Mees 5. Köögikurat

by Herkki Ruubel, Mari Ojasaar (Illustrator)

Raamat, mida sa praegu käes hoiad, on aus ja karm sissevaade Eesti tipprestoranide tagatubadesse. Kui inimene on söögisaalis, ei kujuta ta tihtipeale ette, mis elu teisel pool pöörduksi käib. See on hullumeelne segukomöödiast ja tragöödiast. Ning mis mõtted tegelikult liiguvad sel ajal teenindajatel ja kokkadel peas, kui nad üritavad teile pakkuda alatiseks meeldejäävat toidukogemust? See siin on minu lugu toidumaailma elust ja valust!

HERKKI RUUBEL

Mis on toit tänapäeval? Kõhu täide? Äri, millega saab miljonäriks? Kultuuri osa? Kunst?
Ma arvan, et vastuseid on palju. Toit on kindlasti kunst, toit on kindlasti teadus, toit on emotsioon. Toit on see, mis meid kõiki siin maailmas ühendab, aga samas ka eristab. Kui vaadelda nii, siis toit on nagu keel, mis on iga riigi ja rahvuse jaoks unikaalne. Toit on isikupärane ning suur osa kultuuripärandist ja meie identiteedist, alustades meie päritolust ja geograafilisest asendist siin ilmaruumis.
Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohal meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut.
Vastasin talle nii: „Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata.“
Sama kehtib ka toidu kohta!

Herkki Ruubel on olnud tegev restoranimaastikul viimased 16 aastat, sellest kuus aastat on ta töötanudpeakokana. See metsik teekond on teda tööle viinud Londonisse Gordon Ramsay tipprestorani, Kopenhaagenisse restorani Noma, mis on mitmel korral valitud selle planeedi parimaks söögikohaks. Tagasi Eestis, on ta viinud Eesti tippu restorani Raimond, Pärnu Rannahotelli restorani, ning Villa Ammende, mis on Herkki peatuspaigaks täna.

240 pages, Paperback

Published October 15, 2020

Reviews

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Räägime esmalt, mis oli hästi. Resto-elu tagatuba on igatahes põnev teema ja kuna ma kahjuks või õnneks pole vastavaid reality-saateid vaadanud, siis oli igatahes tore lugeda. Loomulikult oleks hagu lisanud, kui autor maininuks konkreetseid söögikohti või värvikaid tegelasi, aga eks ole see väikeses konnatiigis ka mõistetav. Paaril korral oli ka ahastav-naljakat situatsioonikoomikat. Kes on elus puljongit vms keetnud, päriselt keetnud!, see mõistab, mis emotsioonid võivad köögitiimis valitseda, kui üks algaja reipalt kondid kurnab (vedelik kraanikaussi, ma igaks juhuks täpsustan) ja siis tuleb küsima, et mis nendega teha vaja :) Või see trühvli prügisse kihutamine :) Kusjuures trühvel, kurivaim, lõhnab ja näeb tõepoolest selline välja, et ega isegi võiks selle ettevaatlikult kahe sõrme vahel prügikasti saata :)
Mõõdukalt lühikesed lood on mugavad lugeda, lisaks oli autor vapralt püüdnud neile hoogsad lõpud keerata.
Mis oli halvasti? Ikka see vana teema: hirmsasti vajaks raamat tihedate pulkadega reha ja kindlakäelist rehitsejat lisaks. Näpukad ja veidrused nagunii, aga ka tarbetud kordused. Oli aru saada, et kui autor leidis mõne sümpaatse väljendi, siis ta kasutas seda ikka kohe mõnuga, järjepanu (Exceli tabelid, jätkusuutlik jms). Toimetaja oleks võinud siinkohal näpuga näidata. Või mõned lihtlabased võtted, mille ilmselt keegi oli autorile ette siristanud, à la ära sa kohe teemaga pihta hakka, alusta esmalt ilmast. Üldiselt ju õige märkus, et võiks mingi fooni tekitada, ka ajaliselt sündmuse kuhugi asetada, ent ühel hetkel, eriti järjest lugedes hakkab veidi vastu, et "oli talvine laupäev", "oli aprillikuu hommik", oli see, oli teine. Aga jah, jupphaaval lugedes see ilmselt häirima ei hakka.
Odavat populaarsust on samuti püütud taga ajada. Kõiki koerapoosis vargsi piieldud ühtimisi ei pea üles lugema, et lugejale selgeks teha köökides valitsevat kombelõtvust (ma muidugi liialdan, eks neis kollektiivides ongi valdavalt nooremapoolsed töötajad ja seega tehku, mis tahavad:)) Või kõiki narkotrippe, ropsimisi jms. Vahel on üks delikaatne vihje mõjusam, ei pea kogu salve tühjaks täristama.

Igatahes sümpaatne lugemine ja aitab ehk paremini mõista kokatööd ja restoranielu (nt miks reserveerida laud, pidada kinni kellaajast... ja muidugi need tänapäeva "moehaigused", pagan, selle peale läksin ma ikka täiesti kettasse).

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

Karmilt kirjutatud. Tean, et vene ajal toimus midagi sellist (pehmemal kujul ja ilmselt ilma narkota), kuid nüüd on kirja pandud viimase 16 aasta jooksul toimunu köögis ja selle ümber. Kas ma pean seda teadma? Mida mõtlevad need inimesed, kes end selles raamatus ära tunnevad? Aga see oli minu valik, et lugesin. Soovitasin igal juhul vähemalt ühele inimesele seda raamatut kindlasti lugeda - kunagisele parimale noorkokale Eestis...
"Jäta meelde, klient on oodatud külaline, mitte kuningas, nagu aegunud arusaam väidab!" (lk 176)

[Edda-Helen · Rating 4 out of 5]

Ladus tekst ja põnev pilguheit restoranide köögipoolde. Kohati läks autor väga kurjaks ja keelekasutus vängeks, aga no ilmselt tegu ekstravertsema ja ekspressiivsema tüübiga, kes pani hingel olevad juhtumid ausalt kirja. Tagakaane autoritutvustuse põhjal oodanuks ka kirjeldusi Gordon Ramsey ja Noma restoranidest, ehk siis kunagi tulevikus😉.

[KH · Rating 5 out of 5]

Olles sage restorani-külaline on sellist raamatut äärmiselt lõbus lugeda. Suhtun nüüd vast oluliselt aupaklikumalt restoranipersonali panusesse. Väga mõnus vahepala :)

[Kert · Rating 3 out of 5]

Tore raamat karmist elust.