What do you think?
Rate this book
Süvahavva #3
Süvahavva: Viimane suvi
„Süvahavva. Viimane suvi“ on sarja kolmas osa, milles on kasutatud folkloorset ainest, ja seda võib iseloomustada kui ulmelist kriminulli ja etnopõnevikku.
Süvahavva talus elab 20-aastane Arnika Ambros, kes on viimane arbujate suguvõsast, üleloomulike võimetega inimene, kes viib kokku elavaid ja surnuid ja suudab käia surmataguses maailmas. Aga Arnika on veel noor arbuja, ja võib-olla on ta teinud vigu, millel võivad olla kohutavad tagajärjed. Kui Arnika hakkab kahtlustama, et tema vanatädi on tapetud, avastab ta, et selle saladuse lahendust peab ta otsima oma suguvõsa tumedast minevikust. Arbujate suguvõsas on alati leidunud musta südamega inimesi, kes soovivad üleloomulikke võimeid kasutada kurjadel eesmärkidel. Süvahavva valitsemise pärast on kestnud salajane sõda juba aastasadasid.
Minevikus toimuvas tegevusliinis rändame me koos kõige esimese ja surematu arbujaga läbi Lõuna-Eesti ajaloo erinevate perioodide – muinasajast kuni Rootsi võimu alguseni välja.
Süvahavva talus elab 20-aastane Arnika Ambros, kes on viimane arbujate suguvõsast, üleloomulike võimetega inimene, kes viib kokku elavaid ja surnuid ja suudab käia surmataguses maailmas. Aga Arnika on veel noor arbuja, ja võib-olla on ta teinud vigu, millel võivad olla kohutavad tagajärjed. Kui Arnika hakkab kahtlustama, et tema vanatädi on tapetud, avastab ta, et selle saladuse lahendust peab ta otsima oma suguvõsa tumedast minevikust. Arbujate suguvõsas on alati leidunud musta südamega inimesi, kes soovivad üleloomulikke võimeid kasutada kurjadel eesmärkidel. Süvahavva valitsemise pärast on kestnud salajane sõda juba aastasadasid.
Minevikus toimuvas tegevusliinis rändame me koos kõige esimese ja surematu arbujaga läbi Lõuna-Eesti ajaloo erinevate perioodide – muinasajast kuni Rootsi võimu alguseni välja.
470 pages, Paperback
Published October 1, 2020
3 people are currently reading
47 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
January 23, 2021
Süvahavva suvised seiklused jätkuvad, pööreldes sel korral nii vanade lemmiktegelaste kui ka Värravi aleviku uustulnukate ümber.
Lugu keerdus ja väändus nagu mustad lõngaotsad, millest nõnda raske on kinni saada, kuid tundus, et iga korraga õnnestus otstest kinnisaamisele lähemale jõuda. Neelasin raamatu kui imeväel ning põnev oli kuni viimase leheküljeni.
Soovitan kõigile, kes varem Süvahavva seiklustest vaimustunud on - tegevus saab aina vunki juurde.
Lugu keerdus ja väändus nagu mustad lõngaotsad, millest nõnda raske on kinni saada, kuid tundus, et iga korraga õnnestus otstest kinnisaamisele lähemale jõuda. Neelasin raamatu kui imeväel ning põnev oli kuni viimase leheküljeni.
Soovitan kõigile, kes varem Süvahavva seiklustest vaimustunud on - tegevus saab aina vunki juurde.
October 30, 2020
Kauaoodatud teose kolmas ehk viimane osa. Ise poleks osanudki seda selle väljakutsepunkti alla panna, aga et teos end tagakaanel selliselt nimetab ja tõepoolest, on ulme ja on ka krimilugu, nii et las ta siis olla. Minu jaoks sobib kogu Süvahavva saagat kõige paremini siiski iseloomustama "etnoõuduspõnevik".
Põlvamaal asuv Süvahavva talu on aastasadade jooksul olnud värav elavate ja surnute maailma vahel ning seal elav Ambroste suguvõsa on olnud arbujad, kes neid kaht maailma omavahel vahendab. Kui aga poleks hea ja kurja vahelist võitlust, siis poleks meil paljusid teoseid üldse olemaski, kaasaarvatud seesama. Heade arbujate kõrval areneb suguvõsas ka paha liin, mille liikmed on rohkem huvitatud mustadest jõududest ja omakasust kui arbuja missioonist.
Selles raamatus tegutseb Süvahavval arbujana 20-aastane Arnika. Tundub aga, et kuskil on miskit mäda ja pärast Arnika teispoolsuses luusimisi hakkab siinsesse maailma ilmuma kummalisi külalisi. Kui Arnika saab aru, et tema vanatädi surm ei ole päris tavaline, tuleb lahendada mõistatus ja iidset kohta kaitsta. Ambroste suguvõsa lugu rullub selles raamatus varasematest rohkem lahti. Selles on päris palju saladusi ja muidugi tuleb ka raamatust muidu välja, et nii mõnigi inimene pole see, kelleks kõik teda seni pidanud on.
Oli põnev lugemine. Eriti meeldis mulle, et raamatusse on seekord pandud ka pildimaterjali, nii et nagu päris suguvõsalugu kohe. Veidi kahju muidugi, et see lugu saab selle raamatuga läbi ja seriaali kolmandat hooaega plaanis pole. Hargla võiks veel midagi sellist kirjutada, sest kodumaist etnoõudust meil just üleliia palju pole.
Põlvamaal asuv Süvahavva talu on aastasadade jooksul olnud värav elavate ja surnute maailma vahel ning seal elav Ambroste suguvõsa on olnud arbujad, kes neid kaht maailma omavahel vahendab. Kui aga poleks hea ja kurja vahelist võitlust, siis poleks meil paljusid teoseid üldse olemaski, kaasaarvatud seesama. Heade arbujate kõrval areneb suguvõsas ka paha liin, mille liikmed on rohkem huvitatud mustadest jõududest ja omakasust kui arbuja missioonist.
Selles raamatus tegutseb Süvahavval arbujana 20-aastane Arnika. Tundub aga, et kuskil on miskit mäda ja pärast Arnika teispoolsuses luusimisi hakkab siinsesse maailma ilmuma kummalisi külalisi. Kui Arnika saab aru, et tema vanatädi surm ei ole päris tavaline, tuleb lahendada mõistatus ja iidset kohta kaitsta. Ambroste suguvõsa lugu rullub selles raamatus varasematest rohkem lahti. Selles on päris palju saladusi ja muidugi tuleb ka raamatust muidu välja, et nii mõnigi inimene pole see, kelleks kõik teda seni pidanud on.
Oli põnev lugemine. Eriti meeldis mulle, et raamatusse on seekord pandud ka pildimaterjali, nii et nagu päris suguvõsalugu kohe. Veidi kahju muidugi, et see lugu saab selle raamatuga läbi ja seriaali kolmandat hooaega plaanis pole. Hargla võiks veel midagi sellist kirjutada, sest kodumaist etnoõudust meil just üleliia palju pole.
November 27, 2021
Teisel pool on midagi mäda, sest hinged tulevad omapäid siia maailma ringihulkuma ja algaja arbuja Arnika peab koos Süvahavva nõukoguga probleemile lahenduse leidma.
Ambroste kolmas suvi Süvahavval on nii erinev esimesest. Kadunud on esimese suve kergus, kus Arnika omavanuste noortega suhtles ja üheskoos Vaigutajat taga aeti. Kristit ja Arnot pole üldse kodus, mõlemat mainitakse vaid möödaminnes. Küll aga jätkub teises osas alguse saanud Süvahavva ajaloolise tausta liin, laineb põhipaha tähendus ning ühe tegelase osas ootab lugejat suur üllatus.
Lõpp on selline, et kui autor tahab, siis võib ta ka neljanda raamatu kirjutada. Kui see peaks ilmuma, siis kindlasti ostan ja loen, sest Hargla ikkagi, kuid minu pärast võib see ka vabalt olemata olla. Seda kannatamatust, mis minus esimese ja teise raamatu järel oli, enam kahjuks pole.
Kuid lugege ikka, sest raamat on hea! Eriti mõnus oli kõik kolm üksteise järel lugeda. Mina just nii tegingi ja sain hea tervikliku pildi.
Ambroste kolmas suvi Süvahavval on nii erinev esimesest. Kadunud on esimese suve kergus, kus Arnika omavanuste noortega suhtles ja üheskoos Vaigutajat taga aeti. Kristit ja Arnot pole üldse kodus, mõlemat mainitakse vaid möödaminnes. Küll aga jätkub teises osas alguse saanud Süvahavva ajaloolise tausta liin, laineb põhipaha tähendus ning ühe tegelase osas ootab lugejat suur üllatus.
Lõpp on selline, et kui autor tahab, siis võib ta ka neljanda raamatu kirjutada. Kui see peaks ilmuma, siis kindlasti ostan ja loen, sest Hargla ikkagi, kuid minu pärast võib see ka vabalt olemata olla. Seda kannatamatust, mis minus esimese ja teise raamatu järel oli, enam kahjuks pole.
Kuid lugege ikka, sest raamat on hea! Eriti mõnus oli kõik kolm üksteise järel lugeda. Mina just nii tegingi ja sain hea tervikliku pildi.
August 25, 2023
Kolmas ja viimane raamat Süvahavva seeriast. Sisu kohapealt kirjutasin esimese raamatu juures, kes soovib, siis sealt saab natuke täpsema ülevaate. Kuivõrd raamatud kokku on üks pikk lugu, siis iga eraldi osa juures ei hakka ma enam sinna valdkonda kaevuma, Lõuna-Eesti Värravi aleviku Süvahavva talu lood peidavad üle aastasadade hämaraid saladusi, mis nüüd viimases osas suures osas päevavalgele kistakse. Samas on Hargla jätnud otsad lahti, põhimõtteliselt võiks siit tulla ka veel järgmine raamat, kolmanda sabaots on mitmeharuline.
"Helga seisis Värravi poe ees ja vaatas kella. Viis enne nelja, ta oli täpselt graafikus. Eevi oli veel poes ja valis kõige paremaid kollaseid Ungari paprikaid, neil oli täna kokku lepitud üks korralik tervislik suvine õhtusöök ja Eevi oli lubanud teha sellise letšo, mis viib keele alla, aga selleks pidid olema väga head paprikad ja üks partii oli täna just neile poodi toodud. Nad olid otsustanud, et suvel on juba liga palju liha õgitud, ja seal Anni peiedel veel eriti, ja nüd peaks figuuri mõttes nädalakese või nii paastuma ja ainult taimetoitu sööma - eestlane läheb muidu suvel oma lihaõgimisega peast lolliks, iga päev grillitakse mitu hektarit metsa taeva poole ja pistetakse paar sigalat pintslisse, kuigi just suvel saab organism energiat päikesest ja soojusest isegi, ja liha peaks inimene rohkem sööma talvel - Eevi oli seda kuskilt ajakirjast lugenud ja Helga arvas, et see on jumala õige jutt. Ja niisiis - täna õhtul pidulik, tervislik ja värske letšo Helga juures, kerge siidriga, ja pärast tee kõrvale üks konjak ning kindlasti mitte rohkem kui kaks, ja homme hommikust alates virgutusvõimlemine ja õhtul törts aroobikat, see peaks figuuri sirgeks viskama küll."
Kui ma nüüd üritan kuidagi kõiki kolme raamatut kokku võtta - kahtlemata on plusspoolel ajaloolised lõngad, mis üle mitme aastasaja lendlevad ning kogu loo kokku sõlmivad. Samuti etnohorror on väga tummine ja hõrk värk, kogu Waigutaja-värk, teispoolsus, tumedate jõududega lepingu tegemine - lummav. Samal ajal on siin kõrval üsna paberõhukesed karakterid ning õnnekolmeteistkümnelik kaasaja-maailm, mis kohati on lausa jaburalt napakas ja trafaretne.
Mingis mõttes tekkis mul Süvahavva maailmas uidates analooge Veskimehe ja Bergiga, kes on mihklid omas vallas - eriti just Berg ja militaarmärululme - ning kus sarnaselt on tegelaste luudel vähe liha. Lihtsalt, et Hargla puhul räägitakse nii palju, et milline suurkuju ta on.... no ma ei tea. Minu jaoks on ta kirjanik oma heade ja veadega - ning kahtlemata on vähemalt see, mida ma Harglalt olen lugenud, tehniliselt Veskimees-Berg-Tarlapist selgelt üle. Aga kas teistest mäekõrguselt ka üle...? Just tänapäeval, mitte paar aastakümmet tagasi. Selle üle võiks terve õhtu diskuteerida.
Siit ja sealt leiab raamatust lahedaid väljendeid, mulle näiteks meeldis väga selline "ma võin selle peale mürki võtta" väljend:
"„Ei, sul ei ole. Aga nagu sa kindlasti märkasid, oli ukse kõrval savipott närtsinud peterselliga. Ants ei ole seda kastnud. Miks see savipott seal siis on? Ma võin rästiku alla neelata, et selle all on uksevõti.""
Kokkuvõtvalt: tasus igati lugeda. Oli ladus ja kohati kohe päris hea, eriti kui mu lugemisõhkkond ka selline maailma nurgas oleva süvahavvalik talumaja oli. Vigadest kirjutasin juba piisavalt, mis nende kallal ikka rohkem närida. Minu jaoks on selle raamatukolmiku peamine kvaliteedimärk see, et jätan nad omale riiulisse alles.
"Helga seisis Värravi poe ees ja vaatas kella. Viis enne nelja, ta oli täpselt graafikus. Eevi oli veel poes ja valis kõige paremaid kollaseid Ungari paprikaid, neil oli täna kokku lepitud üks korralik tervislik suvine õhtusöök ja Eevi oli lubanud teha sellise letšo, mis viib keele alla, aga selleks pidid olema väga head paprikad ja üks partii oli täna just neile poodi toodud. Nad olid otsustanud, et suvel on juba liga palju liha õgitud, ja seal Anni peiedel veel eriti, ja nüd peaks figuuri mõttes nädalakese või nii paastuma ja ainult taimetoitu sööma - eestlane läheb muidu suvel oma lihaõgimisega peast lolliks, iga päev grillitakse mitu hektarit metsa taeva poole ja pistetakse paar sigalat pintslisse, kuigi just suvel saab organism energiat päikesest ja soojusest isegi, ja liha peaks inimene rohkem sööma talvel - Eevi oli seda kuskilt ajakirjast lugenud ja Helga arvas, et see on jumala õige jutt. Ja niisiis - täna õhtul pidulik, tervislik ja värske letšo Helga juures, kerge siidriga, ja pärast tee kõrvale üks konjak ning kindlasti mitte rohkem kui kaks, ja homme hommikust alates virgutusvõimlemine ja õhtul törts aroobikat, see peaks figuuri sirgeks viskama küll."
Kui ma nüüd üritan kuidagi kõiki kolme raamatut kokku võtta - kahtlemata on plusspoolel ajaloolised lõngad, mis üle mitme aastasaja lendlevad ning kogu loo kokku sõlmivad. Samuti etnohorror on väga tummine ja hõrk värk, kogu Waigutaja-värk, teispoolsus, tumedate jõududega lepingu tegemine - lummav. Samal ajal on siin kõrval üsna paberõhukesed karakterid ning õnnekolmeteistkümnelik kaasaja-maailm, mis kohati on lausa jaburalt napakas ja trafaretne.
Mingis mõttes tekkis mul Süvahavva maailmas uidates analooge Veskimehe ja Bergiga, kes on mihklid omas vallas - eriti just Berg ja militaarmärululme - ning kus sarnaselt on tegelaste luudel vähe liha. Lihtsalt, et Hargla puhul räägitakse nii palju, et milline suurkuju ta on.... no ma ei tea. Minu jaoks on ta kirjanik oma heade ja veadega - ning kahtlemata on vähemalt see, mida ma Harglalt olen lugenud, tehniliselt Veskimees-Berg-Tarlapist selgelt üle. Aga kas teistest mäekõrguselt ka üle...? Just tänapäeval, mitte paar aastakümmet tagasi. Selle üle võiks terve õhtu diskuteerida.
Siit ja sealt leiab raamatust lahedaid väljendeid, mulle näiteks meeldis väga selline "ma võin selle peale mürki võtta" väljend:
"„Ei, sul ei ole. Aga nagu sa kindlasti märkasid, oli ukse kõrval savipott närtsinud peterselliga. Ants ei ole seda kastnud. Miks see savipott seal siis on? Ma võin rästiku alla neelata, et selle all on uksevõti.""
Kokkuvõtvalt: tasus igati lugeda. Oli ladus ja kohati kohe päris hea, eriti kui mu lugemisõhkkond ka selline maailma nurgas oleva süvahavvalik talumaja oli. Vigadest kirjutasin juba piisavalt, mis nende kallal ikka rohkem närida. Minu jaoks on selle raamatukolmiku peamine kvaliteedimärk see, et jätan nad omale riiulisse alles.
December 4, 2020
Esiteks oli 2012. aastal Kanal 2s (vist?) kodumaine sari "Süvahavva". No oli veidi maavillane, kodukootud, amatöörlik ja rabe. Selle korvas aga ehe etnohorror kodumaise õuduse mõnusaima peletise Vaigutaja näol, tema on ka teise pildi peal. Sari oli kohati päris hea vaatamata eelpooltoodud puudustele ja lõppes mingitsorti lõpuga, Vaigutaja paljastamise ja hävitamisega.
Siis aga tuli mõne aja pärast teine hooaeg, mis kaldus juba täiesti kuhugi rappa ära. Mingid ülemaailmsed salaseltsid, mingid Vatikani preestrid, mingi kahtlane ja totaalselt ebausutav mõisahärra jne. Ma ei teagi kuhu see sari omadega jõudis, ma vaatasin vist esimese ja võib-olla ka teise osa ära ja loobusin.
Sarja stsenaariumi põhjal oli Indrek Hargla kirjutanud romaani "Süvahavva. Esimene suvi" ja see romaan täitsa rokkis. Vaigutaja taust oli lahti seletatud, tegelikult oli kõikide tegelaste taustu ja motiive palju rohkem avatud kui mingi 45-minutine episood telekas üldse võimaldab. Romaan "Süvahavva. Teine suvi" kannatas aga samade puuduste all, mille pärast sarigi kas pooleli jäi või vähemalt susinal kuhugi poolpiinlikult tühjaks jooksis.
Ja nüüd, aastaid hiljem, tuleb siis lõpp. Sedakorda ilma telesarjata, tegemist on ainult kirjandusliku punktipanekuga. Peakirigi ütleb ära, et tegemist on lõpuga. Tõsi küll, romaani viimased laused jäävad kuhugi õhku rippuma ja võimalikud jätkud lahtiseks. Minul on aga nüüdseks huvi juba päris kadunud. Esimese osa mõneti naiivsest kuid ehedast etnoõudusest pole enam midagi järel. 470 lk. möllatakse Süvahavva talu ajaloo ja nii kurjade kui heade eelkäijatega. Sellist mõnusat kurjamit nagu Vaigutaja pole kuskilt võtta, on küll mõned ootamatud paljastused, mõned varjatud pahalased (kellest vähemalt üks karjus valju häälega alates tegelase nähtavaleilmumisest), on mõned sünged saladused aga see kõik jätab sellise...kodukootud, odava ja igava maitse suhu. Eriti huvitav ei ole. Vanameistri totaalsest ämbrist, õudusest nimega "Merivälja" on asi õnneks pisut parem, Hargla on ikkagi päris osav jutuveeretaja ja romaan ei ole nii masendav kui too eelpoolmainitu. Tegelased on usutavad, mõned asjad siin ja seal ei häiri ja ei torka ebausutavusega niimoodi silma nagu "Meriväljas", kuid üldmulje on ikkagi nõrk. Ootused olid kuidagi suuremad, vanameister pole sedapuhku lati alt läbi jooksnud, aga ütleme et on rinnaga lati maha ajanud.
Siis aga tuli mõne aja pärast teine hooaeg, mis kaldus juba täiesti kuhugi rappa ära. Mingid ülemaailmsed salaseltsid, mingid Vatikani preestrid, mingi kahtlane ja totaalselt ebausutav mõisahärra jne. Ma ei teagi kuhu see sari omadega jõudis, ma vaatasin vist esimese ja võib-olla ka teise osa ära ja loobusin.
Sarja stsenaariumi põhjal oli Indrek Hargla kirjutanud romaani "Süvahavva. Esimene suvi" ja see romaan täitsa rokkis. Vaigutaja taust oli lahti seletatud, tegelikult oli kõikide tegelaste taustu ja motiive palju rohkem avatud kui mingi 45-minutine episood telekas üldse võimaldab. Romaan "Süvahavva. Teine suvi" kannatas aga samade puuduste all, mille pärast sarigi kas pooleli jäi või vähemalt susinal kuhugi poolpiinlikult tühjaks jooksis.
Ja nüüd, aastaid hiljem, tuleb siis lõpp. Sedakorda ilma telesarjata, tegemist on ainult kirjandusliku punktipanekuga. Peakirigi ütleb ära, et tegemist on lõpuga. Tõsi küll, romaani viimased laused jäävad kuhugi õhku rippuma ja võimalikud jätkud lahtiseks. Minul on aga nüüdseks huvi juba päris kadunud. Esimese osa mõneti naiivsest kuid ehedast etnoõudusest pole enam midagi järel. 470 lk. möllatakse Süvahavva talu ajaloo ja nii kurjade kui heade eelkäijatega. Sellist mõnusat kurjamit nagu Vaigutaja pole kuskilt võtta, on küll mõned ootamatud paljastused, mõned varjatud pahalased (kellest vähemalt üks karjus valju häälega alates tegelase nähtavaleilmumisest), on mõned sünged saladused aga see kõik jätab sellise...kodukootud, odava ja igava maitse suhu. Eriti huvitav ei ole. Vanameistri totaalsest ämbrist, õudusest nimega "Merivälja" on asi õnneks pisut parem, Hargla on ikkagi päris osav jutuveeretaja ja romaan ei ole nii masendav kui too eelpoolmainitu. Tegelased on usutavad, mõned asjad siin ja seal ei häiri ja ei torka ebausutavusega niimoodi silma nagu "Meriväljas", kuid üldmulje on ikkagi nõrk. Ootused olid kuidagi suuremad, vanameister pole sedapuhku lati alt läbi jooksnud, aga ütleme et on rinnaga lati maha ajanud.
October 31, 2020
Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!
Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".
Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".
Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 22, 2024
Kolmas ja viimane Süvahavva sarja raamat. Vist. Sest lõpp jäi mõnusalt lahtiseks.
Muidugi ei pruugi see midagi tähendada - sündmused ja intriigid on Süvahavva talu ümbritsenud sajandeid, ega neid kõiki peagi raamatukaante vahele koondama. Elu veereb seal piiriäärses (eelkõige elavate ja surnute maailma piiri; aga ega Lätigi kaugel pole) talus edasi ja vaevalt sellises kohas ükski suvi päriselt rahulik on.
Pealkiri ütleb küll "Viimane", aga viimane suvi võib kaasa tuua esimese talve. Oleme, näeme.
Üldiselt oli näha, et Hargla oli sarja kütkeist vaba ja sai kirjutada, mõtlemata, kas ja kuidas seda teleseriaalis teostada oleks võimalik. Mingid ebaloogilisused siiski veidi häirisid.
Minu jaoks järgis kolmas osa ka veidi liiga teise mustrit. Ühest küljest muidugi, sisse töötanud ja end tõestanud kondikava. Aga teisalt, oleks tahtnud veidi rohkem üllatusi. Midagi teistsugust.
Üldiselt oli aga kaasahaarav, põnev ja ladus lugemine. Tasub kätte võtta küll - ja siis juba kindlasti terve sari.
Muidugi ei pruugi see midagi tähendada - sündmused ja intriigid on Süvahavva talu ümbritsenud sajandeid, ega neid kõiki peagi raamatukaante vahele koondama. Elu veereb seal piiriäärses (eelkõige elavate ja surnute maailma piiri; aga ega Lätigi kaugel pole) talus edasi ja vaevalt sellises kohas ükski suvi päriselt rahulik on.
Pealkiri ütleb küll "Viimane", aga viimane suvi võib kaasa tuua esimese talve. Oleme, näeme.
Üldiselt oli näha, et Hargla oli sarja kütkeist vaba ja sai kirjutada, mõtlemata, kas ja kuidas seda teleseriaalis teostada oleks võimalik. Mingid ebaloogilisused siiski veidi häirisid.
Minu jaoks järgis kolmas osa ka veidi liiga teise mustrit. Ühest küljest muidugi, sisse töötanud ja end tõestanud kondikava. Aga teisalt, oleks tahtnud veidi rohkem üllatusi. Midagi teistsugust.
Üldiselt oli aga kaasahaarav, põnev ja ladus lugemine. Tasub kätte võtta küll - ja siis juba kindlasti terve sari.
January 10, 2022
Hargla oma tuntud headuses, minu meelest Süvahavvadest parim osa – tempot ja põnevust jagus lõpuni, järk-järgult hargnesid (mustad usjad) niidid ja koorus sisu kui sibul. Mineviku kaudu tänapäeva selgitamine mulle lugudes väga meeldib, mõnusad ajahüpped iidamast-aadamast praeguse hetkeni.
Väga palju ma ei kahelnud selles, KES, pigem KUIDAS, ehkki paar kõhklushetke siiski oli.
Kirjas on küll, et kolmas ja viimane osa triloogiast, kuid lõpp viitas selgelt sellele, et tegu on pigem tetraloogiaga. Loodetavasti ikkagi järg ka ilmub, sest päris mitu teemat jäid õhku rippuma.
Miinuse poolelt – "paenutama" nüüd küll miski kirjakeelne sõna pole, aga võib-olla see oligi seal taotluslik. Mul meenub sellega gümnaasiumi biukaõps, kes sedasi rääkis, väga häiriv oli :).
Ja automarke ei kirjutata jutumärkidega. Ja hirmus suitsetamine käis kogu loo vältel kah.
Väga palju ma ei kahelnud selles, KES, pigem KUIDAS, ehkki paar kõhklushetke siiski oli.
Kirjas on küll, et kolmas ja viimane osa triloogiast, kuid lõpp viitas selgelt sellele, et tegu on pigem tetraloogiaga. Loodetavasti ikkagi järg ka ilmub, sest päris mitu teemat jäid õhku rippuma.
Miinuse poolelt – "paenutama" nüüd küll miski kirjakeelne sõna pole, aga võib-olla see oligi seal taotluslik. Mul meenub sellega gümnaasiumi biukaõps, kes sedasi rääkis, väga häiriv oli :).
Ja automarke ei kirjutata jutumärkidega. Ja hirmus suitsetamine käis kogu loo vältel kah.
October 9, 2023
Parem kui teine osa, aga endiselt jääb üles palju lahtiseid otsi. Justkui oleks plaanis veel üks osa kirjutada.
Kõige rohkem häiris see, et kõik kolm osa peaksid justkui olema omavahel seotud, aga sisuliselt on kirjutamisega otsast pihta hakatud ja siis vaadatud, et kuhu lugu lõpuks jõuab. Karakterite rohkus ja asendamine on siin peamised märksõnad. Mõned tegelased on üsna veidralt välja kirjutatud.
Siiski - eraldiseisvalt oli väga põnev osa. Võib-olla et isegi kõige parem kolmest. Pigem jätke teine osa vahele ja võtke kohe kolmas.
Kõige rohkem häiris see, et kõik kolm osa peaksid justkui olema omavahel seotud, aga sisuliselt on kirjutamisega otsast pihta hakatud ja siis vaadatud, et kuhu lugu lõpuks jõuab. Karakterite rohkus ja asendamine on siin peamised märksõnad. Mõned tegelased on üsna veidralt välja kirjutatud.
Siiski - eraldiseisvalt oli väga põnev osa. Võib-olla et isegi kõige parem kolmest. Pigem jätke teine osa vahele ja võtke kohe kolmas.
November 19, 2024
Tuttavate tegelastega toimuvad sündmused jätkuvad. Ladusalt kirjutatud stiilis ja seletatakse veelgi rohkem lahti kõike toimuvat, samas igav ei hakka. Analoogselt eelmiste raamatutega on olemas ka palju varem toimuv tegevusliin. Saab teada, kes on raevused ja Vanilla Ninja särgiga bussijuht. Ja kuidas esimese raamatu alguses külapoe ees kaheliitrise õllega istunud Ants tegelikult kogu looga seotud on.
December 31, 2020
Mina jäin selle tempoka intriigidest tiine õudus-põneviku lugemisega rahule: pakuti head meelelahutust mitmeteks tundideks. Nii mõnedki eelmistest triloogia osadest ülesse jäänud küsimused said romaani käigus vastuse ning nagu kirsiks tordil lõpetati raamat eht hollywood’ilikult cliffhanger'iga, et kui aeg on küps, siis oleks jälle hea mõni suveromaan Süvahavva kandist kirja panna.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Displaying 1 - 11 of 11 reviews