonist ametnike seas ja see jättis mind rohkem külmaks. Veider ja naljakas, et oli teatud bosside surmadest isegi kahju korraks. Kuigi ei tasuks kaasa tunda kurjategijatel, ükskõik kui võimsad nad ka pole. Tekib siiski mingi sümpaatia. Ise valitakse selline elu mille puhul tuleb arvestada, et varem või hiljem sind tapetakse. Elu pole film.