What do you think?
Rate this book
Supilinna salaselts #11
Vanemuise väits
Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi "Seitsme venna" etenduse ajal, kui "Uurali kaja" näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi?
Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.
Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.
216 pages, Hardcover
First published January 1, 2020
1 person is currently reading
36 people want to read
About the author
Mika Keränen
30 books19 followersMika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena.
Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana.
Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal.
2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena.
Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana.
Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal.
2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
January 27, 2021
ERMis on toimunud kuritöö: üks hinnaline nuga - Vanemuise väits - on ära varastatud. Supilinna salaselts hakkab asja uurima ja loomulikult lahendab juhtumi enne politseid. :)
Vahva laste krimka. Kahtlusaluseid on palju, alles lõpu eel selgub, kes siis see tegelik kurikael on.
Mis mulle Keräneni raamatute juures meeldib, on see, et ta toob sujuvalt sisse ka kultuurilugu. Soomeugri teemade käsitlemisel võiks see raamat olla nn isutekitajaks. Õpilased ei pane tähelegi, kuidas noorte detektiivide uurimine annab neile ka lisateadmisi. Kindlasti tasuks pärast raamatu lugemist koos klassiga ka ERMi külastada. Mina käisin küll enne lugemist, kuid Vanemuise väitse ei osanud tähele panna, nii et tuleb uuesti minna. :)
Raamat sobib lugemiseks nii lastele kui lapsemeelsetele. ;)
Vahva laste krimka. Kahtlusaluseid on palju, alles lõpu eel selgub, kes siis see tegelik kurikael on.
Mis mulle Keräneni raamatute juures meeldib, on see, et ta toob sujuvalt sisse ka kultuurilugu. Soomeugri teemade käsitlemisel võiks see raamat olla nn isutekitajaks. Õpilased ei pane tähelegi, kuidas noorte detektiivide uurimine annab neile ka lisateadmisi. Kindlasti tasuks pärast raamatu lugemist koos klassiga ka ERMi külastada. Mina käisin küll enne lugemist, kuid Vanemuise väitse ei osanud tähele panna, nii et tuleb uuesti minna. :)
Raamat sobib lugemiseks nii lastele kui lapsemeelsetele. ;)
Read
April 30, 2021Väike annus tarturomantikat, tore ja armas ka suurele lugejale.
April 16, 2024
Nagu ikka mõnus
September 30, 2022
Vanemuise väits on teos, mis sobib Tartus elavale inimesele hästi. Vahva müsteerium kutsub lugejaid Tartu teekonnale kaasa ja juba tuttavad kohad leiavad taaskohtumist läbi lapse silmade ja tema tõlgenduse. Mitte tartlasena leidsin uusi kohti või vähemalt tekstikirjeldused õpetasid mulle Tartust midagi uut.
Tegelastena on esindatud seltskond "toiduklubi", olen oma sõpradega ja kirjandusinimestega nende üle arutlenud. Mõelnud, et ilma nendeta oleks Tartu teine. Sel aastal ma toiduklubi näinud eriti ei ole, ehk on kõrged energiahinnad ja toidu kallidus kirjandusesitluste head ja paremat vähendanud. Nii mõeldes hävitab see Tartule omase fenomeni - toiduklubi. Vähemalt on Keränen selle oma teosesse salvestanud.
Üllatavana mõjus teema Vanemuise väitsa üle, mis keerulise meetodiga ära varastatakse. Nii ühendatakse lastele mõeldud romaanis keeleteadus, semiootika, ajalugu. Esialgu lapse jaoks võõristav keskkond ERM on tehtud siin laste mängumaaks, mis võib selle lugejaile ERMi taaselustada ja kõle ning suur hoone võib niiviisi täitsa sõbralikuks muutuda.
Vahva tsitaadi leidsin Lotmani skultpuuri kohta Struwe tänaval: moodne torude rägastik ehk skulptuur, mida hüüti Toru-Jüriks. Irooniline (lapsemeelne) vaade moodsale skulptuurile võib ehk olla õigustatudki. Semiootilise keerukuse kohta arutletakse raamatuski, kus keegi tegelane selles pettub. Loodan, et see toimib antimärgina minu kontekstis! :)
Tegelastena on esindatud seltskond "toiduklubi", olen oma sõpradega ja kirjandusinimestega nende üle arutlenud. Mõelnud, et ilma nendeta oleks Tartu teine. Sel aastal ma toiduklubi näinud eriti ei ole, ehk on kõrged energiahinnad ja toidu kallidus kirjandusesitluste head ja paremat vähendanud. Nii mõeldes hävitab see Tartule omase fenomeni - toiduklubi. Vähemalt on Keränen selle oma teosesse salvestanud.
Üllatavana mõjus teema Vanemuise väitsa üle, mis keerulise meetodiga ära varastatakse. Nii ühendatakse lastele mõeldud romaanis keeleteadus, semiootika, ajalugu. Esialgu lapse jaoks võõristav keskkond ERM on tehtud siin laste mängumaaks, mis võib selle lugejaile ERMi taaselustada ja kõle ning suur hoone võib niiviisi täitsa sõbralikuks muutuda.
Vahva tsitaadi leidsin Lotmani skultpuuri kohta Struwe tänaval: moodne torude rägastik ehk skulptuur, mida hüüti Toru-Jüriks. Irooniline (lapsemeelne) vaade moodsale skulptuurile võib ehk olla õigustatudki. Semiootilise keerukuse kohta arutletakse raamatuski, kus keegi tegelane selles pettub. Loodan, et see toimib antimärgina minu kontekstis! :)
December 18, 2021
Põnev lugu mitte niivõrd varguse uurimise ja edenemise osas vaid kõige ERMiga seonduva ja Vanemuise väitsa ajaloo osas. Tundub, et ERMi peab veel korduvalt külastama, sest pooled kohad ei tulnud üldse tuttavad ette, aga tekitasid suurt huvi külastada. Tartu tänavatel oli ka tore koos tegelastega jälle liikuda. Tagaajamine on palju põnevam, kui reaalne pilt on silme ees.
January 13, 2021
Kui mulle vahepeal tundus, et ostan ja loen Supilinna detektiivide lugusid peamiselt sellepärast, et olen Supilinna fänn (või õigemini olin, sest uusarendus on ka selle koha ära rikkunud) ja raamatute peamist sihtrühma ehk praegu 13-aastast lugejat mõni lugu üldse ei kõnetanud, siis selle raamatu puhul on küll asi vastupidine. Nimetatud sihtrühm luges raamatu hooga läbi ja teatas, et nii põnev oli. Mina panin siis selle aasta väljakutsesse maiuspalaks ootele.
Seekordses loos lahendavad noored detektiivid vargusjuhtumit Eesti Rahva Muuseumis, kus teatrietenduse ajal läheb kaduma eksponaadiks olnud Vanemuise väits. Kahtlusaluseid tekib palju, alates komi päritolu vanapapist kuni ERMi direktori boheemlasest lapselapseni. Nii käib kassi ja hiire mäng tükk aega, kallutades kahtlused kord ühele, kord teisele tegelasele. Pahalane õnnestus mul siiski enne loo lõppu ära arvata.
Selle raamatu lisaväärtus on kahtlemata meie soomeugri päritolu tutvustamine ja tegevuskohaks olev Uurali kaja näitus ERMis. Mulle meeldib, kui lisaks põnevusele ja krimiloo lahendamisele põimitakse loosse sisse ka harivaid elemente. Kõigil kirjanikel see alati ilma liigse pedagoogitsemiseta ei õnnestu, aga selle raamatu puhul küll nuriseda ei saa. Teiseks meeldib mulle Keräneni puhul Tartu vaimu ja reaalsete tegelaskujude sissetoomine. Kui eelnevates raamatutes oleme kohanud näiteks paljajalu ringilaskvat Contrat, siis selles raamatus austab meid oma kohaloluga Wimberg. Ja siis muidugi see Toiduklubi, mis muheda muige suule tõi. Tean isegi mitut sellist tegelast, kes muudkui kultuuriürituste avamisel käivad ja seal heal ja paremal maitsta lasevad (olles muidugi ka kultuurist huvitatud). Eks see olegi veel üks Tartu vaimolendi väljendus.
Oli hoogne lugu algusest lõpuni. Ehk mõned kohad võtsid täiskasvanud lugeja muigama, aga noortele lugejatele kindlasti meeldivad, sest ega ilma sellise actionita tänapäeval saagi.
Üks huvitav nüanss veel pealkirjaga seoses. Olen sõna väits käänanud alati kui väitsa, teoses aga räägiti muudui väitsest. Vaatasin siis järele ja tuleb välja, et olen filoloogina eluaeg seda valesti käänanud.
Paljude raamatutega on veel ka see "jama", et need hoolitsevad nagu iseenesest ajaveetmise eest ka pärast lugemise lõpetamist. Muidugi tahaks nüüd esiteks (taas)külastada seda Uurali kaja näitust ja teiseks eelnevad Keräneni teosed üle lugeda.
Seekordses loos lahendavad noored detektiivid vargusjuhtumit Eesti Rahva Muuseumis, kus teatrietenduse ajal läheb kaduma eksponaadiks olnud Vanemuise väits. Kahtlusaluseid tekib palju, alates komi päritolu vanapapist kuni ERMi direktori boheemlasest lapselapseni. Nii käib kassi ja hiire mäng tükk aega, kallutades kahtlused kord ühele, kord teisele tegelasele. Pahalane õnnestus mul siiski enne loo lõppu ära arvata.
Selle raamatu lisaväärtus on kahtlemata meie soomeugri päritolu tutvustamine ja tegevuskohaks olev Uurali kaja näitus ERMis. Mulle meeldib, kui lisaks põnevusele ja krimiloo lahendamisele põimitakse loosse sisse ka harivaid elemente. Kõigil kirjanikel see alati ilma liigse pedagoogitsemiseta ei õnnestu, aga selle raamatu puhul küll nuriseda ei saa. Teiseks meeldib mulle Keräneni puhul Tartu vaimu ja reaalsete tegelaskujude sissetoomine. Kui eelnevates raamatutes oleme kohanud näiteks paljajalu ringilaskvat Contrat, siis selles raamatus austab meid oma kohaloluga Wimberg. Ja siis muidugi see Toiduklubi, mis muheda muige suule tõi. Tean isegi mitut sellist tegelast, kes muudkui kultuuriürituste avamisel käivad ja seal heal ja paremal maitsta lasevad (olles muidugi ka kultuurist huvitatud). Eks see olegi veel üks Tartu vaimolendi väljendus.
Oli hoogne lugu algusest lõpuni. Ehk mõned kohad võtsid täiskasvanud lugeja muigama, aga noortele lugejatele kindlasti meeldivad, sest ega ilma sellise actionita tänapäeval saagi.
Üks huvitav nüanss veel pealkirjaga seoses. Olen sõna väits käänanud alati kui väitsa, teoses aga räägiti muudui väitsest. Vaatasin siis järele ja tuleb välja, et olen filoloogina eluaeg seda valesti käänanud.
Paljude raamatutega on veel ka see "jama", et need hoolitsevad nagu iseenesest ajaveetmise eest ka pärast lugemise lõpetamist. Muidugi tahaks nüüd esiteks (taas)külastada seda Uurali kaja näitust ja teiseks eelnevad Keräneni teosed üle lugeda.
January 15, 2021
Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?
Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.
Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.
Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 23, 2025
Seikluslik lasteraamat, nagu Keränenile kohane. Tartlasena olid kõik raamatus kirjeldatud kohad tuttavad ning tore oli jälgida, kuhu tegelased järgmisena sattusid. Noortele või lihtsalt kaugemalt tulijatele on kindlasti eriti väärtuslik lugeda kõigi nende pisikeste kultuurikillukeste kohta, mis autor on teksti sisse põiminud.
January 16, 2021
jälle üks raamat, mida otsustasin lugeda kümneaastase raamatusõbra soovitusel (mul oleks mingeid teematrelle vaja vist selle olukorra jaoks) - väidetavalt on Mika Keränen MAAILMA PARIM KIRJANIK ja Rampsu-raamatud NII PÕNEVAD. kuna sarjaga algusest alustamisega olen nagunii lootusetult hiljaks jäänud, võtsin ette kõige värskema loo, aga täiesti puhtalt lehelt - filmi pole näinud, tegelastega polnud tuttav, eelmistest seiklustest tean paari pealkirja, aga mitte ühtegi detaili.
see oli kõik tõesti päris tore! juhtumisi just paari nädala eest käisin ERMis, aga ikka tekkis soov tagasi minna ("Uurali kajani" ma sel korral ei jõudnudki, õnneks olen kunagi ikka vaadanud seda ka); ja üldse oli Tartu-vaibi mõnusa kuhjaga ja minu jaoks suhestutaval moel. ehk just sellepärast, et minu Tartu ongi pigem selline põhikooliealise marakrati oma ja ma tean ka suht täpselt, millisest Toome nõlvast veel saab jalgrattaga otse alla ja kust enam ei ole mõtet riskida. näiteks.
krimilugu ise oli ka päris parajalt usutav ja huvitav, ma ei arvanud kurjategijat ära sekunditki enne kui noordetektiivid ise.
vahel läheb hea lasteraamatuga nii, et keskealine naine minus istub vaikselt ja kuulab lugu ja ei saa üldse sõna. seekord ta ikka veidi virises ka. esiteks muidugi minu klassikaline "omg, miks te lasete lastel kuritegusid uurida?" - üks asi, kui lapsed seda lihtsalt ise teevad ja täiskasvanutele midagi ei ütle, aga see, et muuseumidirektor ise kuulsad lapsdetektiivid kohale kutsub ja neile kõik ligipääsu- ja ülekuulamisõigused annab (ja vanemad ja politsei selega nõus on), on mumst ikka liig. hea lastekrimka oluline osa on ikkagi üks onu Björk, kes on küll alati heatahtlik ja õigel hetkel käeraudade ja lisajõududega kohal, aga samas ei võta ka pärast mitut lahendatud kuritegu neid lapsi ülemäära tõsiselt. selline vastutuse laste kätte andmine, mis siin toimus, ei saa psühholoogilisest vaatevinklist küll kuidagi hea asi olla.
ja ma tean küll, et "maailma parim kirjanik" on ära teinud suure töö, kirjutades keeles, mis pole ta emakeel, aga... minu maitse jaoks oli veidi lohakas. otsekõnes las räägib iga tegelane täpselt sellist kõnekeelt, nagu torust tuleb, aga kaudse kõne osas tahaks autorile mõned näpunäited anda. praegu kukub kohati välja, nagu oleks kümneaastased ise raamatut kirjutama lastud.
ahjaa - olin enne selle raamatu lugemist veendunud, et "väits" käändub "väitsa", aga pärast lugemist ei saa isegi aru, miks ma nii arvasin, sest "väitse" (nagu raamatus käänatud on) tundub palju loomulikum. sõnaraamatutes on tegelikult mõlemad versioonid olemas.
see oli kõik tõesti päris tore! juhtumisi just paari nädala eest käisin ERMis, aga ikka tekkis soov tagasi minna ("Uurali kajani" ma sel korral ei jõudnudki, õnneks olen kunagi ikka vaadanud seda ka); ja üldse oli Tartu-vaibi mõnusa kuhjaga ja minu jaoks suhestutaval moel. ehk just sellepärast, et minu Tartu ongi pigem selline põhikooliealise marakrati oma ja ma tean ka suht täpselt, millisest Toome nõlvast veel saab jalgrattaga otse alla ja kust enam ei ole mõtet riskida. näiteks.
krimilugu ise oli ka päris parajalt usutav ja huvitav, ma ei arvanud kurjategijat ära sekunditki enne kui noordetektiivid ise.
vahel läheb hea lasteraamatuga nii, et keskealine naine minus istub vaikselt ja kuulab lugu ja ei saa üldse sõna. seekord ta ikka veidi virises ka. esiteks muidugi minu klassikaline "omg, miks te lasete lastel kuritegusid uurida?" - üks asi, kui lapsed seda lihtsalt ise teevad ja täiskasvanutele midagi ei ütle, aga see, et muuseumidirektor ise kuulsad lapsdetektiivid kohale kutsub ja neile kõik ligipääsu- ja ülekuulamisõigused annab (ja vanemad ja politsei selega nõus on), on mumst ikka liig. hea lastekrimka oluline osa on ikkagi üks onu Björk, kes on küll alati heatahtlik ja õigel hetkel käeraudade ja lisajõududega kohal, aga samas ei võta ka pärast mitut lahendatud kuritegu neid lapsi ülemäära tõsiselt. selline vastutuse laste kätte andmine, mis siin toimus, ei saa psühholoogilisest vaatevinklist küll kuidagi hea asi olla.
ja ma tean küll, et "maailma parim kirjanik" on ära teinud suure töö, kirjutades keeles, mis pole ta emakeel, aga... minu maitse jaoks oli veidi lohakas. otsekõnes las räägib iga tegelane täpselt sellist kõnekeelt, nagu torust tuleb, aga kaudse kõne osas tahaks autorile mõned näpunäited anda. praegu kukub kohati välja, nagu oleks kümneaastased ise raamatut kirjutama lastud.
ahjaa - olin enne selle raamatu lugemist veendunud, et "väits" käändub "väitsa", aga pärast lugemist ei saa isegi aru, miks ma nii arvasin, sest "väitse" (nagu raamatus käänatud on) tundub palju loomulikum. sõnaraamatutes on tegelikult mõlemad versioonid olemas.
January 2, 2021
Salaselts Rampsu uus juhtum! Mulle kogu see sari väga meeldib. On selline rahulik, aga samas põnev. Ja milline oskus Tartut raamatusse kirjutada nii, et nagu ongi kõik õige... ja samas on ikkagi kirjanduslik. Eks tartlasena kindlasti loen sarja mingi teistmoodi tunnetusega ka. Tartu linna ja ajaloo ja traditsioonide ja erinevate kohtade tutvustamine on võrratuks lisaboonuseks.
Noored detektiivid on otsinud varastatud jalgratast ja Eesti Üliõpilaste seltsi kadunud aardeid; lahendanud kummitava maja saladuse, lillenäppaja mõistatuse ja müsteeriumi, kuhu kadus õlletehasest limonaad; nad on üles leidnud varastatud Lurichi kuju, küttepuud ja Jõmmu-nimelise lodja; saanud jälile fantoomratturile ja koolidirektorile palju pahameelt põhjustanud tänavakunstnikule. "Vanemuise väits" on Rampsu 11. juhtum ja seekord on ERMist pihta pandud šamaaninuga. Kui veel pole ERMis käinud, siis pärast raamatu kirjeldusi majast lausa PEAB kõike oma silmaga nägema! Sari on loetav ka üksikute osadena.
Mina igatahes soovitan.
Noored detektiivid on otsinud varastatud jalgratast ja Eesti Üliõpilaste seltsi kadunud aardeid; lahendanud kummitava maja saladuse, lillenäppaja mõistatuse ja müsteeriumi, kuhu kadus õlletehasest limonaad; nad on üles leidnud varastatud Lurichi kuju, küttepuud ja Jõmmu-nimelise lodja; saanud jälile fantoomratturile ja koolidirektorile palju pahameelt põhjustanud tänavakunstnikule. "Vanemuise väits" on Rampsu 11. juhtum ja seekord on ERMist pihta pandud šamaaninuga. Kui veel pole ERMis käinud, siis pärast raamatu kirjeldusi majast lausa PEAB kõike oma silmaga nägema! Sari on loetav ka üksikute osadena.
Mina igatahes soovitan.
Read
November 14, 2022No see on ju juba täitsa päris inimesi täis! Kohti ja kõike muud ka. Tartu mis Tartu. Selle peale meenub filmi vaatamine ja et mulle ei meeldinud, et filmis on tegevus üsna maagiline, samas kui raamatutes käib ikka vana hea detektiivitöö. Ainult sõna "väits" käänamisega ei harjunudki ära - vaatasin isegi ÕSist ja seal seisab tõesti väits-väitse, aga minu jaoks on ikka alati olnud väits-väitsa (ja õnneks Sõnaveeb vähemalt tunnistab ka seda) :)
December 18, 2023
Mulle meeldis väga, et lahe lastekrimka pole pelgalt ajaviide, vaid annab teadmisi eestlaste soomeugri päritolust, kultuuri- ja ajaloost, mis tõesti lapsesõbralikult loosse pikitud. Kujutlustes tundus lugu täitsa usutav, sest sarnaselt võiks ju tegelikult juhtuda või olla. Muidugi sümpatiseerisid laste kambavaim, koostöövalmidus, nutisõltumatus, hobid ja soov oma elu ise igati huvitavaks teha.
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
February 12, 2021
Üheteistkümnendaks jutuks on rampslased juba päris suureks kasvanud ja samamoodi on suuremaks kasvanud ka kuritööd. Sedapuhku lahendavad rampslased ERMis väärtusliku noa Vanemuise Väitse röövi. Lugu jätkub tuttavas liinis, ainus kurtmine võiks olla, et sellel korral on lastel hobide jaoks vähem aega ning kogu aur läheb kuritöö lahendamisele.
January 7, 2021
Põnev raamat. Algus ehk esimene peatükk oli veidi igav aga muidu oli põnev.
March 7, 2021
Sain paljuski Tartust ja ERM-st teada. Tekkis soov uuesti külastada ERM-i. Supilinna kutid-mutid on tore kamp. Tore lugemiselamus.
December 28, 2021
Kyl, kyl! Ihan mukiinmenevä salapoliisitarina alakouluun.
Want to read
April 19, 2022good
Displaying 1 - 19 of 19 reviews