XX sajandi prantsuse kirjanduse särava sõnameistri romaan «Silmapaistmatu inimene» on tema vaimne testament. «Ilus hommik» on mõistujutt inimese kõige imelisemast võimest - kujutlusvõimest.
Marguerite Yourcenar, original name Marguerite de Crayencour, was a french novelist, essayist, poet and short-story writer who became the first woman to be elected to the Académie Française (French Academy), an exclusive literary institution with a membership limited to 40. She became a naturalized U.S. citizen in 1947. The name “Yourcenar” is an imperfect anagram of her original name, “Crayencour.”
Yourcenar’s literary works are notable for their rigorously classical style, their erudition, and their psychological subtlety. In her most important books she re-creates past eras and personages, meditating thereby on human destiny, morality, and power. Her masterpiece is Mémoires d'Hadrien, a historical novel constituting the fictionalized memoirs of that 2nd-century Roman emperor. Her works were translated by the American Grace Frick, Yourcenar’s secretary and life companion. Yourcenar was also a literary critic and translator.
Lugesin ja nautisin seda raamatut pika aja vältel. Yourcenar on minu arust edukalt loonud ühe aja ja olemise viisi portree, mida ta esitab läbi oma peategelane Nathanaeli. Silmapaistmatu, jah, võib-olla. Ja samas nii vapustav nagu kõik inimesed. Üks lugu paljude seas, millesse süübides leiad kompromiteerivat, armastusväärset ja nii edasi. Õnneks või kahjuks ei ole me kõik Yourcenar'id, et seda sellises keeles edasi anda.
"Ilus hommik" on mõtteline jätk "Silmapaistmatule inimesele", aga oma lühiduses ei küündi samale aahhh tasemele.
Armastan.
Lõpetuseks:
Nathanael pani imeks, et kõik need inimesed, kellest ta kuu aega varem midagi ei teadnud, võtavad tema elus nüüd nii palju ruumi – kuni nad sealt ükskord jälle lahkuvad, nagu olid lahkunud tema Greenwichi pere ja naabrid, tema laevakaaslased, Kadunud saare elanikud, Eliase töölised ja Judenstraati naised. Miks just need ja mitte teised? Me justkui kohtaksime eriti mitte kuhugi viival teel rändurite salgakesi, kel pole samuti oma sihtkohast aimu ja kellega me lävime ainult silmapilgu. Teised seevastu saadavad teid natuke maad, selleks et lähima teekäänu juures ilma põhjuseta kaduda, haihtudes nagu varjud. On teadmata, miks need inimesed poevad teie hinge, hõivavad teie kujutluse, mõnikord õgivad koguni teie südant, enne kui selgub, et nad pole muud kui kõigest viirastused. Nemad omalt poolt mõtlevad neist asjust võib-olla samamoodi nagu teiegi, kui eeldada, et nad on võimelised millestki mõtlema. Kõik see kuulus fantasmagooria ja unenägude valda.
Suht rändom raamat, mida LR kuldsarjas uuesti välja anda. Positiivse poole pealt tõstan esile, et jutustaja elab korduvalt möödaminnes kaasa loomade kannatustele. Aga muidu mitte otseselt halb, aga mitte midagi erilist.
Igatahes kuldsarja valikud jätavad mulje, et neil pole toimetuses kirjandusest aimugi. Võin järgmine kord nõu anda, küsige julgelt.
Igati kaunilt kirjutatud raamat ühest üsna suvalisest inimesest.
Kui ajalooteaduses on hakatud väärtustama täiesti tavalise inimese üleni argist inimest, siis proovis suurmehi kajastanud Yourcenar kah kirjutada nn "väikesest" inimesest. Ja kirjutusstiil on hea, ilusaid lauseid, naljakaid nõndasamuti. Ent lugemise ajal (eriti paralleelselt suurmeestele keskenduvate "Jää ja tule laulu" raamatutega, kus põrkuvad suured tahtmised ja tehakse kogu maailma saatust määravaid otsusi) hakkas tunduma, et hetkel pole minu rida.
Peategelane päris silmapaistmatu siiski polnud, tal oli oma eluseiklus - põgenemine Ameerikasse jne; hiljem olid tal kokkupuuted suurmeestega, mida võimaldas töötamine trükkalina. Ja autor proovis talle panna suhu ja pähe poeetilisi mõtteid, näidata teda intelligentse ja tundlikuna, aga lihtsalt teise eluvaliku teinud inimesena.
Ka kõige silmapaistmatumatel meist on oma varjatud salamaailmad.
Võib-olla tegi lugemise tiba raskeks hoopis stiil, mis oli väga tihendatud ja küllaltki ebadramatiseeritud. Pigem hoiti kokku dialoogidega, jutustati kogu elu suhteliselt diagonaalis, samas ikkagi üksikasjalikult. Lühikeste lehekülgedega läbis pika teekonna, ei olnud 20-leheküljeseid vestlusi.
Stiil oli ent piisavalt huvitav, kõik piisavalt atraktiivne, et laenutasin autori 2 teist raamatut - "Hadrianuse mälestused" (millegipärast tõstab minus jälle pead ajaloohuvi, tõenäoliselt GRRM-i mõju) ning "Opus nigrum" (mille tegevus on renessansiaegne - ja pealkiri on alkeemiateemaline, millesse sai eelmise aasta septembris-oktoobris päris põhjalikult sukeldutud, kui lugesin kõiki Matsini romaane ning tema arvustuste- ja esseedekogu).
Hea kirjanik, raamatust ei jää ka halba mälestust, aga siiski, märgin raamatu lihtsalt "meeldinuks" ja mitte väga meeldinuks või ülimalt meeldinuks.
Yourcenar ei anna ennast kergesti kätte, see tähendab, et teda pole kerge lugeda. Seda väikest raamatukestki lugesin ma väikeste vahedega ikka mõnda aega. Aga kui tema stiiliga ära harjud ja juba süveneda suudad, siis pakub ta suurt lugemisrõõmu. "Silmapaistmatu inimene" on haarav jutustus Nathanaelist, kes elab 17. sajandil peamiselt Hollandis, aga elu kannab teda ka teistesse kummalistesse kohtadesse. Nathanael võtab vastu kõik, mis elul pakkuda, eriliselt võitlemata või püüdmata ennast maksma panna ja sureb noorelt. Ometi oleks ka temalt palju õppida ja kuigi inimesi on nii palju ning rõhuv enamus kaob siit ilmast, ilma et nad suudaksid eriti midagi korda saata, pole siiski iseenesest minu arvates olemaski täiesti tavalisi, silmapaistmatuid inimesi. Igatahes oli Nathanaelil olemas omamoodi praktiline ja silmakirjalikkusest täiesti vaba elufilosoofia. "Ilus hommik" on lühike lugu juudipoisist, Nathanaeli pojast, kes ühineb Inglise rändnäitlejate trupiga. Ööl enne kodust põgenemist elab ta läbi kogu oma tulevase elu, kõik rollid, mida ta iganes mängida võib ja rõõmustab kogemuste ja seikluste üle, mida ta sel moel erinevate inimestena elades saab läbi teha.
Mõtisklus elu juhustest ja õigetest valikutest ning sellest, et iga inimene on väärtuslik. Isegi lihtne, lihtsat elu lihtsates oludes elav inimene. Nathanael - inimese ideaal - arukas, mõistev, heatahtlik, õpihimuline, avatud ilule, tundehell, kaastundlik ja õiglane. (Merike Riivesi tõlge). Ilus hommik on pildike, mõistujutt kujutlusvõimest, mis aitab mõista teisi, universumit ja olla kunstnik. Üks inimene ei vaja palju, kuid mahutab palju.