What do you think?
Rate this book
Minu... #141
Minu Viljandi. Tagasi alguses
Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Lõvitüdruk, vangistas Tiigernaine. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.
- GenresNonfiction
296 pages, Paperback
First published December 1, 2020
5 people are currently reading
111 people want to read
About the author
Justin Petrone
16 books27 followersA native New Yorker, writer and journalist Justin Petrone has been living in Northern Europe for more than 20 years. With a dozen books to his name and hundreds of articles, he specializes in travel memoirs and experimental dream fiction. His work has appeared in Standart and Edasi.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
February 10, 2021
Mina ise Viljandi kohta väga targemaks ei saanud. Kohutava kohviisu sain ma küll ja kõik kohvikud on nüüd selged, kes kus mida joob ja teeb :)
Raamat ise oli minu jaoks rohkem "kannatava" mehe armuhüüe. Kuid selline hästi kirjutatud, ajas itsitama ja tekitas küsimuse, et kle Justin, mida sa istud seal kohvikus niisama, sa ju oskad kirjutada küll. Iga aasta võiks vabalt ilmuda sinu sulest mõni hea romaan.
Naiste kohta ma tahaks kangesti Justinile paar õpetussõna jagada :)
Esiteks naine ei taha reeglina meest, kes talle kutsika kombel järgi jookseb (naine tahab ise jahti pidada). Teiseks, Justin sa ju üritad rajalt mahavõtta boheemlasi, veganeid, lillelapsi. Seda sorti haldjatele sobib hoopis ürgne viiking, kes suudab end palja pilguga kehtestada, see ei ole mitte sinu loomuses. Sa ise oled samasugune boheem, sul on juba kogemust taolise suhtega.
Ja kolmandaks, ma lihtsalt pean seda ütlema. Nii, kes tõlkis rinda lutsima??? Mehed ei lutsi naiste rindu, titad lutsivad. Kui on soov erootilisi unenägusid edastada, siis kasutada sõna "imema" ja veel parem väljenduda teisiti (nt rindu hellitama).
Raamat ise oli minu jaoks rohkem "kannatava" mehe armuhüüe. Kuid selline hästi kirjutatud, ajas itsitama ja tekitas küsimuse, et kle Justin, mida sa istud seal kohvikus niisama, sa ju oskad kirjutada küll. Iga aasta võiks vabalt ilmuda sinu sulest mõni hea romaan.
Naiste kohta ma tahaks kangesti Justinile paar õpetussõna jagada :)
Esiteks naine ei taha reeglina meest, kes talle kutsika kombel järgi jookseb (naine tahab ise jahti pidada). Teiseks, Justin sa ju üritad rajalt mahavõtta boheemlasi, veganeid, lillelapsi. Seda sorti haldjatele sobib hoopis ürgne viiking, kes suudab end palja pilguga kehtestada, see ei ole mitte sinu loomuses. Sa ise oled samasugune boheem, sul on juba kogemust taolise suhtega.
Ja kolmandaks, ma lihtsalt pean seda ütlema. Nii, kes tõlkis rinda lutsima??? Mehed ei lutsi naiste rindu, titad lutsivad. Kui on soov erootilisi unenägusid edastada, siis kasutada sõna "imema" ja veel parem väljenduda teisiti (nt rindu hellitama).
Read
February 2, 2021See kaua oodatud Viljandi. Loen ja muhelen, kohati kortsutan ka nõutult kulmu. Milline siis on see Justin Petrone Viljandi? Udune, hämmastav, muinasjutuline. Justin kirjutab kõigest kuidagi nii nagu ta ei oleks ka ise... päris. Ta oleks just kui mingi kurvakujurüütel, kes ärkab elule vaid varahommikuse kohvi lõhna, hingeliselt segaduses kahupäiste näitsikute ja veinivines õhtuste tiksumiste peale. Muul ajal nukerdab niisama, kuigi jah, ilmselgelt tegeleb ka loominguliste retkedega.
Peab siiski tunnistama, et eeltöö on põhjalik ja Viljandit ja viljandlasi loeb see võõramaa mees nagu oma viit sõrme. Veidi küll lahutusjärgse melanhoolse mätta otsast, aga siiski. Tegelaste galerii on võrdlemisi tuttav ja äratuntav (oh oleks meil kõigil need Meritid ja Aivarid, kes on rasketel hetkel alati kohal, kaasas veinipudel või paar!) ja paigad kodused. Loed, ja kaadrid kerivad silme ees. Suurimaks üllatajaks ehk viljandlaste (autori silmis) arhailine elulaad (ahjuküttest kaugemale pole nad oma arengus jõudnud, kemmergud talviti jääs, konutavad külmas toanurgas ja on permanentselt õnnetud või segased või mõlemat korraga) ja aktiivne kommuunielu viljelemine. Minust on see kaarega mööda läinud (või siis ongi see mingi uuema aja nähtus ja tekkinud viimase 5-6 aasta jooksul):
"See on mul esimene kord kommuunis käia. Kommuun asub Lossi 7, Kirsimäe majaks kutsutud suure kollase villa teisel korrusel. Näen esimest korda kommuuni kulunud, päevinäinud diivaneid ja köögiriistu, räsitud vanu põrandalaudu, kellegi kasse, kes nurgas istuvad. Niimoodi elavad paljud Viljandi naised, sellised nagu Preili Pilv, ettekandjad ja juuksurid, kes töötavad ebakindlatel töökohtadel, teenivad napilt, kuid saavad siiski hakkama ja unistavad, et suudavad piisavalt kõrvale panna, et mõneks ajaks kuhugi mujale reisida.
Nad on käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest, kuid elavad ometi õelikku elu. Nad magavad samades voodites, joovad samadest tassidest ja pesevad sama duši all. Õhtuti kaunistavad nad hennaga üksteise käsi. Kuitahes põhjas neil näpud ka pole, ei kao südamesoojus neist kuhugi."
---
Silmarõõm. Miski, mis rõõmustab silma. Mõni naine. Jõeste tahab teada, kas ma kolisin siia mõne naise pärast. Aga kulla Jõeste, isegi kui ma tõesti siia mõne naise pärast kolisin, isegi kui kolisin, kas sa tõesti arvad, et ma kuulutaksin seda vihmasel märtsikuu hommikul tervele viljandlasi täis tagatoale? Ma olen siin linnas piisavalt kaua elanud, et teada: tunnetest rääkimine toob häda kaela. Neid räägitakse edasi uudiste pähe ning hakatakse isegi su meeleseisundit analüüsima. Peagi teavad kõik Uueveski vanaemad su silmarõõmust ning peokorraldaja korraldab sulle pulmapeo, kust ei puudu sealiha ja kringel ja viiulimuusika, pikas mustas mantlis kinnisvaramaakler Razumova on sulle aga välja otsinud remonditud ahjudega maja.
„Need hoiavad kodu soojas ka siis, kui väljas on miinus kakskümmend viis!“
Viljandis kaasnevad tõe rääkimisega sellised õudused. Seal peab õppima tähelepanu kõrvale juhtima. Seal peab harjutama vait olemise püha kunsti. Suu kinni! Nii on lihtsam.
„Viljandi ongi mu silmarõõm,“ vastan ma. „See linn on lihtsalt nii ilus.“
Ilus ja äärmiselt ilukirjanduslik punkt Minu-sarja 2020. aastale. Veidi läksid mul vahepeal need Pilved ja Disainerid ja Petsid ja Tiigritüdrukud ja Taruvaigukesed jm tegelased segamini, ent põhjuseks ilmselgelt pikale venitatud lugemine.
Peab siiski tunnistama, et eeltöö on põhjalik ja Viljandit ja viljandlasi loeb see võõramaa mees nagu oma viit sõrme. Veidi küll lahutusjärgse melanhoolse mätta otsast, aga siiski. Tegelaste galerii on võrdlemisi tuttav ja äratuntav (oh oleks meil kõigil need Meritid ja Aivarid, kes on rasketel hetkel alati kohal, kaasas veinipudel või paar!) ja paigad kodused. Loed, ja kaadrid kerivad silme ees. Suurimaks üllatajaks ehk viljandlaste (autori silmis) arhailine elulaad (ahjuküttest kaugemale pole nad oma arengus jõudnud, kemmergud talviti jääs, konutavad külmas toanurgas ja on permanentselt õnnetud või segased või mõlemat korraga) ja aktiivne kommuunielu viljelemine. Minust on see kaarega mööda läinud (või siis ongi see mingi uuema aja nähtus ja tekkinud viimase 5-6 aasta jooksul):
"See on mul esimene kord kommuunis käia. Kommuun asub Lossi 7, Kirsimäe majaks kutsutud suure kollase villa teisel korrusel. Näen esimest korda kommuuni kulunud, päevinäinud diivaneid ja köögiriistu, räsitud vanu põrandalaudu, kellegi kasse, kes nurgas istuvad. Niimoodi elavad paljud Viljandi naised, sellised nagu Preili Pilv, ettekandjad ja juuksurid, kes töötavad ebakindlatel töökohtadel, teenivad napilt, kuid saavad siiski hakkama ja unistavad, et suudavad piisavalt kõrvale panna, et mõneks ajaks kuhugi mujale reisida.
Nad on käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest, kuid elavad ometi õelikku elu. Nad magavad samades voodites, joovad samadest tassidest ja pesevad sama duši all. Õhtuti kaunistavad nad hennaga üksteise käsi. Kuitahes põhjas neil näpud ka pole, ei kao südamesoojus neist kuhugi."
---
Silmarõõm. Miski, mis rõõmustab silma. Mõni naine. Jõeste tahab teada, kas ma kolisin siia mõne naise pärast. Aga kulla Jõeste, isegi kui ma tõesti siia mõne naise pärast kolisin, isegi kui kolisin, kas sa tõesti arvad, et ma kuulutaksin seda vihmasel märtsikuu hommikul tervele viljandlasi täis tagatoale? Ma olen siin linnas piisavalt kaua elanud, et teada: tunnetest rääkimine toob häda kaela. Neid räägitakse edasi uudiste pähe ning hakatakse isegi su meeleseisundit analüüsima. Peagi teavad kõik Uueveski vanaemad su silmarõõmust ning peokorraldaja korraldab sulle pulmapeo, kust ei puudu sealiha ja kringel ja viiulimuusika, pikas mustas mantlis kinnisvaramaakler Razumova on sulle aga välja otsinud remonditud ahjudega maja.
„Need hoiavad kodu soojas ka siis, kui väljas on miinus kakskümmend viis!“
Viljandis kaasnevad tõe rääkimisega sellised õudused. Seal peab õppima tähelepanu kõrvale juhtima. Seal peab harjutama vait olemise püha kunsti. Suu kinni! Nii on lihtsam.
„Viljandi ongi mu silmarõõm,“ vastan ma. „See linn on lihtsalt nii ilus.“
Ilus ja äärmiselt ilukirjanduslik punkt Minu-sarja 2020. aastale. Veidi läksid mul vahepeal need Pilved ja Disainerid ja Petsid ja Tiigritüdrukud ja Taruvaigukesed jm tegelased segamini, ent põhjuseks ilmselgelt pikale venitatud lugemine.
December 27, 2024
See on üsna keeruline olukord, kuhu elu on mind pannud. Kunagi läksime (selle raamatu autori) Justiniga lahku, samas pole me ealeski olnud vihavaenlased, ikka sõbrad edasi. Ma andsin kord küll kindla sõna, et ei võta "Minu Viljandit" toimetada, aga kui Justin oli ligi 600 000 tähemärki valmis kirjutanud ja tundus, et tal pole toimetajat, siis leidsin, et tuleb ikka võtta küll. Kuidas siis teisiti. Ma olen siiani olnud kõigi ta raamatute toimetaja, võibolla on see midagi ülemat kui isiklik suhe eraelus. Ma tunnetan ja tean tema teksti, tema autorikäekirja, kes siis veel...
Ja siis tuli mul toimetajablokk.
Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu - ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on "pärast lahutust ellu jäämine" (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole petteks ees). Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. Meeleolude loomises on Justin meister ja tal on hästi omalaadne sürrealistlik huumoritaju...
Aga ikkagi oli mul blokk. Minu toimetamise lõpetamise taga seisis tekst kinni mõnda aega. Ja ma sain aru, et see magusvalus tunne, mis mul on Viljandi suhtes, see on mul ka Justini suhtes. Viljandi on ju minu sünnilinn ja ma mäletan, kuidas ma seal kõndisin ("Minu Eesti 3" tegevustik) ja tundsin, et siia ma kuulun, siin on mu lapsepõlverajad. Aga. Elu läks teisiti. Kolisime Viljandist ära, läksime lahku, Justin kolis tagasi, kirjutas teksti "Minu Viljandi" neist aastatest, mis algasid pärast ta tagasikolimist. Ja mina olin selle teksti toimetaja.
Palusin tal toimetamise käigus kindlasti rohkem sisse kirjutada mu lemmiktegelast, süüdimatut-sangviinilist Peakokka. Temaga juhtuvad lõbusad lood rikastavad mu meelest muud lugu. Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. Loodan, et Justinilt tuleb nende välja jäänud kildude abiga tulevikus mõni muu raamat.
Ja milline siis on see "Minu Viljandi"? Ma olen tekstiga nii lähedalt seotud, mul on teemaga oma suhe, nii et mina tõesti ei oska ettegi kujutada, kuidas see raamat vastu võetakse. Justini "Minu Eesti" 1,2 ja 3 on kõik üsna sirgooneliselt voolavad lood, esimene osa ehk kõige lihtsam ja naljakam, edasi tuleb süngemaid noote ka, eriti kolmandasse. Kõige süngem Justini raamat on ilmselt ta romaan "Montreali deemonid". Ja mismoodi hakatakse tagantjärele vaatama "Minu Viljandit"? On see tema kõige nukrameelsem teos? Samas ärgem unustagem Peakokka, ikka nalja saab ka...? Ja lõppkokkuvõttes on see lugu ikkagi lootusrikas. Kui mitte midagi/kedagi muud, siis oma ande püüdis see peategelane kinni, kui ta paadimehega lõpuks udusse ja armastusse suubus.
Toimetades tabasin end mõtlemast sellele, kui oluline on Justinile naistegelane. Keegi tugev, müstiline ja hull. Neid on tal "Minu Eestis", ka seal rohkem kui üks, peale Epu näiteks kunstnik Sigrid. Ja neid on tal "Minu Viljandis" - vähemasti neli värvikat tegelannat. Mitte igal meeskirjanikul ei õnnestu naisi elama panna. (Prototüüpide protest lihtsustamisest-ja-liialdamisest on hoopis teise tasandi küsimus. Prototüübiks olemine on lihtsalt saatus... mis seal ikka teha, kunst nõuab objekte. Ja kirjanik jääb ellu tänu kirjutamisele.)
Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest "Minu Eesti 1" noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab. Punkt üks: harju ära ahjuküttega, mis siis, et see nii pikalt iga päev aega võtab. Punkt kaks: harju ära saunaga, mis sest, et mehed end omakeskis paljaks koorivad ja peksavad. Jne. Kui nii võtta, siis äkki on see siiski ka naljakas raamat?
Ning see on kindlasti raamat, mis räägib väga konkreetselt elust pärast lahutust. Tegelikult on ka minu peagi ilmuv "Meie taluelu" omal moel elust pärast lahutust, aga see post-divorce faktor on minu tekstis üsna sügaval peidus. Kes oskab vaadata, see märkab. Meie ümber on alati lood, ja iga loo vaatamiseks on mitu nurka. Justini ja minu lugu võib vaadata näiteks sellise nurga alt: kuidas kahest seljakotirändurist sai aktiivselt rabelev globaalküla eduperekond. Ja kuidas see pere keskea künnisel jagunes: mees valis kohvikutes kirjutamise ja naine valis taluelu. Mitte et üks oleks parem kui teine, aga üks valik on kindlasti teisest kaugemale viiv. Me kõik teeme valikuid läbi elu. Viljandi - see on väikelinn, inimesed, kes teavad üksteisest peaaegu kõike ja kohtuvad iga päev kohvikus. See on üks võimalik Viljandi, ja üks võimalik elustiil. Just sellest elukeskkonnast Justini raamat räägibki. "Viljandi, see on üks suur kolledži ühiselamu" ütleb ta kusagil.
Mis edasi? Uued leheküljed, uued raamatud.
Aga "Minu Viljandi" on välja lennanud ja hakkab oma teed lugejate südametesse otsima. Head teed talle! :)
Ja siis tuli mul toimetajablokk.
Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu - ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on "pärast lahutust ellu jäämine" (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole petteks ees). Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. Meeleolude loomises on Justin meister ja tal on hästi omalaadne sürrealistlik huumoritaju...
Aga ikkagi oli mul blokk. Minu toimetamise lõpetamise taga seisis tekst kinni mõnda aega. Ja ma sain aru, et see magusvalus tunne, mis mul on Viljandi suhtes, see on mul ka Justini suhtes. Viljandi on ju minu sünnilinn ja ma mäletan, kuidas ma seal kõndisin ("Minu Eesti 3" tegevustik) ja tundsin, et siia ma kuulun, siin on mu lapsepõlverajad. Aga. Elu läks teisiti. Kolisime Viljandist ära, läksime lahku, Justin kolis tagasi, kirjutas teksti "Minu Viljandi" neist aastatest, mis algasid pärast ta tagasikolimist. Ja mina olin selle teksti toimetaja.
Palusin tal toimetamise käigus kindlasti rohkem sisse kirjutada mu lemmiktegelast, süüdimatut-sangviinilist Peakokka. Temaga juhtuvad lõbusad lood rikastavad mu meelest muud lugu. Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. Loodan, et Justinilt tuleb nende välja jäänud kildude abiga tulevikus mõni muu raamat.
Ja milline siis on see "Minu Viljandi"? Ma olen tekstiga nii lähedalt seotud, mul on teemaga oma suhe, nii et mina tõesti ei oska ettegi kujutada, kuidas see raamat vastu võetakse. Justini "Minu Eesti" 1,2 ja 3 on kõik üsna sirgooneliselt voolavad lood, esimene osa ehk kõige lihtsam ja naljakam, edasi tuleb süngemaid noote ka, eriti kolmandasse. Kõige süngem Justini raamat on ilmselt ta romaan "Montreali deemonid". Ja mismoodi hakatakse tagantjärele vaatama "Minu Viljandit"? On see tema kõige nukrameelsem teos? Samas ärgem unustagem Peakokka, ikka nalja saab ka...? Ja lõppkokkuvõttes on see lugu ikkagi lootusrikas. Kui mitte midagi/kedagi muud, siis oma ande püüdis see peategelane kinni, kui ta paadimehega lõpuks udusse ja armastusse suubus.
Toimetades tabasin end mõtlemast sellele, kui oluline on Justinile naistegelane. Keegi tugev, müstiline ja hull. Neid on tal "Minu Eestis", ka seal rohkem kui üks, peale Epu näiteks kunstnik Sigrid. Ja neid on tal "Minu Viljandis" - vähemasti neli värvikat tegelannat. Mitte igal meeskirjanikul ei õnnestu naisi elama panna. (Prototüüpide protest lihtsustamisest-ja-liialdamisest on hoopis teise tasandi küsimus. Prototüübiks olemine on lihtsalt saatus... mis seal ikka teha, kunst nõuab objekte. Ja kirjanik jääb ellu tänu kirjutamisele.)
Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest "Minu Eesti 1" noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab. Punkt üks: harju ära ahjuküttega, mis siis, et see nii pikalt iga päev aega võtab. Punkt kaks: harju ära saunaga, mis sest, et mehed end omakeskis paljaks koorivad ja peksavad. Jne. Kui nii võtta, siis äkki on see siiski ka naljakas raamat?
Ning see on kindlasti raamat, mis räägib väga konkreetselt elust pärast lahutust. Tegelikult on ka minu peagi ilmuv "Meie taluelu" omal moel elust pärast lahutust, aga see post-divorce faktor on minu tekstis üsna sügaval peidus. Kes oskab vaadata, see märkab. Meie ümber on alati lood, ja iga loo vaatamiseks on mitu nurka. Justini ja minu lugu võib vaadata näiteks sellise nurga alt: kuidas kahest seljakotirändurist sai aktiivselt rabelev globaalküla eduperekond. Ja kuidas see pere keskea künnisel jagunes: mees valis kohvikutes kirjutamise ja naine valis taluelu. Mitte et üks oleks parem kui teine, aga üks valik on kindlasti teisest kaugemale viiv. Me kõik teeme valikuid läbi elu. Viljandi - see on väikelinn, inimesed, kes teavad üksteisest peaaegu kõike ja kohtuvad iga päev kohvikus. See on üks võimalik Viljandi, ja üks võimalik elustiil. Just sellest elukeskkonnast Justini raamat räägibki. "Viljandi, see on üks suur kolledži ühiselamu" ütleb ta kusagil.
Mis edasi? Uued leheküljed, uued raamatud.
Aga "Minu Viljandi" on välja lennanud ja hakkab oma teed lugejate südametesse otsima. Head teed talle! :)
January 4, 2024
Viljandlasena tekib seda raamatut lugedes eelkõige kognitiivne dissonants. Ma ju tean igaüht neist inimestest, kes siin raamatus kirjeldatud on.. ja neid on siin ikkagi väga spetsiifilise filtri läbi tutvustatud. Niisiis tekkis tegelikult kaitserefleks, ma tahaks täpsustada, täiendada, õigustada. Sinna mul kogu energia läkski. Lugesin sellise guilty pleasure valuga. Viljandi polegi siin niivõrd oluline, kuigi võib-olla peaks Justin ka sagedamini vanalinnast välja kiikama - paalalinna ja uueveski kandis kondama. Saab nii mõnigi paine ehk vabanemise.
May 22, 2021
Ühehingetõmberaamat. Mõnus kevadine lugemine. Raamat väikelinnast, mis jääb Tartu ja Pärnu vahele ja mida olen ise erinevatel eluetappidel erineva sagedusega külastatud küll töö, küll vabaaja veetmise ning tuttavate külastamise tõttu. Justini raamatu-Viljandis on paras seltskond boheemlasi-lillelapsi, kohvitantesid ja -onkleid, muusikuid, näitlejaid, folkareid, kohalikke välismaalasi; kogu loo taustal hõljub pidevalt Rohelise Maja kohviku mõnus kohvi ja hommikuste saiakeste aroom, millest isegi püüan alati osa saada oma Viljandi-hommikutel.
Ning 90% juhtudest on seal ka kohal Justini poolt kirjeldatud seltskond ja muidugi tema ise ka.
Kui mu poeg veel väike oli ning Pärnusse sõites alati Viljandis peatusime, et veidi jalgu sirutada, siis selliseid toredaid kohvikuid seal veel ei olnud ( Roheline Maja, Layk, Fellin, Ormisson). Vanim senitegutsev kohvik Viljandi-seal antikvariaadi vastas- oli aga täiesti olemas. Ja laps siis arvaski, et "Viljandi- see ongi ju kohvik!" ja selles oli tal täiesti õigus. Enda lapsepõlvest mäletan Viljandi järve ääres suvitamist (ega pärnakad ju suviti oma randa sageli ära ei mahtunud, tuli mujale suplema minna), muidugi lossimägesid ja Ugala teatri mõnusaid jäätise-ploomi- kokteile.
Tore, et autor on leidnud väikeses Viljandis oma seltskonna, keda ta võib julgesti kutsuda "minu inimesteks"- just need inimesed annavadki elule vürtsi ja särtsu, nemad ongi see võrgustik ja tugisambad, keda me oma ellu nii väga ootame ja vajame, eriti keerulistel aegadel. Ma arvan, et Justinil on Viljandiga väga vedanud ja Viljandil temaga!
Ning 90% juhtudest on seal ka kohal Justini poolt kirjeldatud seltskond ja muidugi tema ise ka.
Kui mu poeg veel väike oli ning Pärnusse sõites alati Viljandis peatusime, et veidi jalgu sirutada, siis selliseid toredaid kohvikuid seal veel ei olnud ( Roheline Maja, Layk, Fellin, Ormisson). Vanim senitegutsev kohvik Viljandi-seal antikvariaadi vastas- oli aga täiesti olemas. Ja laps siis arvaski, et "Viljandi- see ongi ju kohvik!" ja selles oli tal täiesti õigus. Enda lapsepõlvest mäletan Viljandi järve ääres suvitamist (ega pärnakad ju suviti oma randa sageli ära ei mahtunud, tuli mujale suplema minna), muidugi lossimägesid ja Ugala teatri mõnusaid jäätise-ploomi- kokteile.
Tore, et autor on leidnud väikeses Viljandis oma seltskonna, keda ta võib julgesti kutsuda "minu inimesteks"- just need inimesed annavadki elule vürtsi ja särtsu, nemad ongi see võrgustik ja tugisambad, keda me oma ellu nii väga ootame ja vajame, eriti keerulistel aegadel. Ma arvan, et Justinil on Viljandiga väga vedanud ja Viljandil temaga!
April 15, 2021
Snoob minus arvas, et mis kirjanik see Justin Petrone ikka on. Aga on. Ja see raamat on nii ilus ja kurb ja lõbus. Täna jäi kõik tegemata, sest pidin selle ühe hingetõmbega läbi lugema ja nüüd ongi kergem hingata. Kevadine.
February 14, 2021
Klassikaline Minu-sarja raamat. Täpselt selline kooslus, nagu mulle meeldib. Sai häid vihjeid,mida Viljandis teha, kuhu minna. Oli ka oma elu ja muud sellist, mis kohati kiskus Patti Smithi stiilis kirjutuseks (on see nüüd uni v mis). Soovitan neile, kes linnaga tuttavad pole. Lugesin seal olles ja aitas linna veidi tuttavamaks muuta. Olen kindel, et lähen sinna ikka ja veel tagasi.
PS igavene tänu autorile macchiato-soovituse eest. Ma tavaliselt musta kohvi v cappuccino peal, aga Rohelise Maja macchiato oli täielik ilmutus. 5+
PS igavene tänu autorile macchiato-soovituse eest. Ma tavaliselt musta kohvi v cappuccino peal, aga Rohelise Maja macchiato oli täielik ilmutus. 5+
April 30, 2021
Mulle on sümpaatsed boheemlased ja boheemlaslik eluviis. Tore oli lugeda ühe boheemlasliku seltskonna igapäevaelu köögipoolest. Lisaks veel Petrone enese- ja naiseotsingud.
September 1, 2021
Justin Petrone “My Viljandi”
See on mu esimene Justin Petrone poolt kirjutatud raamat ning ma nautisin seda ikka väga. Olen käinud Viljandis käputäis kordi ning Viljandi kohta otseselt targemaks ei saanud. Küll aga nautisin tegelaskujude värvikaid kirjeldusi ja Justini ladusat kirjastiili. Minu jaoks oli rohkem tegu ilukirjandusliku tekstiga. Tundub, et Viljandi on hea näide kohast, kus kõik teavad kõiki ja kõike, mis toimub - nii nagu Eestis, meie konnatiigis ikka on. Viljandlastest jäi mulle mulje, et nad on elunautlejatest boheemlased, kes ei ütle ära heast kohvist. Raamatut lugedes tekkis ka minul hirmus suur kohviisu, ei teagi mitu kohvi ma lõpuks ära jõin…
See on mu esimene Justin Petrone poolt kirjutatud raamat ning ma nautisin seda ikka väga. Olen käinud Viljandis käputäis kordi ning Viljandi kohta otseselt targemaks ei saanud. Küll aga nautisin tegelaskujude värvikaid kirjeldusi ja Justini ladusat kirjastiili. Minu jaoks oli rohkem tegu ilukirjandusliku tekstiga. Tundub, et Viljandi on hea näide kohast, kus kõik teavad kõiki ja kõike, mis toimub - nii nagu Eestis, meie konnatiigis ikka on. Viljandlastest jäi mulle mulje, et nad on elunautlejatest boheemlased, kes ei ütle ära heast kohvist. Raamatut lugedes tekkis ka minul hirmus suur kohviisu, ei teagi mitu kohvi ma lõpuks ära jõin…
January 24, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 7, 2021
Olles üks suur Viljandi fänn ootasin seda raamatut pikalt, olin vist pea kolm kuud raamatukogu ootejärjekorras. Vahepeal kostus juba siit-sealt mõningaid kommentaare, kuid teadlikult lasin neil mööda minna, et nö puhtalt lehelt lugema asuda. Ootused väga kõrged ei olnud, sest Minu sarja raamatutega on kord nii, et need on sellised isiklikud vaatenurgad ning kas need Sinu loomusega, hetke seisu jm maailmavaatega ühtivad või mitte, seda kunagi ei tea (kui ei loe).
Aga kui nüüd sisust rääkida, siis alguses olin isegi veidi kohmetu ja ei saanud aru, et mis asi see nüüd on? Tundus nii palju hüplemist, sellist siia-sinna liikumist..ja hästi palju hala suhete probleemide lahkamisel, Viljandi jäi pigem tahaplaanile. Saan aru, et see raamat ongi autorile justkui abimees (teraapia) sellest sasipuntrast lahtilaskmisel. Aga lahtilaskmise asemel näeme hoopis sellist jonnakust, kinnihoidmist ning pidevalt ümber ühe katla keerutamist. Ja sellist hüsteerilist otsingut, mis kuidagi ei toimi sel viisil nagu autor püüab. Hiljem õnneks see nii pinda enam ei käinud ja isegi mingil määral hakkasin nautima raamatu lugemist. Tänu vist mu enda kogemuste ja mälupiltidele, mis seostusid autori külastatud kohtadega või siis oma lapsepõlve mälestustega kui sai suviti Viljandi tädi juures nädal aega koolivaheajal puhkamas käidud. Ja õnneks oli raamatus ka neid kohti, kus ma sain teadmisi juurde, nt mõne hoone ajaloolise tausta kohta, inspiratsiooni mõne unustatud koha ülevaatamiseks jne. Ja tegelikult on mul siiralt hea meel, et Viljandi idüllilist ja boheemlaslikku poolt on selles raamatus käsitletud ning lugejale tutvustatud. Tundub isegi justkui saladus on paljastatud :-D.
Aitäh Justin! Viljandi on ja jääb endiselt mu salapaigaks ning samuti ka inspiratsiooniallikaks ;-)
Aga kui nüüd sisust rääkida, siis alguses olin isegi veidi kohmetu ja ei saanud aru, et mis asi see nüüd on? Tundus nii palju hüplemist, sellist siia-sinna liikumist..ja hästi palju hala suhete probleemide lahkamisel, Viljandi jäi pigem tahaplaanile. Saan aru, et see raamat ongi autorile justkui abimees (teraapia) sellest sasipuntrast lahtilaskmisel. Aga lahtilaskmise asemel näeme hoopis sellist jonnakust, kinnihoidmist ning pidevalt ümber ühe katla keerutamist. Ja sellist hüsteerilist otsingut, mis kuidagi ei toimi sel viisil nagu autor püüab. Hiljem õnneks see nii pinda enam ei käinud ja isegi mingil määral hakkasin nautima raamatu lugemist. Tänu vist mu enda kogemuste ja mälupiltidele, mis seostusid autori külastatud kohtadega või siis oma lapsepõlve mälestustega kui sai suviti Viljandi tädi juures nädal aega koolivaheajal puhkamas käidud. Ja õnneks oli raamatus ka neid kohti, kus ma sain teadmisi juurde, nt mõne hoone ajaloolise tausta kohta, inspiratsiooni mõne unustatud koha ülevaatamiseks jne. Ja tegelikult on mul siiralt hea meel, et Viljandi idüllilist ja boheemlaslikku poolt on selles raamatus käsitletud ning lugejale tutvustatud. Tundub isegi justkui saladus on paljastatud :-D.
Aitäh Justin! Viljandi on ja jääb endiselt mu salapaigaks ning samuti ka inspiratsiooniallikaks ;-)
January 14, 2021
Raamat minu sünnilinnast. Kirjutatud hoopis teistsuguse inimese pilgu läbi, samas nii tuttavlikult :)
February 13, 2021
Ma lubasin endale, et ei osta veebruaris mitte ühtegi raamatut, aga kui olin lõpetanud Viljandist pärit Ingrid Polikarpuse päevikute ja kirjade lugemise, siis tundsin, et nüüd tahaks teada, mis seal Viljandis tänapäeval toimub. Ingridi raamat lausa oigas igatsusest Viljandi järele, seepärast oli huvitav lugeda kellegi muljeid, kes saab selles imelises linnas igapäevaselt olla. Samas on see linn meie kõigi ühises aegruumis - ei olnud ka selle raamatu tegelased pääsenud Saksamaale pagendamisest ja pagulaselust Ameerikas (Enn). Kuna olin just lugenud Viljandist pärit eestlaste kannatustest ja igatsusest selle linna järele, siis panin nüüd lugedes neid seoseid eriti tähele.
Tegelikult tahtsin lugeda vahelduseks midagi kergemat, kuna viimase aja lugemised on liiga masendavad olnud. Justini huumorisoon on mulle alati meeldinud ja ei pidanud selles pettuma ka seekord. Ta kohe oskab eriliselt muhedalt kirjutada ja iseenda üle sõbralikult ja vahel isegi kaastundega naerda. Raamatu peategelane ise on muidugi ühes oma elu kurvas etapis ja mind pani isegi imestama, kuidas lahutatud mehed on täpselt sama moodi eksinud kui naised - pidevates otsingutes oma tohutu üksindustunde ja armastuseigatsuse tõttu.
Mulle väga meeldis see raamat ja pani ennastki igatsema sellise tiheda sotsiaalse elu järele nagu neil seal Viljandis on. Tekkis igatsus oma sõpruskonna järele, kellega samamoodi igal nädalal kusagil jõmistada ja ilmaelu üle arutada. Kuigi ega ma ei tea, kas ma viitsiksin :)
Kirjanikumaterjali on Justinis igatahes palju.
Tegelikult tahtsin lugeda vahelduseks midagi kergemat, kuna viimase aja lugemised on liiga masendavad olnud. Justini huumorisoon on mulle alati meeldinud ja ei pidanud selles pettuma ka seekord. Ta kohe oskab eriliselt muhedalt kirjutada ja iseenda üle sõbralikult ja vahel isegi kaastundega naerda. Raamatu peategelane ise on muidugi ühes oma elu kurvas etapis ja mind pani isegi imestama, kuidas lahutatud mehed on täpselt sama moodi eksinud kui naised - pidevates otsingutes oma tohutu üksindustunde ja armastuseigatsuse tõttu.
Mulle väga meeldis see raamat ja pani ennastki igatsema sellise tiheda sotsiaalse elu järele nagu neil seal Viljandis on. Tekkis igatsus oma sõpruskonna järele, kellega samamoodi igal nädalal kusagil jõmistada ja ilmaelu üle arutada. Kuigi ega ma ei tea, kas ma viitsiksin :)
Kirjanikumaterjali on Justinis igatahes palju.
May 18, 2025
Päriselt Viljandist oli siin raamatus mu meelest pigem vähe. Palju rohkem sai siit teada autori erinevatest suhetest, millest nii mõnigi oli pigem toxic 🫣
Küll aga sain ma teada, et Rohelise Maja Kohvikus on Viljandi parim kohv ☕️ Ma olen kunagi ammu seal käinud küll, aga kohvi maitset enam ei mäleta ja seekord ka ei läinud sinna.
Mina näiteks ei ole kunagi Viljandi Folgil käinud, aga tegelikult Viljandi on väga armas linnake 😍
Et lugemiselamuse mõttes selline kesmine. Veidi melanhoolne isegi? Võib-olla oleks see praegune Viljandisse autori jaoks hoopis teistsugune? Vot ei tea…
Küll aga sain ma teada, et Rohelise Maja Kohvikus on Viljandi parim kohv ☕️ Ma olen kunagi ammu seal käinud küll, aga kohvi maitset enam ei mäleta ja seekord ka ei läinud sinna.
Mina näiteks ei ole kunagi Viljandi Folgil käinud, aga tegelikult Viljandi on väga armas linnake 😍
Et lugemiselamuse mõttes selline kesmine. Veidi melanhoolne isegi? Võib-olla oleks see praegune Viljandisse autori jaoks hoopis teistsugune? Vot ei tea…
April 17, 2021
Olen selline “kohusetundlik lugeja”, lõpetan alustatu. Aga seekord ma lihtsalt vägisi sundisin end lugema ja üks hetk enam ei suutnud... jätsin pooleli.
Tundus nagu autor otsib teemasid, millest kirjutada. Ja ei leia. Aga ometi on see tekst kaante vahel. Ja ainult selle-pärast, et temast Kroonikas kirjutatakse.
Ühesõnaga, kui raamat ei anna mulle midagi juurde, aga võtab ära mu väärtuslikku aega, siis on lugemiselamus negatiivne ja see tuleb katki jätta.
Tundus nagu autor otsib teemasid, millest kirjutada. Ja ei leia. Aga ometi on see tekst kaante vahel. Ja ainult selle-pärast, et temast Kroonikas kirjutatakse.
Ühesõnaga, kui raamat ei anna mulle midagi juurde, aga võtab ära mu väärtuslikku aega, siis on lugemiselamus negatiivne ja see tuleb katki jätta.
February 3, 2023
Viljandi on ajalooline ja teistsugune linn, millest võiks raamatu kirjutada pigem inimene, kes on seal sündinud-kasvanud, näinud selle muutumist ja teab ka reaalselt midagi tolle kohta. Muidugi kirjastiil on autoril hea.
March 4, 2021
See raamat oli hootiselt hea ning hootiselt jättis ükskõikseks. Kuna mul on Viljandiga palju kokkupuuteid, siis on vahelduseks päris põnev lugeda raamatut, mille osasid tegelasi ma päriselus tean. Petrone raamatus saavad nad teistsuguse valgusvihu osaliseks.
Minu Viljandi on ilmselgelt olnud erinev Petrone omast, kuid leidsin ühe ühisjoone: ka mina ei mõista, mis teema igal aastal selle folgi-orgiaga on. Viljandist endast oleks soovinud rohkem lugeda kui kirjaniku romantilistest piinadest ning linna parimast kohvist. Võimalik, et viga on selles, et ma kohvi ei joo..
Minu Viljandi on ilmselgelt olnud erinev Petrone omast, kuid leidsin ühe ühisjoone: ka mina ei mõista, mis teema igal aastal selle folgi-orgiaga on. Viljandist endast oleks soovinud rohkem lugeda kui kirjaniku romantilistest piinadest ning linna parimast kohvist. Võimalik, et viga on selles, et ma kohvi ei joo..
April 18, 2021
Kohalikule olid tegelased ja paigad tuttavad ning äratundmist palju, eriti kui oled samade kohvikute ja ürituste fänn.
See lahutusjärgne emotsioon ja lootusetuse tunne oli kuidagi rusuv. Autor mainis küll mitu korda, et Viljandi on talle palju head pakkunud, aga raamatust ei tulnud seda positiivset väga välja. Kuidagi liiga rutiinne ja korduv oli kõik. Samas oli raamatus päris mitmeid kohti, mis ajasid ka muigama.
Kokkuvõttes ei oska ma öelda, kuidas teistele see raamat meeldiks, aga viljandlasele on küll täitsa tore lugemine.
See lahutusjärgne emotsioon ja lootusetuse tunne oli kuidagi rusuv. Autor mainis küll mitu korda, et Viljandi on talle palju head pakkunud, aga raamatust ei tulnud seda positiivset väga välja. Kuidagi liiga rutiinne ja korduv oli kõik. Samas oli raamatus päris mitmeid kohti, mis ajasid ka muigama.
Kokkuvõttes ei oska ma öelda, kuidas teistele see raamat meeldiks, aga viljandlasele on küll täitsa tore lugemine.
July 25, 2021
Oma segastes tunnetes kindlasti väga siiras raamat - küll hüplik, aga kokkuvõttes tundub aus. Tunnustus hea Viljandi-tundmise eest, mu jaoks oli hulk infot üllatuseks, kuigi olen Viljandist pärit ja väisan ka päris tihti.
June 23, 2021
Muhe lugemine ja tekitas isu neid kohvikuid Viljandis külastada :) Oli nii naeru, kui ka kurbi noote, aga väga avameelne kindlasti.
July 21, 2022
Mh, ma ei teadnudki, et Viljandi on kohvikute linn …
August 11, 2022
oeh kui mõnus lugemine! nalja, samastumisi, mõtteteri ja nostalgiat :)
November 2, 2022
"Eestis on olemas "sinu asi" ja "minu asi" ning "minu asi pole sinu asi".
Just neid piire ameeriklane lõhubki ning avab kamapealinnas uksi ja südameid.
Just neid piire ameeriklane lõhubki ning avab kamapealinnas uksi ja südameid.
May 20, 2022
Sellist vaadet Viljandile ei osanud oodata. Sellist vaadet ühe mehe pähe, hinge ja südamesse ka ei osanud oodata.
November 20, 2022
Liiga palju suhtejuttu ning sellestki jäi mulje, nagu tegu oleks teismelisega, kes tahab kangesti kahte klassi kõige popimat tüdrukut ja ei pane teisi tähelegi, kuigi võimalusi on küll. Veider on see noorte naiste otsimine. 20ndate alguses naine näeb pea 40aastast meest peaaegu isavanusena. Muus mõttes küll Justini isiksuses probleemi ei näe, emotsionaalsus ja boheemlus on pigem meeldivad küljed. Kahjuks tundus, et ta kirjutas raamatu depressiooniperioodil, mistõttu tajus Viljandit ka negatiivsena. Linnast eriti midagi ei õpi, kuid üsikud kohtumised kohalikega olid huvitavad.
Displaying 1 - 25 of 25 reviews