Juskega on minu jaoks see probleem, et ta on suures osas kokku võtnud Nermani tekstid. Iseenesest on see hea, sest Nerman ise kirjutas väga pikalt, väga põhjalikult ja tihtipeale oli ühest asjast kirjutatud mitmes erinevas peatükis. Lühemalt on ikka mõnusam lugeda, eks pärast saab endale huvitavatele asjadele juurde uurida. Samas Juske jutud on minu jaoks liiga lühikesed. Sellises formaadis raamat võiks olla mõeldud pigem neile, kes ajavadki taga kummituslugusid või muid naljakaid lugusid. Neid on selles raamatus ka. Mõned teised lood on, aga justkui pastakast välja imetud, et pole nagu midagi öelda ja siis on lihtsalt midagi kokku kirjutatud. Üldiselt on Juske jutustades tunduvalt osavam, kui kirjutades.
Oleks sooviud mingit loogikat, kas linnaosade, asutuste või ehitusstiili kaupa. Selles raamatus oli kõik suhteliselt suvaliselt. Lisaks oleks võinud olla kaardid, mis oleks asja märksa põnevamaks teinud ja kasvõi andnud põhjuse minna jalutama ja vaatama, kus need ehitised asusid. Päris põnevad oleks olnud ka kaart selle kohta, kuidas nt. sünagoog liikus ühest kohast teise.
Üldises plaanis on positiivne see, et sellised raamatud ilmuvad ja ka täiesti ajaloovõhik saab mingisugused teadmised.