"Imelood" sisaldab 29 lühemat värssjutustust muinasjutulistest maaelu juhtumitest ja sündmustest, mille peategelane on kirjanik ise. Saame lugeda, kuidas ta kakukese seljas sõitis, saunas kratti tegi, maantee külge kinni külmus, aias jäälilli kasvatas, lehti puu otsa tagasi puhus, elevandiga lõbusõitu tegi, korstnast välja puges, juustuauku ära eksis ja veel palju muud kummalist korraldas. Need luuletused on fantastilised ja naljakad.
Minu jaoks täiesti uus luuležanr - midagi täiskasvanute ja lastele suunatu vahepealset. Ühendab mõlemat. Ehk on põhjus selles, et tegelane pole laps ega loom või väljamõeldud tegelane, vaid pesuehtne täiskasvanu, oma eluliste situatsioonide ja juhtumistega, mis on pisut käest ära läinud ja "imelugu" juurde saanud. Olles lugenud eelnevalt Aidi Valliku "Minu Haapsalu", mis on üsna autobiograafiline, siis kujutasin selle luuleraamatu tegelast üsna elavalt oma aias ja mujal muhedalt toimetamas ja lakkamatult elu üle imestamas. Pildid toetavad jutustatud luuletust ääretult hästi! Soovitan soojalt.
See raamat on tujuparandaja, sain ikka päris mitme koha peal mõnusasti naerda :) Ja oi, kuidas mulle meeldivad Oti illustratsioonid! Nii äge, kuidas ta Aidit joonistab ja tore, et ka ennast pole raamatust välja jätnud. "Kui korstnast kord sain välja pea, siis taevake, küll oli hea! Kuid alles maa peal nägin ma, mis minu kehast oli saand. Kui olin lühike ja paks, siis ahjus palju pikemaks ja peeneks olin läinud ma, kuid päris kandiliseks ka." Erinevalt Aidist ma mõtlesin, et pigem ikka tahaks ise ka sinna korstnasse kukkuda :)