What do you think?
Rate this book
Tagamaa
Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mis räägivad peateedest ja keskustest kõrvale jäävast tagamaast. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi, alates Eesti iseseisvumisest kuni tänapäevani, mille iga lugu toimub meile pöördelisel või olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.
Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikses või käredas veebruaripakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsades toimub ootamatuid kohtumisi, rännakuid ja kokkupõrkeid, mis keerduvad tolmustelt teedelt otse tegelaste hingesoppidesse, sulandudes seal kujutlusteks, unedeks, ihadeks.
„Tagamaa” lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned lugusid läbivad motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.
Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikses või käredas veebruaripakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsades toimub ootamatuid kohtumisi, rännakuid ja kokkupõrkeid, mis keerduvad tolmustelt teedelt otse tegelaste hingesoppidesse, sulandudes seal kujutlusteks, unedeks, ihadeks.
„Tagamaa” lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned lugusid läbivad motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.
197 pages, Hardcover
First published January 1, 2020
1 person is currently reading
60 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
December 15, 2020
Eelduseks, et Martini raamat sulle istuks, on võime luulet lugeda ja armastada - need kirjeldused, mida mõni siin on laitnud, on minu jaoks just kõige ilusam osa. Kirjutatud luule tööriistadega, ajuti ongi need lood pigem proosaluule kui klassikaline novell. Pildid, helid, kujundid, lopsakas lüüriline väljendusviis. Eks see, mida raamatust arvatakse ja kuidas seda väljendatakse, peegelda ikka lugejat-kriitikut ennast, kes kisub end niiviisi halastamatult ja häbita paljaks ;) Nii olen kriitikast alati arvanud. Ja et pole vaja kvantiteeti taga ajades sarilugeda (milleks?) ja kõigest midagi sariarvata, vaid leida teosed, mis on sulle sobivad. Teistest parem vaikida. See viimane oli mu sõnum Goodreadsi kriitikutele, mitte ei Martini raamatule - viimane ongi kahtlemata pigem nišikas teatud žanri gurmaanidele.
July 10, 2024
Alustaksin nii, et see on mu esimene Martin Alguse raamat. Olin vaimustunud headest reviewdest tema raamatule "Paranemine" ning kui raamatut "Tagamaa" soodushinnaga müüdi, mõtlesin, et ehk on seegi hea..?
See polnud mitte ainult hea, vaid lausa suurepärane! Läbiv teema teoses on linnaväline elu ja inimesed ning nendega juhtuvad seigad läbi Eesti ajaloo, alustades iseseisvumisajast kuni tänapäevani. Lugemist alustades mõtlesin: mõelda välja täpsem ajajärk loos kirjeldatu järgi- see ongi raamatu mõte. Hakkasin mõtlema metsavendadele, sõdadele, mis aastal täpselt midagi juhtus, kes Eestis tollel ajal võimul oli jne. Aga raamatu lõpetades sain ma aru: teose mõte oli see, et tegelikult ajalugu ei olnudki selle teose keskmes. Tegelikult see polnud üldsegi lugude mõte täpselt teada, mis hetkega ajaloos tegu oli. Mõte seisnes selles, et linnavälistes külakestes, n-ö "tagamaal", ei olegi väga pistmist, mis "linnas" toimub. Minu jaoks oli raamatu sisus olulisel kohal hoopis tõdemus, et loodus ja inimloomus on see, mis oli-on-jääb. Tagamaal ei huvita kedagi, kas on vene või iseseisvumisaeg, sest sealsetel inimestel on oma igapävamured- mõned, tõsi, on tingitud riiklikest reziimidest, kuid mõned mitte ligilähedalegi. Nad on linnast ja poliitkast jäänud kaugele.
Martin Algus oskas aga edasi anda selliseid emotsioone, mida juba kaua raamatut lugedes tundnud pole. Autoril on oskus anda edasi ka kõige igapäevasemaid liigutusi, tundeid, esemeid jne nii piltlikult, ilusalt, vaimurikkalt... See on lausa uskumatu! Vahepeal tekkis küll tunne, et tahaksin lihtsalt mõnda ilusasse hetke või looduspaika lihtsalt raamatust sisse pugeda.
Oli ka magushaput äratundmist eestlastes ja nende olekus. See ilus, kuid nii kurb inimhing, mis meid iseloomustab.. "vaga vesi, sügav põhi" nagu öeldakse. Mitmed lühijutud tekitasid nii palju emotsioone: kaasaelamist tegelastele, või tohutut kurbust. Kindlasti ei jätnud ükski jutt külmaks.
Mulle väga meeldis ka autori oskus tekitada juttudega kaasahaaravustunnet. Selline vaikne kerimine millestki väiksest millekski suureks. Selline slow build-up on väga mõnus. Mingi hetk ei suutnud raamatut käest panna, aga samas ei suutnud ka järgmist lugu kohe peale võtta, kuna emotsioonid ja isegi pulss olid veel viimasest loost meeletult kõrgel. Märkimisväärne on ka see, et vahepeal oli tegemist ainult ühe tegelase looga, mis keris, kuid vahepeal said loo lõpus põimuda erinevate inimeste eraldi lood... kõik loogiliselt üheks.
Ma nii soovitan seda raamatut kõigile, kellel on kiire, kuna lood on erineva pikkusega ning pole üksteisega seotud, niiet saab lugeda 1 loo kaupa! Samuti on raamat kõigile, kes armastavad eesti autoreid, Eestit, eesti inimesi ning muidugi ka loodust. Või neile, kellele meeldivad nukrad lood, seal on neid üksjagu. Tõeline tearjerker ikka vahel :D
Huuh, lähen kohe "Paranemist" raamatupoodi otsima :D
See polnud mitte ainult hea, vaid lausa suurepärane! Läbiv teema teoses on linnaväline elu ja inimesed ning nendega juhtuvad seigad läbi Eesti ajaloo, alustades iseseisvumisajast kuni tänapäevani. Lugemist alustades mõtlesin: mõelda välja täpsem ajajärk loos kirjeldatu järgi- see ongi raamatu mõte. Hakkasin mõtlema metsavendadele, sõdadele, mis aastal täpselt midagi juhtus, kes Eestis tollel ajal võimul oli jne. Aga raamatu lõpetades sain ma aru: teose mõte oli see, et tegelikult ajalugu ei olnudki selle teose keskmes. Tegelikult see polnud üldsegi lugude mõte täpselt teada, mis hetkega ajaloos tegu oli. Mõte seisnes selles, et linnavälistes külakestes, n-ö "tagamaal", ei olegi väga pistmist, mis "linnas" toimub. Minu jaoks oli raamatu sisus olulisel kohal hoopis tõdemus, et loodus ja inimloomus on see, mis oli-on-jääb. Tagamaal ei huvita kedagi, kas on vene või iseseisvumisaeg, sest sealsetel inimestel on oma igapävamured- mõned, tõsi, on tingitud riiklikest reziimidest, kuid mõned mitte ligilähedalegi. Nad on linnast ja poliitkast jäänud kaugele.
Martin Algus oskas aga edasi anda selliseid emotsioone, mida juba kaua raamatut lugedes tundnud pole. Autoril on oskus anda edasi ka kõige igapäevasemaid liigutusi, tundeid, esemeid jne nii piltlikult, ilusalt, vaimurikkalt... See on lausa uskumatu! Vahepeal tekkis küll tunne, et tahaksin lihtsalt mõnda ilusasse hetke või looduspaika lihtsalt raamatust sisse pugeda.
Oli ka magushaput äratundmist eestlastes ja nende olekus. See ilus, kuid nii kurb inimhing, mis meid iseloomustab.. "vaga vesi, sügav põhi" nagu öeldakse. Mitmed lühijutud tekitasid nii palju emotsioone: kaasaelamist tegelastele, või tohutut kurbust. Kindlasti ei jätnud ükski jutt külmaks.
Mulle väga meeldis ka autori oskus tekitada juttudega kaasahaaravustunnet. Selline vaikne kerimine millestki väiksest millekski suureks. Selline slow build-up on väga mõnus. Mingi hetk ei suutnud raamatut käest panna, aga samas ei suutnud ka järgmist lugu kohe peale võtta, kuna emotsioonid ja isegi pulss olid veel viimasest loost meeletult kõrgel. Märkimisväärne on ka see, et vahepeal oli tegemist ainult ühe tegelase looga, mis keris, kuid vahepeal said loo lõpus põimuda erinevate inimeste eraldi lood... kõik loogiliselt üheks.
Ma nii soovitan seda raamatut kõigile, kellel on kiire, kuna lood on erineva pikkusega ning pole üksteisega seotud, niiet saab lugeda 1 loo kaupa! Samuti on raamat kõigile, kes armastavad eesti autoreid, Eestit, eesti inimesi ning muidugi ka loodust. Või neile, kellele meeldivad nukrad lood, seal on neid üksjagu. Tõeline tearjerker ikka vahel :D
Huuh, lähen kohe "Paranemist" raamatupoodi otsima :D
August 11, 2021
Asi pole selles, nagu ei oskaks Algus kirjutada. Oskab. See on kahtlemata tugevam pool asjast. Lugude loomisega on natuke teine asi ja kas novellis saab üks teiseta eksisteerida, seda mina ei oska öelda. Ajastu mõtestamise ambitsiooni on siin muidugi ka, ent midagi uut – väga vähe.
Need on omamoodi teise Eesti lood, täis ääremaalikku muda ja süngust, aga kõiketeadva jutustaja positsioonilt esitatuna õhkub neist taustal päris korralik annus rahvusromantikat, nii et mul tekkis kohati tunne, nagu loeksin tekste, mis on pärit saja aasta tagusest ajast.
Mingit kulminatsiooni neis juttudes reeglina pole, nad lihtsalt kulgevad ühtlase vooluna algusest lõpuni porikärbeste sumina saatel. Muutust ei tule, jätkub eksistentsiaalne äng oma naturaalsuses.
Kahtlemata saab Eesti elule jätkuvalt nii vaadata küll, aga kas tingimata on tarvis?
Need on omamoodi teise Eesti lood, täis ääremaalikku muda ja süngust, aga kõiketeadva jutustaja positsioonilt esitatuna õhkub neist taustal päris korralik annus rahvusromantikat, nii et mul tekkis kohati tunne, nagu loeksin tekste, mis on pärit saja aasta tagusest ajast.
Mingit kulminatsiooni neis juttudes reeglina pole, nad lihtsalt kulgevad ühtlase vooluna algusest lõpuni porikärbeste sumina saatel. Muutust ei tule, jätkub eksistentsiaalne äng oma naturaalsuses.
Kahtlemata saab Eesti elule jätkuvalt nii vaadata küll, aga kas tingimata on tarvis?
February 5, 2024
Raamatu lugemisel tekkis tunne, et olemasolev aeg peatub ning juhuse tahtel viib autor su ajamasinaga täiesti suvalisse ajahetke, täiesti suvaliste inimeste ellu. Ümbruse kirjeldused, vaated, häirivad sääsed ja kõik muu juurdekuuluv panebki korraks kogu olustikku nägema läbi tegelaste. Ja see hetk, kuhu ajamasin viib, võib olla täis ängi, rõõmu, ootust, pisaraid, tahtejõu riismete kokku kraapimist jne. Ning sama äkki kui ajarännak algab, sama äkki see ka lõpeb. Need paigad, inimesed ja tegevused jäävad sinna kuhugi maha. Mis neist saab, ei tea. See on nagu päris elus. Kohtad kedagi, oled kuidagi seotud ning mingil hetkel kaob igasugune side ning lugu nagu katkeks järgmise korrani. Kui see järgmine kord üldse tuleb.
June 17, 2025
Palju loodust - imeilusa sônavaraga kirjeldused; eestlaste raske ajalugu, saatused - sôjad, pôgenemised.; tàiuslikkuseni viimistletud novellid - puänt, nagu peab. Ilus, lihtsalt ilus ja lugemisväärne. Kindlasti üks mu lemmikuid Eesti kirjanikke. Poeetiline autor - millest annab ka tunnistust täppi timmitud tundeline luulekogu “Paranemine.”
July 17, 2023
Mul on veidi raske uskuda, et Martin Alguse novellikogu "Tagamaa" oli 2020. a Kultuurkapitali proosaauhinna nominentide seas. See, et tol aastal siiski võitis Mudlumi Elleni-raamat, näib vägagi õiglane.
Mis raamat see siis õigupoolest on? See on kümnest novellist koosnev kogumik, kus kõik lood on põhimõtteliselt kirjeldused võrdlemisi juhuslikest hetkedest, haagitud mingi ajaloosündmuse või ajastu konteksti umbes viimase saja aasta jooksul. Mingit suuremat sügavamat sisu novellidel minu arust ei ole, pigem panustatakse lugeja emotsioonidele, andes võimaluse "viibida" nendes veidrates hetkedes. Stiililt on kõik novellid sisekaemuslikud - valdavalt mingid ühe peategelase melanhoolsed mõtted-mälestused (erandiks niminovell "Tagamaal"). Mis aga niimoodi kergesti juhtuda võib ja antud kogumikus ka juhtub - kõikide lugude peategelased on ühetaolised, eristumatud, lõpuks lausa igavad. Kõik sündmuspaigad ja novellides loodud maailmad on piiratud, kitsad, traagilised, inimesed seal omavahel sisuliselt ei räägi, vaid peamiselt haletsevad omaette, ning see tekitab tunde, et kogu see maailm on tehislik, mitte päris. Seetõttu on lugejal raske ennast nende tegelaste ja lugudega samastada. Temaatika poolest on keskkond ju mõneti sarnane romaanidele "Tants aurukatla ümber" (Mats Traat) või isegi "Seltsimees laps" (Leelo Tungal), kuid viimaste motiiv, areng ja stiil on selgelt tugevamad kui Alguse novellikogul.
Kogu raamatust praktiliselt ei leia dialoogi - mis võiks ju olla särtsuv ja särisev ning anda novellidele pisut elu - sest just võime efektiivselt rääkida on ju see, mis eristab inimesi muudest elusolenditest - aga mingil põhjusel eelistab autor nende asemel esitada oma novellides esitadavaldavalt dialoogide igavavõitu kokkuvõtteid. Minu arust on see üks raamatu peamisi puudusi.
Kõik novellid on - ütleksin lausa, et punnitatult - traagilised. Näiteks esimeses loos ("Lumi") - küll see naine on ikka nii üdini-üdini üksi (vt stiilinäide all), novellis "Olympia" no küll on peategelase elu ikka nii lõputult-lõputult kurb... Sellist punnitamist paistab välja ka teistel rinnetel - näiteks ajastu kirjelduse sissetoomine näib kohati olevat vajalik üksnes raamatu üldkontseptsiooni toetamiseks, mitte aga novelli enda seisukohalt (lk 115 hakatakse kontekstiväliselt rääkima ühe tegelese kunagisest kommunistlikusse parteisse kuulumisest). Novellis “Mount Everest” on üritatud sisse panna hästi palju kaasaja sõnu - näiteks ainuüksi lk 184 leiavad nimetamist iPad, tahvelarvuti, foto postitamine, klipp, laik, klapid, Tidal, Motörhead, “Ace of Spades”. Minu jaoks muudavad need teksti stiililiselt konarlikuks ja lood ebausutavaks.
Ma veel siiski päris loobunud ei ole! See on minu esimene Martin Alguse raamat lugeda; tema 2018. aasta romaan "Midagi tõelist" - seekord võitja - ootab oma järge.
Stiilinäide (“Lumi”):
"Anna polnud juba aastaid ühtegi meest näinud, mitte niimoodi, abikaasa minekust saati polnud ta ühtegi meest nõnda puudutanud ega näinud. /…/ Poiss on umbes kahekümnene, mõtles Anna, kes oli ise pooleteise kuu eest, detsembris, saanud neljakümne kuue aastaseks. Juba üle kümne aasta oli ta siin üksi elanud, polnud üksindust otseselt valinudki, lihtsalt ümbruskonnas polnud kedagi, kellega saanuks vähegi läbi käia. /…/ Nad [kadunud mehega] olid peale mehe vanemate surma siin kahekesi elanud, ei olnud neil lapsi ega olnud siin midagi, mille nimel tasuks teineteise vastu hea olla."
Mis raamat see siis õigupoolest on? See on kümnest novellist koosnev kogumik, kus kõik lood on põhimõtteliselt kirjeldused võrdlemisi juhuslikest hetkedest, haagitud mingi ajaloosündmuse või ajastu konteksti umbes viimase saja aasta jooksul. Mingit suuremat sügavamat sisu novellidel minu arust ei ole, pigem panustatakse lugeja emotsioonidele, andes võimaluse "viibida" nendes veidrates hetkedes. Stiililt on kõik novellid sisekaemuslikud - valdavalt mingid ühe peategelase melanhoolsed mõtted-mälestused (erandiks niminovell "Tagamaal"). Mis aga niimoodi kergesti juhtuda võib ja antud kogumikus ka juhtub - kõikide lugude peategelased on ühetaolised, eristumatud, lõpuks lausa igavad. Kõik sündmuspaigad ja novellides loodud maailmad on piiratud, kitsad, traagilised, inimesed seal omavahel sisuliselt ei räägi, vaid peamiselt haletsevad omaette, ning see tekitab tunde, et kogu see maailm on tehislik, mitte päris. Seetõttu on lugejal raske ennast nende tegelaste ja lugudega samastada. Temaatika poolest on keskkond ju mõneti sarnane romaanidele "Tants aurukatla ümber" (Mats Traat) või isegi "Seltsimees laps" (Leelo Tungal), kuid viimaste motiiv, areng ja stiil on selgelt tugevamad kui Alguse novellikogul.
Kogu raamatust praktiliselt ei leia dialoogi - mis võiks ju olla särtsuv ja särisev ning anda novellidele pisut elu - sest just võime efektiivselt rääkida on ju see, mis eristab inimesi muudest elusolenditest - aga mingil põhjusel eelistab autor nende asemel esitada oma novellides esitadavaldavalt dialoogide igavavõitu kokkuvõtteid. Minu arust on see üks raamatu peamisi puudusi.
Kõik novellid on - ütleksin lausa, et punnitatult - traagilised. Näiteks esimeses loos ("Lumi") - küll see naine on ikka nii üdini-üdini üksi (vt stiilinäide all), novellis "Olympia" no küll on peategelase elu ikka nii lõputult-lõputult kurb... Sellist punnitamist paistab välja ka teistel rinnetel - näiteks ajastu kirjelduse sissetoomine näib kohati olevat vajalik üksnes raamatu üldkontseptsiooni toetamiseks, mitte aga novelli enda seisukohalt (lk 115 hakatakse kontekstiväliselt rääkima ühe tegelese kunagisest kommunistlikusse parteisse kuulumisest). Novellis “Mount Everest” on üritatud sisse panna hästi palju kaasaja sõnu - näiteks ainuüksi lk 184 leiavad nimetamist iPad, tahvelarvuti, foto postitamine, klipp, laik, klapid, Tidal, Motörhead, “Ace of Spades”. Minu jaoks muudavad need teksti stiililiselt konarlikuks ja lood ebausutavaks.
Ma veel siiski päris loobunud ei ole! See on minu esimene Martin Alguse raamat lugeda; tema 2018. aasta romaan "Midagi tõelist" - seekord võitja - ootab oma järge.
Stiilinäide (“Lumi”):
"Anna polnud juba aastaid ühtegi meest näinud, mitte niimoodi, abikaasa minekust saati polnud ta ühtegi meest nõnda puudutanud ega näinud. /…/ Poiss on umbes kahekümnene, mõtles Anna, kes oli ise pooleteise kuu eest, detsembris, saanud neljakümne kuue aastaseks. Juba üle kümne aasta oli ta siin üksi elanud, polnud üksindust otseselt valinudki, lihtsalt ümbruskonnas polnud kedagi, kellega saanuks vähegi läbi käia. /…/ Nad [kadunud mehega] olid peale mehe vanemate surma siin kahekesi elanud, ei olnud neil lapsi ega olnud siin midagi, mille nimel tasuks teineteise vastu hea olla."
Displaying 1 - 6 of 6 reviews