В дебрях Центральной Азии. Записки кладоискателя

by Vladimir Obruchev

Книга представляет собой литературную обработку В.А. Обручевым записок Фомы Капитоновича Кукушкина, переданных В.А. Обручеву русским консулом в Чугучаке С.В. Соковым. Записки Ф.К. Кукушкина посвящены его путешествиям по Центральной Азии, имевшим целью как караванную торговлю, так и поиск полезных ископаемых и любительские раскопки древних городов.

Genres: Adventure

314 pages, Hardcover

First published January 1, 1951

About the author

Vladimir Afanasyevich Obruchev (Russian: Владимир Афанасьевич Обручев) was a Russian and Soviet geologist who specialized in the study of Siberia and Central Asia. He was also one of the first Russian science fiction authors.

Reviews

[Martti · Rating 1 out of 5]

Peategelane Kukuškin justkui tahaks miskit uurida, aga peamiselt kaupleb, veab kaupa ja on giidiks. Näiteks tuleb Saksa arheoloogiaprofessor koos sekretäriga väljakaevamistele kusagile Hiina-Mongoolia kanti ja meie peategelased õpivad amatöör-arheoloogiat, et mitte öelda lihtsalt haudade rüüstamist ja aarete otsimist. Raamatu kulgedes nad saavad vist selles osavamaks. Aga lõppeks on see ikka lihtsalt väljamõeldud rännakud Gobi ja Taklamakani kõrbete kandis. Pigem tasuks siis juba päris reisikirju lugeda.

"Om-mani-pad-me-hum" on klassikaline buda-munkade palve, mis tähendab "oo, aare lootosel", kuid ega keegi väga täpselt ei tea, mida see tähendab.

Dungaanid on uiguuride sarnased muhameedlased Hiina lääne osas, keda siin raamatus mainitakse kui viimati kusagil 50 aastat tagasi mässanuid. Tegelased näevad nende varemeid.

Vaesest, tuulisest, räpasest, vaenulikust elustikust mõni kirjanduslik näide:

Kartes pikkjalgu ja skorpione, kes võisid ilmuda toa seinas olevatest pragudest, heitsid teadlased lahti riietumata magama, tõmmates kindad kätte ja mässides pea käterätikusse.

Me saime teada, et muhameedlaste Turfanist lääne pool asuvad 15 versta kaugusel suure Jar-Hoto linna varemed, et hiina Turfanist versta viis lõuna pool on vana Turfan, mis on samuti varemeis, ning et idas, sellesama Jamšintagi mäeaheliku jalamil asuvad Kara-Hodža, Idõkut-Šari, Astana, Murtuki ja teiste linade varemed. Me kuulsime ka, et need varemed olid viimase muhameedlaste ülestõusu ajal tugevasti kannatada saanud, sest tarantšad ävitasid budha usu jumalate kujusid ja freskosid, templite krohviga aga väetavad nad juba ammust ajast oma põlde, mille mullas on vähe lupja.