“Kaotatud sõrmed” koondab kolmteist ühtaegu traagilist ja koomilist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Sõna saavad värvikad ja läbinisti inimlikud tegelased isesuguste veidruste, murede ja unistustega: teiste seas leiab siit kirjandusõpetaja, kes armub hiiri kartvasse ooperilauljasse, mulla alt sõnumeid saatva kadunukese ning arhitekti, kelle kinnisideeks on Michelangelo Taaveti varvas. Kõik nad tegutsevad oma elu korraldades parima sisetunde ajel, ometi juhtuvad õnnestumised millegi olulise kaotamise arvelt. Hoolimata nukrast alatoonist jätab Raua terav absurdimeel ja irooniasegune mõistmine ruumi helgusele ning lootusele, et juba homme võib minna paremini.
PIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Raamat, mida lugedes võiks minna mõnda vanasse majja, kuulata aknaluukide kriginat, tuule kondamist katusel, ebamääraseid kimedaid hääli ja loota, et see kõik ei ole nende lugudega seotud. Või siis karta, et see lootus ei vii sind kuhugi. Või siis istuda pimeduses ja lugeda ikka ja jälle oma sõrmi üle.
Olen muidu paadunud Piret Raua raamatute, eriti tema lastekirjanduse austaja, ja lühijutte/novelle loen tõelise isuga, aga selles kogumikus pettusin endalegi kurvastuseks. Melanhoolse varjundiga absurdimaigulised lood, mõni aimatava või otse näha tõelise õuduslõpuga. Oleks muidu täitsa minu rida, aga kokku jätsid kuidagi kistud ja ebaühtlase, mõneti konstrueeritud tunde. Nimijutustus ja "Jõuluõhtu" on vägagi loetavad, "Kirjad mulla alt" seevastu oleks võinud kusagile sahtlipõhja jäädagi.
Tõeliselt mõnusad, sürrealistlikud lood, mis hoolimata oma absurdsusest lõid vaimusilma üpris tõetruud kujutluspildid. Illustratsioonid olid hirmutavalt geniaalsed. Minu absoluutsed lemmikud siit kogumikust olid "Kaart" ning "Paberist lind".
Põhimõtteliselt ikkagi õudusjuttude kogumik. Täpselt nii lühikesed, et ei tüüta ära.
Kõiki lugusid ühendab peategelase kerge naiivsus enda ja toimuva suhtes. See on tegelikult nii õõvastav kui võluv. Muud lemmikteemad on Piret Raual (nüüd juba kahe raamatu põhjal) kehaosad, taimed ja muda. Mis on ju igati tip-top teemad. "Kaotatud sõrmede" ja Verihurmade aed "vaib" on tuntavalt sarnane ja mulle lihtsalt läheb peale.
Kui loed kogumikust ühe loo, siis olgu see näiteks "Meie aed"
***
"Olen mõnikord mõelnud, et võib-olla eelistaks ka raamatud - eriti need, mis Moonikale ei meeldi - hoopis Toivoga koos kalale minemist, ent neil pole paraku lihtsalt jalgu all."
Ühekorraga sürr, naljakas & natuke hirmus... ilus! Millised kirjeldused, kujundid.
Ma armastan lühijutte - loed, muigad, elad kaasa, kulged & hakkad ootama, mismoodi lõpp kogu loole korraliku vimka viskab. Piret Raud on kõige selle osas naelapea pihta saanud!
,,Ole ometi tähelepanelikum! Ära jäta oma näppe laokile! Ma olen kindel, et kui sa vähegi pingutaksid, ei kaotaks sa neid!”
Sünge ja humoorikas raamat lastekirjaniku sulest. 13 absurdimaigulist lühilugu, muinasjuttu täiskasvanutele, huvitavad puäntid. Peategelasi on igast karva, igast soost ja vanusest. Kõiki iseloomustab aga ebakindlus ja osaliselt ka kellegi/millegi imetlus. Inimloomuse pahem pool domineerib: kadedus, solvumine, madal enesehinnang. Äärmiselt kehaline raamat. Peale sõrmede läheb kaduma nii muudki ja erinevad kehaosad on pidevalt fookuses. Kunstiinimese tausta on tunda ka tekstides endas - mitmed lood sisaldavad joonistamist, kunstinäitusi jm. Tase on üldiselt kõrge, aga eks maitsed on erinevad ja igaüks võib leida siit nii absoluutse lemmiku kui ka haigutamapaneva lookese. Kõige lemmikumaks osutus ,,Ilus päev”, aga kindlasti on lugemistväärt ka ,,Jõuluõhtu”, ,,Pärlikarp”, raamatu niminovell (lühilugu, nagu autor ise liigitab oma tekste) ja vaese Kirvokese lugu. Raamat moodustab huvitava terviku ning lugusid tuleb lugeda just sellises järjekorras nagu nad on, et märgata seoseid. ,,Tramm” pani teosele mõnusa punkti ning lõpetab raamatu ikkagi positiivse noodiga.
Lood justkui väikestest argistest hetkedest ja olukordadest. Hämmastav, kuidas autoril on võime väheste vahenditega maalida pilt maailmast, mis on nii äratuntav, aga samas püäntlik ja üldse mitte etteaimatav.
Kõik need pisikesed eluiroonianoodiga lood… Ometi ei tekkinud kordagi muljet, et autor oma tegelasi kuidagi pilkaks või naeruvääristaks. Pigem suutis ta mind lugejana panna igale tegelasele kaasa elama. Lisaks on autoril suurepärane oskus teha oma sõnadega nähtamatu nähtavaks, ilma et seda peaks nämmutades läbi kirjutama.
Kokkuvõtteks: nii väga armastasin lugeda neid nappide vahenditega loodud huvitavaid maailmu meie argipäeva olmest ja inimsuhetest! See oli esimene Piret Raua teos, mida lugesin, aga kindlasti tahan veel lugeda..
Väga meeldis. Peab ütlema, et ma juba natukene tajusin mõne loo puhul, kuhu suunda lõpp areneb. No nii ilusad kirjeldused ja märkamised on Piretil.
"Taaveti Varba" looga meenus mulle oma ülikooli õpingute ajast, et kui joonistasime Taavetit, siis mõõtsin, mis ma mõõtsin, silma ja pliiatsiga, aga no mulle jäi A2 paberist lõpuks ikka väheks. Jalalabad ei mahtunud paberile ära, ehk mitmeid korrad kui Taavetit joonistasime erinevate nurkade alt, pidin mina A2 paberile veel ühe jupi alla panema. :D
Veel meeldisid mulle väga lood "Pärlikarp" ja "Jõuluõhtu"
Mõnusalt absurdihõngulised lühijutud, kus mõnikord nagu ei juhtugi midagi, samas juhtub aga palju. Mis siis saab, kui ühel hetkel su sõrmed lihtsalt kaotsi minema hakkavad? Või kui jätad hamstripuuri lahti ja näriline pääseb kõrvalkorteri ooperilaulja vannituppa? Või kui viskad oma põhimõtted kõrvale, et imelisele naisele pilet Pariisi lunastada? Muhedad lood, milles nii naeru ja pearaputamist kui ka helget nukrust.
Minu esimene tutvus Piret Raua loominguga. Hea meel on, et leidsin endale eesti lemmikautorite nimekirja uue nime. Vahepeal on mitmete eesti autoritega olnud pigem eemalepeletavad kogemused. Raamatu lühijutud olid teistsugusena olemisest ja hakkama saamisest, meeldis raamatut läbiv mänguline, väikese krutski efekt, seda toetavad ka autori enda illustratsioonid.
Nii tore, et selliseid vimkaga lugusid, mis Pireti lasteraamatutest tuttavad on, täiskasvanutelegi jagub! Mingi meeldimisesäde jäi mul puudu, mis südamesse poeks või nii, aga see ei tähenda, et meeldinud ei oleks, lisaks kõik need ninasibulad ja sõrmepõõsad ja mis seal piltidelgi on!
Absurdivõtmes kirjutatud novellikogu, mille üksildased peategelased on valdavalt kuidagi "kiiksuga". Juttude tase on erinev - mõned igavamad, mõned hoogsamad või humoorikamad. Paistab, et novellidega on mind aga raske võluda.
Kiire lugemine, kuid samas vähemalt mitte minu jaoks midagi, mida võiksin lugeda enne magamaminekut. Kirvo-lugu andis inspiratsiooni nii mõnekski õudusunenäoks...
Nii hea, et plaanin kohe lähiajal teist korda veel lugeda. Olen Piret Raua lasteraamatuid imetlenud juba ammu ja meeldivalt üllatunud, et ta ka nii vaimustavalt võikaid jutte oskab kirjutada.
Sensatsiooniline! Kirjeldab inimloomuse lihtsust ja koomilisust kaunite kujundite kaudu.
Minu lemmikud:
-Taaveti varvas -Meie aed -Niit -Paberist lind -Pärlikarp -Valguse varas
“Mõne meelest ei ole see võib-olla minust kuigi ilus, aga ega ma ei soovi sealt midagi endale võtta. Ma soovin lihtsalt inimloomuse kui sellise kohta rohkem teada saada. Tasku sisu kõneleb inimesest palju — tuhat korda rohkem kui mantli tegumood, värv või hind.”
See raamat kõneleb inimesest palju — tuhat korda rohkem kui keerulised meeskangelased Hamlet või Onegin.