Andrus Kasemaa eesti metsadest inspireeritud proosapoeemide kogu. Mets on nii suur ja metskits on nii väike suure metsa kõrval. Lepatriinu on veelgi väiksem, tema kaob peaaegu ära metsa sisse, siis peab luubiga vaatama, põlvili laskuma metsa ette, siis näeb ka teda.
Saan aru, et see klišeelikus ja lapselik kirjaviis on taotluslik ning sarkastiline - ikkagi kippus lõpuks igavaks, eks oleks pidanud kogust osa luuletusi välja jätma, et raamat ei oleks liiga pikk. Üldiselt Kasemaa looming väga meeldib, aga ta kipub vahel liiga pikalt ühest asjast/ühes stiilis kirjutama :)
Ma ei saa hästi konksu taha, et millega Kasemaa mu ära teeb. Avastasin, et Metsakuru raamat oli vahepealt lugemata. No need tekstid ma lihtsalt ei või. Näiteks - Kui karu kohtad metsateel, siis jookse ta eest ära. Muidu viib karu sind enda pess ja hakkab sinuga kodu mängima. Kasemaa autorimina jätab veidi ohmi mulje, ehkki autor onjuteadaolevalt haritud inimene ja ilmselt täiesti normaalne. Isegi liigagi normaalne. Muidu nii kirjutada ei saaks. Sihuke irvitus kõigi ja kõige üle, aga sooja südamega vormistatud. Ahh, mulle ta meeldib!
Seda raamatut oli Goodreadsi skaalal väga raske hinnata. Kokku on koondatud kõik klišeed, mida üks loodusest võõrandunud aga samas oma paradiisist väljaaetu olemust tunnetav inimene vähegi välja mõelda võiks ning kirja pandud lausa ülima naiivsusega - nagu lapse kirjutatud laused koolikirjandist. Aga leidus ka mõni päris tore mõttekäik kriuksuva puu kuulamisest (kui liiga kauaks kuulama jääda, võib peast imelikuks minna), metsakohinast või ussikuningast.