What do you think?
Rate this book
Peegel karu silmades
Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. Minult oli sageli küsitud, et kuidas käituksin, kui satuksin metsas karuga vastamisi. Ma ei tea, kas suutmatus sellele vastata painas mind kui matkajuhti, kelle kogemustepagasis selline olukord puudus. Või näris mind mingisugune sügavam huvi iseenda suhtes. Kuidas ma siis ikkagi käituksin?
Loodus pakub pidevalt selliseid pendeldusi teadlike ja alateadlike ruumide vahel. Selleks ei pea ilmtingimata karu või hundiga karvupidi kokku jooksma. Ka liblika lend või veevulin metsaojal võimaldab meil avastada oma sisemaailmas paiku, kus me varem pole viibinud. Selles valguses võiks loodusmaastikke vaadata ka kui õnge, millega enda seest täiesti uusi tahke välja õngitseda.
Loodus pakub pidevalt selliseid pendeldusi teadlike ja alateadlike ruumide vahel. Selleks ei pea ilmtingimata karu või hundiga karvupidi kokku jooksma. Ka liblika lend või veevulin metsaojal võimaldab meil avastada oma sisemaailmas paiku, kus me varem pole viibinud. Selles valguses võiks loodusmaastikke vaadata ka kui õnge, millega enda seest täiesti uusi tahke välja õngitseda.
190 pages, Hardcover
Published January 1, 2020
4 people are currently reading
99 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
October 5, 2020
Rometi taolisi inimesi vajab nüüdisaegne, tähelepanumajandusel põhinev maailm üha rohkem ja rohkem.. sest see, millist sõnumit sellised inimesed enda järel kannavad, on hindamatu, igavene ning (tõelisi) inimlikke alusväärtusi loov ning korrastav.
Done.
Done.
February 8, 2021
Igale praegusele või tulevasele loodussõbrale kohustuslik lugemine. Väga mõnus raamat!
January 25, 2024
Lihtsalt nii mõnus, kerge, ent siiski hulga mõtteainet pakkuv jalutuskäik loodusesse- pakitud raamatu kaante vahele!
November 22, 2024
See raamat jõudis mu riiulile tegelikult juba ammu, kuid millegipärast ma selle lugemiseni polnudki veel jõudnud. Ja nüüd sattusid kokku paar erinevat tegurit, mille peale ta lõpuks ikkagi kätte võtsin ja läbi lugesin – ja see oli tõesti ilus ja kaunis kogumik mõtisklusi.
Nüüd, kus suurest pandeemiaajastust on möödas mõni aasta, on isegi natuke kummastav lugeda nendest hetkedest, mis tol hetkel olid meie igapäevane reaalsus. Selle raamatu kontekstis tähendab see muidugi eelkõige näiteks seda, kuidas tundus, et pool Eestit otsustas korraga minna Viru rabasse jalutama (ja kus 2m distantsi sa nüüd küll selle rahvamassiga niisama naljalt ei hoia).
Ent see oli ainult killuke selles teoses ja ajahetkes. Kõik muu kehtis nii mõni aasta tagasi kui ka tänavu. Lehtede vahel leiab mõtteid nii sellest, kuidas elada hetkes ja mida see üldse tähendab; mida tähendab inimeseks olemine; mis on vaikus ja kui palju on meie ümber tegelikult müra, milleta me samas tunneme end ehk isegi ebamugavalt; kuidas leida elus erakorralisi hetki ja näiteks sellest, kuidas mõjub autorile sügis ja pime aeg – millega sain praeguse pimeda novembri keskel kohe eriti hästi samastuda. Ja seda kõike muidugi ühel või teisel viisil seoses laiema ajatu loodusega meie ümber.
See on ilus ja mõtlemapanev teos, mis muuhulgas pani mind eriti mõtlema ka sellele, kui vähe ma ise looduses aega olen veetnud, kuigi Eestis on selleks niisamuti kauneid ja imelisi kohti kui välismaal. Ehk suudan tulevikus seda viga parandada ja teadlikumalt planeerida kasvõi natuke rohkem väikeseid väljasõite kodumaa avastamiseks.
Nüüd, kus suurest pandeemiaajastust on möödas mõni aasta, on isegi natuke kummastav lugeda nendest hetkedest, mis tol hetkel olid meie igapäevane reaalsus. Selle raamatu kontekstis tähendab see muidugi eelkõige näiteks seda, kuidas tundus, et pool Eestit otsustas korraga minna Viru rabasse jalutama (ja kus 2m distantsi sa nüüd küll selle rahvamassiga niisama naljalt ei hoia).
Ent see oli ainult killuke selles teoses ja ajahetkes. Kõik muu kehtis nii mõni aasta tagasi kui ka tänavu. Lehtede vahel leiab mõtteid nii sellest, kuidas elada hetkes ja mida see üldse tähendab; mida tähendab inimeseks olemine; mis on vaikus ja kui palju on meie ümber tegelikult müra, milleta me samas tunneme end ehk isegi ebamugavalt; kuidas leida elus erakorralisi hetki ja näiteks sellest, kuidas mõjub autorile sügis ja pime aeg – millega sain praeguse pimeda novembri keskel kohe eriti hästi samastuda. Ja seda kõike muidugi ühel või teisel viisil seoses laiema ajatu loodusega meie ümber.
See on ilus ja mõtlemapanev teos, mis muuhulgas pani mind eriti mõtlema ka sellele, kui vähe ma ise looduses aega olen veetnud, kuigi Eestis on selleks niisamuti kauneid ja imelisi kohti kui välismaal. Ehk suudan tulevikus seda viga parandada ja teadlikumalt planeerida kasvõi natuke rohkem väikeseid väljasõite kodumaa avastamiseks.
April 20, 2023
Imeliselt kirjutatud ampsud teekonnast loodusega. Hakkasin igatsema sarnast sügavat kontakti linnavälise eluga. Samas ka teistmoodi mõistma, kus elan ja miks.
January 2, 2021
Kindlasti üks eelmise aasta olulisem alustatud raamat, läbi sain alles sellel aastal. Ka mul on looduses käimisest väga eredaid elamusi ja minu lapsepõlv möödus osaliselt maal, niisiis on kindlasti lihtsam suhestuda ja sidet loodusega leida. Sest see lihtsalt on juba olemas. Seda raamatut tahaks aga soovitada lugeda ka neile, kel seda eelnevat sidet ei ole. Ülioluline raamat mõtestamaks meie nelja aastaaega, vaikust, meelelahutuse valikut jms. Ei pea autoriga nõustuma, aga tasub ise ka samadele teemadele mõelda.
Kuna raamat oli kokku pandud varem ilmunud artiklitest portaalis edasi.org (väga lahe koht!), siis mingil hetkel, umbes poole raamatu pealt või hiljemgi, hakkas tunda andma, et lood ei olnud mõeldud raamatuks, vaid pandi need hiljem sellisel kujul kokku. Ei olnud päris teemakorduseid, aga oli natuke nüansside korduseid ja sellest enamgi tundsin, et kõik ei ole piisavalt seotud, ei teki ajalist järjestust, või kui on, on seda raske tunda. Et raamat algab koroonakevadest rääkides, aga siis tuleb uus sügis ja uus talv ja jälle sügis jne. Lugudes/mõtteavaldustes endis ei olnud midagi kaootilist, kõik oli väga mõnus lugeda ja nautisin täielikult. Tahan veel uuestigi lugeda.
Kuna raamat oli kokku pandud varem ilmunud artiklitest portaalis edasi.org (väga lahe koht!), siis mingil hetkel, umbes poole raamatu pealt või hiljemgi, hakkas tunda andma, et lood ei olnud mõeldud raamatuks, vaid pandi need hiljem sellisel kujul kokku. Ei olnud päris teemakorduseid, aga oli natuke nüansside korduseid ja sellest enamgi tundsin, et kõik ei ole piisavalt seotud, ei teki ajalist järjestust, või kui on, on seda raske tunda. Et raamat algab koroonakevadest rääkides, aga siis tuleb uus sügis ja uus talv ja jälle sügis jne. Lugudes/mõtteavaldustes endis ei olnud midagi kaootilist, kõik oli väga mõnus lugeda ja nautisin täielikult. Tahan veel uuestigi lugeda.
August 26, 2023
Kahjuks saigi loetud. Sügavate tunnete, mõtete ja läbi elu kaasas käinud kogemuste kaaslane, ärataja. Kohati oli tunne nagu loeksin luuletust, mis puudutab hinge olulisemaid punkte. Kohati või parem öelda, et iga lehekülg pani kaasa filosofeerima ja kujutad ette, mitte ainult enda elu heaolu üle vaid endast kõvasti kaugemale suurte rahvaste ja ka meie üle. Kohati oli tunne, et tegelikult võikski meil Eestis nii olla, et kui loen seda raamatut, siis võiks arvata, et ükskõik kes meist on selle kirjutanud. On kahju, et autori looduse kogemused hoopis enamikest nii kauged on.
Häbiväärne on tunda, et ise taas kaugemaks olen jäänud oma linnaeluga, aga see ongi hea, et seda lugedes sain vastused nii suurtele ja olulistele küsimustele, nendele segaduse tekitajatele enda sees.
Maale, loodusesse, see on vastus.
Ma pole tõesti elus lugenud raamatut, mis ajaks mind nutma, sest on nii õige ja ilus ja seda veel mitu korda.
Siiras tänu autorile, kes on sisekaemused julgenud avalikult sõnadesse panna.
Häbiväärne on tunda, et ise taas kaugemaks olen jäänud oma linnaeluga, aga see ongi hea, et seda lugedes sain vastused nii suurtele ja olulistele küsimustele, nendele segaduse tekitajatele enda sees.
Maale, loodusesse, see on vastus.
Ma pole tõesti elus lugenud raamatut, mis ajaks mind nutma, sest on nii õige ja ilus ja seda veel mitu korda.
Siiras tänu autorile, kes on sisekaemused julgenud avalikult sõnadesse panna.
January 24, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
October 14, 2025
täitsa tore lugemine, natuke naljakalt mõjuv pateetiline stiil, aga muidu vahva.
"Suuna parklasse vottes otsustasime astuda laudteele ja leidsime end justkui keset festivali. Inimesed ei mahtunud kohati üksteisest mööda. Ma ei teagi, kumb külalist rohkem imestama pani- kas maastik ise või inimeste suhe sellega. Ainus, mida ta ei mõistnud, oli see, et miks on inimesed nõnda pahurate nägudega. Avaldasin lootust, et just seda näoilmet nad siia muutma olidki tulnud ja autosse tagasi istudes on kõik juba palju parem. Lisasin, et tegelikult on tegemist rahvusliku eripäraga ja ta ei tohiks seda isiklikult võtta."
"Krudisevast lumest ja talvisest tähistaevast on nüüdseks saanud vihm ja lõputu tuul. Üks torm ajab teist taga. Tunnen, et sellisest talvest on stabiilse meeleoluga läbi seilamine juba tõeline väljakutse. Vahel naljatlen endamisi, et porgu kuvandit tuleks muuta - see peaks olema üks jahe, vesine ja tuuline paik. Ma usun, et kuskil leegitsevas põrgukoopas tunneks õige eestlane end kui talvepuhkusel."
"Alles hiljuti sattusin rabas pildistades heale murakakohale. Ent sel korral oli seljataga unetu öö ja ämbritki polnud käepärast. Väsinuna ja suure kahetsusega võtsin suuna kodu poole, et mõni päev hiljem naasta. Paari päeva pärast ämbriga saabudes leidsin eest tühjuse. Mitte ainsatki marja. Korilase suurim hirm on teine korilane.
Ent teatud erandeid selles korilase maailmas siiski on, näiteks ei ole mul üldse kahju näidata oma paikasid külalistele kaugetelt maadelt. Hoopis vastupidi - tunnen teatavat uhkust, kui saan demonstreerida oma head nina kohaliku looduse tundmisel. Korilase kõige suurem hirm on vist ikkagi teine kohalik korilane."
"Suuna parklasse vottes otsustasime astuda laudteele ja leidsime end justkui keset festivali. Inimesed ei mahtunud kohati üksteisest mööda. Ma ei teagi, kumb külalist rohkem imestama pani- kas maastik ise või inimeste suhe sellega. Ainus, mida ta ei mõistnud, oli see, et miks on inimesed nõnda pahurate nägudega. Avaldasin lootust, et just seda näoilmet nad siia muutma olidki tulnud ja autosse tagasi istudes on kõik juba palju parem. Lisasin, et tegelikult on tegemist rahvusliku eripäraga ja ta ei tohiks seda isiklikult võtta."
"Krudisevast lumest ja talvisest tähistaevast on nüüdseks saanud vihm ja lõputu tuul. Üks torm ajab teist taga. Tunnen, et sellisest talvest on stabiilse meeleoluga läbi seilamine juba tõeline väljakutse. Vahel naljatlen endamisi, et porgu kuvandit tuleks muuta - see peaks olema üks jahe, vesine ja tuuline paik. Ma usun, et kuskil leegitsevas põrgukoopas tunneks õige eestlane end kui talvepuhkusel."
"Alles hiljuti sattusin rabas pildistades heale murakakohale. Ent sel korral oli seljataga unetu öö ja ämbritki polnud käepärast. Väsinuna ja suure kahetsusega võtsin suuna kodu poole, et mõni päev hiljem naasta. Paari päeva pärast ämbriga saabudes leidsin eest tühjuse. Mitte ainsatki marja. Korilase suurim hirm on teine korilane.
Ent teatud erandeid selles korilase maailmas siiski on, näiteks ei ole mul üldse kahju näidata oma paikasid külalistele kaugetelt maadelt. Hoopis vastupidi - tunnen teatavat uhkust, kui saan demonstreerida oma head nina kohaliku looduse tundmisel. Korilase kõige suurem hirm on vist ikkagi teine kohalik korilane."
July 18, 2023
Ma pole midagi nõnda ilusat ilmammu lugenud. Autor aitas jõuda taipamiseni, et kuigi korduvatel tegevustel on tava muutuda ajapikku igavaks, siis looduses kogetu on alati uus ja senitundmatu. Igal aastal tekitavad suurt elevust suve esimene suplus, sügise esimesed kollaseks tõmbuvad vahtrad, talve esimene lumi, kevade esimesed õied.
Tõeline looduseraamat – oleksin seda kangesti tahtnud lugeda kuskil võrkkiiges õndsas üksinduses ja loodushäälte keskis, aga Emajõe kaldail varbad muruvaipa torgatuna oli kah tore! Sest nagu autor ütleb, siis meie juured on ikka ühtmoodi mullas või samblas, mitte klaasis ega betoonis.
Tõeline looduseraamat – oleksin seda kangesti tahtnud lugeda kuskil võrkkiiges õndsas üksinduses ja loodushäälte keskis, aga Emajõe kaldail varbad muruvaipa torgatuna oli kah tore! Sest nagu autor ütleb, siis meie juured on ikka ühtmoodi mullas või samblas, mitte klaasis ega betoonis.
March 14, 2023
Fantastiline, kuidas üks mees on nii selgelt ja tabavalt, lisaks ka väljendusrikkalt, väljendanud meie oma Eestimaa looduses seiklemise võlu. Sellel raamatul on imeline mõju, ühtaegu nii lugejat rahustades, samas aga ka tekitades vastupandamatu kihu minna ka ise loodusesse või vähemalt vaadata ära üks loodusdokumentaal.
Mulle meeldis seda ette lugeda oma mõnekuusele pojale, tekst oli mõnusa rütmiga ning sisu poolest just see, mida ma tahan et ta rohkem kuuleks. Tõeline laks positiivset maskuliinsust!
Läheb minu lemmikute teoste nimekirja.
Mulle meeldis seda ette lugeda oma mõnekuusele pojale, tekst oli mõnusa rütmiga ning sisu poolest just see, mida ma tahan et ta rohkem kuuleks. Tõeline laks positiivset maskuliinsust!
Läheb minu lemmikute teoste nimekirja.
October 11, 2020
Uskumatud detailid, kirjeldatud tunded, lõhnad, hääled viivad lugeja müstilistesse paikadesse, kus ehk kunagi viibinud oleme. Aus raamat Mowglist ja tema mõtisklustest, mis lugeja kaasa tõmbavad.
Ps! Soovitan aeg-ajalt lugemise ajal silmad kinni panna ja teie silmis avanevad kõik nees rabaspaad, esimene kalalkäik, esimene matk, kohtumine karuga. Luban!
Väga kiidan!
Ps! Soovitan aeg-ajalt lugemise ajal silmad kinni panna ja teie silmis avanevad kõik nees rabaspaad, esimene kalalkäik, esimene matk, kohtumine karuga. Luban!
Väga kiidan!
September 27, 2022
Maru mõnus mõttelõngade ja looduslähedaste väärtuste kogum.. raba- ja hingekümbluse (sarnaselt metsakümblusele) tulem. Meeldis väga ka tervet teost läbi kumav autorile omane muhe kirja/kõnepruuk. Vägagi samastuv mõttemaailm:)
June 30, 2022
Alati on mõnud lugeda kirjutisi inimestelt, kes hindavad looduslähedast eluviisi ja vaikust. Teosesesse koondatud lood on ka varem ilmunud ja seega tekkis mõnikord tunne, nagu ei oleks need korralikult omavahel seotud või siis jääb raamatus puudu ilmumishetke kontekstist. Samuti põhjustas see teinekord mõne häiriva korduse tekke. Sellele vaatamata aga on tegemist toreda teosega, mis annab nii mõnegi värske mõttenurga ja idee.
April 2, 2022
Oli mõnus rappa minna ja unistada.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews