What do you think?
Rate this book
Minu... #140
Minu Pariis. Oh là là
„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.
Minu lapsepõlve unelmate linna viis mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.
Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks erilisemaid linnu maailmas, mida korra elus peaks kindlasti külastama!
Minu lapsepõlve unelmate linna viis mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.
Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks erilisemaid linnu maailmas, mida korra elus peaks kindlasti külastama!
- GenresTravel
240 pages, Paperback
First published November 1, 2020
1 person is currently reading
63 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 23 of 23 reviews
July 30, 2022
Ma vaatasin, et ma ei teinud lugemise ajal üldse märkmeid selle kohta ja nüüd on veits raske meenutada.. Aga samas antud 4* justkui räägiksid enda eest ja mulle meeldis see raamat. Mõnus ladusa tekstiga kiire lugemine. Päris palju oli ka üllatavat, sest Pariisist on jäänud justkui hoopis teistsugune mulje kui siin raamatus kirjutatu. Ma ise ei ole käinud ja seega ei oska kaasa rääkida. Samas aga olen ma kindel, et iga inimese Pariis on veidi erinev. Kui ühel päeval peaksin sattuma, siis siit raamatust sain päris häid ideid, mida võiks külastada.
Mulle meeldivad Minu-sarja raamatutest just enim need, kus ei ole kirjas otseselt linna ja/või riigi ajalugu, vaid just autori enda elu seal ja kokkupuuted kohalikega jne. Siin oli mu jaoks parajal määral mõlemat. Sest kui ma tahaksin lugeda ainult linna/riigi kohta, siis võtaks ma mõne reisijuhendi vms kätte, aga mind ikka huvitab muu ka. Sest teiste eludesse on ju ikka ja alati põnev piiluda :)
Mulle meeldivad Minu-sarja raamatutest just enim need, kus ei ole kirjas otseselt linna ja/või riigi ajalugu, vaid just autori enda elu seal ja kokkupuuted kohalikega jne. Siin oli mu jaoks parajal määral mõlemat. Sest kui ma tahaksin lugeda ainult linna/riigi kohta, siis võtaks ma mõne reisijuhendi vms kätte, aga mind ikka huvitab muu ka. Sest teiste eludesse on ju ikka ja alati põnev piiluda :)
June 22, 2021
alati on hea meel Minu-sarjas kohtuda raamatuga, mille autor ei vihka oma uut elukohta ja selle elanikke kirglikult, vaid suudab ka negatiivsed küljed huumori ja kaasaelamisega ära kirjeldada. seekordne "Minu Pariis" skoorib selles osas kenasti, ilustatud midagi justkui pole, aga vingumist ja virisemist ka ei ole. linnast ja selle rahvast saab usutava pildi ja uusi asju saab samas ka palju teada.
ja mulle ausalt öeldes see ka sobib, kui kirjutaja ei ole mingi suvaline kontoritöötaja või koduperemees, vaid elab läbi ootamatuid seiklusi põnevad (ja glamuurses) seltskonnas. mul oli neist ekstsentrilistest fotograafidest, ooperitenoritest ja miljardäridest väga huvitav lugeda.
need karikatuur-illustratsioonid olid küll jube piinlikud, huumorivaesed ja lisaks koledad, oleks võinud olemata olla. muidu - hea raamat, tasub lugeda küll.
ja mulle ausalt öeldes see ka sobib, kui kirjutaja ei ole mingi suvaline kontoritöötaja või koduperemees, vaid elab läbi ootamatuid seiklusi põnevad (ja glamuurses) seltskonnas. mul oli neist ekstsentrilistest fotograafidest, ooperitenoritest ja miljardäridest väga huvitav lugeda.
need karikatuur-illustratsioonid olid küll jube piinlikud, huumorivaesed ja lisaks koledad, oleks võinud olemata olla. muidu - hea raamat, tasub lugeda küll.
December 17, 2022
Hästi toredasti kirjutatud raamat, millest võib vastupidiselt tavalisele Minu-sarja raamatule olla kasu isegi tavalisel turistil. Eriti viimasest peatükist, kus soovitatakse Louvre'sse imbuda mitte läbi püramiidi, vaid läbi ostukeskuse lühema järjekorra. Selliseid näpunäiteid on mitmeid, aga peamine on ikkagi elu ja vaatlus läbi autori silmade.
Raamat on imeline formaat, mis võimaldab kogeda teiste täiesti teistsuguseid elusid ja elamusi ilma, et peaks ise sellele rohkem ressurssi kulutama kui raamatu hind ja lugemise aeg. Vastupidiselt autorile ei ole ma ei selle maa, linna, keele, kultuuri, teatri, ega ka ooperi austaja. Otse ristivastupidi. Hindasin kõrgelt ausat kriitikat kohalike elanike maailmakeelte oskamatuse ja ülbe teeninduse osas ning olen ülimalt tänulik, et ei pea kunagi ise minema lähedalt saama sõimatud konnasööjate kõige vastu protestivate revolutsionääride poolt, et sooviksin lahjat kohvi piima ja suhkruga juua. Täpina i-le võib-olla teen seda lausa valel kellaajal! Tänan hoiatuste eest.
Oma keeleisolatsiooni osas on prantslased ju kuulsad ning inglise keel prantsuse aktsendiga on legendaarne - Allo, Allo. I have a "massage" for you, Rene. Juu see isolatsiooniline poliitika süstitakse neisse juba koolieas. Peegeldus ajaloolisest "igavesest teisest" või kolmandast koloniaalimpeeriumist, mis arvab, et kui anastas ja õpetas mõnele kohalikule elanikule oma keele selgeks, siis see õigustab harimatust. Saab ju igas maailmajaos kusagil prantsuse keelega hakkama.
Pariisi veel vähem kutsub hais, prügi, kodutud, protestijad ja põhjamaisele rahulikule temperamendile vastanduv kirglik ekstravertsus. Kuid eks fännidele see kõik on pigem ebaoluline tühiasi. Kui ikka Notre Dame, une baguette, Edith Piaf, šansoonid, Louis XIV, Chanel, Christian Dior, Luis Vuitton ja muud selline "vana maailm" kõnetavad, siis loomulikult on Pariis oluline sihtpunkt ning seda enam soovitan seda raamatut lugeda, et olla valmistunud paremini kui tavaline turist.
Mõni huvitav tähelepanek veel, mis silma jäi. Inimesed buutavad näitlejaid ja ooperilauljaid välja. Inimesed lähevad kohati konkreetselt sellepärast teatrisse, et väljendada oma pahameelt lavastaja või kunstilise juhi vastu. Vat sulle temperamendi erinevust. Ettekandja võib sind mitte teenindada, kui sa tuled valel ajal kohvi jooma või tellid õlle kõrvale juustuvaagna, sest õige vastus olla hoopis lihavaagen.
Positiivne üllatus oli nende ettenägelikkus ja kokkuhoidlikkus toa külmas hoidmise osas. Tuba ei köeta, kui ainult viimases hädas. Pigem kanna rohkem riideid - selleks sa neid ju endale ostnud oledki. Meie, kes me oleme seni ära olnud hellitatud odava "Veremaa" gaasi ja elektri peal, hakkame alles nüüd tajuma energia kõrget hinda ja selle najal äkki toatemperatuuri mõne kraadi võrra alla poole keerama. Prantslased aga on selles vallas olnud tõelised innovaatilised ökonomistid.
Kõiki oma huvitavaid juhtumisi vahendab Triin kodumaise huumori ja mängleva kergusega, mida oli lausa lust kuulata tema enda häälega uuest Rahva Raamatu audioraamatute äpist. Avastasin mõned päevad tagasi selle reklaami ja ei pidanud pettuma. Kodumaiseid heliraamatuid on seal palju ning nagu veritoorele rakendusele kohane, ei suuda see pärast pausile panemist lugu jätkata ilma totaalse restardita. Loomulikult ei hoia ta ka 1.5x kiiruse sätet meeles, aga nendest pisiasjadest hoolimata tore kodumaine võimalus raamatuid kuulata juures. Tundub, et Minu-sari ongi seal üks põhilisi atraktsioone, lisaks lasteraamatutele. Vähemalt esialgu. Ja esimesed 14-päeva on prooviperiood. Kuula palju raamatuid tahes.
Raamat on imeline formaat, mis võimaldab kogeda teiste täiesti teistsuguseid elusid ja elamusi ilma, et peaks ise sellele rohkem ressurssi kulutama kui raamatu hind ja lugemise aeg. Vastupidiselt autorile ei ole ma ei selle maa, linna, keele, kultuuri, teatri, ega ka ooperi austaja. Otse ristivastupidi. Hindasin kõrgelt ausat kriitikat kohalike elanike maailmakeelte oskamatuse ja ülbe teeninduse osas ning olen ülimalt tänulik, et ei pea kunagi ise minema lähedalt saama sõimatud konnasööjate kõige vastu protestivate revolutsionääride poolt, et sooviksin lahjat kohvi piima ja suhkruga juua. Täpina i-le võib-olla teen seda lausa valel kellaajal! Tänan hoiatuste eest.
Oma keeleisolatsiooni osas on prantslased ju kuulsad ning inglise keel prantsuse aktsendiga on legendaarne - Allo, Allo. I have a "massage" for you, Rene. Juu see isolatsiooniline poliitika süstitakse neisse juba koolieas. Peegeldus ajaloolisest "igavesest teisest" või kolmandast koloniaalimpeeriumist, mis arvab, et kui anastas ja õpetas mõnele kohalikule elanikule oma keele selgeks, siis see õigustab harimatust. Saab ju igas maailmajaos kusagil prantsuse keelega hakkama.
Pariisi veel vähem kutsub hais, prügi, kodutud, protestijad ja põhjamaisele rahulikule temperamendile vastanduv kirglik ekstravertsus. Kuid eks fännidele see kõik on pigem ebaoluline tühiasi. Kui ikka Notre Dame, une baguette, Edith Piaf, šansoonid, Louis XIV, Chanel, Christian Dior, Luis Vuitton ja muud selline "vana maailm" kõnetavad, siis loomulikult on Pariis oluline sihtpunkt ning seda enam soovitan seda raamatut lugeda, et olla valmistunud paremini kui tavaline turist.
Mõni huvitav tähelepanek veel, mis silma jäi. Inimesed buutavad näitlejaid ja ooperilauljaid välja. Inimesed lähevad kohati konkreetselt sellepärast teatrisse, et väljendada oma pahameelt lavastaja või kunstilise juhi vastu. Vat sulle temperamendi erinevust. Ettekandja võib sind mitte teenindada, kui sa tuled valel ajal kohvi jooma või tellid õlle kõrvale juustuvaagna, sest õige vastus olla hoopis lihavaagen.
Positiivne üllatus oli nende ettenägelikkus ja kokkuhoidlikkus toa külmas hoidmise osas. Tuba ei köeta, kui ainult viimases hädas. Pigem kanna rohkem riideid - selleks sa neid ju endale ostnud oledki. Meie, kes me oleme seni ära olnud hellitatud odava "Veremaa" gaasi ja elektri peal, hakkame alles nüüd tajuma energia kõrget hinda ja selle najal äkki toatemperatuuri mõne kraadi võrra alla poole keerama. Prantslased aga on selles vallas olnud tõelised innovaatilised ökonomistid.
Kõiki oma huvitavaid juhtumisi vahendab Triin kodumaise huumori ja mängleva kergusega, mida oli lausa lust kuulata tema enda häälega uuest Rahva Raamatu audioraamatute äpist. Avastasin mõned päevad tagasi selle reklaami ja ei pidanud pettuma. Kodumaiseid heliraamatuid on seal palju ning nagu veritoorele rakendusele kohane, ei suuda see pärast pausile panemist lugu jätkata ilma totaalse restardita. Loomulikult ei hoia ta ka 1.5x kiiruse sätet meeles, aga nendest pisiasjadest hoolimata tore kodumaine võimalus raamatuid kuulata juures. Tundub, et Minu-sari ongi seal üks põhilisi atraktsioone, lisaks lasteraamatutele. Vähemalt esialgu. Ja esimesed 14-päeva on prooviperiood. Kuula palju raamatuid tahes.
January 12, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
2020. aastal olen korduvalt Prantsusmaale reisinud (kirjanduslikus võtmes muidugi). Suvel sai loetud Eia Uus "Minu Prantsusmaa". Samuti põikas Pariisi Lucinda Riley "Seitse õde". Linnast ei olnud pääsu ka viimati loetud Michelle Marly romaanis "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm". Mul ei saanud sellest linnast ikka küllalt ja jätkasin samal lainel, sest riiulis ootas Triin Lellep "Minu Pariis". Autorist ma varem kuulnud ei olnud, aga kaanepilt ja sisututvustus oli küll väga lugema kutsuvad.
2013-2020, Pariis. Soovidega tasub ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. 8. klassis antud lubadus ja täituvad unelmad, Triin kolibki Pariisi. Sõber palub, et naine talle modelliks tuleks, lubades kõik kulud katta. Linn hakkab naisele meeldima ning ta otsustab sinna jääda ka siis, kui see töö läbi saab. Aastate jooksul jõuab ta elada nii nelja inimese ja kassiga koos 10 ruutmeetri peal kui ka üksinda oma unistuste kodus, käia kohalikus ülikoolis ja arendada lauljakarjääri. Lahkuma sundis Triinu koroonakriis.
"Minu Pariis" jääb meelde oma lustaka tooni ja põnevate elukirjeldustega. Triinu loost õhkab vaimustust, isegi kui kujutatu ei tundu sugugi positiivna. Pariisist maalitakse tihti kirjanduses ja kunstis pilt äärmiselt romantilisena, mistõttu on olemas lausa Pariisi sündroom, linnas sügavalt pettumine. Triinu raamatu lugemine peaks küll sellest haigusest päästma, sest ta näeb kõvasti vaeva, et kujutluspilti muuta. Saiapoes on rotid, restoranid pakuvad vaid sügavkülmutatud toite, tänavad on täis turistilõkse ja korterit otsides võid leida vaklu (!) täis toa. Lugesin ja imestasin. No nii põnev ja kaasahaarav oli, et enne ei saanud raamatut käest, kui see läbi oli.
Nende unistusi purustavate kirjelduste kõrval on muidugi päriselt ägedaid ja muinasjutulisi momente ka. Kõige eredamalt jäi mulle meelde manifesteerimine, soovide täitumise kunst. Kujuta hästi ette oma unistuste kodu ja enne kui sa arugi saad, eladki juba seal! Just täpselt nii lihtne see ongi! Samuti see, kuidas Triin nii muuseas eriti vingetel üritustel ja salajastel pidudel käis.
Siinkohal on ilmselt paras mainida, et olen ise Pariisis käinud ja paljud turistikad on nimekirjas linnukese taha saanud, näiteks Eiffeli torn, kruiis Seine'il, Notre-Dame ja Mona Lisa. Suurt vaimustust ei tekkinud, aga arhitektuur on seal küll võimas. Varustatuna Triinu raamatust saadud teadmistega, mida vältida ja mida oodata, võiks tagasi minna küll. Kõige rohkem tahaksin külastada katakombe.
"Minu Pariis" kujutab nii Triinu kõrghetki kui ka Pariisi varjupoolt, tooni andmas modellitöö, ülikool ja laulmine. See on hoogne ja vaimukas lugemine, tulvil põnevatest faktidest ja meeldejäävatest momentidest. Enne esmakordset Pariisi külastust soovitan lugeda küll, et linnast kainemat ettekujutust saada!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
2020. aastal olen korduvalt Prantsusmaale reisinud (kirjanduslikus võtmes muidugi). Suvel sai loetud Eia Uus "Minu Prantsusmaa". Samuti põikas Pariisi Lucinda Riley "Seitse õde". Linnast ei olnud pääsu ka viimati loetud Michelle Marly romaanis "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm". Mul ei saanud sellest linnast ikka küllalt ja jätkasin samal lainel, sest riiulis ootas Triin Lellep "Minu Pariis". Autorist ma varem kuulnud ei olnud, aga kaanepilt ja sisututvustus oli küll väga lugema kutsuvad.
2013-2020, Pariis. Soovidega tasub ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. 8. klassis antud lubadus ja täituvad unelmad, Triin kolibki Pariisi. Sõber palub, et naine talle modelliks tuleks, lubades kõik kulud katta. Linn hakkab naisele meeldima ning ta otsustab sinna jääda ka siis, kui see töö läbi saab. Aastate jooksul jõuab ta elada nii nelja inimese ja kassiga koos 10 ruutmeetri peal kui ka üksinda oma unistuste kodus, käia kohalikus ülikoolis ja arendada lauljakarjääri. Lahkuma sundis Triinu koroonakriis.
"Minu Pariis" jääb meelde oma lustaka tooni ja põnevate elukirjeldustega. Triinu loost õhkab vaimustust, isegi kui kujutatu ei tundu sugugi positiivna. Pariisist maalitakse tihti kirjanduses ja kunstis pilt äärmiselt romantilisena, mistõttu on olemas lausa Pariisi sündroom, linnas sügavalt pettumine. Triinu raamatu lugemine peaks küll sellest haigusest päästma, sest ta näeb kõvasti vaeva, et kujutluspilti muuta. Saiapoes on rotid, restoranid pakuvad vaid sügavkülmutatud toite, tänavad on täis turistilõkse ja korterit otsides võid leida vaklu (!) täis toa. Lugesin ja imestasin. No nii põnev ja kaasahaarav oli, et enne ei saanud raamatut käest, kui see läbi oli.
Nende unistusi purustavate kirjelduste kõrval on muidugi päriselt ägedaid ja muinasjutulisi momente ka. Kõige eredamalt jäi mulle meelde manifesteerimine, soovide täitumise kunst. Kujuta hästi ette oma unistuste kodu ja enne kui sa arugi saad, eladki juba seal! Just täpselt nii lihtne see ongi! Samuti see, kuidas Triin nii muuseas eriti vingetel üritustel ja salajastel pidudel käis.
Siinkohal on ilmselt paras mainida, et olen ise Pariisis käinud ja paljud turistikad on nimekirjas linnukese taha saanud, näiteks Eiffeli torn, kruiis Seine'il, Notre-Dame ja Mona Lisa. Suurt vaimustust ei tekkinud, aga arhitektuur on seal küll võimas. Varustatuna Triinu raamatust saadud teadmistega, mida vältida ja mida oodata, võiks tagasi minna küll. Kõige rohkem tahaksin külastada katakombe.
"Minu Pariis" kujutab nii Triinu kõrghetki kui ka Pariisi varjupoolt, tooni andmas modellitöö, ülikool ja laulmine. See on hoogne ja vaimukas lugemine, tulvil põnevatest faktidest ja meeldejäävatest momentidest. Enne esmakordset Pariisi külastust soovitan lugeda küll, et linnast kainemat ettekujutust saada!
December 7, 2020
Mis siis öelda - ilusate inimeste ilus elu. Tsiteerin Katrin Pautsi - leiad seda, mida otsid. Triin otsis ilu, romantikat, kauneid vaateid, heatahtlikke pariislasi ja meelierutavaid maitseelamusi. Ja leidis ka seda. Tohutult värskendav lugemine. Positiivne, elujaatav. Jah, ta polnud pime sellele, mis toimus tema ümber. Kuigi ta end korduvalt naiivseks nimetab, või isegi ei nimeta, aga see sõna jookseb tekstist mitu korda läbi, siis näeb ta reaalsust suurepäraselt. See Pariis, mida me kõik oleme mingil hetkel oma elus endale ette kujutanud - romantilist, puhast, sooja, kutsuvat, sõbralikku, glamuurset - see on Hollywoodi meistrite loodud pettekujutlus. Aga Triin ei lase sellel end masendada, vaid ta keskendub teadlikult ilule. Igal lehel on tunda, kui väga Triin Pariisi armastab, vaatamata sellele inetusele, mis teda aegajalt "Oh là là!" paneb hüüatama.
Lellepi raamat on väga praktiline. Ideaalne reisijuht. Kasulikud näpunäited, kuidas metroos liikuda, et su telefoni ära ei pätsataks (päriselt on telefonid nii varastamisväärt kraam või?), milliseid söögikohti vältida, kui soovid kogeda tõeliselt head prantsuse gurmeed, kuidas käituda kohvikutes, kui soovid, et teenindaja sinuga meeldiv ja kena oleks. Aus, otsekohene, aga siiski meeldivalt helge ja kerge lugemine. Kuna ta nii kerge on, siis ehk jääb veidi pinnapealne mulje, samas, mind see ei häirinud. Kui tekib soov rohkem välja selgitada ja uurida, siis saab seda iga lugeja vastavalt oma eelistusele ise teha. Kui nüüd korraks võrrelda... libe tee, libe tee... siis näiteks Eia Uusi "Minu Prantsusmaa" oli põhjalikum ja pika peale hakkas see veidi vastu. Tundus, et Eia väsis. Lellep ei väsinud, või kui, siis ei kajastunud see kuidagi tema tekstidest.
Triinu kirjeldatud Prantsusmaa pealinn võtab kenasti kokku kõik eelnevad loetud teosed, tehes seda kerguse, helguse ja huumoriga. Mõnusalt positiivne lugemiselamus, hoogne, tempokas, kerge. Autor vaatleb kõrvalt ja imestab, kuid ei püüa muuta vaid kohaneb. Ta püüab mõista, miks prantslased on kriitilised, miks nad ei naerata, miks nad jätavad puhuti ebaviisaka mulje ja ta teeb seda ääretult sümpaatselt, kritiseerimata, solvumata, pahandamata. Nii nagu võõrast kultuuriruumist tulev inimene võikski teha.
Ütleme nii, et kõigist Prantsusmaa teemal loetud raamatutest oli just see raamat see, mis pani mind tõsiselt mõtlema sellele, et võiks ka Pariisi tee jalge alla võtta. Kunagi. Tulevikus. Kui meid lubatakse.
Lellepi raamat on väga praktiline. Ideaalne reisijuht. Kasulikud näpunäited, kuidas metroos liikuda, et su telefoni ära ei pätsataks (päriselt on telefonid nii varastamisväärt kraam või?), milliseid söögikohti vältida, kui soovid kogeda tõeliselt head prantsuse gurmeed, kuidas käituda kohvikutes, kui soovid, et teenindaja sinuga meeldiv ja kena oleks. Aus, otsekohene, aga siiski meeldivalt helge ja kerge lugemine. Kuna ta nii kerge on, siis ehk jääb veidi pinnapealne mulje, samas, mind see ei häirinud. Kui tekib soov rohkem välja selgitada ja uurida, siis saab seda iga lugeja vastavalt oma eelistusele ise teha. Kui nüüd korraks võrrelda... libe tee, libe tee... siis näiteks Eia Uusi "Minu Prantsusmaa" oli põhjalikum ja pika peale hakkas see veidi vastu. Tundus, et Eia väsis. Lellep ei väsinud, või kui, siis ei kajastunud see kuidagi tema tekstidest.
Triinu kirjeldatud Prantsusmaa pealinn võtab kenasti kokku kõik eelnevad loetud teosed, tehes seda kerguse, helguse ja huumoriga. Mõnusalt positiivne lugemiselamus, hoogne, tempokas, kerge. Autor vaatleb kõrvalt ja imestab, kuid ei püüa muuta vaid kohaneb. Ta püüab mõista, miks prantslased on kriitilised, miks nad ei naerata, miks nad jätavad puhuti ebaviisaka mulje ja ta teeb seda ääretult sümpaatselt, kritiseerimata, solvumata, pahandamata. Nii nagu võõrast kultuuriruumist tulev inimene võikski teha.
Ütleme nii, et kõigist Prantsusmaa teemal loetud raamatutest oli just see raamat see, mis pani mind tõsiselt mõtlema sellele, et võiks ka Pariisi tee jalge alla võtta. Kunagi. Tulevikus. Kui meid lubatakse.
January 1, 2021
Hakkasin suure eelarvamusega lugema, aga see oli ikka väga hästi kirjutatud raamat - huvitav ja informatiivne.
December 7, 2020
Jutt käib rohkem Triinu enda ümber, kui Pariisist. Mina seal käies ei näinud ei vargaid, kiibitsejaid, kerjuseid, halbu teenindajaid, nagu siin kirjas. Lõpuosa viimastel lk kirjas mida võiks kindlasti külastada, see kõige põnevam osa raamatust minu jaoks. Tundus, et Pariis oli tema jaoks üks õudne linn..
December 28, 2020
Loetav. Arvan, et selle raamatu lugemisest on kasu enne Pariisi külastamist. Ma ise ei ole Pariisis käinud, ei ole olnud tõmmet - olen Londoni ja Inglismaa fänn. Peale raamatu lugemist tekkis kerge huvi, et võib-olla peaks minema ja vaatama, kas seal on asjad tõesti nii nagu raamatus kirjeldatakse.
February 7, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
December 22, 2020
Minul meeldis! Tunnistan, et Triin Lellepi nimi oli minu jaoks suht võõras. Korra nägin teda Jõekalda saates ja korra jooksis meediast läbi mingi skandaal, et daam nimetab end ooperilauljaks, aga ooperilauljad sellega ei nõustuvat. Ooperi draamad kõrvale jättes sukeldusin lugema Pariisi kohta. Pole never väga Pariisi tahtnud, ei mõista mina selle prantsuse keele ilu, aga oli näha, et autor on Pariisist küll väga vaimustunud (hoolimata pissivatest meest ja rottidest ning kõrgest üürihinnast). Kõige tähtsam, kirjastiil oli mõnus ja humoorikas. Pariisi kohta sain ka palju uut infot ehk minu meelest oli hea lugemine. Ja mulle just meeldis, et Triin oli endast palju kirjutanud (iga Minu sarja rm ongi ju tegelt selle inimese nägu, kes kirjutab. Kirjutaks keegi teine saaks hoopis teise Pariisi, ehk selle üle nagu imelik oleks toriseda). Head näited on olnud Minu Tenerife kohta, kus 1 autori teos meeldis ja kutsus reisima, teise oma jällegi jäi poolikult vedelema.
January 26, 2023
Väga mõnus lugemine, üks parimaid Minu sarjast. Ülevaatlik, asjakohased soovitused ja nõuanded, kui on soovi Pariis minna. Lugema asusin kerge eelarvamusega eelkõige just raamatu autori osas, aga olin positiivselt üllatunud kui mõnusalt ja kergelt oli kirjutatud, pikitud kergelt vürtsika huumoriga.
January 10, 2021
Vaimukas, aus ja väga pariisilik lugemine. Boheemlasliku glamuuri ja intelligentse iroonia flirt. Autori seiklused ja Pariis on mõnusalt tasakaalus. Triinul on tõeliselt kirev elu, millest loeksin hea meelega ka edaspidi.
October 12, 2023
Üllatavalt hästi kirjutatud raamat, kus on nii praktilisi näpunäiteid Pariisi külastajale kui lõbusaid eraelulisi seiku. Viimaseid kipub kuidagi kahtlaselt palju olema vedamise ja kuulsuste osas, mis jätab autorist pisut edeva mulje (näiteks lõvijahist loobunud miljonäri lugu), aga ilusasti on moodustunud terviklik ja sujuv lugu.
Ma olen Pariisis mõne korra käinud, aga ainult turistina, nii et vaid üksikud peatükid tulid tuttavad ette. Pisikesed espressod ja kõva suitsetamine, taskuvaraste oht (endal pole õnneks nendega kohtumist olnud) ja puupüsti täis metroorongid. Peale selle raamatu lugemist tekkis tahtmine korra veel minna, kasvõi seda Louvre'i järjekorravabamat nõksu kasutama.
Ma olen Pariisis mõne korra käinud, aga ainult turistina, nii et vaid üksikud peatükid tulid tuttavad ette. Pisikesed espressod ja kõva suitsetamine, taskuvaraste oht (endal pole õnneks nendega kohtumist olnud) ja puupüsti täis metroorongid. Peale selle raamatu lugemist tekkis tahtmine korra veel minna, kasvõi seda Louvre'i järjekorravabamat nõksu kasutama.
December 15, 2025
Võtsin selle raamatu kätte eelarvamusega, sest Triin Lellepist on mingi omamoodi mulje jäänud. Aga Pariis on ju põnev linn, üks mu lemmiklinnu maailmas, ning korraks lehitsedes tundus igati krapsakas jutustamisstiil olevat, nii et andsin sellele võimaluse.
Ja teate, tegu on ühega parimatest Minu-sarja raamatutest! Elurõõmus, särtsakas, ka aus Pariisi vajakajäämiste ja omapärade suhtes. Vahepeal tekkis kahtlus, kas kõik need asjad, mis Triinuga juhtusid, olid tõepoolest päriselt, sest hullumeelseid seiku oli tal seal küll kamaluga. Väga vahva lugemine, raamat sai läbi paari päevaga ja jättis naeratuse näole.
Ja teate, tegu on ühega parimatest Minu-sarja raamatutest! Elurõõmus, särtsakas, ka aus Pariisi vajakajäämiste ja omapärade suhtes. Vahepeal tekkis kahtlus, kas kõik need asjad, mis Triinuga juhtusid, olid tõepoolest päriselt, sest hullumeelseid seiku oli tal seal küll kamaluga. Väga vahva lugemine, raamat sai läbi paari päevaga ja jättis naeratuse näole.
January 3, 2025
Pariisi glamuuri ja romantilisust leiab, samas on juttu ka probleemidest, nagu taskuvargad ja kallid rendihinnad. Omapärane peatükk koosnes levinud väidete osast ja siis selgitused juures, et kas need on müüt või tegelikkus. Raamat lõpus on olemas ka korralik vaatamisväärsuste info.
Raamatu võivad ette võtta ka need, kes Rohaani teemal lugeda ei soovi, seda on mainitud max kahe lausega.
Hea, et audioraamatut esitas Triin Lellep ise - prantsuse nimede hääldamine ei tundu mulle lihtne. Ja nii saab autor oma hääletooniga ka lauses olevat rõhku edasi anda ja mõtet paremini edastada.
Raamatu võivad ette võtta ka need, kes Rohaani teemal lugeda ei soovi, seda on mainitud max kahe lausega.
Hea, et audioraamatut esitas Triin Lellep ise - prantsuse nimede hääldamine ei tundu mulle lihtne. Ja nii saab autor oma hääletooniga ka lauses olevat rõhku edasi anda ja mõtet paremini edastada.
October 13, 2024
Minu arvates üks parimaid “Minu” sarja raamatuid. Väga nauditav lugemine oli. Selle võrra oli veel huvitavam kui olen ise külastanud Pariisi tänu oma prantsuse sõbrannale. Ka selle võrra lisan, et olen aru saanud et prantsalsed kes reisivad ikkagi tahavad omandada inglise keele ja oskavad seda mingil määral kuigi kõva aksendiga. Kuid prantslased kes elavad Prantsusmaal ja pole reisimisest väga huvitatud ei pea tõepoolest vajalikuks osata inglise keelt.
August 4, 2023
Minu lemmikosaks oli Pariisi musitamiskultuuri selgitus.
Kuigi sõber Anatoli aastaid tagasi Pariisis küsis luba, harjutuseks piirdus ühe põsemusiga ja veidi selgitas kuidas PÄRISELT peaks tegema, olen suurema osa Anatoli selgitustest unustanud ja nüüd oli nii äratundmisrõõmu kui üllatumist selles musitamiskultuuri osas.
Kuigi sõber Anatoli aastaid tagasi Pariisis küsis luba, harjutuseks piirdus ühe põsemusiga ja veidi selgitas kuidas PÄRISELT peaks tegema, olen suurema osa Anatoli selgitustest unustanud ja nüüd oli nii äratundmisrõõmu kui üllatumist selles musitamiskultuuri osas.
August 30, 2023
Taas üks päris hea Minu-sarja raamat, mille autor tundub olevat küllatki huvitav ja mitmekülgne isiksus, kuid enda elu kõrval ei unusta ta ka Pariisi. Et tema pesapaik on enamasti ikka Pariisi südalinna lähistel, siis sekkuvad tegevustesse ka sealsed kohad, mida turisti vaatenurgast teatakse. Kosutav oli lugeda, kuidas autor realistlikult analüüsib oma romantilist kujutlust Pariisist ja tegelikkust. Eks ma mäletan isegi, kuidas oma kujutluspiltidega ammuli sui kunagi sinna mindud sai ja mis tegelikkus vastu pakkus. Samas sain raamatust ka mõne huvitava nipi, et kui kunagi taas sinna peaksin sattuma.
November 24, 2024
Sain teada asjadest mis pariisis toimub ja reeglitest aga enq elus ei raakinud midagi ja oli igav af
March 16, 2025
Väga tore raamat. Ladusalt kirjutatud ja huvitav. Kuna endalgi peagi Pariisi reis ees, siis sai häid vihjeid ja ka hoiatusi.
May 31, 2025
Hästi kirjutatud, "minu" osa meeldivalt palju, mõnus oli lugeda. Minu isiklikul hindamisskaalal kuulub kindlasti parimate selle sarja raamatute hulka.
November 12, 2025
„Küsimus pole selles, kas ta on ooperilaulja või ei, mina ütlen seda, et ta oskab kirjutada!“ Niimoodi soovitas Triin Lellepit meie kirjastusele minu kunagine õppejõud, kellele Triin Pariisist lugusid saatis.
Kirjutada Triin tõesti oskab. "Minu Pariis" on tugeva autorihäälega stiil, kus olulist osa mängib iseenda üle nalja heitmine, terav silm ja julge loomus. Paberi pealt lugedes ei saagi alati aru võimalikust eneseirooniast, aga teise ringiga lähenesin raamatule audioformaadis, Triinu enda sisse loetut kuulates, ja seal jäi mitmel pool kõrva, kuidas ta on ise oma lugudele intonatsioonivõnkeid lisanud. Koomilise piirini ulatuvat pealehakkamist temas jagub: keskkoolitüdrukuna otsustas, et kunagi kolib Pariisi, ja esimese ametina hakkas fotograafist sõbrale modelliks, selle kõrvalt asutas aga ooperilauljate agentuuri Prantsusmaa haru, mille toimimisele pidi ise peale maksma, aga ega raha tal ju tegelikult polnud... Pariisis on hea elada neil, kel on palju raha. Eia Uusi „Minu Prantsusmaa“ tegevus toimub ju ka suuresti Pariisis, aga neis ringkondades, kel raha jätkub, ja pole imestada, et Eia Pariis mõjub romantilisemalt.
Aga Triin Lellepi raamatu abiga toimub lugejas Pariisi-teemaline kainenemine. Me ilmselt kõik oleme kokku puutunud romantilise Pariisi müüdiga, meenub näiteks Netflixi hittsari tänapäeva glamoorlinnas "Emily in Paris" või Woody Alleni film „Midnight in Paris“, kus peategelane sattus ajarännu abiga Hemingway-aegsesse, 1920ndate Pariisi. Eestlased teavad, kuidas kord elasid seal Vilde ja Viiralt ja Tuglas, kes ütles, et igal kunstnikul on teiseks kodumaaks Pariis". Neid müüte hoidev ja hariv on näiteks Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“, mis on ka omakorda imetore raamat, aga... hoopis teises dimensioonis. Triin Lellepi Pariisis jooksevad saiapoodides riiulite vahel rotid, tänavad on täis koerajunne, tavalise teenindusstiili juurde käib klientide solvamine, üüritoas ronivad põrandal vaglad... Ja milline rõõm, kui su nurgapealse saiapoe müüja sind lõpuks "Bonjour!" tervitusega õnnistab, su omaks võtab.
Ei usu, et see vaid Triin Lellepi versioon antud linnast on, sest ka pisike guugliotsing annab teada, et eksisteerib "Pariisis pettumise sündroom" ja näiteks Pariisis depressiooni sattunud Jaapani turistidele on avatud ööpäevaringne psühholoogilise abi telefon (tasuline muidugi).
Aga see ei tähenda, et Triin Lellepi Pariis oleks igav! Kuna peategelane oskab sattuda olukordadesse-seltskondadesse, siis on siin raamatus aktiposeerimist surnuaias, illegaalseid teatrikoridorides hiilimisi, tülisid miljonäriga taimetoitluse ja lõvijahi teemadel... Tundub, et Triin sobib sinna linna (igatahes palju paremini kui oma eelmisesse elukohta, Saksamaale, nagu ta ise tuvastab, oli ta liiga taltsutamatu tüüp sakslaste jaoks). Pariislased on kirglikud ja ülbed. Tomatid ja buuud lendavad teatrites päriselt, nagu lehvivad ka streikijate ja tänavademonstrantide loosungid ja kollavestid panevad tõemeeli tule otsa, kui miski ei meeldi. Ega muudmoodi saakski seletada Suurt Prantsuse Revolutsiooni ja sellele järgnenud segaduste sajandit. Triin kirjeldab prantslaste olemust omamoodi sooja huumoriga, ta ei aja õigust taga (välja arvatud siis, kui juttu tuleb loomaõiguslusest). Samas on tekstis ka kurbusekihte, vähemasti üks väga valus episood: Jumalaema kiriku suurpõlengut ja mismoodi pariislased seda abitult jälgisid...
Ka nn tänavatarkusi on raamatus küllaga. Millistest pettustest eemale hoida (näiteks kuidas bookingu kaudu päevaks broneeritud tuba lollidele pooleks aastaks edasi üüritakse ja ettemaks võetakse), millistesse muuseumitesse kunas ja kuidas minna. Ning ootamatult hakkabki otsa saama! Nii tempokas tekst, ei ei takerdu mu meelest ainsalgi kohal. Hõrk ja õhuline justkui gurmeetoit (aga muide enamikus Pariisi toidukohtades Lellepi andmeil gurmeetoitu ei saa), üritamata olla liiga diip ja tõsiselt võetav.
„Minu Pariis“ ilmus äsja ka prantsuse keeles, Pariisis. Ma arvan, et prantslastel on seda kõrvalpilku lahe lugeda, näiteks kohalik musitamiskultuur on üksipulgi lahti seletatud. Kujutan ette, et sellised episoodid õiges garneeringus võivad päris populaarseks osutuda, umbes nagu Justin Petrone süldi- ja verivorstijutud eestlaste seas.
Kirjutada Triin tõesti oskab. "Minu Pariis" on tugeva autorihäälega stiil, kus olulist osa mängib iseenda üle nalja heitmine, terav silm ja julge loomus. Paberi pealt lugedes ei saagi alati aru võimalikust eneseirooniast, aga teise ringiga lähenesin raamatule audioformaadis, Triinu enda sisse loetut kuulates, ja seal jäi mitmel pool kõrva, kuidas ta on ise oma lugudele intonatsioonivõnkeid lisanud. Koomilise piirini ulatuvat pealehakkamist temas jagub: keskkoolitüdrukuna otsustas, et kunagi kolib Pariisi, ja esimese ametina hakkas fotograafist sõbrale modelliks, selle kõrvalt asutas aga ooperilauljate agentuuri Prantsusmaa haru, mille toimimisele pidi ise peale maksma, aga ega raha tal ju tegelikult polnud... Pariisis on hea elada neil, kel on palju raha. Eia Uusi „Minu Prantsusmaa“ tegevus toimub ju ka suuresti Pariisis, aga neis ringkondades, kel raha jätkub, ja pole imestada, et Eia Pariis mõjub romantilisemalt.
Aga Triin Lellepi raamatu abiga toimub lugejas Pariisi-teemaline kainenemine. Me ilmselt kõik oleme kokku puutunud romantilise Pariisi müüdiga, meenub näiteks Netflixi hittsari tänapäeva glamoorlinnas "Emily in Paris" või Woody Alleni film „Midnight in Paris“, kus peategelane sattus ajarännu abiga Hemingway-aegsesse, 1920ndate Pariisi. Eestlased teavad, kuidas kord elasid seal Vilde ja Viiralt ja Tuglas, kes ütles, et igal kunstnikul on teiseks kodumaaks Pariis". Neid müüte hoidev ja hariv on näiteks Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“, mis on ka omakorda imetore raamat, aga... hoopis teises dimensioonis. Triin Lellepi Pariisis jooksevad saiapoodides riiulite vahel rotid, tänavad on täis koerajunne, tavalise teenindusstiili juurde käib klientide solvamine, üüritoas ronivad põrandal vaglad... Ja milline rõõm, kui su nurgapealse saiapoe müüja sind lõpuks "Bonjour!" tervitusega õnnistab, su omaks võtab.
Ei usu, et see vaid Triin Lellepi versioon antud linnast on, sest ka pisike guugliotsing annab teada, et eksisteerib "Pariisis pettumise sündroom" ja näiteks Pariisis depressiooni sattunud Jaapani turistidele on avatud ööpäevaringne psühholoogilise abi telefon (tasuline muidugi).
Aga see ei tähenda, et Triin Lellepi Pariis oleks igav! Kuna peategelane oskab sattuda olukordadesse-seltskondadesse, siis on siin raamatus aktiposeerimist surnuaias, illegaalseid teatrikoridorides hiilimisi, tülisid miljonäriga taimetoitluse ja lõvijahi teemadel... Tundub, et Triin sobib sinna linna (igatahes palju paremini kui oma eelmisesse elukohta, Saksamaale, nagu ta ise tuvastab, oli ta liiga taltsutamatu tüüp sakslaste jaoks). Pariislased on kirglikud ja ülbed. Tomatid ja buuud lendavad teatrites päriselt, nagu lehvivad ka streikijate ja tänavademonstrantide loosungid ja kollavestid panevad tõemeeli tule otsa, kui miski ei meeldi. Ega muudmoodi saakski seletada Suurt Prantsuse Revolutsiooni ja sellele järgnenud segaduste sajandit. Triin kirjeldab prantslaste olemust omamoodi sooja huumoriga, ta ei aja õigust taga (välja arvatud siis, kui juttu tuleb loomaõiguslusest). Samas on tekstis ka kurbusekihte, vähemasti üks väga valus episood: Jumalaema kiriku suurpõlengut ja mismoodi pariislased seda abitult jälgisid...
Ka nn tänavatarkusi on raamatus küllaga. Millistest pettustest eemale hoida (näiteks kuidas bookingu kaudu päevaks broneeritud tuba lollidele pooleks aastaks edasi üüritakse ja ettemaks võetakse), millistesse muuseumitesse kunas ja kuidas minna. Ning ootamatult hakkabki otsa saama! Nii tempokas tekst, ei ei takerdu mu meelest ainsalgi kohal. Hõrk ja õhuline justkui gurmeetoit (aga muide enamikus Pariisi toidukohtades Lellepi andmeil gurmeetoitu ei saa), üritamata olla liiga diip ja tõsiselt võetav.
„Minu Pariis“ ilmus äsja ka prantsuse keeles, Pariisis. Ma arvan, et prantslastel on seda kõrvalpilku lahe lugeda, näiteks kohalik musitamiskultuur on üksipulgi lahti seletatud. Kujutan ette, et sellised episoodid õiges garneeringus võivad päris populaarseks osutuda, umbes nagu Justin Petrone süldi- ja verivorstijutud eestlaste seas.
Displaying 1 - 23 of 23 reviews