Rahvuse kool: Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918-1940

by Igor Kopõtin

Monograafia on ümbertöötatud variant autori 2018. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst «Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vähemusrahvuste näitel»

Raamat on valminud Rahvusarhiivi ja Kaitseväe Akadeemia koostöös Igor Kopõtin käsitleb selles raamatus Eesti kaitseväge rahvusriigi osana aastatel 1918–1940.

Monograafiat ajendasid kirjutama tema isiklik teenistuskogemus Eesti kaitseväes ning ühiskondlikes debattides kõlanud tõdemus, et vähemusrahvused on Eesti julgeolekurisk.

Ajaloolasena asus ta kõigepealt uurima vähemusrahvuste osalust Eesti Vabadussõjas ning seejärel juba laiemalt Eesti riigikaitses kuni 1940.
aastani. Selgus, et vähemusrahvused ei olnud ennesõjaaegses Eestis ei riigi ega kaitseväe jaoks kõige suurem probleem. Neist tulenevate potentsiaalsete riskidega arvestati, kuid vähemusrahvuste väikse arvukuse tõttu ei etendanud nad sellist rolli nagu venekeelne elanikkond tänapäeva Eestis.

631 pages, Hardcover

Published January 1, 2020

Reviews

[Mihkel · Rating 4 out of 5]

Mõnikord ei olnud sõduri nurina põhjuseks mitte rotid ega prusskad, ka mitte muulased, vaid hoopis enda söömisharjumused. Näiteks teatasid noorsõdurid yhes 1. diviisi väeosas, et nad ei soovi syya putru, sest polnud harjunud seda sööma.

Ei mäletagi, millal viimati erialast kirjandust sellise tempoga lugeda suutsin. Köitvas stiilis ja köitva sisuga (lisaks veel ilusas-praktilises kõvakaanelises köites!) militaarsotsioloogiline lähenemine Eesti relvajõudude ajaloole vähemusrahvuste kysimuse võtmes. Hoolimata sellest ei pea teose nautimiseks huvituma otseselt sõjaajaloost, kuivõrd fookus on tegelikult pigem yhiskondlikel ja sotsioloogilistel protsessidel, mida lihtsalt ilmestatakse Kaitseväes toimunu kaudu. Aeg-ajalt läheb autoril seejuures siiski nähtavasti meelest ära ka uurimuse põhiteema, s.o rahvuvähemuste käekäiku puudutav.

Pakub kahtlemata uusi ja värskeid vaatenurki meie ajaloole, sh näiteks Vabadussõja võtmes (kohati valgustades ka otseselt piinlikke momente; nt Vabadussõjas võidelnud rahvusvähemuste kohatine kohtlemine). Samas ei tohiks seda teost võtta ka mingi "öö, postmodernistlik uurija lõhub Eesti ajalugu"-stiilis asjana; Kopõtin läheneb teemale kainelt – kajastab paljude alapunktide puhul asjade mõlema osapoole vaateid ning pakub selgitust, et miks nood nõnda talitada võisid. Ja tuleb ytelda, et tõsise ajalooteaduslike mõttekäikude ilmestamiseks oli kohati pikitud ka õige lõbusaid yksiknäiteid! Päris puhta kullana aga kõiki väiteid võtta ei saa, eriti kuna autoril on ajuti komme tuua tõestusena esile vaid üksiknäiteid. Siiski poleks ma päris nii kriitiline kui Triin Tark Ajaloolises Ajakirjas ilmunud arvustuses.